TEGEVVÄELASEST NOORTE KOTKASTE MALEVAPEALIKUKS

TEGEVVÄELASEST NOORTE KOTKASTE MALEVAPEALIKUKS

Sõna „noorteorganisatsioon“ ei tohiks tekitada küsimust, kelle jaoks see organisatsioon on. Seetõttu peavad noored saama ka ise otsustada ja negatiivset hinnangut kartmata oma arvamust avaldada.

Tekst: TÕNU NIILO, Noorte Kotkaste Võrumaa maleva pealik

Hiljuti lugesin Dale Carnegie kirjutatud raamatust, et kui tahad võita sõpru, siis ära kritiseeri, ära mõista hukka ja ära virise. Niisiis, hoolimata oma tugevast kriitikameelest püüan analüüsida isikliku kogemuse najal transformatsiooni kaitseväelisest juhist Kaitseliidu Noorte Kotkaste noortejuhiks ja kohe malevapealikuks.

Miks? Sest ma ei olnud noorena huvitatud riigikaitsest. Olgugi, et Noorte Kotkaste malevapealikuks saamise hetkel olin Naiskodukaitse toetajaliikmena toimetanud juba ligi 10 aastat, pidasin enda panust pigem „roheliseks“, nn militaarseks. Kaitseväelane minus oli uhke ja nõretas vajadusest jagada enda teadmisi ja oskusi laiemale „kuulajaskonnale“.

Malevapealikuks valiti mind keerulisel hetkel – COVID-19 kriis oli kohe puhkemas ja sisseelamine organisatsiooni seetõttu mõnevõrra teistsugune. Samas andis aeglustunud maailm võimaluse mõtiskleda sügavamate teemade üle.

DUAALNE JUHTIMINE

Esimese asjana tundus kummaline n-ö kaksikjuhtimise (vahel isegi kolmikjuhtimise) printsiip. Kuigi Noorte Kotkaste põhikirjaga on malevapealikule (ja ka Kodutütarde ringkonnavanemale) püstitatud mastaapsed ülesanded ja jagatud käsuõigus, näitab tegelik elu midagi muud. Sõjaväelisele juhile on ette nähtud, et omades ametlikku võimu, on ta kohustatud seda kasutama ja ühtlasi vastutama tehtud otsuste eest. Kuid Kaitseliidu noorteorganisatsioonides on juhtimisahelad lõhestunud teenistujate (ehk noorteinstruktorite) ja vabatahtlike juhtide vahel.

Administratiivsete ülesannete määramine teenistujatele ei ole küsimus – kuna asume kollektiivselt kaitseministeeriumi valitsemisalas, siis teabehaldus, info- ja kommunikatsioonireeglid jms peavadki toimuma reeglite järgi. Ent sellega viiakse organisatsiooni tegelik juhtimine balansist välja. Ametlik töö käib kaitseministeeriumi infosüsteemis, mistõttu on lihtsam suhelda noorteinstruktoritega kui vabatahtlike juhtidega. IKT ja teabehalduse jäik süsteem on seega kvaliteetse noorsootöö administreerimise takistuseks – puudub „lahinguvälja juhtimissüsteem“, kus noortejuhid ei peaks koostama dokumente tänases andmete maailmas.

Teine takistus on hoopis fi losoofi lisem – kas peavanematel on õigus nõuda vabatahtlikult noortejuhilt tulemusi? Kui süsteem seda väärtustab ja organisatsiooni saavad siseneda õiged inimesed, siis peaks olema õigustatud ka vastutuse andmine ja võtmine. Nii saaksid noorteinstruktorid täita oma ülesandeid, toetamaks vabatahtlikke noortejuhte nende tegemistes. Malevapealik ja ringkonnavanem ei tohiks täita vaid esindus-

ja allkirjastamise funktsiooni. Sellise seisukoha võtmine ei ole õigustatud üheski juhtimisliinis ega ühelgi tasandil. Seda ei tohi julgustada noorteinstruktorid ega peavanemad. Vastasel juhul jääb kaotajaks organisatsioon ja inimesed, kes pingutavad selle nimel, et midagi muuta ja paremaks teha, väsivad ära.

NOORTE VÕIMALUS PANUSTADA

Vabatahtlikkus tähendab soovi anda kübeke enda aega kellegi või millegi teise hüvanguks. Vaba tahe on aga otseselt seotud Deci ja Ryani loodud enesemääratluse teooria sisemise motivatsiooni teguritega: autonoomsus e iseseisvus, asjatundlikkus ja seotus.

Noored, kes soovivad panustada riigikaitsesse, on juba eranditult tublid, kuid ka nende vabatahtlikkus kaob, kui sisemise motivatsiooni loomise aluspõhimõtteid eiratakse. Instruktorid ja noortejuhid peavad püüdlema asjatundlikkuse kasvatamise suunas – ei piisa vaid ülesande püstitusest stiilis „lõkketüübid – kes oskab? Tehke!“ Asjatundlikkus, eriti väljaõppelahenduse ettevalmistamisel, vajab järjepidevat tuge, arutelu, koos töötamist. Selmet kritiseerida, kuidas noored ei saa ise hakkama, tuleks teha nii, et nad tulevikus saaksid. See omakorda tähendab neile autonoomia andmist – alustada tuleb lihtsamatest tegevustest, kuid vältima peab negatiivset tagasisidet ja samas põhjendamatuid piiranguid iseseisvale tegevusele. Teadlased on isegi leidnud, et koolisüsteemist kaasa tulev „hirm negatiivse hinnangu ees“ on üks põhilisi vabatahtlikkuse takistajaid. Noortejuht saab oma kohaoluga suurendada õnnestumise tõenäosust, kuid peab võimaldama noorel teha ise ja õppida oma edusammudest ja vigadest. Sh võimaldama noorel õpetada teisi noori. Noortejuht ei tohi kasutada laissez faire juhtimispõhimõtteid ja tagantjärele kritiseerida.

Viimase tegurina on seotuse põhimõte organisatsiooni eesmärke silmas pidades eriti oluline. Kui noored tajuvad, et nende õpituba või nende kollegiaalne organ (nt noortekogu) ei ole seotud organisatsiooni eesmärkidega, siis väheneb tahe teha ja vabatahtlikud liikmed on lihtsalt sissekanded nimekirjas, mitte aga aktiivsed panustajad eesmärkide saavutamisse.

MILLINE VÕIKS OLLA LAHENDUS?

Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm kirjutab (Kaitse Kodu! 6/2021), et noori peab otsustusprotsessi rohkem kaasama. Esimene samm selles on noortekogude rolli tähtsustamine. Täna lähevad aktiivsed noored noortekogust minema, sest nende tegevuse seotus organisatsiooni eesmärkidega on nõrk. Noortekogu ei tohi olla lihtsalt instruktorite töövahend. See peab olema noorte esindusorgan, kus liikmete arvamust väärtustatakse ja võetakse kuulda, kelle tõstatatud ideed sütitavad arutelu ja probleemid saavad lahendusi.

KEDA ESINDAB MALEVAPEALIK

Kasutades sõna „noorteorganisatsioon“, ei tohiks tekkida küsimust, kelle jaoks see organisatsioon on, kes seda organisatsiooni elus hoiavad, kes on selle organisatsiooni süda ja aju. Leian, et see on organisatsioon noortele, kellel on huvi midagi ise ära teha. Miks siis aga valivad malevapealikku ja ringkonnavanemat noortejuhid, kellest osad on pealegi palgalised instruktorid? Miks ei vali endale noortejuhtide seast esindajat noored kotkad ja kodutütred ise? Kas tunneme, et noored ei tea, mis on neile hea, ja seetõttu teeme otsuseid nende eest? Tahan läita idee kaasavast või jagatud juhtimisest, alternatiivsest koostöövõrgustikust, mille keskmes ei pea olema noortejuht, vaid hoopis tublimad noored ise. Alternatiivist, kus vabatahtlik noortejuht vaid administreerib, instrueerib ja kasvatab niipalju, kui on tema võimuses, ning noored ise moodustavad otsustava jõu, millele organisatsioon võimaluste piires oma vahenditega toeks tuleb. Noorte omaalgatusprogramm on selles osas hea algus – samas vaimus edasi!

Foto: Kristjan Prii

IDENTITEETI OTSIMAS

Olles äsja valitud malevapealikuks, haarasin õlekõrrest ja tegin Tartu Ülikooli õpingute raames mõtteharjutusi Noorte Kotkaste Võrumaa maleva arengustrateegia loomisega. Koolitööst jäi kõlama õppejõudude mõte: enne riiklike eesmärkide seadmist tuleks selgeks saada protsessid, protseduurid ja eesmärgid organisatsiooni sees. Alles siis on võimalik liikuda edasi „kõrgemate ülemate“ tahte saavutamiseni. Nagu Sun Zi ütles, pead edukaks lahingupidamiseks tundma nii ennast kui ka vastast. Vahel on tunne, et tunneme vastast liigagi hästi, aga ennast üldse mitte. Nii näib, et oleme nii seadusandluses kui ka sisemises mõttemallis oma organisatsiooniga kusagil Nigeeria lapssõdurite kujutluspildis. Dave Grossmann kaasautoritega on kirjutanud mitmeid raamatuid, kus käsitleb vägivalla ja laste suhet arvutimängude ja televisiooniga ning rõhutab, et see vajab teadlikku kontrolli. Kaitseliidul võib olla oluline roll noorte seas õigete hoiaku ja väärtuste kujundamisel, mis puudutavad vägivalla haldamist, eriti relvakasutamise seisukohast. Grossmanni kirjeldatud ohuilmingud (näited koolitulistamistest USAs) paistavad noorte seas silma – oskuste võistluse „Alati valmis 2021!“ maakondlikul ettevalmistuspäeval oli õhupüssi laskmas noori, kes olid ehk arvutimängudest omandanud relvaga pähe tulistamise printsiibi, mis ei ole tänaste relvaõppe põhimõtetega kooskõlas. Seega, kui oleme riigikaitseline organisatsioon ja „esimene võimalus panustada riigikaitsesse“, siis aktsepteerime fakti, et meie noored peavad mõistma elu hinda ja vastutust, mis kaasneb ka riigikaitse relvastatud poolega. Õpetagem, et relva kandmine ei ole lihtsalt äge mäng, vaid iga relvarauast välja lennanud kuul on vastutus kellegi ja millegi ees. Et kaitseliitlased, -väelased ja politseinikud kannavad karjakoerana relva selleks, et lambad oleks hoitud, ja noortelgi on võimalus selles valdkonnas oma panus näiteks parema teadlikkuse kaudu anda.

TÜHJAD LEHED VS VANAD OLIJAD

Traditsioone hoiavad inimesed, kes mäletavad, ja kirja pandud järjepidevus. Pikalt organisatsioonis olnud liikmetel on mäletada palju, kuid mitmekümne aasta jagu häid kogemusi ja sündmusi igapäevaselt edasi anda on võimatu. Uuele tulijale saab ruttu selgeks, et näiliselt uued ideed on tihti hoopis läbiproovitud ja unustatud vanad – „tühjad lehed“ esitavad lihtsalt sageli õigeid küsimusi, et head asjad taas ellu ärkaksid. Nad ei tunne ennast halvasti, kui nad esimese hooga organisatsioonist palju ei tea. Küll aga on oht konfliktiks, kokkupõrgeteks harjumuspärase ja võõra vahel.

Vabatahtlik organisatsioon vajab head ja läbimõeldud kommunikatsiooni, et neid uusi ja vanu tõhusalt tööle panna. Konfliktid võivad tekkida nii isiklikul kui ka ideoloogilisel tasandil, kuigi sageli on just isiksustevaheline konflikt see, mis organisatsiooni käärima ajab. See tekitab omavahelist võistlust, „ära panemist“, mittekaasamist. Mänguline võistlus on üks väljaõppemeetoditest, kuid sisemiselt sidusate rühmade teineteisega kõrvutamine tekitab pigem hõõrdumist. Jõukatsumine on üks asi, võitjate ja kaotajatega võistlus aga midagi muud. Mitmed noored on öelnud, et noortejuhtide surve enne võistlusi on ebaterve – kas võit või mitte midagi. Tundub, et noored on noortejuhi ambitsioonide väljendus, aga milleks need ambitsioonid? Üks organisatsioon, üks tiim – kõik ühise eesmärgi eest väljas. See on kommunikatsiooni alussõnum, mida peab järgima.

NOOREORGANISATSIOONI JUHTIMINE ON VÄLJAKUTSE

Olles kaitseväelasena harjunud struktuuride, käsuahelate, formaatide ja teatavate sunnivahenditega, on mõnevõrra ootamatu astuda organisatsiooni liikmeks kohe malevapealiku tasemele. Regulatsioonid, arusaam, mida, kuidas ja kellega ajada – milline on minult nõutav ja minu tajutud roll selles masinavärgis, kuhu mõni instruktor või noortejuht on panustanud organisatsiooni taasloomisest alates. Tahan nõuda vabatahtlikelt rohkem, sest sel ametikohal olen ka mina vabatahtlik. Tahan, et vabatahtlikud noortejuhid oleksid või leiaksid eeskujud nendes valdkondades, millest noored enim huvitatud on. Noored peavad saama ise otsustada ja negatiivset hinnangut kartmata oma arvamust avaldada – selleks on meil vaja organisatsioonis võrgustikud ja tööprotseduurid luua ja tööle rakendada. Seda kõike on vaja teha, võttes arvesse iseseisvuse, asjatundlikkuse ja seotuse printsiipi.

Kaitseväelasi, eriti ohvitsere, julgustan panustama Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse, sest nii kasvatame riigikaitsele soodsat järelkasvu – siin tekkinud sidemed on püsivad ja jäävad. Ei ole asjakohane viriseda, et „materjal jääb aasta-aastalt kehvemaks“. Meil kõigil on võimalus olukorda parandada ja anda panus riigikaitse tuleviku tegijatesse, kui ainult oleme valmis selle väljakutse vastu võtma.

Kommentaar:

NOORSOOTÖÖD SAAB TEHA ÜKSNES KOOS NOORTEGA

Tekst: SILVER TAMM, Noorte Kotkaste peavanem

Autori nimetud kirjaniku menuraamat „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ on tõesti suurepärane lugemine, ükskõik kas juhtida suuremat või väiksemat organisatsiooni või teostada enesejuhtimist läbi elu!

Rõõmuga tervitan noortejuhte, kes kaitseväelasliku hoiaku ja ettevalmistusega loovad diskussiooni organisatsiooni juhtimise teemal, sealjuures tutvuvad noorsootöö põhimõtetega ning soovivad neid rakendada.

Kaitseliidu jõud peitub vabatahtlikult riigikaitsesse panustavates inimestes, kes ühise jõuna on ikka ja alati murdumatud. Noorteorganisatsioonides niisamuti. Noortejuhi soov vastutada ja ülesannete täitmine ettenähtud mahus on usutavasti iga noorteinstruktori unistus. Erinevatel põhjustel noortetöö tihti sedavõrd selgepiirilises maailmas siiski ei eksisteeri, mis veeretabki instruktorile ette hulgaliselt proovikive. Olen veendumusel, et Noorte Kotkaste malevapealik ei ole pelgalt esindus- ja allkirjainimene, vaid on rühmapealikelt saanud mandaadi juhtida maakonna noortetööd oma kolmeaastasel ametiajal. Ametisse valitud malevapealik ja rühmapealikuks määratud juhid peavad omama otsustuspädevust ning iga allkirja andmine eeldab ka otsuse taustaga tutvumist. Selleks on neile põhikirjaga antud volitused ning palgalise koosseisu ülesanne on toetada noortejuhte administratiivselt, et viimased saaksid oma tööd teha parima teadmise kohaselt.

Noorteinstruktori roll on tagada maakondliku noortetöö toimepidevus, toetades selleks allüksuse pealikke, et noorkotkad saaksid osa neile ettenähtud õppest. Maakonnas moodustatud meeskond tegutseb ühise eesmärgi nimel, mis on kokku lepitud organisatsiooni arengukavas, soovi korral maakondlikus arengukavas ning aastastes tegevuskavades. Vastutuse andmine ja selle võtmine on pidev protsess, mille rakendamist saame edendada nii noortejuhtides kui ka uute kogemuste järele janunevates noortes, kelle potentsiaali me tihtipeale kipume alahindama. Noored on tegijad ja suudavad oma piiramata mõttelennuga meid tihti positiivselt üllatada!

Ääretult positiivne on, et malevapealiku ülesanded panevad üht juhti esitama endale olemuslikke küsimusi noorsootöö kohta. On oluline jõuda arusaamisele, et noorte kaasamine protsessidesse ongi noorsootöö olemus – pakkuda mitteformaalset õpet, mis lähtub noorte oma soovidest, tekitades neis küsimusi ja huvi, pakkudes juhina sinna kõrvale ekspertteadmist. Igast noorest peab kujunema täisealine kodanik, kes on otsusekindel ja küps oma elus ettetulevate valikute langetamiseks.

Noorsootööd saab teha üksnes koos noortega, nendest lähtuvalt, unustamata, et oluline on noortejuhi olemasolu ja tugi – tema oskus mõelda ette ja maandada võimalikke riske teebki keskkonna turvaliseks. Ja siinkohal on igal malevapealikul võimalik noorte osaluskogu paremini otsustesse haarata, inspireerida kaaskolleege kaasamisele, osata teha asjakohast riskianalüüsi ja fi kseerida väljaõppesündmuste plaane – olla sealjuures mitte autoritaarne, vaid toetav juht, luues sõbralikku keskkonda, et malev oleks ühtses hingamises. Et otsused oleksid põhjendatud, vastutus oleks delegeeritud täisealistele ja vastutusvõimelistele tegijatele, et kõigil oleks rõõmu, lusti ja eneseleidmist matkadel, koondustel, ekskursioonidel ja võistlustel. Arusaamine, et noorsootöö eetika kuulub iga noortejuhi „tööriistakasti“ ning et sellest lähtuv tegutsemine aitab meil õigesti reageerida igas elus ettetulevas situatsioonis, võiks jõuda kindlasti iga rühma iga liikmeni, ainult nii loome ühtset arusaama kaitsetahte kujundamiseks. Teooria peabki väljenduma heas praktikas – seega kõigile (maleva)pealikele jõudu ja edu noorsootöö aluste mõtestamiseks ja noorte kaasamiseks!