KUIDAS DIKTAATOR KUULE KIPPUS

KUIDAS DIKTAATOR KUULE KIPPUS

Kellele ei meeldiks suured torud? Paljud kaitseliitlased just nende vägevate tuldpurskavate ja suitsevate torude pärast hubasest kodusest miljööst välja tulevadki. Suurte torude nägemine, käsitsemine, puhastamine kaalub üles kõik katsumused, mida ilmastik ja maastik pakuvad.

Tekst: RAIVO TAMMUS vabatahtlik kaasautor

Ka kõiki suuri diktaatoreid atoreid ühendab peale kõige muu äärmiselt suur ur huvi suurte torude vastu. Nad hoiavad lausa isiklikult ikult silma peal, et nende armeel oleks see kõige suurem urem suurtükk, mis laseks kõige kaugemale. Kuu peale välja, kui võimalik.

Saksa keiser Wilhelm II lasi ehitada vahest ühe legendaarseima kahuri Suur Bertha (Big Bertha, 5,8 m pikk, laskekaugus 12,5 km), mis esimeses maailmasõjas hirmu ja hävingut külvas. Sõja lõpus oli valmis veelgi suurem toru – Pariisi kahur (The Paris Gun, 34 m pikk), millega pommitati 120 km kauguselt Pariisi (tehti vähemalt 320 pauku). Tulemuseks 250 surnut, 620 haavatut, palju purustatud vara, tohutu psühholoogiline hirm.

Hitler plaanis pommitada britte 130 m pika Londoni kahuriga (V3, The London Gun, laskekaugus 165 km). Sõda sai aga enne läbi, kui relv päris valmis sai. Kiiruga seati laskevalmis kaks 50meetrist toru, millega pommitati kergelt Luksemburgi. Tegemist polnud ühe pika toruga, vaid see oli kokku pandud mitmest osast ja toetus mäenõlvale.

BULL ANNAB TIIVAD

Küllap andis eelnev tõuke meie loo peategelastele, superrelvale nimega Suur Babülon (Big Babylon) ja diktaatorile nimega Saddam Hussein, kes tahtis astuda Hitleri Londoni relvast veel tubli sammu edasi ning põrutada mürsud kuni Kuuni välja.

Ja kui diktaator tahab, siis diktaator tor peab saama. Nii hakatigi projektiga 1988. aasta märtsis peale. hurite ehitamiseks toodi kohale üks parimaid suurtükkide eksperte maailmas, väljapaistev Kanada teadlane Gerald Bull. Karismaatilisel mehel oli plaanis anis Iraagile valmistada koguni kaks 1000 mm kaliibriga Babüloni relva. Boonusena veel üks „vaid“ 350 mm kaliibriga Beebi-Babülon. Kokku pidid prototüübid maksma minema 25 miljonit dollarit.

Relvadeks vajalikud metallist osad torude jaoks osteti Suurbritannia firmadelt. Ametlikult pidid need torud olema vajalikud nafta rafineerimiseks. Ülejäänud osad tagasilöögi summutamiseks ja muuks uks vajalikuks firmadelt Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Šveitsist ja Itaaliast.

Iraak proovis jälgi segada ja asju saladuskatte all ajada, kuid tegelikult olid lääne luurele superrelva ehituse kavatsused teada.

1989. aasta mais oligi Beebi-Babüloni prototüüp valmis. Oma 45 meetri pikkuse toruga suutis see 600kilose mürsu lennutada 1000 km kaugusele. Mis tähendas, et kõik lähemad naabrid olid laskeulatuses. Londoni kahuri sarnaselt paigutati Babülon testimiseks mäenõlvale 45kraadise nurga alla ja toru oli samuti kokku pandud mitmest osast.

Selle kasutusvõimalusena nähti esiteks kaudtule andmist nii keemia-, bioloogilise kui ka tuumalõhkepeaga. Häda oli selles, et relv oli mäe külge fikseeritud. Mis tähendab, et see suutis lasta vaid ühes suunas ja selle asukohta polnud keeruline avastada, arvestades mürsu trajektoori. Iisrael ei pidanud seesugust relva seega väga ohtlikuks. Pigem peeti suuremaks ohuks Iraagi rakette Scud, mis olid mobiilsed ja laskeulatusega kuni 700 km.

Teiseks nähti relvas suurt potentsiaali satelliidivastase kahurina. Spetsiaalse laskemoonaga oleks saanud sellega satelliite alla tulistada või neid vähemalt pimestada.

Plaanis oli ka enda satelliite kosmosesse lennutada, mitte ainult teiste omi alla tulistada. Gerald Bulli isiklik ambitsioon oligi tegelikult lennutada mitte mürske, vaid just satelliite. Selline võimsa toru lahendus oli tema hinnangul tunduvalt odavam ja taaskasutatav võrreldes rakettidega satelliitide kosmosesse lennutamisega.

Bull oli selliseid katsetusi alustanud juba 1960. aastatel USA-Kanada ühisprojektis HARP (High Altitude Research Project). See jäi aga rahanappuse tõttu seisma, sest Vietnami sõda sõi kogu arendusraha ära. Bulli soov oma ideid ellu viia jäi aga alles ja Hussein talle selle võimaluse ka andis.

LÕHUTI ÄRA

Beebi-Babüloniga jõuti testlaskmisteni. Nende käigus tulid ilmsiks vead torude eriosade kinnitusmehhanismides. Algasid kibekiired parandustööd, kuid ootamatult projekti „aju“ Gerald Bull mõrvati.

Arvatakse, et Bullile tegi otsa peale Iisraeli eriüksus. Nad küll ei pidanud Babüloni relvi eriliseks ohuks, kuid kartsid, et Bull on arendanud edasi ka Iraagi rakette, mida peeti juba märksa suuremaks ohuks.

Kolm nädalat pärast Bulli mõrva peatasid lääne ettevõtted viimaste osade tarne, mis tähendas, et polnud ei peadisainerit ega viimaseid komponente, et relvad valmis teha.

Seega peamiste relvadega ehk kahe Suure Babüloniga väga kaugele ei jõutudki – Kuu peale jäi minemata. Suurem osa materjali saadi küll kokku ja kui kõik läinuks plaanipäraselt, oleks nendest tulnud tõeliselt võimsad kahurid. 1000 mm kaliibriga toru oleks venitatud 156 m pikkuseks ning ühe relva kaal oleks olnud 2100 tonni.

Suur Babülon oli mõeldud tõelise kosmoserelvana, mis lennutaks orbiidile spetsiaalseid mürske ja satelliite (alumine Maa orbiit algab 2042 km pealt). Satelliitide otstarve oleks olnud luure, aga kõik see, kuidas need spetsiaalsed mürsud orbiidilt sihtmärgini oleksid jõudnud, jäi välja arendamata.

Küll aga saadi enamik toruosi omavahel ühendatud ning seati samuti mäenõlvale 45kraadise nurga alla, kuhu need jäidki.

Seejärel tungis Iraak 2. augustil Kuveiti ja algas Lahesõda. Lüüa saanud Iraak oli sunnitud relva olemasolu avalikult läänele tunnistama. Vastavalt 1991. aasta relvastuse vähendamise kokkuleppele tulid ÜRO inspektorid ja hävitasid vägevad Babüloni relvad ära.

Õnneks jäi midagi rahvale näitamiseks alles ka. Just needsamad osad, mida lääneriigid kohale ei saatnud, on pandud väljanäitusele. Kel on huvi, võib minna Portsmou- thi linna Fort Nelsonisse, et oma silmaga vägevate torude allesjäänud osad üle vaadata.

Allikas: Wikipedia