BIORELV 3: KASUTAMINE JA TULEVIKU OHUD

BIORELV 3: KASUTAMINE JA TULEVIKU OHUD

Biorelvi saab kasutada nii sõdimise, terrorismi kui ka kuritegevuse eesmärgil. Samas ei ole biorelva eesmärk otseselt tappa, vaid takistada vastase tegevust, kurnata tema logistikat ja ummistada meditsiinisüsteem.

Tekst: INDREK SUITSO, Kaitseväe Akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli lektor

Evolutsiooni käigus oleme kohanenud patogeenidega ning seetõttu eeldab haigestumine mitmete halbade asjaolude kokkulangemist. Esiteks peavad pisikud kuidagi meie sisse sattuma. Kuna terve nahk on raskesti läbistatav barjäär, sisenevad pisikud haavade, seedekulgla või hingemisteede kaudu. Mõnikord levivad haigused vektorite kaudu, kes meid purevad. Teiseks peab sisenenud mikroobe olema piisavalt palju, et immuunsüsteem neist kõigist jagu ei saaks. Eriti ohtlikud on sellised pisikud, kellega meie organism pole varasema elu jooksul kokku puutunud ning seetõttu kulub immuunvastuse käivitamiseks omajagu aega, mil patogeenid võivad karistamatult kurja teha.

KASUTAMISE EESMÄRGID

Mikroobide või nende toksiinide abil teistest inimestest vabanemine jätab küll vähe asitõendeid, kuid nõuab nii kõrget kvalifikatsiooni kui ka ligipääsu patogeenidele. Seetõttu on seda meetodit kasutanud eelkõige teadlased ja arstid. Kuritegude eesmärgiks on olnud enamasti armukadedus, majanduslikud põhjused või isiklik vihavaen. On aga teada juhtum, kus teadlane nakatas kolleege düsenteeriasse, et oma uurimistöö jaoks andmed saada.

Kuritegusid sooritatakse enamasti selliste mikroobidega, mis võimaldavad jätta mulje, nagu oleks tegemist loomuliku nakatumisega. Lisaks eraisikutele on ka riikide salateenistused kasutanud biorelva poliitiliste mõrvade sooritamiseks. Neist tuntuimad on Bulgaaria teisitimõtlejate mürgitamised ritsiiniga.

Terroristlikel organisatsioonidel võivad olla väga erinevad eesmärgid. Mõned ihkavad kättemaksu, teised tahavad kõigutada valituse legitiimsust, kolmandad püüavad vägivalla teel luua uut paremat maailma, neljandad koguvad boonuspunkte hauataguse elu jaoks, viiendad kavatsevad planeedi üle võtta … Eesmärkide mitmekesisuse tõttu on ka nendeni jõudmise meetodid väga erinevad. Näiteks Jaapani sekt Ülim Tõde (Aum Shinrikyo) püüdis massihävitusrelvi provokatsioonina kasutades esile kutsuda tuumasõda suurriikide vahel ning seejärel post-apokalüptilises maailmas võimu enda kätte võtta. Madalat profi ili hoides levitasid nad botulismi toksiini ning Siberi katku spoore. Lisaks püüdsid nad hankida Ebola viirust ja ehitada võimast laserit. Alles pärast Tokyo metroo ründamist sariiniga 1995. aastal paljastati nende tegevus. Enamasti soovivad terroristlikud organisatsioonid siiski tähelepanu, et näidata end võimsamana, kui tegelikult ollakse. Mõnikord on rünnakuga kaasnev infooperatsioon hoopis laastavamate tagajärgedega kui rünnak ise. Näiteks oli Indias 1994. aastal loomulik katkupuhang, millesse haigestus 167 ja suri 53 inimest. Aga kuna levitati kuulujutte, et Pakistani poolt toetatud terroristid levitavad geneetiliselt modifi tseeritud biorelva, põgenes ühe öö jooksul Surati linnast 600 000 inimest, sadade kilomeetrite raadiuses ummistusid haiglad paanikas inimestest ning paar kuud oli igapäevane elu häiritud. Ilma reaalse pingutuseta suutsid terroristid loomuliku sündmuse enda huvides ära kasutada. Kuna suur hukkunute või vigastatute hulk pole otseselt terroristide huvides, sobivad neile ka biorelvad, mille surmavus on madal ning haiguse peiteaeg pikk. Peamised kriteeriumid on pigem kerge kättesaadavus ja käsitsemise lihtsus.

Sõjalisel eesmärgil luuakse biorelvi strateegilisel või taktikalisel tasemel kasutamiseks. Taktikaliste eesmärkide täitmiseks kasutatakse lähedal asuva vastase vastu eelkõige toksiine, kuna nende toime on kiirem ning erinevalt elusolenditest pole karta, et need kontrollimatult paljunema hakkavad. Bakterite ja viiruste puhul on oht, et need võivad vastase leerist omadeni levida. Seetõttu eelistatakse eesliini vägede asemel rünnata ladusid, sadamaid, lennujaamu ja juhtimispunkte. Biorelva eesmärk ei ole otseselt tappa, vaid takistada vastase tegevust, kurnata tema logistikat ning ummistada meditsiinisüsteem. Biorelva saab kasutada ka n-ö miiniväljana, et takistada vastase liikumist või suunata teda ebasoodsatele aladele. Näiteks Rodeesia reostas sisside tegevuspiirkonnas veekogusid, varustas poed nakatatud peibutuskaubaga ning sokutas kohalike toetajate rajatud peidikutesse nakatatud toitu. Seetõttu ei saanud Mosambiigi sissid loota kohalike elanike abile, varastamisele ega looduslikele ressurssidele. Põhimõtteliselt olid sissid sunnitud ala kasutamisest loobuma või kandma kaasas kogu oma vett ja toitu, mistõttu said vähem kaasa võtta laskemoona ja lõhkeainet.

Foto: Karri Kaas

Strateegilise taseme biorelvad on mõeldud eelkõige vastase majanduse halvamiseks pikemaajalise konfl ikti ajal. Enamasti kasutatakse kariloomade või toidutaimede kahjureid, et hävitada toit ja põhjustada näljahäda. Harvem püütakse nakatada tsiviilisikuid, et sõjavarustuse tootmist ja transporti takistada. Kuna vastase tagalasse on biorelva raske toimetada, eelistatakse patogeene, mille nakkuvus on väga hea, ravi keeruline ning haigus kestab kaua. Suur suremus ei ole esimene prioriteet. Kuna biorelv klassifi tseeritakse massihävitusrelvade hulka, on seda püütud rakendada ka heidutuseks. See on aga keeruline, sest hirmutamiseks peab relva olemasolu kinnitama. Kuna biorelvad on aga keelatud ning rahvusvaheline üldsus suhtub neisse taunivalt, võib nendega kelkimine heidutamise asemel esile kutsuda hoopis majandussanktsioonid või isegi ennetava rünnaku. S.t saavutatakse hoopis vastupidine efekt.

KASUTAMISE VIISID

Biorelva levitamisel toidu ja vee kaudu on pikk ajalugu alates sumeritest kuni tänapäevani välja. Vanasti oli see edukam, sest vaenulik armee elatus vallutatud maast, mille kaeve sai reostada ja kariloomi nakatada. Kui aga sõdurite toitu hakati kaasa tooma ning kohapealsetest ressurssidest tarvitati ainult vett, mida enne hoolega puhastati, muutus biorelva kasutamine vähem efektiivseks. Tänapäeval püüavad toitu reostada peamiselt terroristid, kuid erilist edu nad saavutanud pole. Näiteks proovis Rajneeshee ususekt 1984. aastal oma võimu alla saada Wasco maakonda (Oregoni osariik Ameerika Ühendriikides) valimiste teel. Esiteks tõid nad kohale tuhandeid kodutuid, et need sekti poolt hääletaksid. Teiseks nakatasid nad kohalikud elanikud salmonellasse, mida lisasid restoranide salatitesse, kastmetesse ja kohvikoorde. Kuigi haigestus 751 inimest, ei surnud keegi ja eesmärk jäi ikkagi täitmata: sekt ei võitnud valimisi.

Seedekulgla kaudu inimeste nakatamine on keeruline, sest maohape ja seedeensüümid hävitavad enamiku mikroobe. Sisse hingatud pisikute tee vereringesse ja selle kaudu ülejäänud organismi on hoopis lihtsam. Seetõttu on nakatamiseks vajalik kogus väiksem ja haiguse kulg kiirem. Näiteks sisse hingatud Bacillus anthracis’e spoorid põhjustavad Siberi katku nõnda kiiresti, et isegi kohe antibiootikumidega ravima hakkamine ei pruugi ohvrit päästa. 2001. aasta terrorirünnakute ajal saadeti posti teel spoore koos märkusega, et ümbrik sisaldab patogeene ning adressaat peaks võtma antibiootikume. Hoolimata hoiatusest ja kiirest arstiabist nakatus Siberi katku kopsuvormi 11 inimest, kellest suri 5. Õhu kaudu levitamiseks pihustatakse vedel biorelv aerosooliks ja tahke peenestatakse mikroskoopilise läbimõõduga pulbriks. Ühest küljest on see vajalik, et osakesed leviksid enne maha sadenemist võimalikult suurele pinnale, ning teiseks: mida väiksem on tilk või peenem tolm, seda sügavamale kopsu alveoolidesse see jõuab.

Bakterite, viiruste ja toksiinide manustamine haavade kaudu otse organismi on teoreetiliselt kõige efektiivsem moodus: letaalne doos on kõige väiksem ja haiguse kulg on kiire. Praktikas aga kerkivad üles mitmed probleemid. Esiteks ei pruugi tulirelvast lastud biorelv üldse tabada ning teiseks võib orgaaniline aine kõrge temperatuuri tõttu enne ohvrini jõudmist ära põleda. Seetõttu on ajaloost küll teada mürgitatud nooled, kuid biorelva sisaldavad kuulid jäävad kurioosumite valdkonda. Vahel harva on mürgitatud kuule kasutanud salateenistused poliitiliste mõrvade sooritamiseks. Külma sõja ajal olevat valmistatud ballistilisi rakette ja mürske, millega viia patogeene vastaseni, kuid need olid mõeldud pulbri või aerosooli laiali pihustamiseks, mitte otseselt haavade kaudu biorelvaga nakatamiseks. Lõuna-Korea luure andmetel pidavat nende põhjanaaber omama selliseid rakette ja mürske ka tänapäeval.

Juhitamatu viskekeha asemel oleks hoopis tõhusam kasutada mõnda vektorit: elusolendit, kes ise otsib üles ohvri ning nakatab ta puremise teel. Eelmise sajandi alguses püüti katku levitamiseks kasutada kirpe. Nende jaoks töötasid jaapanlased välja isegi spetsiaalsed lennukipommid, mis sisaldasid lisaks nakatatud kirpudele ka vilja näriliste ligimeelitamiseks. Paraku toob vektorite kasutamine omakorda kaasa probleeme, sest nende paljundamine, kasvatamine, elus hoidmine ja sihtmärgini viimine on tunduvalt keerulisem kui bakterite või viiruste korral.

Biorelva on levitatud ka elutute esemete ehk fomiitide kaasabil. Juba keskajast saadik on püütud vastasele kinkida või müüa Trooja hobuse stiilis kaupa. Näiteks 1495. aastal müüsid hispaanlased prantslastele pidalitõbiste verega segatud veini, 1763. aastal kinkisid britid indiaanlastele rõugehaigete tekke ning USA kodusõja ajal müüs Konföderatsioon Unioonile kollapalaviku põdejate riideid. Viimased tõendatud andmed fomiitide kasutamise kohta pärinevad Lõuna-Aafrika viimastest koloniaalsõdadest, kus sisside kätte püüti sokutada Siberi katku spoore sisaldavaid sigarette, riideid ja meditsiinitarbeid.

VASTUMEETMED

Probleemi tekkimise ootamise ning seejärel tagajärgede likvideerimise asemel on hoopis mõistlikum tegeleda ennetamisega. Ka biorelva valmistamist takistada on odavam ja lihtsam kui hiljem epideemiat ohjeldada. Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid hakati hoopis paranoilisemalt jälgima mikrobioloogide tegemisi. Vältimaks biorelvade tootmist, püüti piirata info levikut, mikroobide kultuuride kättesaadavust ning valmistamiseks ja levitamiseks vajaliku aparatuuri hankimist. Nende meetmete tulemusena on lisandunud teadlaste ellu hulk tülikat bürokraatiat, kuid turvalisemaks pole ühiskond saanud. Esiteks ei erine tööstuslikul, meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil mikroobide kasvatamiseks ette nähtud aparatuur ning biorelva loomiseks vajalik varustus üksteisest. Ning teiseks: ka levitamiseks saab kasutada rahumeelsel otstarbel loodud masinaid, nagu näiteks leheväetiste ja taimekaitsevahendite piserdamiseks ette nähtud pritse. Minnes keelama või üle reguleerima kõike, mida saaks potentsiaalselt relvana kasutada, takistatakse hoopis igapäevast elu. Seetõttu on püütud leida tasakaalu piirangute ning turvalisuse vahel.

Kuna biorelvade tegemist täielikult vältida ei õnnestu, tuleb igaks juhuks teha ettevalmistusi sündmusteks, mil neid võidakse kasutada. Selleks rahastatakse teadusuuringuid, et olla teadlik patogeenide toimimise mehhanismidest, haiguste ravimisest ning mikroobide tuvastamise meetoditest. Saadud teabe põhjal on võimalik teha ettevalmistusi, nagu näiteks ravimite leiutamine, tootmine ja tagavaraks ladustamine; haiguste vaheperemeeste ennetav hävitamine; patogeenide kiiret tuvastamist võimaldava võrgustiku rajamine; desinfitseerimiseks vajaliku varustuse hankimine ja meditsiinisüsteemi kohandamine võimalikuks biorelva rünnakuks. Lisaks eelnevalt mainitud füüsilistele ettevalmistustele tuleb luua ka juriidiline alus, mis võimaldaks piirata inimeste õigusi, kui see on hädavajalik epideemia tõkestamiseks.

Kui aga biorelva on juba kasutatud, siis on igaühel võimalik nakatumisohtu vähendada oma käitumist kontrollides. Kuna suure tõenäosusega levitatakse patogeene õhu kaudu, tuleb kaitsta kopse gaasimaski, respiraatori või vähemalt tolmumaskiga. Sõduritel on võimalik kasutada oma ABC-ülikonda. Vältida tuleb suu, silmade ja nina katsumist mustade kätega. Söömine ja joomine enne keha ja riiete desinfitseerimist võib olla eluohtlik. Eelistada tuleks konserve ja kindlasti veenduda, et pakend on terve. Joogivee ning toidu reostamise kahtluse korral tuleb loobuda nende tarvitamisest. Kindlasti tuleb biorelva kasutamisest teatada ning otsida meditsiinilist abi: mida varem raviga pihta hakata, seda suurem on tõenäosus ellu jääda.

Korraliku epideemia tekitamiseks ei piisa sellest, kui biorelva mingile alale pihustada. Juba vanarahvas teadis, et tõved ei käi mööda kive ja kände, vaid mööda inimesi. Patogeenid vajavad oma eluks, paljunemiseks ja levimiseks peremeesorganismide populatsiooni, mis oleks ühest küljest haigusele vastuvõtlik ning teisalt piisavalt tihedalt koos, et mikroobid suudaksid liikuda ühelt isendilt teisele. Seda teadmist kasutades on võimalik massilist haigestumist vältida hajutamisega: haiguskolded jäävad lokaalseteks, mikroobid ei suuda uute peremeesteni jõuda ja surevad välja koos oma ohvritega. Üksikisiku seisukohast kahtlemata traagiline, kuid epidemioloogi silmis täiesti toimiv lahendus. Kui populatsiooni üldist tihedust pole võimalik hajutamise teel vähendada, saab vähendada nakatumisvõimelise populatsiooni tihedust sel moel, et osa isenditest muudetakse vaktsineerimise teel haigusele resistentseks. Seetõttu ei suuda patogeenid leida haigusele vastuvõtlikku isendit, kellele edasi levida, ning taas jääb epideemia puhkemata.

Juba puhkenud epideemia seljatamiseks on sajandeid kasutatud isoleerimist. Selleks piiratakse haiguse ala sisse ega lasta sealt midagi välja. Karantiini alal rakendatakse meetmeid haiguse levimise vastu ning võimaluse korral ravitakse patsiente. Edukas näide sellisel moel pandeemia mahasurumise kohta pärineb möödunud sajandi algusest, kus katku ei osatud veel ravida, kuid teati juba selle põhjustajat ning bakteri levimise viise. Kolmanda katku ajal isoleeriti terved haigetest, hävitati vektorid (kirbud ja närilised), desinfitseeriti ruume ja riideid ning keerati kopsukatku põdevad patsiendid näoga seina poole, et nad köhides pisikuid ei levitaks. Nende lihtsate, kuid tõhusate meetmete tõttu kestis ülemaailmne pandeemia ligikaudu 35 aastat, katku nakatus 26 miljonit inimest, kellest suri 12 miljonit. Kuigi arvud tunduvad suured, tuleb meeles pidada, et antibiootikume katku vastu toona polnud. Võrreldes Antoniuse ja Justinianuse katku, Musta Surma ning varasemate epideemiatega oli siiski tegemist edulooga.

Tänapäeval on bakterite vastu olemas antibiootikumid, viiruste vastu saab vaktsineerida ning isegi toksiinide vastu on võimalik süstida antikehasid või vastumürki. Ometi tuleb biorelva kasutamise puhul eeldada, et massilise haigestumise korral ei pruugi kõikide jaoks ravimeid jätkuda. Seetõttu tuleb meeles pidada vanu meetodeid ning olla valmis taas rakendama karantiini, hajutamist ja rangeid hügieeninõudeid.

TULEVIKU OHUD

Leo Kunnas pani oma triloogias „Gort Ashryn“ välimarssal Tian Guan IV mõtiskluse kaudu kirja kuldsed sõnad: „Me muudame relvadeks kõik, millega kokku puutume. Me leiutame uusi relvi, sest kardame, et teised teevad seda enne meid. Lõpuks nad leiutavadki, sest ei taha meist maha jääda.“ Vähe sellest, et haigused on relvadeks muudetud, ka biotehnoloogiat, mis muidu on juba meditsiini ja põllumajanduse järgmisele tasemele viinud, võib väärkasutada. Tänu geneetikutele kasvavad põldudel kultuurtaimed, mis ei vaja enam mürkidega pritsimist, sest sisaldavad ise kahjurite tapmiseks vajalikke geene. Putukate tõrjeks on loodud viirused, mille genoomi on viidud info skorpionilt pärit mürgi sünteesimiseks. Reostuse likvideerimiseks kasutatakse mikroobe, kelle ainevahetust on modifitseeritud, et nad võimalikult efektiivselt töötaksid. On ainult aja küsimus, kui lastakse käiku biorelvad, mida on geneetiliselt muudetud nakkavamaks, surmavamaks ja ravile allumatumaks. Samuti on võimalik avalikes andmebaasides oleva info põhjal viirusi taasluua. Näiteks kulus väikesel laboril väljasurnud hobuserõugete viiruse taastamiseks kõigest pool aastat ja 100 000 dollarit. Ilmselt leidub riike, organisatsioone ning isegi üksikisikuid, kes on nõus inimese rõugete eest enamgi välja käima.

Raske on tulevikku ennustada. Ütleb ju vene vanasõnagi, et kui teaks, kus kukun, paneks õlgi alla. Tulevikku me ei tea. Aga üks on kindel: rahu ei tule. Seetõttu on mõistlik tundma õppida võimalikke ohte ja teha aegsasti ettevalmistusi. Loodetavasti täidab see artikkel nii harivat kui ka hoiatavat eesmärki.

ALLIKAD:

• Anderson, B., Friedman, H., Bendinelli, M. (eds.) Microorganisms and Bioterrorism. New York, Springer, 2006.

• Ellison, D. H. Handbook on Chemical and Biological Warfare Agents (second edition). Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2008.

• Enemark, C. Disease and Security. London /New York, Routledge, 2007.

• Kendall, R. J., Presley, S. M., Ramkumar, S. S. (eds.) New Developments in Biological and Chemical Terrorism Countermeasures. Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2016.

• Kurvits, O. Eesti rahvusväeosade loomine, 1917 – 1918, 1. Eesti polk. Tallinn, „1. Eesti polk“ kirjastus, 1930.

• Swearengeln, J. R. (eds) Biofefense Research Methodology and Animal Models (second edition). Boca Raton / London / New York, CRC Press, 2012.

Foto: Karri Kaas