ATHENA, AVITA EHK KUIDAS SAADA VÕITJAKS?

ATHENA, AVITA EHK KUIDAS SAADA VÕITJAKS?

Athena on Vana-Kreeka tarkuse-, strateegia- ja käsitööjumal. Ühtlasi kannab Athena nime üks kodutütarde Tallinna ringkonna võistkond. Võistkond, mis on saavutanud kolmel aastal järjest kodutütarde vabariiklikul võistlusmatkal Ernake esimese koha.

Tekst: ATHENA (ei, mitte see jumalanna)

Neilt on, mida õppida. Seetõttu paluski ajakiri Kaitse Kodu! tüdrukutel jagada oma edu valemit: mida teha selleks, et olla võistlusel edukas. Ükskõik millisel võistlusel. Athena on lahke ja jagaski.

VARUSTUS KIRJA!

Enne võistlust tuleks üle vaadata varustuse nimekiri ja hankida kõik vajalik. Varustuse komplekteerimisel lähtume tuntud soovitusega pruudile – kanna midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut.

„Midagi laenatut“ on meie lemmikkategooria: pole möödunud üh-te-gi võistlust, kus kogu varustus oleks isiklik. Küll on puudu pealampidest, nugadest, kompassidest ja kelladest, aga ka seljakottidest (meie lemmikud on kas eriti suured või eriti väikesed).

Ja kui asi pole laenatud, siis on see ilmselt vana. Alustades räbalaks kantud ja igal suuremal sammul või kükil rebenemisohus olevatest vormidest – kas sa üldse oled oma vormipükse kandnud, kui sa pole neid hargivahest parandanud (välja arvatud Birgeti omad, mis saladuslikul kombel pole kordagi niiti ja nõela vajanud)? – kuni magamiskottide või seljakottideni välja.

Kuigi varustuse nimekiri on võistlustel üldjoontes enamasti sama, tuleb siiski aeg-ajalt uusi asju soetada. Tihti on selle põhjuseks hajameelsus – kui palju kaitseprille, salle, panamaid ja pealampe oleme metsa ära kaotanud!

Sinisega on veidi keerulisem – 2020. aasta Ernakese särgid oleksid muidu väga head, aga paistaksid metsas väga hästi silma. Kui aga meie maskotil Sebastianil juhtub käesoleval võistlusel kampsun seljas olema, on lahendatud ka sinine mure. Kui pakid oma asju, tea, kus miski asub. Ära jäta pakkimist viimasele minutile. Need on nõuanded, mida meie ei kasuta. Tsiteerides klassikuid: ,,Pooled maailma asjad jääksid tegemata, kui poleks viimaseid minuteid.“ (Kangur, 2021).

Kas on olnud korda, kus me ei teeks veel viimasel hetkel varustuse kontrolli ega topiks veel viimaseid batoone taskutesse? See ei tundu küll eriti mõistlik, viimasel hetkel paanitsedes asju lahti ja kokku tagasi pakkides ei jõua läbi mõelda ja viimased asjad lähevad ikka suvaliselt kuhugi, kuhu mahub. Kuid sellest on ka kasu olnud – 2020. aasta Ernakesel avastas Gerda viimasel hetkel bussis, et vilet ei ole kotis ega taskus. Sellele järgnes väike paanikahetk, kuid lõpuks sai ta laenuks pealambi, kus küljes oli ka vile. Hiljem olukorda analüüsides tuli meelde, et kogu kaasasolev varustus (sh magamis- ja pesuasjad ning ka varuvile) olid bussis, millega starti sõitsime.

Loo moraal: paki oma varustus varem kokku, nii jõuad rahulikult läbi mõelda, kas kõik on kaasas ja kus miski asub. Aga, nagu vanarahvatarkus ütleb, tark õpib teiste, loll enda vigadest ja meie ei õpi enda omadestki. Seega võid meid ilmselt ka järgmisel võistlusel leida bussi juures asju kotti ja taskutesse toppimas.

KERE KÕVAKS!

Füüsiline vorm on külg, mida saaks alati arendada. Ikka ja jälle jõuame järeldusele, et peaks järjepidevalt treenima, kodus lihaseid tegema ja jooksmas käima. Ehedaim näide sellest, kui jõuvarud alt veavad, on selleaastane Mini-Erna, kus lõpujooksul tuli ligi kolmemeetrine vertikaalne võrk ületada ilma igasuguse julgestuseta ja koos varustusega. Raskeim hetk oli vahetult enne tippu – tunne, et sul lihtsalt pole kätes jõudu, et teha viimane tõmme, sa näed, kuidas käed libisevad lahti, ega saa sinna midagi parata.

Võistlushetkel keskendume ülesandele niivõrd, et ei pruugi üldse märgata, mis meie ümber toimub. Seda enam oli pärast äge ja veidi uskumatu kuulda, kuidas võistlejad, esindajad ja kohtunikud olid raja kõrval pingelist vaatemängu jälginud, kaasa elanud ja pabistanud. Kuid just kõrvaltvaatajate närviliselt kiire reaktsioon ja abivalmid käed päästsid Gerda ja Birgeti ladvaõunte kombel pea ees alla sadamast.

HOOLDA VARUSTUST!

Ära jäta oma varustust ja eriti saapaid hooletusse. Pärast võistlusi paneme enamasti kogu varustuse suurde prügikotti. Kuid mõnikord on juhtunud, et oleme sooja duši alla ja pehmesse voodisse kibeledes kotitäie unustanud ning avastame selle alles (heal juhul) järgmisel hommikul. See võib aga üsna karmilt kätte maksta (märksõna: hallitus).

Enne pikemale rännakule minekut tasuks saabastega n-ö harjuda. Neid vähehaaval kanda ning vastavalt vajadusele hooldada, näiteks Merelõviga määrida. Sest pehmete ja sissekantud saabastega on mitu korda mugavam matkata.

Saab ka uute saabastega, nagu Birget Naiskodukaitse koormusmatka põhjal võib öelda – jalad polnud pärast tavaolukorraga võrreldes eriti palju hullemad. Ilmselt oli seekord lihtsalt õnne, järele teha seda küll ei soovita.

Rajal tasuks jalgade eest hoolitseda, sest kuigi sul on neid kaks tükki, pead sa mõlemat korraga kasutama ja seda kogu võistluse lõpuni (ning loodetavasti ka edaspidi, küll mitte kohe võistlusele järgneval nädalal – see aeg on taastumiseks ja lonkamiseks).

Vaheta sokke regulaarselt. Ideaalis võiksid jalad kogu aeg kuivad olla. Kuid reaalsus on see, et esiteks pole sul selleks piisavalt sokke kaasas. Teiseks tahad sa sokkide vahetamisele kuluvat aega kasutada puhkamiseks, söömiseks, magamiseks või teistega suhtlemiseks.

VARU SÖÖKI!

Ülioluline nii ettevalmistumise ajal kui ka rajal olles on meie jaoks söök.

See moodustab varustusest nii mõnigi kord suurema osa. On tähtis välja mõelda, millised näksid sind motiveerivad, toovad sära silma ja panevad reipamalt astuma. Või mida oled valmis sööma ka siis, kui isu ei ole, aga tunned ja tead, et sul on energia saamiseks süüa vaja.

Kui palju on meil olnud hetki, kus longime veidi väsinuna, kuid järsku tuleb kellelgi meelde, et kotis on ju glükoositropse, pähkleid, pannkooke või beebipüreesid, ning tuju ja motivatsioon on kohe tõusnud.

Ja isegi kui toit ei ole sinule eriline motivaator, on söömine-joomine rajal väga olulised toimingud, mida ei tohi unustada. Sa ei pruugi seda ehk isegi märgata, aga veepuuduses ja näljasena ei ole sa pooltki nii võimekas. Ega Snickersi reklaamlause pole tühja koha pealt tulnud. Oleme seda omal nahal kogenud – kuidas näiteks Lisette kustub ära, kui pole piisavalt söönud. Kuid olles midagi magusat (kondenspiim) põske pistnud ja sellega ajule kiiresti suhkrut saanud, voolab temasse elu jälle tagasi.

KEEGI EI JÄÄ MAHA!

Athena tugevuseks on kindlasti moto ,,Kedagi ei jäeta maha“. Ja seda nii otseselt, liikumisel suhteliselt lühikesi vahesid hoides, kui ka kaudsemas mõttes. Me hoiame kokku, märkame ja toetame üksteist. See on võimalik ja päris hästi toimiv tugisüsteem. Tänu avatud suhtlusele, üksteise tugevuste ja nõrgemate kohtade tundmisele saame ise teistele loota ja neile ka vajalikku toetust pakkuda. Siit tuleb kõige suurem ja soojem soovitus: õpi oma tiimikaaslasi tundma. Käige koos harjutamas, ühistel üritustel või veetke niisama koos aega.

Kuid iga võistlus ei möödu lenneldes – oleme võistlustel ka korralikult pange pannud. Parim näide sellest on võistlus, kus panime koordinaadid risti vastupidi. Kui sellest aru saime, olime üsna löödud, kuid näksipausi järel korjasime oma kondid kokku ja liikusime edasi.

Kogusime selle apsaka tõttu ligi 10 lisakilomeetrit ja korjasime kõikidest järgnevatest kontrollpunktidest maksimaalsed karistuspunktid. Kuid mis kõige tähtsam – me ei katkestanud, vaid fi nišeerusime ning saime kogemuse võrra rikkamaks ja loodetavasti ka targemaks.

ALLA EI ANTA!

Athena mitteametlikuks põhimõtteks on, et me ei katkesta. Me ei räägi sellest rajal, me ei mõtle sellele (või kui, siis hästi vaikselt ja vaid viivuks, misjärel ajame selle mõtte minema kui pea ümber tiirleva sääse).

Sest mida rohkem sellele mõtled, seda enam tundub see potentsiaalne variant ja veel oi-kui-magus. Kui oled selle idee omaks võtnud, tuleb pooltargumente nagu seeni pärast vihma – küll villid, valutavad jalad või selg, külm, vihm, väsimus ... Kes otsib, see leiab. Kui sa aga läbi raskuste siiski fi nišisse jõuad, on eduelamus vägev. Teadmine, et oled andnud endast maksimumi ja ennast ületanud, on isegi väärtuslikum kui koht paremusjärjestuses.

Kuid samas ei tohi ka ennast lõhkuda, pead aru saama, kas sul on lihtsalt ebamugav ja/või valus või on olukord tõsisem ja tuleks tõsiselt mõelda, kas ikka jätkata. Näiteks selleaastasel Ernakesel oli Laura oma jala välja väänanud ning meie juhendaja tahtis teda rajalt maha võtta. Kuid soov fi nišisse jõuda oli suur ja punkt punkti haaval pidevalt olukorda kontrollides lõpetasimegi võistluse terves koosseisus.

LASE AUR VÄLJA!

Üldiselt peaks keskenduma heale ja positiivsele, kuid aeg-ajalt teeme endale ka erandi – Vinguminutid, kus lühikese aja jooksul viriseme ja kurdame kõige üle, mis parasjagu halvasti.

See on meile väga hea viis ennast maha laadida ja samas reaalsuskontroll – tavaliselt pole need probleemid midagi ületamatut ega jäävat, pigem väikesed ebameeldivused.

Chrisanne eelistab sellest siiski hoiduda, sest tunneb, et negatiivsetest asjadest rääkimine paneks neid just rohkem otsima ja märkama.

Oluline on leida enda jaoks parim võimalik viis, kuidas end võistluse jooksul maha laadida ja ühtlasi energiat juurde saada. Meie puhul näiteks tantsimine, kolupetsid, kagelemine, laulmine ja tobedad naljad, mille huumorisisaldus paistab kõrvaltvaatajale olevat pöördvõrdelises seoses meie väsimuse ja läbitud kilomeetrite arvuga, kuid võrdelises seoses magatud tundide arvuga.

TALLETA MÄLESTUSED!

Jäädvusta oma seiklust – pildista, fi lmi, tee helisalvestisi, joonista, kirjuta. Birget kirjutab üles kuldsed ütlused, Gerdal on GoPro kaamera, millega on rajal hea klippe fi lmida. Vlogid, kontrollpunktide sooritused, kaunid loodusvaated ja lahedad hetked – kõik saavad jäädvustatud ja Chrisanne käe läbi tavaliselt väikeseks fi lmikeseks kokku pandud. Nii on retkest olemas tore kokkuvõte.

Kuigi nii mõnigi klipp võib pärast vaadates piinlik olla ja panna kahe käega peast kinni hoidma – mis juttu meil kohati ikka suust välja tuleb, millised me välja näeme ja kuidas vahel oleme ennast ikka nii kapsaks kõndinud, et punktides ei tööta aju absoluutselt ning jääb arusaamatuks, kuidas me lihtsamate lahenduste peale ei tulnud –, on siiski tore hiljem seiklust meenutada ja naerda.

Kommentaar:

KUI EMOTSIOONID ÜLE KEEVAD

Noortejuht MARIA JÄRVIS

On privileeg ja vastutus olla Athena tüdrukute juhendaja. Omalt poolt püüan märgata ka tiimi sees valitsevaid emotsioone ja tundeid ning pöörata neile tähelepanu, õpetades tüdrukutele, kuidas erinevates olukordades käituda ning just emotsioonide ja erimeelsustega toime tulla.

Rajal ollakse koos pikka aega ning väsimus ja magamatus muudavad ka kõige toredama neiu vahel möirgavaks lõviks, haledalt nutvaks printsessiks või kurjaks ja õelaks nõiaks. Seetõttu on neil tööriistakohvris ka mõned nõuanded, mida sellise kaaslasega teha ja kuidas teda toetada.

Üks soovitus teilegi. Kui su tiimiliige läheb endast välja ja tal on raske hetk, siis peatu korraks ja suru iseenda esilekerkivad emotsioonid maha. See ei ole rünnak sinu vastu, vaid su kaaslasel on sel hetkel vaja tähelepanu. Anna talle hetk enda väljaelamiseks ja siis küsi, mida tal tegelikult sel hetkel kõige rohkem vaja on. Puhkust? Ka viis minutit puhkust võib tekitada temas parema tunde. Süüa või juua? Millal ta midagi viimati sõi? Üksi olemist või hoopis hetke, kus on vaja kurta ja endast kõik välja elada? Samas tuleks kokku leppida, et teatud olukordades tuleb see kõik edasi lükata kuni sobiva hetke saabumiseni.

Sebastian Teine Ernakesel

Foto: Markus Sein