VÄLIHAUBITS D-30EHK „KONN“

VÄLIHAUBITS D-30EHK „KONN“

Mis relv on D-30 ehk rahvakeeli „konn“ (ljaguška)? Relva maast madalast tundma õppinud ja sellest loendamatu hulga laske teinud ekspertide hinnangul on tegu väga huvitava tegelasega, mis olnud kasutuses paljudes relvakonfliktides maailma eri paigus. Mis teeb ta nii eriliseks?

Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Sellele ning teistele kõnealust relva puudutavatele spetsiifilistele ja üldisematele küsimustele annab vastused 2. jalaväebrigaadi 25. suurtükiväepatarei ülem major Meelis Laanemets.

Aga asja juurde. Kõigepealt ajaloost. 122 mm välihaubits 2A-18 D-30 on välja töötatud Nõukogude Liidus aastatel 1954–1960. Relva eelkäijaks oli 1938. aastal valmistatud ja Teise maailmasõja ajal laialdaselt kasutatud 122 mm välihaubits 1938 M-30. Väljatöötamist juhtis kindralleitnant Fjodor Petrov.

Kujundamisel on võetud eeskuju Teise maailmasõja aegsest Saksamaa Škoda eksperimentaalhaubitsast 10,5 cm leFH 43. Uuendatud D-30 võeti relvastusse 1960. aastate alguses, 1970. aastail teda moderniseeriti ja relva uueks nimetuseks sai 2A18M, D-30A.

RELVAST ENESEST

Tegemist on huvitava relvasüsteemiga, mis võimaldab lasta nii alanurgaga nagu tavasuurtükist kui ka ülanurgaga nagu miinipildujast. Samuti on tänu kolmehaarsele lafetile võimalik tulistada sellest relvast ringselt 360 kraadi, ilma et relvameeskond peaks relva positsioonil liigutama. Selline tehniline lahendus võimaldab relvameeskonnal operatiivselt ja ajasäästlikult relva laskesuunda muuta, nii nagu lahinguolukord seda nõuab.

Relvasüsteemi kõige olulisemaks osaks on relva 122 mm kaliibriga laskeseade, mis koosneb relvarauast, lukust, rauahällist, raua taandur- ja tasakaalustusmehhanismist ning sihtimisseadmetest. Relvaraua tagasilöögi leevendamiseks lasu sooritamisel on relvaraud varustatud tagasilöögikompensaatori ehk suudmepiduriga. Mis puudutab D-30 laskemoona, siis relva lahingukomplekt võib sisaldada nii kild-, valgus-, suitsu- kui ka pikendatud laskekaugusega (Base Bleed) mürske.

Relva suhteliselt lühike raud (raua vintsoonestatud osa pikkus on 3400 mm) võimaldab täislaenguga saavutada 22 kg mürsu algkiiruseks kuni 690 m/s, mis on piisav selleks, et mürsk lendaks 15 km kaugusele. Kuna relv on varustatud automaatselt sulguva lukuga, võimaldab see treenitud meeskonnal sooritada 8 ja enam lasku minutis. Relva pukseerimiskiirus sõltub maastikust ning jääb vahemikku 20–60 km/h.

Kui töökindel on D-30 ja millised on selle relvasüsteemi tugevused?

See relvasüsteem on väga töökindel. Piltlikult öeldes on see nagu Kalašnikovi automaat: suhteliselt robustne, harva lagunev ja vähest hooldust nõudev relv. Selle tõestuseks on see, et peamiselt küll endises NSV Liidus ja tänastes idablokimaades on relvasüsteemi edukalt kasutatud juba enam kui viiskümmend aastat ning ta püsib teenistuses edasi.

Viiekümne aasta jooksul on see relv osalenud mitmetes sõjalistes konfliktides. Üks tuntumaid konflikte, kus seda relvasüsteemi edukalt kasutati, oli NSV Liidu sõjategevus Afganistanis ligi 40 aastat tagasi. Selles konfliktis tulid välja ka relva tugevused. Nimelt võimaldas ülanurgaga laskmine liigendatud maastikul vastast edukalt kaudtulega maha suruda. Samuti oli relvasüsteem efektiivne otsesihtimisega laskmisel. Relva suhteliselt väike kaal (3300 kg) võimaldas relva ka kopteritega lihtsalt ümber paigutada sinna, kuhu teed ei viinud.

Kes kuuluvad relvameeskonda ning mis rolli nad täidavad meeskonnas?

Relvasüsteemi tulepositsioonil opereerib kaheksaliikmeline relvameeskond, kuhu kuuluvad meeskonnaülem, sihtur, laadur, seadur, laengupaigaldaja, mürsukandja 1 ja mürsukandja 2 ning vedukijuht. Treenitud meeskond suudab positsioonile jõudes relva laskevalmis seada, lasud sooritada ning sealt eemalduda loetud minutitega.

Selleks, et see oleks võimalik, on igal relvameeskonna liikmel täita oma kindel roll. Näiteks on nende ülesanded, tuletegevuse ajal selgelt reglementeeritud. Meeskonnaülem juhib relvameeskonna tegevust tulepositsioonil ning tagab, et relvameeskond täidaks kõik antud tulekäsud õigeaegselt ja korrektselt. Sihturi ülesandeks on suunata relv vastavalt arvutusgrupi poolt edastatud laskeandmetele (laskesuund ja relvaraua tõstenurk) nii, et mürsud tabaksid sihtmärki. Seadur valmistab ette ja kinnitab mürskudele kästud sütikud. Mürsukandja toimetab mürsud relva juurde ja asetab laadimisalusele. Laaduri ülesandeks on mürsk relvarauda laadida. Laengupaigaldaja valmistab ette kästud laengud ning laeb need relva laengukambrisse. Veokijuht tagab tulepositsiooni lähikaitse ajal, kus ülejäänud meeskonnaliikmed on seotud tuletegevusega.

Mis on D-30 relvasüsteemi suurimad puudused?

Relvasüsteemi suurimateks puuduseks võib lugeda NATO standardile mittevastavat kaliibrit, mis raskendab oluliselt laskemoona hankimist. Maailmas ei ole just palju riike, kes sellele relvakaliibrile laskemoona toodavad, ja sõbralikke riike seda vähem.

Teiseks oluliseks puuduseks võib lugeda sihtimisseadmete vähest töökindlust. Nimelt vajavad relva sihtimisseadmed pärast rännakut kalibreerimist. Seetõttu tuleb relvameeskonnal tulepositsioonile jõudes alati relvasihikud kalibreerida, et tagada tule täpsus. See aga on täiendav ajakulu laskevalmiduse saavutamisel.

Kuidas jõudsid need relvad Eestisse ja 2. jalaväebrigaadi?

Kaitseministeerium ostis 2009. aastal 42 välihaubitsat D-30, et vahetada nendega välja varem Soomest abi korras saadud 105 mm välihaubitsad H61-37. Kuna Kirde kaitseringkonna suurtükiväepataljon (1. jalaväebrigaadi eelkäija) oli selleks ajaks juba relvastatud 155 mm välihaubitsatega FH-70, määrati Soomest soetatud relvad Lõuna kaitseringkonna (2. jalaväebrigaadi eelkäija) suurtükiväepataljoni koosseisu.

Ka D-30 relvasüsteemid jõudsid Eestisse Soomest, kus nad tol ajal olid suurtükiväerügemendi jalaväebrigaadi relvastuses. Nimelt kuulus suurtükiväerügemendi koosseisu kaks suurtükiväepataljoni, millest üks pataljon oli relvastatud raskete 152 või 155 mm suurtükkidega ning teine kergete 122 mm välihaubitsatega D-30.

Samal aastal käivitati suurtükiväepataljonis ajateenijate väljaõpe sellele relvasüsteemile. D-30 väljaõppe käivitamine suurtükiväepataljonis raskusi ei tekitanud, sest suurem osa pataljoni ohvitseridest olid oma väljaõppe suurtükiväe erialal saanud Soome suurtükiväekoolis, kus D-30 oli väljaõppe põhirelvaks.

Milline on D-30 roll lahingutegevuses?

Suurtükiväepataljon, mille põhirelvaks on 122 mm välihaubits D-30, on 2. jalaväebrigaadi põhiline kaudtuleüksus, kelle ülesandeks lahingutegevuses on hävitada, neutraliseerida või maha suruda vastase ründe- ja kaitseformatsioonid eesmärgiga toetada brigaadi manööverüksusi vastase purustamisel.

2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni struktuuris on kolm identset tulepatareid ning väikseimaks eraldi tegutsevaks tuleüksuseks on tulepatarei. Patarei koosseisu kuulub kaks tulerühma, kummaski tulerühmas on kolm D-30 relvameeskonda.

Millistes lahinguolukordades D-30t kasutada saab?

Sisuliselt kõikides. Relvasüsteemi töökindlus ja suhteliselt väike kaal annavad hea võimaluse kasutada relva nii rasketes maastikuoludes, metsas, tiheasustusega aladel kui ka hajutatud lahingutegevuses. Oluliseks plussiks on siin just relva tehniline konstruktsioon, mis võimaldab lasta sellest relvast nii kaudtuld kui ka otsesihtimisega ning seda ringselt 360 kraadi.

Milline on D-30 tulevik Eestis?

Venemaa ja tema partnerid kasutavad seda relva edasi ja arendavad selle kaliibri laskemoona eesmärgiga suurendada laskekaugust.

Mitmed teised maad, ka Eesti, on aga D-30 kasutamist lõpetamas. Põhjuseks on soov suurendada laskekaugust ja olla liitlasüksustega paremini integreeritud ka laskemoona poolest. Seega on siiani heas töökorras olevad D-30d Eesti kaitseväest lähitulevikus kadumas, et teha ruumi kaasaegsematele relvasüsteemidele, nagu näiteks 155 mm liikursuurtükk K9 „Kõu“.

Kuid siiski, mida nende lahingutes karastunud vastupidavate relvadega edasi teha? Kas anda vanarauaks, müüa riikidesse, kes neid relvi veel kasutavad, või on see hoopis Kaitseliidule hea võimalus uue võime arendamiseks?

Seda enam, et tegemist on lihtsa, töökindla ja reservväelasesõbraliku relvaga, mille väljaõppe korraldamine on Kaitseliidule jõukohane. Selle ilmekaks tõestuseks oli 2021. aasta kevadel toimunud suurõppus Kevadtorm, kust võttis edukalt osa ka KiMKR suurtükiväerühm.

Foto: Karri Kaas