5 minute read
FILM KUI LÄTI DISKO
Contra „Läti disko”
FILM KUI LÄTI DISKO
Läänemere ruumis on kummaline ajalooline paratamatus, et üks või teine rahvas loeb just oma lõunanaabrit väheke saamatumaks ja põhjanaabrit tiba uimasemaks. Selle teadmisega võtsin ette lõunanaabrite filmitööstuse küllaltki värske (2019) üllitise „Dvēseļu putenis“, ingliskeelse pealkirjaga „Rifleman“.
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
Lätimaa. Küll mitte veel iseseisev, vaid tsaaririigi koosseisus, aga ikkagi Läti mis Läti. Ühes külakeses Vanagsite majapidamises käib idülliline toimetamine, kui ootamatult jõuab Esimene maailmasõda ka nende õuele. Tulemusena lasevad Saksa sõdurid maha Vanagsite pereema ja koera, mispeale pere meespoole esindajad leiavad väga mõistliku olevat tsaariarmee koosseisu astuda. Sõda käib, tsaaririigist saab vahepeal Nõukogudemaa ning filmi lõpul hakkab juba aimuma värske iseseisev Läti. Päris hull lugu, hullem veel kui Eestis, sest nagu ajaloost teada, on see siiski ainumas kord, kui eestlastel on õnnestunud oma lipu all kedagi vabastamas käia. Kõike seda näeb vaataja noore Arturs Vanagsi silmade läbi.
Filmi sisu vältab õige mitu aastat ajalugu ja säärane käsitlus ei ole mitte probleemivaba. Pikka ajavahemikku hõlmavat filmi ongi tegelikult väga raske teha nii, et sinna mingi sisu ka sisse saaks või jääks. Pihusoleva filmiga on lätlased saanud valmis oma vastuse meie kodumaisele filmile „1944“ ja tekitanud kajastuse ajajärgule, kus mehed vahetasid mundreid sagedamini kui sokke. Vaadeldav aeg on küll täpselt üks sõda varasem kui Nüganeni filmis, aga järgib siiski enam-vähem sama skeemi. Ei tahaks küll väga norida, aga stsenaarium on lätlastel saanud na nadivõitu. Jah, näeme noore inimese kulgemist läbi sõja, kuid see on ka kõik. Teisisõnu – stoorit on vähevõitu. Kõike on näpuotsaga. Näpuotsaga põhjust, näpuotsaga rahvuslust, näpuotsaga armastust. Aga sõda, seda on filmis palju, sõja puudumise üle nuriseda ei saa.
Lühikursusena võetakse läbi kõik Esimese maailmasõja kohustuslikud elemendid – täägirünnak, gaasisõda, kaevikud jne. Võib kujutleda, et asi käis nii: võtted käivad ja loeb meie režissöör paberit. Kaevikud – olemas; öölahing – olemas; gaasirünnak – olemas; tankid ... ai, tanke pole! Ah õige, sel ajal ja selles maakohas ei olnud tankidest lõhnagi. Selge, tankid jäävad ära, järgmine punkt nimekirjas. Ilmselt on filmi sisse soovitud saada ühekorraga nii kiire ajalooloeng kui Artursi isiklik lugu, aga korralikult ei ole ära mahtunud kumbki. Ehk olnuks parem keskenduda ainult ühele kahest variandist?
Mingit väga konkreetset isiklikku lugu selles filmis tajuda pole võimalik. Lihtsalt tuleb sõda, ema tapetakse, isa ja poeg lähevad sõtta jne. Kõik on hästi lihtne ja loogiline, aga vahel ei jõua tegelaste motiivid kohe sugugi kohale. Noh, hää küll, ema surma eest sakslasi tappa, see selleks, vajalik asi. Jällegi kõlab kohustusliku elemendina, mis on kuskile paberile, mida režissöör hoolega tudeerib, kirja pandud. Asi muutub pisut, kui mängu tuleb Marta (Greta Trusina). Siis justkui hakkab kogu möllu vahele vaikselt mingit lugu pressima. Kuid paraku läheb kõik endistviisi edasi ja Marta jääb pigem episoodiliseks tegelaseks.
Loomulikult ilmuvad välja ka bolševikud ja ühtäkki moonduvad tsaariarmee sõdurid punasteks Läti küttideks. Korraks läheb päris põnevaks, kui kesta ja justnagu meelsust vahetanud lätlased kohtuvad ... hukkamisplatsil. Noh, vähemalt see episood filmist oli tõesti vaatamist väärt ja pani ootama, mis suunas lugu edasi läheb.
Ahjaa, sõjafilmide väga kohustuslik paljaste meeste ujumine on ka esindatud. Kuivõrd tegu on Läti filmiga, siis on sees ka kohustuslik eestlaste teemaline nali. Tegelikult isegi rohkem kui üks. Teeb muidugi rõõmu, et lõunanaabrid meid ikka meeles peavad.
Visuaalselt on film väga hea. Siin pole režisöör Dreibergs lati alt läbi pugenud ega latti ära kaotanud. Mõnes kohas on iluga tiba üle pingutatud, arvutispetsid on kangesti hoogu läinud ja terve öise metsa trasserite jutte täis joonistanud. Ebarealistlik küll, aga vähemalt silmale ilus vaadata. Korraks tuli küll diskosaali tunne peale. Õnneks ei ole kõik lahingustseenid Läti diskot täis. Kui see nüüd maha arvata, siis muidu on kaameratöö ja pildikeel igati ontlik ja asjakohane. Ses suhtes väga vaadatav film. Suurepärane.
Üks kapsaaed, kuhu suurem koorem kive eest kallata, on näitlejate oma. Ning sellest osast enamiku saab peaosalist Artursit kehastanud Oto Brantevics. Lihtne diagnoos Brantevicsile on – ei vea välja. Lugesin pärast filmi vaatamist, et Artursi kehastaja tarbeks olla korraldatud küllaltki turske, osalejaterohke casting ja seal siis muudkui otsiti, valiti ja sorteeriti. Mis pagana pärast küll valiti peaossa vähimagi näitlemiskogemuseta inimene, mine võta kinni. Küllap oli selleks ajaks käes tööpäeva lõpp, kõik tahtsid kangesti koju. Selleks, et saaks niiöelda linnuke kirja ja päev õhtusse, võeti küllap loosi või midagi. Miskit Brantevics ju teeb ka ning puht puunukuna ta ei käitu, aga see kõik tahaks kõvasti järeleaitamist. Ehk tulnuks siiski valik ümber mõelda. Tõsine õnn, et filmitegijad kõiki näitlejaid samal kombel ja samadel alustel ei valinud. Ülejäänud seltskond mõistab ikka näidelda ka, aga film, nagu teatergi, on kollektiivne looming ja nõrk peaosa tirib paratamatult kaasa ka kõik teised nagu kaalupomm.
Vat Läti näitlejatega on allakirjutanul ja küllap paljudel teistelgi see häda, et ei tunne neid! Justkui asuks Läti kusagil teisel pool maakera. Ilmselt tuleb siin anda iseendale miinuspunkt selle eest, et pole viitsinud naabrite filmimaailmaga kursis olla.
Film on saanud üksjagu auhindu, peaasjalikult muidugi kodumaalt, piiritagustel festivalidel on jäädud enamasti rahule nominatsiooniga. Kodumaisele filmile peab ju ikka diplomeid ja medaleid jagama, kus selle häbi ots, kui selle tegemata jätad! Ja ega film siis nii üdini niru pole, et millegi eest tunnustada ei või! Võib ikka.
Kokkuvõtvalt – vaadatav film. Siitsealt tulnuks valmistoodangut küll kõpitseda, aga kõlbab ka nii. Pikkuse poolest samuti täiesti okei, tund ja kolmveerand. Punktiskoor jääb napiks, aga nii-öelda tutvuse poolest (lätlastega ju ometi oleme tuttavad, eksole) võib vaadata küll.
„DVĒSEĻU PUTENIS“
Osades: Oto Brantevics, Mārtiņš Vilsons, Rēzija Kalniņa
Lavastanud: Dzintars Dreibergs
1 tund ja 44 minutit
Hinnang kümnepallisüsteemis:
Idee: 5 – stsenaarium võinuks siiski olla parem.
Teostus: 7 – pildiliselt väga kena vaadata.
Näitlejatööd kokku: 4 – nõrga peaosa eest.
Lavastajale: 5 – muidu õige tubli tükk, aga peaosatäitja … ja stsenaarium … ja …
