SOTSIAALMEEDIA RELVASTAMINE: OHT ELULE JA JULGEOLEKULE

SOTSIAALMEEDIA RELVASTAMINE: OHT ELULE JA JULGEOLEKULE

Venemaa sõjategevus Ukrainas on 21. sajandil esimene konflikt, kus sotsiaalmeedia on muutunud sedavõrd oluliseks lahinguvälja võimestajaks.

Tekst: HANNES NAGEL, SOFIIA KOSTYTSKA, Kriisiuuringute Keskus

21. märtsil 2022 levis üle maailma uudis sellest, kuidas Kiievis asuv Retroville'i kaubanduskeskus1 oli eelmisel õhtul saanud vaenuvägedelt täppisraketilöögi. See oli esimene šokeeriv rünnak, millised nüüdseks on kahjuks muutunud sõja argipäeva osaks. Oluliseks detailiks selle rünnaku juures on asjaolu, et enne 21. märtsi raketilööki oli kaubanduskeskuse juurde pargitud Ukraina sõjatehnikat filminud üks kohalik suunamudija ning avaldanud selle Tiktoki platvormi vahendusel2

Järgnenud rünnakus sai surma kaheksa inimest ja kannatada terve kvartal, mitmed eluhooned muutusid elukõlbmatuks. See on vaid üks paljudest näidetest, kuidas näiliselt süütu harjumuspärane sotsiaalmeedia kasutamine (näiteks video postitamine või sisutootmisega tulu teenimine) võib muutuda eluohtlikuks. Antud juhul realiseerus oht nii kaotatud inimeludena kui ka moraali kahjustamisena. Lisaks sellele võib igasugune sõjaväeobjektide ja -positsioonide mõtlematu filmimine muutuda ohuks riigi julgeolekule.

OHT ON REAALNE

Enam kui aasta hiljem aprillis sotsiaalmeediasse lekkinud USA kaitseministeeriumi dokumendid avalikustasid mitmeid piinlikke ja tundlikke detaile lisaks sõjategevusele Ukrainas sellest, kuidas Ameerika luureteenistused kuulavad pealt oma lähedasi liitlasi ning kui sügav on ameeriklaste kohalolek Venemaa julgeoleku- ja luureteenistustes.

Ühtlasi paljastas leke sellegi, milline on USA võime hoiatada Ukrainat Venemaa kavandatavate raketilöökide eest ja milline on agressori sõjamasina tervis. Lühidalt on tegemist ühe ulatuslikuma luuretegevust kajastava infolekkega pärast Wikileaksi3. Teisalt paljastas see iidvana inimliku nõrkuse olla tunnustatud või vähemasti oluline, vahest isegi lugupeetud – ükskõik mis hinna eest.

Kuigi mastaabid, platvormid, sisu ja persoonid on erinevad, seob neid sotsiaalmeedia. Need mõlemad tagalas aset leidnud juhtumid tekitavad muret ka valitsuste tasandil, näiteks Ukraina ametivõimud on pidevalt hoiatanud inimesi, et nad hoiduksid teatud liiki teabe avaldamisest sotsiaalmeedias.

Karistused mitteavaliku teabe avaldamise eest on sätestatud ka asjakohastes õigusaktides, mis võeti vastu kohe esimestel päevadel pärast täiemahulise invasiooni algust. Kiirus, millega seda küsimust Ukrainas käsitleti, on juba iseenesest näide sotsiaalmeedia probleemi tõsidusest sõjaolukorras.

VAENLANE EI MAGA

Probleemi keskmes on asjaolu, et suur osa nii tsiviilelanikest kui ka sõjaväelastest kasutab mingisugust nutiseadet ja märkimisväärsel osal neist on vähemalt üks aktiivne sotsiaalmeediakonto.

Seda oleme näinud lugematuid kordi, vaadates kaadreid Ukrainast – paljud salvestised lahinguoperatsioonidest on salvestatud just isiklike seadmetega. Sõjas tähendab see, et iga sõdur ja tsiviilisik saab levi ja internetivõrgu olemasolul postitada teksti, fotosid, videoid või helisalvestusi, kasutades sealjuures ka geolokatsiooni, mis omakorda edastab nähtut ja kogetut, tavaliselt tahtmatult, kuid mõnikord ka tahtlikult (nt sõjaväe positsioonid, lahinguplaanid, vihje halvasti suunatud raketiheitest jne) küberruumi koos täpse asukohaga.

Ei tohi unustada, et küberruumis varitseb vaenlane, kelle spetsiaalsed (info)väeosad4 oskavad kätte langevat saaki kergesti kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Ukraina julgeolekuinstitutsioonide hinnangul pärineb kuni 80% saadud luureteabest just avalikest allikatest4.

Samas kasutatakse sotsiaalmeediat peamiselt teabe kiireks hankimiseks ja jagamiseks, sealhulgas olukordades, kus traditsioonilised teabekanalid ei pruugi toimida, ning see on oluline ka lähedaste ja sõpradega kontakti hoidmiseks keerulistes oludes.

Vaja on siiski meeles pidada, et lisaks suhtlusvõimalusele pakub sotsiaalmeedia ka valeinfoga kokkupuutumise võimalust, mis võib samuti teatud oludes eluohtlikuks saada. Näiteks Mariupolis venelaste loodud võltsid „rohelised koridorid“ juhatasid postituste kaudu inimesi evakuatsiooniteedele4, mida ei olnud tegelikult olemas ning kuhu jõudes järgnesid õhurünnakud5.

SURMAV INFOSÕDA

Mida siis teha olukorras, kus on kindlaks tehtud, et sotsiaalmeediast lähtuv oht ei ole vaid meelsuse mõjutamine ning võib reaalselt ohustada inimesi ja kaitsevõimet?

Ukraina senised strateegilised sammud on olnud avalikkuse teavitamine sellest, milline käitumine on sotsiaalmeedias lubatud ja milline keelatud, karistusseadustiku muutmine ning sotsiaalmeedia ja teatavate rakenduste arendamine ja kasutamine teabe kogumiseks tsiviilisikute abiga6

Samal ajal täiustab Venemaa pidevalt oma teabekogumisvahendeid, mille hulka kuulub ka näiteks laste ärakasutamine nutitelefonimängude kaudu, kus julgustatakse koguma teavet Ukraina armee positsioonide kohta. Siinkohal võiks küsida, kumb on julmem ja alatum, kas liivakasti servale jäetud granaadiga kaisukaru või nutimängus kogemata tervele jaole peale tõmmatud droonirünnak. Mõlemad on kuriteod, mis sobivad vastasele, ent need on ennetatavad süstemaatilise ohu teadvustamise kaudu.

Sotsiaalmeedia relvastamine, mida praegu näeme, on vaid järjekordne etapp Venemaa infosõjavõime edasises arengus. Infosõjal on Venemaal väga pikad traditsioonid nii teoorias kui praktikas, ent teadusharuna ulatub selle algus tagasi vähemalt 1942. aastasse4. Venemaa praegune infosõjaoperatsioonide kasutamine on aga lihtsalt tänapäevane, netiajastu versioon juba väljakujunenud Nõukogude-aegsest taktikast, milleks on alternatiivse reaalsuse loomine. Seejuures on Venemaa avalikult tunnistanud, et infotehnoloogiat saab kasutada tulevastes konfliktides. Kuid üks tähelepanuväärsemaid arenguid, eelkõige seoses riigisisese kriitikaga, leidis aset pärast sissetungi Georgiasse 2008. aasta augustis. Nimelt võideti pärissõjas, ent kaotati infosõjas, mis tipnes spetsiaalsete infoväeosade loomisega4

VIRTUAALNE MIIN

Ukraina on juba enne 2014. aastat puutunud kokku Venemaa infosõjatehnikatega, mis valmistasid ette nii Krimmi kui Donbassi annekteerimisi. Kuigi ka lääs on puutunud kokku Venemaa infosõja pidamise viisidega, ei saa neid rahuaegseid kogemusi võrrelda aktiivse konflikti kogemustega.

Seega on ülioluline, et me toetaksime Ukrainat igakülgselt ka küberruumis ja õpiksime Ukraina kogemusest sotsiaalmeediasõjas. Tsiviilelanike ja sõjaväelaste teavitamine sotsiaalmeedia kasutamise ohtudest enne tegeliku konflikti algust aitab vältida infrastruktuuri ja elutähtsa varustuse kahjustamist, tsiviilelanike vigastusi ja isegi surmajuhtumeid.

Algsest üllast inimeste ühendajast sotsiaalmeediast on saanud omamoodi virtuaalne miin, mille kaudu püüab vaenlane tsiviilelanike abiga oma sihtimist parandada ja tabamustele kinnitust leida.

Tsiviilelaniku hooletu käitumine võib aga kaasa tuua mitte ainult paragrahvi, vaid ka vastase tulejuhi ja lahinguoperatsioonide toetaja rolli. Samas pole Retroville’i juhtum sõja algfaasis valus õppetund mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopale ning tõstatab riiklikku julgeolekut tagavatele asutustele ja organisatsioonidele õigustatud küsimusi, teiste hulgas: kuidas selliseid ohte leevendada? Kas me oleme selleks valmis?

ALLIKAD:

1. A.F.P., 2022. In the ruins of Retroville: blast rips shopping mall to shreds as war closes in on Kyiv. The Guardian, 22.03.2022. Leitav: https://www.theguardian. com/world/2022/mar/22/in-the-ruins-of-retroville-blast-rips-new-district-toshreds-as-war-closes-in-on-kyiv (kasutatud 01.05.2023).

2. Романенко, B. 2022. Силовики затримали тік-токера, який виклав у мережу фото техніки ЗСУ у Києві [Julgeolekujõud pidasid Kiievis kinni Ukraina relvajõudude varustusest pilte postitanud tiktokkeri].Українська правда 21.03.2022. leitav: https://web.archive.org/web/20220322053208/https://www. pravda.com.ua/news/2022/03/21/7333379/ (kasutatud 01.05.2023).

3. Shah, S. 2023. 4 Major Takeaways From the Leaked Pentagon Files. Time, 11.04.2023. Leitav: https://time.com/6270145/leaked-pentagon-documentsukraine-war-plans-russia/ (kasutatud 01.05.2023).

4. Kostytska, S., Nagel, H. & Nagel, A-M. 2022. Ukraina avaliku sektori kohanemine Venemaa infosõjas – sotsiaalmeedia kui relv. Turvalisuskompass, 3(2), lk. 70, 80.

5. Nagel, A.-M., Kostytska, S. & Nagel, H. 2022. Kui sotsiaalmeediapostitus võib tappa ehk näiteid Vene-Ukraina sõjast. Verbis aut Re, 16(2), lk. 15.

6. Відомості Верховної Ради України [Ukraina Ülemraada Teataja], 2022. Кримінальний Кодекс України [Ukraina kriminaalkoodeks], 2341-III, №2198IX, 23.03.2022. Leitav: https://zakon.rada.gov.ua/laws/show/2341-14#Text (kasutatud 01.05.2023).