SEST KAEREPERE NOORED ON SEDA VÄÄRT!

SEST KAEREPERE NOORED ON SEDA VÄÄRT!

Naiskodukaitse Rapla ringkonna Kaerepere jaoskonna naised olid juba paar aastat unistanud, et kodukandi noortel oleks taas oma rühm. Sellest sügisest see nii ongi.

Tekst: GERDA KÄRNER, Kaerepere kodutütarde rühmavanem

Veidi rohkem kui paar aastat tagasi kolisin Raplamaale. Ligi aasta pärast seda leidsin enda loomusega klappiva mooduse anda ühiskonnale tagasi vabatahtliku tegevuse kaudu ehk 2021. aasta naistepäeval sai küpseks soov liituda Naiskodukaitsega.

Esimene ettevõtmine selle organisatsiooni ridades oli noorte võistlusmatk Mini-Põrgupõhja. Neljaliikmelises meeskonnas olin mina ja praegune Kaerepere noortejuht Maiu Valbrit − rohelisemad kui kaitseväelase barett − ning kaks kogenud kodutütart, kes ei peljanud minna rajale naistega, kes ei teadnud midagi kaardilugemisest, eesootavatest ülesannetest ega sellest, kuidas liikuda maastikul vastutegevuse terava pilgu all.

Kuid üksteise õpetamine ja järjeleaitamine käibki Kaitseliidu noortega kaasas, nende jaoks on see loomulik. Munad õpetasid kanu ja niisuguses võtmes, et olin võlutud sellest, kui asjalikud ja nutikad on metsameelt noored. Algus on lõppu sisse kirjutatud. Huvi noortetöö vastu oli tärganud, seda aga veel teadvustamata kujul.

ÕIGE ASI ÕIGEL AJAL

Naiskodukaitses oli täitunud napp aasta ja kuigi baasväljaõpe oli läbitud, oli valimata oma rida, mida ajada. Salamisi mõtlesin, et noored on ägedad ja nendega võiks koos kasvada, aga seda hiljem, nii mõne aasta pärast, kui endal juba rohkem kogemusi ja teadmisi.

Vaikselt hoidsin noorte asjadel siiski silma peal. Hakkasin jälgima meie piirkonna noorkotkaste ja kodutütarde sotsiaalmeedia lehekülgi. Huvi pärast osalesin üle-eestilisel noortejuhtide tööd tutvustaval veebikohtumisel.

Suve hakul helistas mulle Maiu Valbrit ja ütles, et tal on vaja kirjutajat. „Keda?“ – „Kirjutajat noh, ma tahan Kaereperre noorterühma teha, aga üksi ei julge ega jõua seda ette võtta ja mulle see paberimäärimine ja projektide kirjutamine ei istu. Tuled, teeme ära?!“

Mõtlesin umbes kaks sekundit ja nii saigi minust teine vedurijuht. Nii keeldumine kui ka nõusolek tundusid tasavägiselt sõgedad, aga „jumalaid“ ei või ju ära pahandada – küll pisut varem, aga sain selle, mida tahtnud ja mille suunas vaikselt tüürinud olin.

Algusest peale teadsime, et see ettevõtmine võiks siduda ja kaasata ka kogukonda, mitte olla pisikese kildkonna üritus. Pall oli veerema läinud ja Naiskodukaitse Kaerepere jaoskonna esinaisega arenguvestlusi tehes selgus, et nii mõnigi pikalt eemal olnud, kuid varem tegus liige on mõelnud, et kui praegu miski kõnetab, siis noored. Südamesse tekkis soe tunne ja teadmine, et ajame õiget asja õigel ajal.

Otsustasime, et jätame endale suvekuud adra seadmiseks ja sügisel teeme esimese koonduse. Kutsusime kokku pundi tuttavaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, et ühiselt tegevuskavva ideid korjata.

ALLA EI VANNU

Nagu tellimise peale toimus augustis kogukonna suurüritus Kaerepere 610. Seal püsti pandud Naiskodukaitse telgis tulime oma plaaniga esimest korda avalikkuse ette. Rapla maleva aktiivsed salgajuhid tutvustasid huvilistele välitelefoni, tulepulgaga tule tegemist ja kes soovis, sai kastiautoga tiirutada. Sealt saime esimeste asjast huvitatud laste vanemate kontaktid.

Sinnani läks kõik justkui õlitatult. Kuid kogeda saime ka sein-on-eestunnet. Meie kindel soov oli taastada mitte ainult kodutütarde rühm, vaid lennutada kokku ka noored kotkad ja nii, et poisteparve eesotsas oleks meesterahvas. Veel parem kui omakandi inimene.

Läksime staapi malevlaste nimekirju puurima. Õige mitu korda oli tunne, et lahendus on käes, aga tuli ikkagi natuke veel kannatust varuda. Alla ei võinud vanduda, peamine oli otsinguid jätkata ja uskuda, et parim lahendus on meie poole teel.

Kõlab kulunult, aga lõpuks saigi kokku unelmate meeskond. Olin jõudnud mõelda, et eriti lahe oleks, kui saaks punti Genri-Roland Stepanjuga – endale üle-eestiliselt nime teinud noorkotka – ja nädalapäevad hiljem helistaski mulle üks Rapla ringkonna noortejuht. Ta oli Tapal kohanud parasjagu aega teenivat Stepanjugat ja otsad kokku viinud. Nüüd oleme olukorras, kus meie kotkastele on eeskujuks kaks endist kotkast ja mõlemad veel n-ö omakülamehed.

ÕPETADES ÕPID

Jäänud oli veel infotund kohalikus koolis. Valtu kooli õpetajad eesotsas direktoriga võimaldasid lapsed kokku kutsuda, Rapla maleva noorteinstruktor Liis Jõesaar sai tutvustada riiklikku noorteorganisatsiooni ja meie endid. Arvasime, et kui esialgu tuleb kohale kasvõi neli poissi ja tüdrukut, on juba hästi. Esimesel koondusel ootas meid aga ees lausa nelikümmend noort.

Eelöeldu tiirleb ümber küsimuse kuidas, aga räägib vähe sellest, miks ma seda teen. Mulle meeldib laste vahetu olek, leidlikkus, siiras rõõm, millest loodan ka ise nakatuda – noored hoiavad noorena.

Peale selle võimalus saada kaude osa kellegi teekonnast kollasest tutikesest miks mitte rohelise baretini. Ka kokkupuude ja -kasvamine kohalikega on minusugusele sisserännanule teretulnud.

Vana tõde „Õpetades õpid kõige rohkem“ kehtib siingi. Tegelikult polegi vaja kõike ise teada. Oluline on suuta välja ajada need, kes teavad. Enda seest vastust otsides meenusid ühe Pärnu malevlase sõnad: see ei võta tükki küljest, küll aga võib anda puuduoleva eluks vajaliku tükikese juurde.