SHEETSPLINT - HINNAATUD JA AUHINNATUD MODULAARNE LAHAS

SHEETSPLINT - HINNAATUD JA AUHINNATUD MODULAARNE LAHAS

Disainer Mihkel Masso ja lahingumeditsiini instruktori Rait Arro väljatöötatud modulaarne lahas Sheetsplint pälvis tänavu kevadel maineka tootedisaini auhinna Red Dot meditsiinivahendite kategoorias.

Tekst: ANDRUS RUMM, vabatahtlik autor

Täna Eesti kaitseväe põhivarustuses olev Sheetsplint on universaalne lahas, mis aitab meedikutel fi kseerida traumakannatanu jäsemevigased haigla-eelses etapis. Kerge ja kompaktne toode koosneb identsetest lahasemoodulitest, mille abil on võimalik kombineerida lahaseid ühele kuni mitmele kannatanule sõltuvalt nende vigastuste iseloomust.

Innovaatilisest lahasest räägib lähemalt selle välja töötanud Rait Arro.

Oled tegelenud lahase Sheetsplint arendusega nüüdseks viis aastat. Kui vaatad täna sellele protsessile tagasi, siis millised on olnud sinu põhilised õppetunnid?

Esmalt see, et kõik võtab väga palju aega ja seda erinevate tegurite koosmõjul. Hästi on läinud see, et olen suutnud kasutada oma varasemaid kogemusi tarkvaraarenduse valdkonnast. Oleme kogu aeg rakendanud interaktiivset tootearendust. See tähendab, et kui tekib mingi hea mõte, siis valmistad seda ette: ehitad prototüübi, katsetad, muudad, õpid tulemustest ning saad teada, kus on midagi hästi, kus halvasti. Õpid – ja alustad otsast peale. See tähendabki kogemusarendust: ehita, mõõda, õpi – ja alusta uuesti.

Algusaegadel, kui töötasime alles kontseptsiooni tasemel ja suund polnud veel päris selge, tegime iga paari nädala tagant uue prototüübi, mis käis juba „põllu peal“ minu enda üksusega kaasas või meditsiinispetsialistide ja ekspertide pilgu alt läbi. Hiljem, kui jõudsime täpsema mudelini, algas n-ö toote peenhäälestamine, kus tegeleme pisiasjadega, millele kasutaja ei peagi mõtlema: kuidas suurendada töökindlust, parendada materjale, lisada kasutusmugavust. Samuti vaatame, et toode oleks ka äriliselt tasuv. Esimestel aastatel ei seadnud ma eesmärgiks vältimatut tuluteenimist. Eesmärk oli luua toimiv tootelahendus, millega eksperdid, „põllul“ olevad sanitarid ja parameedikud, rahul oleksid. Alles hiljem hakkasime liikuma selles suunas, et paika saada seeriatootmine, materjali valik, tarne jm. See on olnud nagu ultramaraton, kus tootearendus on toiminud pidevalt, aga fookus on töö käigus saadud praktiliste teadmiste ja kogemuste tõttu jätkuvalt muutunud.

Mis oli probleem, mida sa püüdsid lahendada? Mis sulle n-ö hinge läks, et sa hakkasid selles suunas üldse mõtlema?

Arvan, et „sutsakas“ käis mu peas ära viis-kuus aastat tagasi. Olin ühel väliharjutusel, mitte parameedikuna harjutust sooritamas, vaid hindaja rollis. Selleks ajaks olin meditsiinivaldkonnas juba mitu aastat toimetanud ja esimene vaimustus, kus sa püüad lihtsalt võimalikult hästi teha seda, mida sulle on õpetatud, oli möödas. Ühel hetkel hakkad ise seoseid looma, miks-küsimusi esitama. Miks me teeme üldse nii või teisiti või kolmandat pidi, miks me just sellist varustust kasutame. Tundub, et olin hakanud märkama murekohti, mida varem ei märganud.

Probleem oli ühe mängult kannatanuga, kellel oli sääreluumurd. Ta stabiliseeriti taktikalise esmaabi etapis ja evakueeriti haavatute transpordipunkti. Pärast seda, kui haavatu oli pooljao abiga metsast välja viidud, oli see õnnetu alumiiniumlehtlahas, mis on parameedikute tabelvarustuse MK3 nimekirjas, totaalselt väändunud. Kui see oleks olnud päris kannatanu, oleks ta transpordi käigus mitmeid uusi sekundaarseid vigastusi saanud.

Tol hetkel tekkis mul küsimus: miks me kasutame lahast, mis ei täida oma eesmärki? Lahasel on ju kaks eesmärki. Esimene on vältida sekundaarseid vigastusi ja stabiliseerida kogu vigastuse piirkond. Teine eesmärk on mittefarmakoloogiline valuravi. Kumbki nendest eesmärkidest ei olnud ju tegelikult täidetud! Mõtlesin, kas ainult meie kasutame sellist jama. Aga selgus, et kõik meie liitlased kasutavad samasuguseid lahaseid. Hakkasin lahastamise kohta laiemalt uurima ja selgus, et alumiiniumlahas oli omal ajal oluline läbimurre, kui üks USA armee välikirurg avastas Vietnamis, et varasemad traadist redellahased ei leidnud üldse rakendust ja vedelesid välihaigla nurgas. Ta mõtles välja alumiiniumlehest lahase, mida oli võimalik vormida kannatanule sobivaks, mis oli kerge ja lihtsalt kasutatav. See oli tol hetkel suur edasiminek. Kuid edasiminek selles mõttes, et sobis hästi väiksemate, nt randme- ja küünarvarreluu vigastuste fikseerimiseks. Ent suuremate toruluude vigastuste stabiliseerimiseks ei ole sellel lihtsalt struktuurset tugevust. Alumiiniumlahase peamine eelis on kompaktsus ja kergus, mis lubab jalastunud meedikul selle põllu peale kaasa võtta, sest meil pole ju kaitseväes Mary Poppinsi stiilis põhjatu sisuga varustusekotte. Inimene peab olema võimeline oma varustust ise kaasas kandma, õigel ajal üles leidma, kasutama jne.

Esitasin endale küsimuse, kas turul ei leiduks midagi paremat, mida katsetada ja hiljem siis omavahenditest üksusele osta? Tuli välja, et ei olnud! Tänaseks oleme aru saanud, et see pole ainult Eesti probleem. Sarnaste probleemiga maadlevad päästjad ka välismaal, näiteks Inglise mägipääste või Hispaania mereväe eriüksuse parameedikud.

Aga nn Rootsi lahas?

Einoh, me oleme muidugi Rootsi lahase peal üles kasvanud. Aga ka see tegelikult USA litsentsi alusel Rootsis toodetud lahas on liiga suur, monofunktsionaalne ja tülikas kaasas kanda. Kui sa sealt komplektist midagi kasutad, siis ülejäänu võid minema visata, sest ülejäänud detailid ei ole omavahel kombineeritavad. Lisaks ei mahu Rootsi lahas parameediku kotti hästi ära ega ole sademetekindel.

See lahas ei vasta tänapäeva nõuetele, et oleks kerge, kompaktne, universaalne, modulaarne, funktsionaalne. Ning et sa saaksid järelejäänud juppe hiljem kasutada, kui oled mõne neist juba kannatanule paigaldanud.

Mul marineeris see asi paar kuud. Mõtlesin, et kui keegi teine ei tee, siis teen ise! Olen ju varemgi tooteid arendanud. Peamiselt muidugi tarkvara, aga varem ka riistvara.

Kas ma saan õigesti aru, et olete oma meeskonnas erinevad töölõigud ära jaganud ja teinud suhteliselt palju elektroonilisi tööjooniseid?

Me oleme kasutanud palju prototüüpimise põhivõtteid ning alustasime hoopis papist mudelitega. Möllasime palju kartongiga. Enne, kui jõudsime praeguse lahenduseni, ekslesime umbes pool aastat mitmes suunas. Päris pikalt uurisime õhklahase versiooni, mis oleks valmistatud välitingimustes vastu pidavatest materjalidest. Kasutasime samu materjale, nagu on USA hävituslendurite torkekindlates päästevestides, mis täituvad õhuga ja mida ei saa naljalt katki teha. Hankisime reisilennukite kasutusest maha kantud päästeveste ja harutasime need lahti. Väljalõigatud detailid kinnitasime omavahel termilisi ja ultrahelitööriistu kasutades. Tegime kõikvõimalikke ventiilisüsteeme, et oleks võimalik neid täita, kehaga anatoomiliselt sobituma panna ning vajadusel pikendada ja kombineerida. See oli päris pikk ja tehniliselt huvitav protsess.

Miks te sellest suunast loobusite?

See polnud välitingimustes praktiline. Kasutasime erinevate meditsiiniekspertide ja kaitseväe meedikute abi, kes aitasid hinnata, kui efektiivne ja mugav on neid mudeleid kasutada. Selgus, et liiga palju mässamist. Kasutusmugavus ja lollikindlus olid kriteeriumid, mis pidid olema täidetud lisaks meditsiinilistele nõuetele. Samuti pidi lahastamissüsteem olema võimalikult kergesti õpetatav ja taktikalises olukorras kiiresti kasutatav.

Seetõttu n-ö kraamisime oma laua puhtaks ja alustasime otsast peale.

Sheetsplint on ühelt poolt sõjameditsiini toode, mis peab taluma n-ö vägivaldseid sündmusi lahinguväljal. Teisalt on see tavaline tsiviilmeditsiini vahend, mis peab vastama meditsiinivahenditele kehtestatud nõuetele. Mida peab arvestama toote puhul, mida tuleb hiljem vastavushinnata – et see oleks funktsionaalne, ei laguneks, ei vigastaks, poleks mürgine jne? Pluss militaarpool, kus on samuti omad tehnilised standardid? Vastavushindamise protseduur on teatavasti korralik kadalipp. Mida tuleks arvesse võtta, kui sa pead sellise toote nõuetega vastavusse viima?

Kõik kehtestatud nõuded on mõistagi vajalikud. Maailmas arendavad samalaadseid tooteid enamasti väga suure eelarvega ettevõtted, kellel on võimalik panna kokku multidistsiplinaarne meeskond, kus igaüks keskendub oma valdkonnale. Meil vastavushindamisega tegelevat spetsialisti esialgu meeskonnas polnud ja ma otsustasin, et mõistlik on jõuda esmalt toimiva tooteni ja alles seejärel tegeleda regulatiivse poolega. Kõike korraga teha on keerukas, sest varasem kogemus meditsiinitoote vastavushindamisega puudus. Õnneks on lahas meditsiiniregulatsioonides madalama kategooriaga ja seetõttu polnud kliiniliste katsete jaoks suurt raketiteadust vaja.

Sellest hoolimata on see olnud paras peavalu, millest oleme jagu saanud tänu konsultantidena kaasatud erialaekspertidele.

Allikas: Sheetsplint

Sa kasutad sõna „meie“, seega oled leidnud inimesed, keda oled suutnud Sheetsplinti uskuma panna? On see olnud probleem? Kas tagasiside on olnud entusiastlik ja toetav või pigem pessimistlik stiilis „Maailm on selliseid asju täis, see ei tasu ära, liiga kallis, pole mõtet jmt“?

Ma lahutaksin siin kaks teemat. Üks on idee käimatõmbamine ja teine on ettevõtte ülesehitamine. Olin selleks ajaks päris paljudes erinevates tootearendusprojektides osalenud nii teostajana kui konsultandina. Sain aru, et ühe särava idee pärast pole mõtet end aastateks lukku panna. Seetõttu tegin enne, kui üldse toote kavandamise juurde asusin, umbes 40 erinevat intervjuud meditsiinivaldkonna inimestega tsiviilist, militaarist, Kaitseliidust, et aru saada, kas probleem on piisavalt tõsine ja akuutne, et seda on vaja üldse lahendama hakata. Heade ideede puuduse taha asjad enamasti pidama ei jää. Küsimus on aga selles, kas toode, mida sa arendad, on üldse vajalik. Kas sellele on turgu ja nõudlust? Kas probleem on ka teiste inimeste jaoks piisavalt suur ja valus, et seda soovitakse lahendada? Sellisel juhul on tootel ka äriline potentsiaal, see pole vaid kellegi hobi.

Need intervjuud andsid mulle sisulise arusaamise, et kuigi lahaseid on kasutatud tuhandeid aastaid, seisame ikkagi küsimuse ees, kas tänased lahendused on efektiivsed ja praktilised. Kas need vastavad lahingumeedikute reaalsetele vajadustele. Parameedikutele õpetatakse, et kõik inimesed surevad tähestiku järjekorras (esmaabi algoritm cABCDE). Huvitaval kombel olid sõjameditsiinis žgutid juba levinud, kui neid tsiviilis alles aktiivsemalt kasutama hakati. Mul klikkis, et ülemaailmne terrorivastane sõda on andnud meile kaks sõjalist kampaaniat – Iraagis ja Afganistanis –, kus peamiselt ameeriklaste ja brittide juhtimisel on kogunenud suur hulk sõja- ja katastroofimeditsiini teadmisi. Selle käigus tuvastati lahinguväljal rohkesti juhtumeid, kus surm oleks olnud välditav, kui õigel ajal oleks sekkutud õigete vahenditega ja õigel moel. Nägin trendi, et lahinguväljal lahendamist vajavad probleemid ja nende lahendused jõuavad varem või hiljem tsiviilmeditsiini. Muidugi vaid juhul, kui need lahendused on kinnitust leidnud kõige keerulisemates tingimustes ja kõige nõudlikumate klientide poolt, kelleks on mõistagi sõjaväeüksused. Adusin, et mõne aasta pärast, kui lahinguvälja esmaabi kõige kriitilisemad probleemid on lahendatud (massiivse verejooksu peatamine, avatud hingamisteede tagamine jne), jõuab järg ka E-täheni esmaabialgoritmis (environment, extremities, everything else).

Lahastamises toimus viimane sisuline areng seitsmekümnendate aastate lõpul, kui loodi alumiiniumlahas. Vahepeal on olnud üle 40 aasta stagnatsiooni. Tõsi, 1980ndatel loodi vaakumgraanullahaste esimesed prototüübid, aga see ei ole sõja- ja katastroofi meditsiini teema. See on n-ö kullastandard, mis vajab väljaõppinud meeskonda, head transpordivõimet, turvalist keskkonda jne. Lahinguväljal selline lahendus ei toimi, sest keskkond on kontrollimatu. Samas oli näha, et esmaabialgoritmi cABCDE järjekorras tuleb turule pidevalt uusi tooteid. Võimalik, et see ei juhtu kohe, aga mõne aasta pärast võib lahastamine olla kõigil meelel ja keelel ning muutuda relevantseks.

Teine teema on ettevõtte käima tõmbamine: siin on vaja abijõudu. Seda olen leidnud nii kaastöötajate kui nõuandjate poolel üsna hõlpsalt. Eestis on palju nutikaid ja teotahtelisi inimesi. Tagasiside on alati olnud väga asjalik. Üldjoontes positiivne, aga kui olemegi kuulnud negatiivset tagasisidet, on seegi olnud konkreetne ja edasiviiv. Tihti koos võimalike lahendusvariantidega. Sheetsplinti käivitamine on olnud väga meeldiv ja hariv kogemus.

Kas tänaseks on teil olemas toimiv toode, mida on võimalik osta? Küll firmalt firmale müügi kaudu, aga see on siiski kättesaadav?

Jah, seni oleme Sheetsplinti müünud ainult militaarstruktuuridele. Oleme seisukohal, et tegemist on n-ö profi tootega, mis on mõeldud sõja- ja katastroofi meditsiini olukordadesse. Katastroofi olukordi on muidugi ka tsiviilkeskkonnas, nagu looduskatastroofi d või terrorismi tagajärjel tekkinud masskannatanute situatsioonid. Või näiteks ahelkokkupõrked liikluses, kus kiirteel põrkab kokku mitu autot ning kannatanute hulga tõttu tuleb rakendada esmaabis masskannatanute abistamiseks mõeldud meetodeid. Minu mõte on olnud see, et esmalt keskendume militaarklientidele, kuigi meie toode on valmis teenindama ka tsiviilsektorit. Oleme võtnud eeskujuks CAT-žguti, mille kasutamisel on sama põhimõte, et esmalt kasutavad eriüksused, siis tavaüksused, seejärel katsetatakse tsiviilstruktuurides ja lõpuks jõuab see laiemasse tsiviilkasutusse.

Meil on täna väga hea koostöö Kaitseväe ja Kaitseliiduga. Olemegi nüüd liikumas sinnapoole, et Sheetsplinti lahas jõuaks ka tsiviilkoostööpartnerite huviorbiiti. Kuid me ei näe seda toodet n-ö igamehetootena, mida saab apteegist osta. Lahastamine on minu hinnangul ikkagi tegevus, mis nõuab vähemalt baastasemel erialakoolituse läbimist.

Instruktorite koolitus on toimunud suuresti tänu sellele, et olen ise osalenud koos Eesti väekontingendiga paljudel väliõppustel, sh suurimal rahvusvahelisel välimeditsiiniõppusel Vigorous Warrior, ning olen andnud edasi oskusteabe, kuidas Sheetsplinti lahasega ümber käia.

Kas teiste riikide meedikud on Sheetsplinti märganud? Milliseid kommentaare oled saanud?

Ikka, muidugi. See ongi olnud osa meie kontseptsioonist, et kui oleme „põllul“, kus on teiste riikide meditsiinispetsialistid, siis oleme alati tutvustanud ka oma toodet. Mitte müügi eesmärgil, vaid et koguda nendelt sisendit. See on olnud väga väärtuslik. Aastaid tagasi, kui olime päris alguses, sain palju head tagasisidet meie Taani liitlastelt õppusel Varblase Rünnak. See on Kevadtormi n-ö eelõppus, kus keskenduti meditsiinile. See on olnud väga õpetlik, andnud arusaama, kuidas liitlased lahastamist ja lahast kui toodet enda taktikasse integreerivad. Olen neid õppetunde januselt otsinud ning vestelnud väga paljude riikide sõjaväelastega: rootslaste, soomlaste, taanlaste, itaallaste, brittide, prantslaste, sakslaste, lätlaste, ameeriklastega. Päris pikk loetelu…

Saite hiljuti Saksa tootedisaini võistlusel Red Dot meditsiinivahendite kategoorias peaauhinna. Millega te teistest eristusite? Mis oli teie edu saladus – hea esitlus, toode ise, mingi kolmas faktor?

Sheetsplinti teeb eriliseks see, et meil on modulaarne tootekomplekt, mille kõik detailid on täiesti identsed. Asja ilu on selles, et abi andja saab neid detaile omavahel konfi gureerides muuta lahast nii, et on võimalik fi kseerida kõiki levinumad vigastusi, mis võivad traumakannatanu jäsemetel esineda. Teiseks on seda võimalik ultrakompaktselt iPadi formaadis kokku pakkida, see on kerge ja kuna kõik moodulid on identsed, ei lähe kasutamisest üle jäänud detailid „äraviskamisele“, vaid on jätkuvalt kasutatavad teiste kannatanute lahastamiseks. See tähendab, et varustuse täiendamiseks võid võtta sidumispunktist vajaliku arvu mooduleid ja sul on komplekt jälle koos. Seetõttu on tootel väga suur kasutuspaindlikkus, mis turul olevatel lahastel puudub.

Samas ma ei välista, et sellistel disainikonkurssidel on suur osa edust seotud ka sellega, kuidas sa oma ideed suudad esitleda.

Saan aru, et kaitsevägi ja Kaitseliit on Sheetsplinti toetanud, võimaldanud seda õppustel katsetada, jaganud kommentaare jne. Kas on midagi, mida Eesti riik võiks veel teha, et kodumaist militaarinnovatsiooni toetada? Algusfaasis ettevõtja ju veel ei tea, kas katsepartii on turul edukas või mitte, ent kulud on sellest hoolimata?

Vastaksin ainult militaarmeditsiini kontekstis. Ma ei taha sõna võtta miinide, laskerelvade jmt arendusest, mille iseärasuste kohta ma väga palju ei tea.

Saan öelda, et Kaitsevägi, Kaitseliit ja kaitseministeerium, just inimesed nendes organisatsioonides on olnud väga toetavad. Eestis on hea see, et siin on võimalik mõistliku pingutusega leida kontakt õigete inimestega, kellega saab konsulteerida, arutada jne. Positiivne uudishimu ja tahe arendusprotsessile kaasa aidata on olnud hästi tore ja kuna sellised inimesed töötavad teatud organisatsioonides, siis on võimalik sedakaudu toetuda ka organisatsioonidele.

Aga tooksin eraldi välja süsteemse poole. Ka meie saime kaitseministeeriumilt otsetoetuse sellise toetusmeetme raames nagu „kaitsetööstuse arendusprojektide toetus“. Sinna on võimalik kandideerida väga erinevatest valdkondadest. Osaleb muidugi väga suuri projekte, millega võrreldes meie oleme nagu kirp. Saadud toetus oli eelkõige julgustav, sest saime signaali, et kaitseministeeriumi ekspertgrupi arvates on lahastamine taktikalises olukorras tõesti probleem, mis vajab lahendamist, ja „vaatame, mida need tüübid suudavad“. Signaal, et me ei tegele mingi pseudoprobleemiga, oli äärmiselt tore kinnitus minu varem läbiviidud intervjuudele.

Tegelikult oleks hea, kui kaitsetööstuse toetusmeede oleks laiem. Eestis on võimalik ainuüksi ettevõtja algatusena palju asju ära teha, kuid toetada võiks just nimelt regulatsioonidega seonduvat: sertifi tseerimine, taatlemine, testimine, keerukamate toodete puhul ka kliiniliste uuringute teostamine jm. Kogu selle komplekti kokkupanek on seotud suurte kuludega ja täna pole Eestis sellist instantsi ja meedet, mis neid tegevusi nõu ja rahalise abiga toetaks.

Kui tahta katastroofi meditsiini valdkonnas tootearendust soodustada – mis kandub üle ka tsiviilvaldkonda –, siis võiks luua meetme, mis aitaks alustaval ettevõttel orienteeruda standardiseerimises ja vastavushindamises. See tähendab peaasjalikult konsultatsiooniteenuse sisseostmist, mis on alustavale ettevõttele rahaliselt väga koormav. Arvan, et palju häid algatusi jääb selle taha, et meditsiinivaldkonnas on nõudmised väga spetsiifi lised ja raske on leida kedagi, kes oleks pädev kogu tervikus.

Üks võimalus oleks laiendada juba toimivat kaitseministeeriumi meedet. Neil on loomulikult oma fookused, milleks on autonoomsete relvasüsteemide arendused ja pigem letaalsete relvadega seonduv. Mitteletaalsed asjad ei pruugi sinna enam mahtuda.

Tasuks mõelda ka alustavate ettevõtete toetamist tööstusdisaini ja patendikaitse vallas. EASi poolt on täna selleks küll minimaalne tugi olemas, aga niipea, kui sa pead hakkama kaitsma oma intellektuaalset omandit ülemaailmsel turul, et mingid riigid su toodet koheselt üks ühele ei kopeeriks ja halvemal juhul ka sinu nime all ei turustaks (nagu juhtus näiteks CAT-žguttidega), siis pead sa kulutama märkimisväärseid summasid. Me räägime kümnetest tuhandetest eurodest, et ainuüksi patenti hoida. Sellele lisanduvad vaidlustamisprotsessid ja patendi uuendamised jmt. Täna pole selles valdkonnas riigiabi meetmeid olemas, Innovatsiooniosaku toetusmeetme maht on alustava ettevõtja jaoks piisk meres.

Kolmas probleem, milles riik võiks ettevõtteid aidata, on kolmandates riikides läbiviidavad vastavushindamise katsetused. Põhimõtteliselt standardiseerimine. Kohe, kui toode väljub Euroopa majanduspiirkonna riikidest, tuleb toode uuesti ja uuesti vastavushinnata. See, et ma Euroopa Liidus ei pea kliinilisi katseid tegema, ei tähenda, et ma ei pea tegema seda kusagil mujal. Võiks mõelda sellele, kuidas aidata Eesti ettevõtetel oma tooteid välisturgudel kehtivate nõuetega vastavusse viia.

Meie rahvaarvu vaadates oleme sõja- ja katastroofi meditsiini vallas väga aktiivselt tegevad. Lisaks muidugi aktiivne osalemine NATO missioonidel. Oleks mõistlik aja jooksul tekkinud teadmised ja oskused eksporditavateks toodeteks konverteerida.

Allikas: Sheetsplint