SOOME SÕJAMUUSEUM - ÜLEVAADE KAITSEVÄE ARENGUST ÜHISKONNAS

SOOME SÕJAMUUSEUM - ÜLEVAADE KAITSEVÄE ARENGUST ÜHISKONNAS

Muuseum asub Suomenlinna kindlussaarel, mis on olnud alates XVIII sajandi keskpaigast nii Rootsi Kuningriigi kui ka Vene impeeriumi sõjaväe tugipunkt. Soome Sõjamuuseum on Läänemere piirkonna noorim, asutatud alles 25. novembril 1929 keskmuuseumina.

Tekst: kolonelleitnant Andres Rekker, sõjaajaloohuviline

Enne sõjamuuseumi asutamist oli sõjaajalooline pärand eksponeeritud Soome Rahvusmuuseumis ja 1918. aastal loodud sõjaarhiivis, mis panid aluse muuseumikogule. Muuseum ise avati ametlikult 18. oktoobril 1930 Helsingis sõjaarhiivi keldrikorrusel. Kolme aasta pärast laieneti juba Suomenlinna.

Sõdade ajal oli muuseum suletud ning kogud evakueeriti maapiirkondadesse. Korraldati ajutisi näitusi, millest esimene oli Talvesõja sõjasaagi näitus veebruaris 1940. Jätkusõja ajal korraldati näitusi ka Rootsis. 1949 saadi ruumid Helsingi kesklinnas Liisan- ja Maurinkatu kasarmutes, milles asusid eri aegadel Uusimaa 1. snaipripataljon, sõjaarhiiv ning maakaitse kõrgkool. Muuseum avati pärast renoveerimist 1962. aastal. Lõplikult kolis muuseum oma praegusesse asupaika kindlussaarele 2019. aastal, kuid lisaks Helsingi väravas asuvale sõjamuuseumile on Soomes olemas kaheksa relvaliigimuuseumi ning üle veerandsaja sõjandusmuuseumi.

OSA OHVITSERIDE HARIDUSEST

Sõjamuuseum on osa Soome Maakaitse Kõrgkoolist ja seda kureerib kaitseväe peastaap. See lisab sünergiat, sest sõjaajalugu on tulevaste ohvitseride üks õppeaineid. Muuseumi juures tegutseb Soome sõjaajaloo selts, algselt Sõjamälestusühing, mis asutati 1944. aasta jaanuaris muuseumi toetuseks.

Muuseumi eesmärk on tagada ülevaade kaitseväe arengust ühiskonnas, raskuskeskmega riigi ja soome identiteedil kaitsetahte kujundamises ja tulevastele põlvkondadele säilitamises. Muuseumi ülesandeks on ka kaitseväe traditsioonide järjepidevuse tagamine, üksuste lipud ja sümboolika on kujundatud muuseumi juhtimisel.

Sõjamuuseumi kogud sisaldavad üle 200 000 eseme ning sinna on koondatud Soome kaitseväega seotud esemed ja pildid, sealhulgas vaenlastelt saadud trofeed. Olgugi, et väljapanekutes ei ole kajastatud Soome sõjaajalugu enne riikluse sündi, on muuseumi kogudes olemas märkimisväärne hulk eksponaate alates Rootsi Kuningriigi ajast.

Muuseumihoone ehk maneež ehitati aastatel 1880–1881 suurtükiväehoidlaks, kuid seda kasutati ka sõdurite võimlana ja ratsutamisõppe läbiviimiseks. Selles käsitletakse Vabadussõda, Talvesõda, Jätkusõda ja Lapimaa sõda aastatel 1918–1945. Nendes sõdades hukkus üle 100 000 soomlase ning see jättis Soome kaitseväkke ja ühiskonda püsiva jälje. Siiski säilitas Soome sõdade segaduses oma iseseisvuse.

Sisse astudes püüab pilku 1915. aastast pärit Rolls-Royce Silver Ghost. See oma aja meistriteos kannab numbrimärki SA-1. Arusaadavalt on tegu Soome armee sõidukiga nr 1, mida kasutas ülemjuhataja Mannerheim.

Seinalt vaatab vastu Soome armee nurgakivi jäägrirügemendi lipu koopia, kus risti keskel on krooniga Soome vapilõvi ning nurkades Preisi kotkad, sümboliseerimaks SoomeSaksa relvavendlust. Tegemist oli esimese Soome üksusega1, mis formeeriti Saksamaal I maailmasõjas. See lipp on alati aukohal riigilipu järel.

Saksamaa oli Soome liitlane ja see võimaldas Soome iseseisvuslastel punakaart efektiivselt maha suruda, kuid oma elu kaotas üle 30 000 soomlase, enamik neist punakaardi liikmed. Soome punakaardi liitlasteks olid aga suures osas Vene impeeriumist maha jäänud sõdurid ja madrused (üle 125 000), keda olid haaranud punapisik ja distsipliinitus. Ekspositsioonis näeme ka nende vorme ja varustust, sealhulgas tsiviilriietust, kus ühendavaks lüliks on punane lint varrukal või mütsil.

Väljas on Soome lõvilipp, mis oli detsembrist 1917 maini 2018 Soome ametlik lipp. Lipul on punasel põhjal kuldne Soome vapilõvi, mida ümbritseb üheksa hõbedast heraldilist roosi. Seda lippu toetasid soomerootslased, aga soomlased soovisid ja said sinivalge ristilipu.

Suojeluskunta (kaitseliit) oli väga oluline riigikaitseorganisatsioon, läbilõige ühiskonnast. Ekspositsioonis on vaatamiseks Suojeluskunta peastaabi lipp, kus sinisel taustal on põhjatähtede vahel kuldne Soome vapilõvi.

Suojeluskunta tegevus sõdadevahelisel perioodil sarnanes Kaitseliidu omaga. Sõjaajal täideti territoriaalseid sõjalisi ülesandeid ning juhiti kaitsepiirkondi. Suojeluskunta noorliikmed (noorkotkad) teenisid kodurindel õhutõrjes ja kulleritena, mõned neist „põgenesid“ ka rindele. Kaitseväe juhtkond ei tolereerinud alaealiste osalemist sõjategevuses ning nad saadeti koju. Jätkusõja ajal oli Suojeluskuntas üle 125 000 liikme. Organisatsioon suleti Nõukogude Liidu nõudel 1944. aasta sügisel.

Talvesõja algusega alustas Nõukogude Liit ka totaalset sõda tsiviilelanikonna vastu, sõja esimesel päeval pommitasid punakotkad 16 linna. Sarnaselt Tallinnaga pommitas Nõukogude Liit Jätkusõjas 1944. aasta kevadel Helsingit, et murda soomlaste kaitsetahe ja sundida neid rahu sõlmima. Helsingit pommitati kolmel ööl, kui ligikaudu tuhat pommituslennukit heitis alla umbes 16 500 pommi. Vähem kui 1% pommidest tabas sihtmärki, tugev õhutõrje ja radaritega õhuseire säästsid linna hävingust. Vaatamiseks on väljas õhuseireposti koopia ja üks 90st 88 mm õhutõrjekahurist (Rheinmetall-Borsig, RMB 88), mis oli Soome õhutõrjes kasutusel 1977. ja rannakaitses 2000. aastani.

Muuseumis on hobusega veetav väliköök, mida kutsuti supisuurtükiks. Soomes ei jätkunud autosid ega kütust, nii osales Talvesõjas 90 000 ja Jätkusõjas 45 000 hobust. Sõdades hukkus 24 000 hobust (Soomes oli hobuseid kokku 385 000).

SOOME SALADUS

Soome pika vastupanusuutlikkuse saladus peitub Lotta Svärdis (Naiskodukaitse), ilma nende toetuseta oleksid Soome mehed rindel kokku kukkunud. Ekspositsioonis on nende sinise päikseristiga kilp ja vormis lota. Meditsiiniteenistuses andsid panuse ligikaudu 6800 lotat, toitlustust tagasid 32 000, relvajõude toetas õhuseires umbes 10 000 lotat ja staabitööl üle 5000 ning lisaks oli eri ametitesse haaratud veel 18 000 lotat. Lotta Svärdi juhtkond oli naiste relvastamise vastu ja ainult rindepiirkonnas teeninud lotad kandsid enesekaitseks relva. Lotad olid need, kes tagasid Soome kodurinde, sellega tagati majanduse elujõulisus, elanikkonnale suudeti anda baasturvalisus ja luua tingimused rindejõudude toetamiseks. Lotta Svärd lõi Soomele maailma ajakirjanduses positiivse kuvandi. Organisatsioon suleti Nõukogude Liidu nõudel 1944. aasta sügisel. 1990ndate alguses Lotta Svärd taaselustati ja neil on ühiskonnas laialdane tunnustus.

Soome Vabadusristi ordeni Suurrist sõjaliste teenete eest

Foto: Andres Rekker

Näitusel esitletakse ka vabatahtlike panust Soome Talvesõjas – vabatahtlike selgroo moodustasid 8000 rootslast, samuti taanlased, ungarlased, Ameerika soomlased ja britid. Nende osalemise psühholoogiline tähtsus soomlastele oli väga suur. Hinge jäi kriipima, et eestlastest ei olnud näitusel sõnagi.

Ekspositsioonis on soomlaste Talvesõja legendaarne tankitõrjevahend Molotovi kokteil. Tühja Alko veinipudelisse pandi bensiini, petrooleumi ja tõrva segu. Vedel segu süüdati pudelite külgedele kinnitatud pikkade tikkudega.

Väljas on ka sõdurivormi „Cajanderi mudel“. Peaminister Cajanderi valitsus oli aastail enne Talvesõda püüdnud kaitsekulutustelt säästa ja see kajastus eelkõige varustuses. Kokkuhoiu tõttu väljastati reservistile vaid kokard, vintpüss ja padrunitaskutega rihm, mistõttu paljud reservistid olid tsiviilriietes. Samal põhjusel oli soomlaste relvastus vananenud, kuid seda täiendati sõjasaagiks saadud punaarmee relvastusega. VÄEJUHID JA PRESIDENT

Muuseumi uhkusena on vaatamiseks väljas Nõukogude Liidu üksustelt ära võetud lahingulipud – 18. diviisi ja Suomessalmis purustatud 44. Kiievi diviisi punalipud.

Muuseumis olev Vickersi tank soetati enne Talvesõda, Inglismaalt osteti 32 tanki säästupaketina – ilma relvade, raadio ja optikata. Kui algas Talvesõda, varustati need kiirkorras 37 mm kahuriga. Jätkusõjaks olid need uute tankidega võrreldes tehniliselt vananenud. Seetõttu kasutati Jätkusõjas ka sõjasaagiks saadud ja Saksamaalt ostetud tanke. Jätkusõja alguses 1941. aastal kanti tankide tornidele sümbolina haakrist, mida paljud Soome üksused kasutasid sümbolina juba Vabadussõjas. Soome õhuvägi võttis esimesena haakristi oma sümboliks 1918. aastal, kui Rootsi krahv von Rosen kinkis neile esimese lennuki, millel oli tema õnnemärk – sinine haakrist valgel taustal. Haakrist eemaldati kaitseväe sümboolikast liitlaskontrollkomisjoni „palvel“ 1945. aastal.

VÄEJUHID JA PRESIDENT

Muuseumi ekspositsioonis on Soome väejuhtide pronksbüstid. Jätkusõja ajal tekkis sõjamuuseumi direktoril idee valmistada Soome kindralite kipsbüstid. Mannerheim kiitis neid, kuid arvas, et need peaksid olema pronksist. Direktor lubas tellida pronkskujud, kuid sõja ajal ei olnud saada 23 büsti jaoks vajalikku kogust pronksi. Talle meenusid suured Nõukogude kommunistide kujud Ida-Karjalas. Koos pioneeridega lõhati Kirovi ausammas ja saadigi vajalik materjal. Kirovi kuju pea on endiselt muuseumi kogus.

Vaadata on ka suur valik rindekunstnike töid. Jätkusõja ajal ei sõditud ainult relvadega, vaid ka kunstiga. Propaganda ja kunsti osana arenes Soomes välja „uus relvatüüp“, mis säilitas võitlustahte rindel, kuid ennekõike tõi usu oma asja õigsusesse kodurindel.

Eraldi on stend kapten Lauri Törnist, mehest, kes teenis kolmes sõjaväes. Ta alustas Talvesõjas allohvitserist patrullijuhina, pärast sõda ülendati ohvitseriks. Jätkusõjas oli ta 1. diviisi jäägrikompanii ülem. „Törni jäägrid“ olid lahingurusikaks, mida kasutati kaugpatrullimiseks ja erimissioonideks. Teda autasustati 1944. aastal II klassi Mannerheimi ristiga. Jätkusõja lõppedes läks ta Saksamaale, et saada vastupanuõpet võimaliku Nõukogude okupatsiooni korral, seal teenis ta vapruse eest II klassi Raudristi. Soome oli aga muutunud Saksa liitlasest vaenlaseks ja kui Törni 1946. aastal Soome saabus, süüdistati teda riigireetmises. Talle määrati vanglakaristus ning ta degradeeriti. Pärast vabanemist 1948. aastal kolis Törni USAsse ja astus sõjaväeteenistusse. Ta teenis eriüksustes Larry Thorne’ina ja langes 1965. aastal Vietnamis. Vapruse eest ülendati ta postuumselt majoriks. Oma vaprusega teenis ta välja USA Pronkstähe ja Auleegioni teenetemärgid. Ta on nimetatud United States Army Special Forces 1. rügemendi auliikmeks ning valitud saja tuntuma soomlase hulka.

Lauri Törni – mees, kes teenis kolme riigi sõjaväes

Foto: Andres Rekker

Soome esimene sotsiaaldemokraadist president nooremseersant Mauno Koivisto ei olnud mingi lödipüks, vaid osales 16aastaselt vabatahtlikult Talvesõjas ning teenis Jätkusõjas kapten Lauri Törni kompanii snaiprina. Tema relv ja osa varustust on vaatamiseks väljas.

Kõrvalhoones suurtükimaneežis olev ekspositsioon räägib sõjaväeteenistusest rahuajal. Jätkusõjas jäi sõjavangi 3400–3500 soomlast, neist umbes 2000 tuli tagasi. Sõjavangide vangistusaeg oli väga raske, sellest jutustavad välja pandud esemed. Näha on sõjaväevarustuse taaskasutust olmes, sest majapidamistarvetest oli puudus. Kiivritest said potid ja kurnad, tääkidest meislid ja kruvikeerajad.

Lähiminevikku esindab esimese Soome ülihelikiirusega lennuki Saab 35 Draken simulaator. Lennuk võeti õhuväes kasutusele 1974. aastal (soetati 48 lennukit). Simulaatoril on 11. hävituslennukite eskadrilli tarvaga logo, sest sama üksus võttis Varssavis 1941. aastal vastu Saksamaa kingituse, pommitajad Dornier, ning neile hakkas meeldima Zubrowka.

Vaatamiseks on väljas vintpüss M/39 „Ukko-Pekka“, mida toodeti II maailmasõja ajal ligikaudu 100 000. See oli laialt kasutusel kuni 1960. aastateni, mudeli tegevteenistus lõppes alles 1978.

Soomlased on põhjamaiselt kokkuhoidlikud ning vormiriietust vahetatakse harva. Vorm M/36 võeti kasutusele 1936. aastal ja põhineb Saksa vormil. See oli sõjaväe peamine vorm II maailmasõjas ja seda kasutati laialdaselt varustuse puuduse tõttu kuni 1970. aastateni. Pärast II maailmasõda olid Soome kaitsejõud, eriti varustuse poolest, üsna halvas seisus, raha nappis ja tehnika vananes. Soome armee esimene laiguga vorm oli M/62 (1962), sellel oli ühel pool maastikulaik ja teisel pool valge värv. Sõjakooli pidulik kadetivorm püsib aga muutusteta 1919. aastast, mil sellele andis lõppviimistluse Soome tuntumaid kunstnikke Gallen-Kallela, kes teenis ülemjuhataja käsundusohvitserina.

SOOME JULGEOLEKUSAMBAD

Soome ajateenistusel ja reservarmeel põhinevad relvajõud tagavad Soome sõjalise julgeoleku ning ekspositsioon annab neist ülevaate. Saja aasta jooksul on teenistuse läbinud üle kahe miljoni ajateenija. Kaitsejõudude põhiülesandeks külma sõja ajal oli näidata Nõukogude Liidule, kui kalliks oleks läinud Soome vallutamine. Teiseks aga näidata, et Soomet ei saa kasutada rünnakuplatvormina kolmandale riigile (loe: Nõukogude Liidule), et vältida Nõukogude vägede saatmist abi korras Soome territooriumile.

Näitusel antakse ülevaade Soome rahvusvahelistest missioonidest. Esimestena võeti sinised baretid kasutusele rahuvalves. Soome on osalenud ÜRO rahuvalveoperatsioonides alates 1956. aastast, mil Soome rahuvalvajad osalesid Suessi kanali kriisis. Alates 1990ndatest on Soome koostöös NATO ja ELiga osalenud ka kriisiohjeülesannetes.

Näitus „Kaitsevägi 100 aastat – tööl sõjas ja rahus“ lõpeb täisvarustuses Soome sõduriga 2013. aastal. Seda vaadates näeme, et meie sõjameeste varustus on sarnane nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt.

Muuseumi tõmbenumbriks on allveelaev Vesikko (naarits). Soomel oli sõja ajal viis allveelaeva, Vesikko on ainukesena säilinud. See valmis Turu laevatehases 1933. aastal Saksamaa tellimusel. Kuna I maailmasõjale järgnenud Versailles’ rahulepingu järgi ei tohtinud Saksamaa allveelaevu omada ega arendada, siis toimus nende arendamine sõbralikes riikides Hispaanias ja Soomes. Vesikko tüüp CV 707 oli algselt mõeldud ehitatava kaubandusliku allveelaeva prototüübina, millest kasvas välja Saksamaa Klasse IIA rannikupatrulli allvelaev. CV 707 oli moodne väike allveelaev, mille sukeldumissügavus oli kaks korda suurem kui vanematel mudelitel ja mille kere juures kasutatud elektrikeevitus suurendas survekindlust. Soome valitsus oli sunnitud CV 707 soetama Soome mereväele, sest avaldati survet, et allveelaev ei läheks sakslastele.

Sõdade ajal teenis Vesikko patrull- ja kaitselaevana Soome lahel (sealhulgas tegi 1941. aastal kolm patrullretke Eesti rannikule) ja Ahvenamerel. 3. juulil 1941 teostas laev eduka rünnaku vaenlase laevade vastu, torpedeerides Suursaare lähedal Nõukogude kaubalaeva Vyborg. Pärast Jätkusõja lõppu Vesikko teenistus lakkas. Vastavalt 1945. aasta liitlaskomisjoni otsusele tuli Soome allveelaevad desarmeerida ning 1947. aasta Pariisi rahulepinguga keelati Soomel allveelaevu omada. Nii ta roostetas erinevate laevatehaste kaide ääres, oodates lammutamist. Kuid saatuse tahtel sai ta õiguse teisele elule ja on pärast 1973. aastal restaureerimist muuseumi eksponaat. Laevapinnad on värvitud 1943. aasta maalimisskeemi järgi. Kui siseneda allveelaeva diisel- ja elektrimootorite ning torpeedode keskele, on kitsikus tuntav. Meie Lembitu on selle kõrval luksuslaev. Ainukene meelehea oli meeskonnale pakutud ehtne oakohv, mille aroom pidi varjama akude täitmisel eralduvaid teravaid lõhnu.

Lõpetuseks sobivad Talvesõja kangelase snaiper Simo Hayha sõnad, kes hävitas tavalisest, ilma optilise sihikuta vintpüssist 295 punaväelast. Ta oli ainuke kapral, kes ülendati otse lipnikuks. 95aastaselt ütles ta lihtsalt: „Tegin seda, mida kästi teha, nii hästi kui suutsin. Soomet poleks olemas, kui kõik teised poleks samuti teinud.“

VIIDE:

1 Pikemalt saab Soome jäägritest lugeda artiklist „Muuseum, mis on sündinud relvavendlusest“, Kaitse Kodu! 2/2019.

Soomlaste ainus säilinud allveelaev Vesikko

Foto: Andres Rekker