HÄSTI TEHTUD KRÄPP

HÄSTI TEHTUD KRÄPP

Tuleb ülemus ja käsib alluval minna joonistada üles üks jubin. No mitte päris tavaline ja suvaline jubin ja mitte päris väike ka. Loeb veel sõnad peale: „Mitte käppida ja mitte katki teha.“ Alluv lähebki ülesannet täitma. Naastes aga teatab segaselt: „Läks täitsa ise katki ...“ Sõjafilmi süžee? Täpselt! Kui eriti laia lauaga ja lapiti lajatada, siis just nii saab kokku võtta filmi „War Pigs“ sisu.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Aeg-ajalt jäävad näppu filmid, mis on täielik pahn, teosed, mida vaadata ei kannata ja mis üleüldse on täielik ajaraisk. Aga teinekord on vahelduseks selline soga päris huvitav ja võib juhtuda, et omal kombel nauditav. 2015. aastal kinolinale jõudnud „War Pigs“ on pesuehtne b-kategooria film, millel kahe tuntud nime lisamisest hoolimata pole õieti mingisugust sisu. Või noh, on, sisuks on hunnik kõikjalt kokkulaenatud klišeesid. On peategelane, ülivapper leitnant Wosick (Luke Goss), on vähemalt niisama vapper peategelane nr 2, kapten Picault (Dolph Lundgren), on veidravõitu ülemus kolonel Redding (Mickey Rourke), on ümberkasvatamist vajavad sõdurid ja on lahinguülesanne. Säärasest kombost, kui stsenarist vähegi viitsiks, kannataks vajadusel kokku kirjutada vägagi põneva loo, kuid Adam Emersoni, Andrew Knightlingeri ja Steven Luke’i koostöös midagi sellist juhtunud pole. Võimalik, et kui varem pole mitte ühtegi sõjafi lmi oma elu jooksul näinud, tunduks „War Pigs“ isegi huvitav. Paraku ajab fi lmis üks klišee teist taga. Filmi üks kandvamaid ideid – ludridest sõdurid, kellest vormitakse kiirkorras väga-väga eliitne üksus, on filmiajaloo vältel käiatud läbi kümnetest, kui mitte sadadest linateostest – ei jäta põnevuseks väga ruumi. Muidugi on lahingustseenid, kus saadakse surma ja haavata, vägagi olemas. Ei puudu ka vapper vangilangemine ja veelgi vapram päästeoperatsioon, kuid kahjuks on kogu süžee täiesti etteaimatav.

Nimelt, käimas on teine ilmasõda, läänerinne. Liitlased möllavad kusagil Prantsusmaal ning tänu hästi informeeritud kanalitele saab selgeks, et usinad sakslased on kokku klopsinud uuelaadse imerelva, üübersuure kahuri V-3, millega kannatab tulistada kümnete ja kümnete kilomeetrite taha. Näiteks Londoni pihta. Väejuhatus muutub muidugi rahutuks ning kolonel Redding otsib üles leitnant Wosicki. Viimane saab ülesandeks vormida parajateks tolgusteks osutunud sõduritest luuregrupp ning sakslaste vägevast kahurist andmeid koguda. Kambaga liitub Võõrleegioni kapten Picault ja nii minnakse sakslaste kahurit otsima.

Kuigi ekraanilt lähtuv on ette ennustatav, tekivad vaadates nii mõnedki küsimused, mis vastust ei saagi. Jääb mulje, et filmi on kirjutatud umbkaudu samal viisil, kui lapsepõlves nähtud „Prostokvašino“ multikas onu Fjodor, kass ja koer oma kirja paberile panid – kui üks lõpetas, alustas järgmine ega suvatsenud väga vaadata, mis eespool üles on tähendatud. Minus tekitas väga imestust, et wunderwaffe’t teenindav garnison käitub nagu grupp kuutõbiseid – neid ei huvita absoluutselt, kes on need võõrad sõjamehed, kes nende hoovil tanki ja soomukiga pargivad ja misasja nad seal ülepea teevad. Moepärast küsitakse korraks propuskit ja vsjoo. Ometigi on tegemist ikkagi salajasevõitu relvaga, mitte juurviljahoidlaga. Keegi ei lähe juttu tegema, suitsu küsima ega midagi. No tulid, mundrid on enam-vähem õiged, me ei tunne neid, a no ja mis siis? Hoiame eemale ja teeme näo, et kõik on väga korras. Sihukesi episoode on filmis küll ja veel. Võimalik, et keegi kirjutajatest plaanis filmi väheke huumorit sisse tuua, kuigi pealtnäha nii ei paista.

Niisamuti kui kogu ülejäänud film, ei üllata ka lõpplahendus – ikkagi tehakse paha wunderwaffe katki, mitte ei avastata katkitegemise käigus, et tegu on hoopis hiiglasliku vahvlimasina või keskküttekatlaga. Mis pärast selgusele jõudmist suure vihaga ikkagi katki tehakse. Üüberkahur ise tundub olevat täitsa arvutiga joonistatud ja piisab ühest tankikahuri mürsust, et see varuosade hunnikuks muuta.

Näitlejatest ka pisut. Need nimed, kes olid enne tundmatud, jäävad tundmatuks ka pärast filmi vaatamist. Tekstid on pähe õpitud, liikumine selge. Mingeid säravaid karaktereid aga kusagilt ei paista. On selline tubli keskmine. Ent kaasa teevad ka kaks tuntud tegijat. Mickey Rourke on filmis nagu ... Mickey Rourke. Kama kaks, kas kaamera teda filmib või ei, tema on ikka ühtemoodi. Kahju, säravate momentide asemel pakub mees ainult mahalaaberdatud minevikku. Ja nii filmist filmi.

Teine tuntud nägu on filmis veel, Dolph Lundgren. Keegi on tulnud väga põneva idee peale panna prantslasest kapten Picault’ rolli Lundgren, kes ise on sünnipärane rootslane. Vandenõuteooria korras võib muidugi oletada, et idee tekkis Lundgrenil endal. Ja kui ühel rootslasel tekib kange tahtmine filmi pääseda, pole vaja muud kui teatada režissöörile või mõnele teisele tähtsamale asjapulgale, et valik on teie. Kas hakkame Ville ja Rullega naaberhoovis strömmima või tuleb filmiroll? Vähegi asjaga kursis olevad isikud pakuvad seepeale vabatahtlikult filmirolli. Kõigest hoolimata on Lundgreni Picault filmi ainus osatäitmine, mis on natukenegi huvitav ja paneb küsima, mis ta järgmiseks teeb. Ning kui ühes episoodis ilmub välja pudel joovastava sisuga, oletasin, et minnakse vana hästitöötavat rada pidi, kus Dolph mängib järjekordset alkootikumidega möllavat sõjameest, keda ta on karjääri jooksul korduvalt kehastanud. Aga ei. Seekord jäid tuttavad klišeed ehk pidevalt tongis rootslane ja võimaliku lisaoptsioonina surströmming mängust välja. Filmi üldine, peamine häda on kohutavalt vilets skript. Peale kõige muu on filmi tempo masendavalt aeglane ja aeg-ajalt tõmmatakse seegi vähene veel madalamaks, pikkides sisse veelgi uimasemaid stseene. Mulle on õpetatud, et kõige igavam asi laval on istuv näitleja. Istuvaid ja tühi teab millest vatravaid näitlejaid saab selles filmis nii et küll on. Sõjafilm peaks ju tempokas olema või jah? Stsenaristid ja režissöör sedapuhku nii ei arva. Nii jäädki filmi lõpuni otsima üksikuid äkilisemaid momente nagu Toots saia seest rosinaid. No mõned huvitavad rosinad ikka on ka. On vähe neid fi lme, kus joonistatakse paljast naist. Veel vähem on sääraseid sõjafilme. Palun väga, „War Pigs“ on selline fi lm. Niisiis, sõjafilmidele kohustuslik üks naine on olemas. Tegelikult on mõneks sekundiks näha veel üht naist, aga temal on riided seljas.

Üldkokkuvõte filmist on paraku kokkuvõtvalt ühesõnaline: kräpp. Üllatavalt hästi ja viisakalt tehtud, aga ikkagi kräpp. Tehnilise poole pealt korralikult kokku miksitud, rekvisiitide alla on ka viitsitud raha panna, mitte pole kogu kola kuskil garaažis või kooli käsitööringis kokku visatud. Ent paraku on tulemus igav ja etteaimatav. Algmaterjalis on potentsiaali valmis vormida midagi hulga ägedamat, aga mingil põhjusel pole seda tahetud või viitsitud teha. Ilmselgelt ette teades, et fi lmist tuleb lati alt läbi pugemine, on tegijad lisanud lõputiitritesse lause: filmitud Utah’s. Siis on kindel, et vähemalt sealtkandi rahvas tuleb kinno.

„WAR PIGS“

Osades: Luke Goss, Dolph Lundgren, Mickey Rourke

Lavastanud: Ryan Little

1 tund ja 31 minutit

Hinnang kümne palli skaalal

Idee: 4. Tavaline. Nii kohutavalt tavaline.

Teostus: 6. Sandivõitu stsenaariumist on midagi ikkagi tulnud.

Näitlejatööd kokku: 5. Võinuks panna veel vähem, aga üks huvitav näitleja siiski oli.

Lavastajale: 3. Igavuse eest rohkem punkte ei saa.

Allikas: CINEDIGM