AASTA KAITSELIITLANE VLADIMIR TŠUDAJEV

AASTA KAITSELIITLANE VLADIMIR TŠUDAJEV: KAITSELIIT ANNAB MULLE VÕIMALUSE KAITSTA OMA PEREKONDA JA OMA MAAD

Alutaguse maleva Narva malevkonna liige, põline narvakas Vladimir Tšudajev leidis kutsumuse riigikaitses. Kaitseliitlasena oli ta kodulinna tänavatel patrullimas ka näiteks aprillirahutuste ajal.

Tekst: MAARJA PAKATS, Eesti Päevalehe ajakirjanik

Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad,“ ütleb aasta kaitseliitlane nooremleitnant Vladimir Tšudajev. Ta on tunnustust kommenteerides tagasihoidlik: see on suur au, aga mitte ainult talle, vaid kogu tema kokkuhoidvale rühmale ja kõigile Alutaguse maleva liikmetele. Teda on varem aktiivse tegevuse eest autasustatud nii tänukirjade kui ka meenetega ning talle on omistatud Narva malevkonna teenetemärk ja Kaitseliidu III klassi teenetemedal.

Tšudajev on meeskonnaülem. Põhiliselt õpitakse tiimiga sõjalist taktikat, kuid Kaitseliit ei ole vaid militaaria. Suure innuga võetakse osa spordivõistlustest, matkadest, maratonidest, kiirrännakutest, paraadidest üle kogu Eesti.

VALMIS KÕIGEKS

Kaitseliitlasena lähtub Tšudajev sellest, et oma kodukoha kaitseks tuleb olla valmis kõigeks. Tänu oma pikaaegsele kogemusele ja väljaõppele just seda ta mis tahes kriisiolukorras teebki. Näiteks olid kaitseliitlased, ka Tšudajev, Narva tänavatel patrullimas 2007. aastal aprillimässu ajal. Õnneks polnud Venemaa külje all piirilinnas toona nii palju märatsemist kui Tallinnas.

„Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad,“ ütleb Eesti patrioot ja põline narvalane Vladimir Tšudajev oma kodulinnas, taamal paistmas Venemaa.

Tšudajevi sõbralik iseloom, alatine abivalmidus ja kohusetunne on olnud tema kaasvõitlejatele toeks ja eeskujuks juba ligi 20 aastat. Ta on Alutaguse maleva Narva malevkonna liige 2003. aastast. Miks tema, nõukogude ajal sündinud põline Narva poiss üldse Kaitseliitu astus? „Astusin Kaitseliitu pärast ajateenistust. Mõtlesin pikendada oma kaitsekogemust ja -tahet. Kaitseliidus oli see võimalus,“ ütleb muidu treenerina ja trükikojas töötav Tšudajev. „Kaitseliidus on minu jaoks parim meeskond, parimad inimesed.“

Meeskonnaülemana on ta uhke, et nad on oma meestega aastate jooksul kokku kasvanud ja harjunud koos töötama, käiakse koos nagu kamraadid. Kaitseliit on vabatahtlike organisatsioon ja Tšudajevgi ütleb, et oma meeskonnast ta kedagi eriliselt motiveerima ei pea, kõik tulevad hea meelega.

METSAS ON MÕNUS

Kõige rohkem ehedat Kaitseliidu kamraadlust tunneb ta metsas õppustel olles. „Sellistest õppustest nagu Siil ja Kevadtorm saab osa võtta kaks-kolm nädalat järjest, treenida ja tegutseda koos teiste üksustega,“ loetleb ta. Ja metsas? Metsas on lihtsalt mõnus. „See on ka hea puhkus linna- ja kogu globaalse elu rutiinist – arvutid, telefonid, halvad uudised, mis tulevad televiisorist,“ räägib Tšudajev. Kas tema lapsed, kaks poega ja tütar, ei pane pahaks, kui isa jälle metsa läheb? „Ei,“ muigab ta. Vanemasse poega on ta suutnud süstida nii palju riigikaitsetahet, et too mõtleb politseitöö peale.

Tšudajev on teistele kaitseliitlastele suurepärane näide ja eeskuju, et kõik on võimalik, kui piisavalt tahta – nii reamehest ohvitseriks pürgides kui ka näiteks eesti keelt õppides. Kui varem oli tema eesti keel pehmelt öeldes nõrk, siis praeguseks on ta tänu pidevale enesetäiendusele saanud nii ohvitseriks kui ka üheks edukamaks üksuse juhiks. Eesti keelt on ta õppinud alates 4. klassist, pärast gümnaasiumi ka Tartu ülikoolis ajalugu tudeerides ja kaitseväes. „Mul on olnud päris palju praktikat,“ sõnab ta.

Narvaski on eesti keel üha tavapärasem. „Rääkisin paar nädalat tagasi Narvas töötava eestlannaga. Küsisin, kas tema meelest on eesti keele levik Narvas piisav, et selles näiteks kaupluses rääkida, tänaval vestelda. Ta ütles, et on. Ei ole nii, nagu võib-olla Tallinnas arvatakse, et keegi Narvas ei räägi eesti keelt, eesti keele oskus on praegu juba rahuldaval tasemel,“ kinnitab Tšudajev.

Tänu oma pikaaegsele kogemusele oskab ta võrrelda, kuidas on Kaitseliit aastakümnetega muutunud. „Praegu asume uues majas, siin toimub meil teooriaõpe. Ma mäletan vana maja, see oli täiesti amortiseerunud, kole, praegu on uues majas meeldiv olla. See annab märku, et Eesti riik panustab meisse. Hea tunne.“

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Eesti Päevaleht

Foto: Kristjan Prii