6 minute read
TÖLLU RUSIKAS - SUURIM TANKITÕRJEÕPPUS KAITSELIIDUS
TÖLLU RUSIKAS - SUURIM TANKITÕRJEÕPPUS KAITSELIIDUS
Oktoobri alguses toimus Saaremaal iga-aastane tankitõrjeõppus Töllu Rusikas, mis on välja kasvanud Saaremaa maleva tankitõrjekahurirühma õppusest.
Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, õppuse Töllu Rusikas peakoolitaja
Olen uhke nii õppuse kui sellise üle kui ka selle üle, et õppus on aastatega oluliselt kasvanud nii kvaliteedis kui kvantiteedis. On olnud küll aastaid, kus oleme teadlikult Töllu Rusikal (nime andnute soovil just nimelt Töllu, mitte Tõllu) osalejate hulka piiranud, et suudaksime paremini täita seatud eesmärgid, kvaliteedis me aga järeleandmisi ei tee.
MIS TEEB TÖLLU RUSIKA ERILISEKS?
Esiteks. Ma ei tea ühtegi teist Kaitseliidu õppust, kus peamine rõhk on tankitõrjeüksuste täiendõppel, koostööl ja harjutamisel ning kõik teised üksused osalevad ennekõike selleks, et toetada tankitõrjele (TT) seatud ülesannete täitmist.
Tankitõrjujate põhimure suurematel (alates kompanii tasandist) õppustel on see, et neid võetakse kõrvalnähtusena ning liigutatakse peamiselt jalaväeüksusi. Seega ei anta TTle sageli piisavalt aega ettevalmistuseks, planeerimiseks ega positsioonide rajamiseks; pahatihti tuleb kontakti minna n-ö käigult või minimaalse ettevalmistusajaga. Selline asjade kulg ei anna aga paraku seda, mida tankitõrjuja hädasti vajab – maksimaalset varjatust ja hästi läbimõeldud plaani. Olen korduvalt ka siin ajakirjas kirjutanud, et peamiselt soomuse varjus sõdiv potentsiaalne vastane jahib lahinguväljal ennekõike TT-võitlejaid, kes tahavad neid soomuse kaitsva kilbi alt välja „suitsetada“, seega on meile eluliselt tähtis jääda varjatuks kuni esimese pauguni – TT-kontakt tihtipeale ju esimese pauguga piirdubki, kas meie neid või nemad meid. Ja kui kogu Kaitseliidu TT selleks piisavalt ei harjuta, on reaalolukorras tulemused kurvad nii TTle kui ka teistele, kes neist lahinguväljal sõltuvad.
Teiseks. Töllu Rusikas on selliseks kasvanud alt üles. Koondus punt kamraade, kes soovisid sellise TT-spetsiifi lise õppuse teoks teha. Kui juurde saadi veel Saaremaa maleva korralduslik tugi, oli õppuse organisatoorne eeldus olemas.
Kasutades ära nii Saaremaa maleva tuge kui ka isiklikke sidemeid Kaitseliidus ja Kaitseväes, ongi see väike Kameradenschaft suutnud juba mitu aastat korraldada märkimisväärse mastaabiga TT-õppust, mis leiab toetust nii teistes malevates kui ka Kaitseliidu ja Kaitseväe kõrgemas juhtkonnas. Hea meeskonnaga võib imesid teha. Kõigi aastate pilt on sarnane: eri paigust pärit korraldajad püstitavad aasta alul õppuse eesmärgid, seejärel leitakse õppuse korraldamiseks sobivad alad, koostatakse lahinguplaanid ja õppekavad ning peetakse läbirääkimisi maaomanikega. Paralleelselt käib töö õppusel osalevate üksuste leidmiseks vastavalt kavandatud mastaabile. Vajalikud on nii TT-üksustele toeks olevad allüksused kui eriti muidugi vastane – vajame professionaalset soomusüksust (kaitseliitlaste juhitavad veokid soomuse imitatsioonina on kaugel allpool Töllu Rusika latti). Roomikutel masinad reeglina meie õppustel ei tööta, sest kasutame avalikke teid.
Foto: Timmo Saarestik
Kolmandaks. Töllu Rusikas aitab kaasa TT ja teiste üksuste koostöö harjutamisele. Juba mitmendat korda Töllu Rusikal osalenud Harju maleva Kose malevkonna jalaväeüksuse ülem ütles, et selliseid koostööharjutusi, kus plaanitakse ühiseid varitsusi koos kõige kaasnevaga, kohtab väga harva. Töllu Rusikas on neile andnud teadmise jalaväe ja TT koostööst. Tahaksin retooriliselt küsida: kas selline teadmine on täna olemas kõigil Kaitseliidu üksustel?
Neljandaks. Saaremaa on sellise õppuse jaoks imeline koht. Kui alustasime Töllu Rusika eelkäijaks olnud TT-kahuri õppusega, armusin Saaremaasse just õppuse korraldamise vaatest: siin on võimalik leppida maaomanikega kokku nende maa kasutamises õppuste tarbeks, siin võib külaelanikega kokkuleppel „sõdida“ lausa külas sees – see ei tekita neis tuska, vaid elavat uudishimu. Saaremaa ajalehe Meie Maa 4. oktoobri artikkel kandis pealkirja „Kaitseliidu ainus tankitõrjeõppus tuli otse küladesse“. Ei ole just igapäevane olukord, kus külavanem tuleb positsiooni rajava TT-üksuse juurde ja ütleb: „Ma arvan, et minu hoovis saate paremini södida – tulge, vaadake.“
Ja kui keegi muheleb, et kuidas haakuvad omavahel Saaremaa ja TT (olen sellist asja kuulnud), siis olen varemgi toonud esile märksõna „Kaliningrad“. Mõelgem.
ÕPPUSE MASTAAP
Selle aasta Töllu Rusikal olid harjutavas koosseisus siniste poolel TT-kahuriüksused eri malevatest, TT-raketiheitja jagu Tallinnast, jalaväeüksused (tankitõrjet toetava ülesandega) Harju malevast ja Saaremaalt ning abijõuna Võru- ja Saaremaa malevate droonid; punaste poolel Prantsusmaa liitlaste soomusjalaväerühm soomukitel VBCI (jalaväe lahingumasin – seda ühe Kusti lasuga ei võta) koos jalaväe ja toetava elemendiga ning õhuväe kopter.
Prantsusmaa liitlased on muide Töllu Rusikal juba teist korda – osaleti ka aastal 2019. Tegemist on seega pikaajaliste partneritega. On imetlusväärne, et prantslased olid valmis sellise hulgaga (isikkoosseisus 60 võitlejat) Saaremaale tulema vaevalt nädal pärast nende Eestisse saabumist. Tahaks loota, et lisaks korraldavate kamraadide suurepärasele tööle nende Saaremaale toomisel oli abiks ka varem Töllu Rusika kohta kuuldu.
ÕPPUSE KULG
Õppus algas järgmisest olukorrast (väljavõtted TT rühmaülema käsust, antud 2. oktoobri varahommikul „sinistele“): „/---/ VA asub hetkel Muhu saarel Liival. Pärast reorgi on VA-l tõenäoliselt 03OCT21 kavas liikuda Kuressaare peale ennekõike mööda maanteed nr 10 (OPEL), hõivata Kuressaare kui admin. keskus ning luua sillapea täiendavate üksuste sissetoomiseks. Kui OPEL osutub VA-le raskesti läbitavaks, võib ta otsida teisi teid eesmärgini jõudmiseks. /---/.“
Prantslased dessanteerusid 1. oktoobril tõesti Muhu saarele (kuhu nad siiski ei jäänud), tehes mandrilt taktikalise mereületuse, nagu ka aastal 2019 – praam oli relvastatud valve all ja retke turvas PPA piirivalvelaev.
Ja siin ülesanne Töllu rusikaks koodunud „sinistele“ üksustele: „/---/ alates 030800OCT21 viivituslahinguga tõkestada VA jõudmine teeni nr 79 (LADA), et VA ei saaks kasutada seda varuteena oma eesmärgini jõudmisel. Selleks valmistada ette 02OCT21 varitsused meie vastutusalas /---/.“
Õppuse esimene päev kulus puhtalt planeerimiseks ja positsioonide ettevalmistamiseks (prantslased harjutasid samal ajal neile eraldi antud alal). See pani imestama nii mõnegi õppusel esimest korda osalenu – kas tõesti antakse nii palju aega, et asjad rahulikult läbi mõelda ja tõeliselt õppida? Jah, anti. Positsioonide ettevalmistamist kontrolliti pidevalt nii õhust kui maalt – „sõbrad“ kontrollisid neid oma termokaameratega varustatud droonidega ja Javelini CLU-dega, „vastane“ aga peilis õhust kopteriga. Kokkuvõttes said plaanid ja positsioonid sellised, et nende pärast polnud vaja häbeneda.
Teisel päeval tuli soomus peale ning neid ootas kolm järjestikust varitsust. Läks lahti kassi-hiire mäng. Mängukeskuses lepiti kokku erinevad stsenaariumid varitsusse sattumiseks, mis tegi iga olukorra erinevaks, aga vägagi tõepäraseks. Sellist asja, et soomus lihtsalt sõidab TTle ette ja sellega on asi lõppenud, ei olnud. Õppiv koosseis sai kogeda nii VBCIde termovaatlusvõimet kui ka Prantsuse jalaväe kiirust. Peakoolitajana olin äärmiselt rahul, et ettevalmistatud varjed üldiselt pidasid ning varitsuste asukohti võis vastane kohati vaid aimata, aga mitte teada.
Varitsuste detailid ei ole avalikustamiseks. Võib vaid öelda, et mäng läks korda ja punkte korjasid mõlemad pooled.
MÕTTED LÕPETUSEKS
Kuigi mõtteid Töllu Rusika ja üldisemalt TT arendamiseks on palju, toon artikli lõpetuseks välja järgmised.
1. Minu unistus on, et TT-üksustele tehtaks eraldi RÕKd (et olen seotud Javeliniga, siis mõtlen ennekõike neile). Kogu Kaitseväe, mitte ainult Kaitseliidu huvides on, et TT-üksused oleksid ühtviisi hästi koolitatud ja samal tasemel.
2. Ma loodan, et ka järgmisest Töllu Rusikast osavõtt katab ära õppuse vajadused, nagu senini. Seekordset Töllu Rusikat inspekteerinud
Prantsusmaa liitlaskontingendi ülem kolonel Eric Mauger ütles minu kuuldes umbes sellised sõnad: „Selliseid õppusi vajame meie ja neid vajavad ka kõik Kaitseliidu üksused, et vastastikku õppida ja teineteist tundma saada.“ Olgem siis julged, et algatada ise uusi plaane ja kutsuda liitlasi õppusele – ei maksa ainult ootavalt üles vaadata.
Tõrvatilgana meepotis panen südamele neile, kes lubavad tulla, aga siis alt ära hüppavad, et sellist asja korraldajad kaua ei kannata ja avavad oma „musta nimekirja“, sest kõige hullem on, kui piiratud osalejate arvu juures jääb mõni soovija ukse taha sellepärast, et koht on lubatud teisele, kes viimasel hetkel loobub. Ma saan küll aru, et reaalolukorras oleme nagunii seisus, kus „võitleme sellega, mis on“, aga jäägem ikka mehesõna juurde ja austagem ka teiste tehtud tööd.
3. Töllu Rusika iga-aastane probleem on see (eks see põhjendab ka eelmises punktis esitatud etteheidet), et me ei ole veel nii suur, et meiega arvestataks. Oktoobrikuu on paraku täis igasuguseid muid õppusi, mis pärsivad eri malevate osalemist Töllu Rusikal. Püüame nende vahel laveerida, aga kuskil on ka meie piir – loodan, et meie õppust peetaks kord nii tähtsaks, et leida sellele alati olemasolev „auk“ malevate plaanides.
Töllu Rusikas ’21 on surnud, elagu Töllu Rusikas ’22!
Kommentaar:
SOOTUKS TEINE ARUSAAM JA MÕTTEMAAILM
Leitnant TIMMO SAARESTIK, Saaremaa maleva Meremalevkonna pealik
„Õppuse üheks võluks on piiranguteta mängumaa, et eelnevate kooskõlastuste ja kohalikega koostöö tulemina ei ole meie manööver lineaarselt fi kseeritud kõvakattega teedevõrgule, vaid soomus saab harjutada ja end etendada realistlikult. Kui vaja, hiilime mööda pehmeid metsaservi. Kui vaja, tuiskame üle poolkinnise taimestikuga karjamaade. See annab õppivale kaitseliitlasele sootuks teise arusaama ja mõttemaailma.“
