5 minute read
SÕNUMID SUURRIIKIDELT
SÕNUMID SUURRIIKIDELT
Nagu teada, sõdisid Esimeses ja Teises maailmasõjas impeeriumid. Järgnenud külma sõja päevil jäid Prantsusmaa ja Suurbritannia oma meretagustest kolooniatest ilma ning külma sõja lõpp tähistas viimase säilinud impeeriumi NSV Liidu ehk Venemaa ilmajäämist enamikust oma kolooniatest.
Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog
Ainult et, jah, neid Moskoovia (Venemaa ametlik nimi aastani 1721) vallutatud naaberalasid (eripära – laienes n-ö maad mööda) ei kutsutud nii peaaegu kunagi.
Fakt on aga see, et 2002. aastal lõpetas Moskva oma varem kõigile lubatud impeeriumi likvideerimise lõpuleviimise – sõjabaasid Moldovas ja Gruusias säilitati ning 2008. aastal alustati sõjaga impeeriumi taastamist.
Muule maailmale tuli see üllatusena. Tagantjärele hinnates lähtus Kremli enda valdusse saanud revanšistide seltskond vallutussõtta minnes kahest oma peavastasega seotud seigast –islamiäärmuslaste 9/11 rünnakust USA sümbolitele USA enda pinnal ja USA tuumaarsenali äratoomisest Inglismaa pinnalt ehk Euroopast. Neid hinnati USA nõrgenemise ilmingutena.
Alustades veebruaris 2014 sõda Ukrainas, eeldati Kremlis seda, et Lääs reageerib nii, nagu Gruusiale kallalemineku puhul – protestib, kuid lubab kurjal sündida, sest mängus oli kõigest väikeriik. Suurele sõjale Ukrainas eelnes aga kolmas ja kõige tõsisem USA nõrkuse ilming – põgenemine Afganistanist augustis 2021.
USA käekäigu jälgimisega paralleelselt kuulutas mainitud Kremli seltskond kõigist torudest, et Venemaa olla täiesti omaette tsivilisatsioon, oma kultuuri ja traditsiooniliste väärtustega. Jutt, mis osavalt vastandus mujal maad võtnud globaliseerumise propagandale.
Enamgi veel – Kreml oskas oma osast Teise maailmasõja võidus teha kultuse, mida maailma liidrid käisid 2005. ja 2010. aastal Moskva Punasel väljakul kummardamas. Kui Venemaa 2014. aasta vallutussõda Ukrainas lõpuks kõigil silmad avas, oli juba hilja – Kremli kui võitja, vabastaja, riikide võrdsuse ja suveräänsuse kaitsja kujund oli kolmandas maailmas (ka globaalses Lõunas) piisavalt kinnistunud. Sellest hoolimata, et sel sajandil on vaid Venemaa oma naabritele kallale läinud.
JAH, AGA EI
Esitatud teadmine aitab paremini mõista kangelaslikult võitleva Ukraina ebaedu poliitikarindel, sest juulis 2023 Vilniuses toimunud NATO tippkohtumine ei andnud talle selget liitumisperspektiivi ja septembris New Delhis toimunud suurte majandusriikide G20 tippkohtumine vältis Venemaa nimetamist agressoriks.
G20 eelmisel, novembris 2022 Bali saarel toimunud kogunemisel sai video teel sõna ka Ukraina president Zelenskõi, sedapuhku sellest keelduti ja kui Bali dokument teatas, et ÜRO peaassamblee 2. märtsil 2022 mõistis häältega 141 poolt, 5 vastu ja 35 erapooletut hukka „Venemaa agressiooni Ukrainas“, siis New Delhi dokument mainis ära vaid ÜRO dokumendi registreerimisnumbri ja kasutas sõnapaari „sõda Ukrainas“.
Tegelikult pole põhjust imestada. Sõda Euroopas on jaganud maailma kolme leeri – 52 riiki toetavad Ukrainat ja Venemaa nimetab enamikku neist endale „ebasõbralikeks riikideks”. (Viimaste hulka pole arvatud näiteks Iisraeli, mille peaminister Netanyahu pole käinud sõja ajal Kiievis).
Kreml peab rehnutit ka sõbralike ja neutraalsete riikide kohta. Nii kohtuski Venemaa välisminister Lavrov G20 tippkohtumise eel Moskvas „sõbralike riikide“ saadikutega ning need olid Argentina, Brasiilia, India, Indoneesia, Hiina, Mehhiko, Saudi Araabia, Türgi ja Lõuna-Aafrika omad. Ehk siis kokku 9 ja seda 19st, sest mainitud grupi 20. liige on Euroopa Liit. New Delhi kohtumisel võeti uueks liikmeks Aafrika Liit, nii et nüüd on tegu G21ga.
Arvestada tuleb ka perspektiiviga –2024. aastal on selle ühenduse eesistujaks Brasiilia ja 2025. aastal LõunaAafrika. Ehk siis – sealt pole küll loota julgeid hoiakumuutusi. Seda kinnitas ka Brasiilia vasakpoolne president Lula, kes New Delhisse jõudes ütles, et sõjakuritegudes süüdistatav Venemaa president Putin võib julgelt Brasiiliasse tulla.
Kaks päeva hiljem aga lisas, et kohtu otsusega tuleb siiski arvestada. Seda meelemuutust ja New Delhi deklaratsioonis olevat „riikide territoriaalse terviklikkuse tagamise“ nõuet silmas pidades tuleb kohtumise peaväärtuseks hinnata seda, et rahvusvaheline õigus ikkagi toimib.
Mis aga puutub NATO Vilniuse kohtumisse, siis toimus seal teinegi tippkohtumine – maailma juhtivate tööstusriikide juhid ehk G7 (USA, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan + Euroopa Liit) kinnitas, et Ukrainat toetatakse nii kaua ja nii palju kui vaja ja et temast saab Euroopa Liidu liikmesmaa. See ootamatu lisakohtumine – G7 oli kaks kuud varem koos Hiroshimas – tagas, et Ukraina Vilniuses ikkagi midagi sai. Küll ebamääraseks jäänud pääsu NATOsse, kuid kindla Euroopa Liitu! Viimast kinnitas ka Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni aastakõne europarlamendile 13. septembril 2023.
BUSINESS AS USUAL
G7 kõrvalsoolo 31-liikmelise NATO kogunemisel peaks kõigile meenutama tänase maailma jätkuvat reaalsust – asju otsustavad ikkagi suurriigid, kes üksteise arvustamisele vaatamata on omavahel majanduslikult-finantsiliselt tihedalt seotud ja sõltuvad üksteisest. Nende sidemete püsimist on suurepäraselt näidanud nn sanktsioonide poliitika, millega hakati karistama esimese suurusjärgu suurriiki tema kallaletungi eest teise suurusjärgu suurriigile. Maailm pole ju sõdimist unustanud, ent need on käinud Vietnamis, Afganistanis, Iraagis, Süürias jm ning nende mõju Euroopas, Põhja-Ameerikas ja KaugIdas asuvate suurriikide omavahelistele suhetele on olnud mõõdukas.
Venemaa kallaleminek Ukrainale aga muutis kõike ja sünnitas samas uued mängureeglid – sõda käigu vaid Ukraina pinnal ja viimasele antav relvaabi lähtugu sellest! Mujal aga üritaks läbi saada stiilis business as usual. Sellest ka suur sanktsioonide kehtestamise osalisus ja nendest möödahiilimine.
Aeg näitas kiiresti, et julma vallutussõjaga maailma taas ümber jagama hakanud suurriik on kõigile ohuks ja agressor tuleb lihtsalt oma koopasse tagasi tõrjuda.
Et tegu on ühise arvamusega, näitab üksmeel relvade ja muu abi andmises Ukrainale ja just see ühistegevus on tagatis, et sõda lõpeb Ukraina võiduga ja Ukraina tingimustel. Saab öelda ka nii, et Ukraina toetamine on tänaseks olnud nii suur ja toetajaid siduv, et selles kaasalööjad ei saa enam kaotada – nad orienteeruvad üksnes võidule.
Kuna ikka ja jälle viidatakse võimalusele, et Venemaa võib käiku lasta tuumarelva, siis tasub märgata ja meeles pidada, kui mitu korda on tuumariigid, kelle hulka kuuluvad nii Venemaa vastased kui ka liitlased, enne praegusesse konflikti minekut ja konflikti ajal ühiselt deklareerinud tuumasõja välistatust. Seda tegi sel aastal nii G7 kui ka G20! Teisisõnu – maailm on hulluks läinud küll, ent kõige hullemadki mõtlevad seejuures ikkagi ellujäämisele ja sellest infomeeritakse kogu inimkonda.
