MREP - RESERVVÄELASTE VAHETUSPROGRAMMI RAAMES USA'SSE

MREP - RESERVVÄELASTE VAHETUSPROGRAMMI RAAMES USA'SSE

Alates 2016. aastast osaleb Eesti partnerriigina koos Saksamaa, Inglismaa ja Taaniga reservväelaste vahetusprogrammis. Peaaegu igal aastal on nende väljavalitud külastanud meie õppust Kevadtorm, tehes kaasa erinevate üksuste juures, ja kui suvi läbi, on meie tublimad saadetud Ameerika Ühendriikidesse uusi kogemusi hankima.

Tekst: seersant GEA LIBLIK, PMKR CIMIC-rühma ülem

Nii läks ka minuga, kui kandideerimise info tuli ja lootus tekkis. Kandideerimine algab septembrikuus ja umbes novembri lõpuks on selge, kas sa osutusid valituks või mitte.

Sellele järgneb juba erialale vastava üksuse otsimine ja piirkonna valimine, millega tegeleb kaitseministeeriumi kontaktisik. Aprillis vormistatakse dokumendid ja NATO viisa. Vahetused algavad juunikuust septembrini. Tavaliselt kokku 18 vahetust (14 kaitseväelastele ja 4 kaitseliitlastele) kestusega 2–4 nädalat.

PÕNEV LOGISTIKA

Minu vahetus oli 13–27. augustil 2023 Wisconsinis Fort McCoy baasis reservväelastele mõeldud suurõppusel Combat Support Training Excercise. Pärast kolme lendu ja umbes 15 tundi olin kohal. Alustasime Tallinnast kolmekesi, aga kaks kaaslast jäeti Amsterdamis uut lennukit ootama. Õnneks jõudsid nemadki samal õhtul kohale.

Järgmisel hommikul suundusime juba baasi poole, et end sisse registreerida, saada varustus, kuivtoidupakid ja tutvuda oma eskortohvitseridega. Viimaste ülesanne oli meie eest vastutada – viia-tuua, kohtumisi organiseerida ja päevaplaani järgida. Kuna meie vahetuses olin mina ainuke naine, siis paigutati mind naiste kasarmusse ja minu eskortohvitser oli samuti naine, ametilt kaplani assistent.

Esimestel päevadel sain tutvuda baasi, kõrgemate kindralite ja staabitööga. Planeerimiskeskuses oli kõige põnevam logistikute töö. Neil oli transpordi organiseerimiseks omaette programm, kuhu üksustelt laekusid sisse tellimused ning vastavalt otstarbele ja lasti kaalule saadeti veokid välja. Programm andis kohe märku, kui sisestaja oli valinud vale tüüpi masina või kui nõutavat veokit hetkel saada polnud. Üksused olid väljas minimaalse arvu veokitega ja lisa tuli eraldi tellida kinniselt territooriumilt.

ESIMENE VIGASTUS

Kuna CIMICu ülesannete osakaal oli sel õppusel väiksem, otsustasin osa võtta kõikidest väljakutsetest ja tegevustest. Järgmisena suundusin mulaažikeskusesse, kus juba nädal aega enne õppust valmistati vajalikke haavu, silmamune, nahka jne. Neil oli kasutuses ligi 200 nukku, keda vastavalt situatsioonile ette valmistati –miinitabamusega, põletushaavadega, silmavigastusega, jäseme amputatsiooniga jne. Seal oli ka robotkoer ja 200 000 „kohalikku“ maksev nukk, kes põhimõtteliselt oli nagu inimene. Lisaks sellele, et ta süda lõi, võis ta ka nutta ja näost siniseks värvuda, monitoril oli näha, kui tal on sisemine verejooks, ja kõiki muid elulisi näitajaid. Nii et kui meedikud hakkasid tema probleemidega tegelema, siis pärast iga tegevust muutus olukord järjest raskemaks ja keerulisemaks.

Siis oli ka minul aeg saada endale vigastus. Stsenaariumi järgi olin kukkunud trepist alla ja saanud pea ja jalahaava, olin uimane ja mind viidi välihaiglasse, kus erinevad meedikud minu ümber toimetasid, mind ühest koridorist teise vedades. Läbisin nii triaaži kui röntgeni ja erinevad testid. Pärast haavade sidumist tunnistati mind lõpuks ikkagi kodukõlbulikuks.

Järgmisel päeval sain sõita mööda 240 km2 suurust baasi ühest „võltskülast“ teise ja mängida kord murelikku külaelanikku, kord leinavat tädi ja kord kuberneri tõlki. „Võltskülasid“ oli kokku 6–7 ja need koosnesid konteinermajadest, nagu hotell, pood, turg, kirik ja ka tankla.

Kuna ameeriklased ei saa harjutada päris keskkonnas päris elanikega, siis tuli need tingimused luua palgatud näitlejatega. Just siin sain näidata oma teadmisi ja oskusi ning pakkuda sõduritele huvitavamaid olukordi ja lahendusi. Näiteks eesti ja vene keele mängu toomine. Oli põnev välja valida osalejaid, nendega stsenaariumi läbi mõelda ja ning aimata sõdurite eeldatavat reageeringut. Igatahes suutsime viimaseid ehmatada ja ka ebamugavasse olukorda panna. Vahekohtunikud jäid väga rahule teistmoodi lähenemisega ja ütleme nii, et õpikohti oli.

TÄPSELT NAGU PÄRIS

Kuna ilm hakkas minema järjest kuumemaks, tavalise 32 °C asemel juba 36–38 °C, siis järgmistel päevadel veetsin aega matkekeskuses, proovides erinevatest relvadest laskmist ja sõites kohalike masinatega.

Laskmisega üllatasin meeldivalt meie eskortohvitsere, kes arvasid, et olen CIMICu positsiooni taha peitunud snaiper. Masinate simulatsioon oli väga ehe, sest sa istusid õigel toolil, sinu ees oli vastav armatuur koos kõikide vajalike nuppudega. Oli rool, pedaalid, käivitussüsteem – täpselt nagu päriselt, lihtsalt esiklaasi asemel olid ekraanid ette ja mõlemale poole kõrvale vaatamiseks. Põhikeskusest edastati pilt, situatsioon ja vajadusel lisati sinu teele pomme, helikoptereid, vastaseid. Erinevate pardarelvade kasutamiseks vajasin ka paarilist, kes minu juhendamisel tulistas. Päris veokite rooli mind ei usaldatudki, ju jäi õppeaega liiga väheks. Aga see-eest sain ringi rallitada nii nelja- kui kaheksakohalistega bagidega, muidugi kõrvalistuja toolil. Olin OPFORi ehk vastase meeskonnaga koos kokkupõrkeid tekitamas.

20. augustil viidi meid Madisoni tutvuma Ameerika jalgpalliga ja külastama väljakut, mis mahutab 75 000 pealtvaatajat. Kogemus oli imeline, sest nii suurt kompleksi koos eraldi siseharjutusaladega ei ole ma varem näinud. Tundus uskumatu, et järgmisele mängule oli saada vaid viimased 500 piletit. Õhtu lõppes kiluleibade söömisega Eesti taasiseseisvumise auks.

Enne õppuse lõppu õnnestus meil läbi põigata veel lennujaamast, kus saime tuletõrjeautost veekahuriga puhastada Black Hawki helikopterit ning siis juba ka ise selle sisemusse ronida.

Viimasel õhtul viidi meid pesapallimängu vaatama. Eestlastele natuke kauge spordiala, aga melu, mis sinna juurde käis, oli vaatamist väärt. Sel korral mahutas tribüün küll 35 000 inimest, aga hoone suursugusus, suurepäraselt lahendatud teenindus ja rahva tuju üleval hoidmine olid klass omaette. Soovitan kindlasti minna ja ise kogeda. Ning muidugi vahetusprogrammi kandideerida! Seal tasub lahti kirjutada, mis teemad eriti huvitavad ja kuidas saaksid sina neile kasulik olla, näiteks mõne konkreetse teema koolitajana.