JUMINDA MIINILAHING - 80 AASTAT AJALOO ÜHEST SUURIMAST MERETRAGÖÖDIAST 2

JUMINDA MIINILAHING - 80 AASTAT AJALOO ÜHEST SUURIMAST MERETRAGÖÖDIAST 2

27. augustil 1941 algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest. Üle 30 000 inimese ja enam kui 200 laeva võtsid suuna Leningradi peale. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu.

Tekst: AIVAR JÜRGENSON ja SANDER JÜRISSON, näituse „Põrgu Läänemerel“ kuraatorid

Soomlased miine veeskamas

Päev varem, 26. augustil andis Loodesuuna sõjanõukogu Balti laevastiku sõjanõukogule korralduse Tallinnast lahkuda. Ettevalmistuste tegemiseks jäi aega kaks päeva – Balti laevastiku sõjanõukogu hinnangul poleks olnud võimalik vaenlast kauem kinni pidada. 28. augustil, kui laevad teele asusid, jõudsid Saksa väed juba Tallinna südalinna.

JUMINDA MIINIVÄLI

Juba enne Jätkusõja algust, 22. juunil oli Soome merevägi koos sakslastega alustanud miinide paigaldamist Soome lahe lääneserva. Tulevasele põrguväljale Juminda poolsaare ümbruses alustas Soome merevägi miinide panemist 1941. aasta juuni lõpus, aimamata veel seal peatselt lahti rulluvat sõjadraamat. Esialgu veesati miine eesmärgiga takistada Balti laevastiku aluste liikumist Leningradi ning läänes asuvate olulisemate Nõukogude Liidu kontrolli all olevate sadamate Tallinna, Paldiski ja Hanko vahel.

Saksa Kriegsmarine miiniveeskajad Cobra ja Königin Louise ühinesid soomlastega Juminda piirkonna mineerimisel 8. augustil 1941, kui oli selgeks saanud väegrupi Nord peatne jõudmine Eesti põhjarannikule ning sellega Punaarmee äralõikamine Leningradist maismaad pidi.

Soome mereväes teeninud Paavo E. Kauppinen meenutab sündmusi: „Kui Vene väed Põhja- ja Loode-Eestis 7. augustil sakslaste poolt kotti võeti, kerkis muidugi küsimus, kas nad proovivad Tallinnast nüüd meritsi Leningradi evakueeruda. Selle vältimiseks otsustas meie merejõudude juhtkond Tallinnast itta, risti üle Soome lahe, miiniliini paigaldada. Nõukogude laevastik pidi üle selle sõitma, ükskõik, kust nad minna proovinuks.“

Augusti keskel liitus Cobra ja Königin Louisega miiniveeskaja Kaiser. Soome mereväe alustest veeskasid suurema osa miine Riilahti ja Ruotsinsalmi. Viimased miinid pandi vette evakuatsioonile eelneval õhtul ning sama päeva (28. augusti) esimestel tundidel. Kokku veeskasid Soome ja Saksa alused umbes 4100 meremiini ja miiniridu traalimise eest kaitsvat lõhkepoid.

Soomlased miine veeskamas

Foto: EESTI MEREMUUSEUM

Miiniridu moodustades mõistsid Soome mereväelased, et nendel saab hukka ka tuhandeid eestlasi. Meenutab taas Paavo E. Kauppinen: „Tahtmatult sõitsime nüüd sõtta, vennasrahva maale, mille oli alistanud kolmanda riigi sõjamasin. Oli see moraalselt õige? Noh, peakorter oli selle küsimuse meie eest ära otsustanud …“

TALLINNA SADAMAS

Kui Nõukogude armee kõrgemalt ülemjuhatuselt saadi luba Tallinn maha jätta, algas konvoide moodustamine. Konvoidesse kuuluvatele laevadele paigutati Nõukogude sõjaväelasi, nõukogude aktiviste ja tsiviilisikuid. Laevad pidid Tallinnast lahkuma seitsmes järgus.

Meenutab Suure Tõllu kapten Hermann Tõnissoo: „Seisame sõiduvalmis Tallinna sadamas põhjakantsi ääres. Kuulid kukkusid juba Russalka ja meie vahel merre. Komandant seletas meeskonna rahustamiseks, et meie laevad lasevad. Kustpoolt ja keda? Kas meeskond uskus seda meest, ei tea …“

Suurele Tõllule paigutati üle 600 evakueeritava, nende hulgas väga palju kõrgeid punategelasi, ülemnõukogu ja valitsuse liikmeid. Suure Tõllu tüürimees Aleksei Hiedel on oma käsikirjalistes mälestustes meenutanud: „Neid reisijaid või põgenikke oli 650 inimest – valitsuse ja partei tegelasi, hävituspataljoni mehi ja kes neid kõiki teab. Kõik kohad olid inimesi täis – koridorid, tekid, salong. Päästepaadid olid väljas, valmis allalaskmiseks. Kippusid kangesti paatidesse omale pesa tegema, aga säält lõime välja. 27. augusti õhtul põles terve Tallinn reidilt vaadates. /.../ Õhtul oli üks tegelane sõiduautoga tulnud, auto oli ka tekile tõstetud.“

Kaubalaeva Lake Lucerne kapten Georg Kask kõneleb evakueeritavate pardale võtmisest: „Võtsime vastu viimaseid mehi, kes gruppide viisi Miinisadamasse taganesid. Neid oli kaunis palju, ligikaudu kolme ja poole tuhande ümber. Neid mehi me võtsime laeva 28. augusti hommikuni, mil sakslased hakkasid lähenema juba Miinisadamale ja meie läksime reidile. Ka reidil võtsime pardale viimaseid, kes tulid ujudes, kes palgiparvedel ja paatides laeva pardale.“

TEEKOND TALLINNAST KROONLINNA

Esimene konvoi pidi Tallinnast lahkuma öö varjus 27. augusti õhtul kell 22. Äkki tõusnud tugev kirdetuul sundis lahkumise järgmisele päevale edasi lükkama. Samuti takistas tuul miinide traalimist. Esimene konvoi lahkus Tallinnast 28. augustil kell 11.18. Kaks tundi hiljem järgnes teine ja peagi ka kolmas. Viimasena lahkus järelvägi kell 20.15, mineerides sadama ümbrust.

Kaubaaurikul Alev asunud mobiliseeritu Väino Laasnurm meenutab teele asumist: „Õhtul asusime teele. Ja jälle kõlas kõigilt laevadelt Eesti hümn. Laul vaikis ja pikkamööda kaugenes kodulinn suveõhtu hämarusse. Mis meid aga rahutuks tegi, oli Alevi tekilaadung – selleks osutusid meremiinid. Kellel võis küll mõttesse tulla, et kõige paremini sobivad laeva laadungiks kokku mobiliseeritud mehed ja plahvatusohtlik lahingumoon!“

Kokku lahkus 28. augustil Tallinnast 225 laeva, neist 151 sõjalaeva, 20 transpordilaeva ja 54 abilaeva. Paljud neist olid varem kuulunud Eesti ja Läti laevastikule. Laevade pardal oli kokku ligi 42 000 inimest, neist sõja- ja mereväelasi umbes 28 600 ja eraisikuid 12 800, eestlasi ligikaudu 10 000.

Tallinnast oli sihtkohta Kroonlinna 170 meremiili (324 km), miinitõkked paiknesid teekonnal 65 meremiili (120 km) ulatuses. Õhust olid valmis ründama Saksa hävituslennukid Messerschmitt Bf 109 ning pommituslennukid Junkers Ju 88, Juminda poolsaarelt sinna üles seatud suurtükid ning Soome rannikult Mäkiluoto patarei.

Ellujäämine vajas nii raudset distsipliini, et püsida traalerite poolt miinidest puhastatud faarvaatris, kui ka õnne. Eriti just viimast, kuna hulpivaid miine sattus hulgaliselt ka faarvaatrisse. Pingelist õhkkonda kirjeldab Hermann Tõnissoo: „Pidi hoolega teed jälgima, et läbitraalitud teest mitte välja minna. See oli aga vahetevahel ainult Tõllulaiune. Ka oli ujuvaid miine üsna palju. Tekil kari inimesi, kes miine passivad.“

Loetud tunnid pärast Tallinnast teele asumist uppus lahingu esimese ohvrina aurik Ella ühes umbes 700 inimesega. Järgneva ööpäeva jooksul tabas Ellaga sarnane saatus kümneid laevu ja tuhandeid inimesi. Hermann Tõnissoo ülevaade miinile sõitvast sõjalaevast: „Korraga käis üks ilmatu „jõmmkärakas“. Sel momendil, kui ma tagasi vaatasin, lendas Jakov Sverdlovi kohal tule-suitsu-veesammas alles ülespoole. Mõne hetke pärast kõik haihtus. Laev oli pooleks murdunud ja kumbki pool vajus omaette vee alla. Kümmekonna mehe pead jäid ujuma vee peale, kus alles mõne sekundi eest sõitis ilus sõjalaev!“

Meri oli täis hukkunud laevade jäänuseid ning päästmist ootavaid inimesi. Kirjanik ja meremees Herman Sergo: „Tasuja jõlkus oma kuue sõlmega kusagil lõputu laevade rivi kiiluvees. Laeva nagunii juba aeglast käiku tuli sageli veelgi vähendada, sest kohtasime küll üksikuna, küll grupiviisi merehädalisi, kes endid päästevöö või parve varal vee peal hoidsid. Õhtuks jõudsime sääraseid üle poole tuhande üles korjata. Mõnel neist oli juba kaks või kolm laeva jalge alt ära kadunud ...“

Esimeste alustena jõudsid 29. augusti pärastlõunal Kroonlinna ristleja Kirov ja seda saatvad sõjalaevad. Alles jäänud transpordilaevad jäid kaugele maha. Teekonna oluliseks vahepunktiks kujunes varem Soomele kuulunud Suursaar, millel Talvesõja järel asus Nõukogude sõjaväebaas. Miiniväli lõppes üksjagu enne saart, kuid Nõukogude lennukite tegevusulatus küündis vaid Suursaareni, nii et Saksa ründelennukid jätkasid nõrgalt relvastatud aluste ründamist ka miinidest vaba mere kohal. Mitme transpordilaeva meeskonnad ajasid oma raskeid vigastusi saanud alused Suursaare randa. Tuhanded evakueeritud pidid seejärel saare kasarmutes ja metsades lennukite eest varjudes ootama päevi Kroonlinna toimetamist.

Suursaarele jõudmist meenutab Aleksander Suurkask: „Kella 16 paiku sai laev tabamuse otse masinaruumi. Kui jõudsin laevalaele, nägin, et olime ühe saare lähedal. Laevalael oli planke, mida merre loobiti, et inimesed nende abil kaldale pääseksid. Hüppasin merre. Sain ühe plangu kätte ja hakkasin kalda poole ujuma. Meri kubises inimestest. Vaenlase lennukid tiirlesid merehädaliste kohal ja tulistasid. Jõudsin planguga saare lähedale. Randa ma siiski ei pääsenud, sest sain edasi ainult siis, kui plank oli põigiti rinna all. Rand aga oli kivine. Jäin ühe kivi taha oma planguga kinni. Mind märgati rannast. Üks punaarmeelane tuli mulle appi ja toimetas kaldale. Olin päästetud.“

Balti laevastiku Tallinna evakueerimisoperatsioonis 27.–31. augustil 1941 hukkus kuni 15 000 inimest ja 62 laeva, millest 19 olid sõjalaevad ning 43 abi- ja transpordilaevad. Suure osa uppunud laevade viimast puhkepaika ei tea me tänaseni. Peamiselt Juminda poolsaare ümbruses toimunud sündmused võtab väga tabavalt kokku Soome mereväeohvitser Per-Olof Ekman: „Olles vahipostil 28. augusti ööl, pean ütlema, et ma ei ole oma elus näinud suursugusemat tulevärki! Eriti märkas seda, kui mõni sõjalaev oma laskemoonalaadungiga jooksis miinile – siis sätendas see nagu jõulupuu säraküünal. See oli jubedalt võluv, kuid milline tragöödia!“

EESTI MEREMUUSEUMI NÄITUS LENNUSADAMAS "PÕRGU LÄÄNEMEREL"

28. augustil avas Eesti Meremuuseum Lennusadamas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mis avab 28.-29. augustil 1941 toimunud Tallinna evakuatsiooni sündmusi ja Juminda miinilahingu käiku. Juminda miinilahing oli mitu korda ohvriterohkem kui Pearl Harbour või

Dunkirk, kuid ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Lennusadama uus näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 80 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.

Foto: Aaron Urb