PÄRNUMAA NAISED LIHVISID SÕDURIOSKUSI

PÄRNUMAA NAISED LIHVISID SÕDURIOSKUSI

Kaks aastat ei õnnestunud Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonnal sõdurioskuste baasväljaõppekursust läbi viia. Kas siis osalejate vähesuse või koroonapiirangute tõttu. Nüüd sai see aga jälle teoks. Ja seekord erilisemalt kui varem.

Tekst: JANA OTS, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond

Mis siis tegi sellest Rae järve ääres korraldatud laagrist erilise? Põhjusi on palju. Esiteks õppurite arvukus. Kui varasematel aastatel on enamasti kokku tulnud napilt jao jagu õppureid, siis sel korral oli neid ligi viis korda rohkem, terve rühm sõdurihakatisi.

Eelnevast tulenevalt õnnestus moodustada viis jagu. Jaoülemateks olid Pärnumaa ringkonna Ülejõe jaoskonna tegevliikmed ülesandega juhendada jaotelkide püstitamist ja kütmist, vastata kõikidele ettetulevatele küsimustele jmt.

Olgu kohe öeldud, et õppurid osutusid sedavõrd osavateks, et jaoülemate elu liiga keeruliseks ei kujunenud. Eesti naised on motiveeritud ja oskuslikud. Vaatamata sellele, et paljud uued liikmed olid erariietes ja ilma militaarvarustuseta, said nad tublisti hakkama.

Eriline oli ka see, et tellisime metsa katlaga toitlustajad. Ikka selleks, et põhirõhk oleks sõdurioskuste õppel, mitte katelokiga söögi vaaritamisel. See öeldud, peab lisama, et ka katelokiõpe oli väga põhjalik ning pühapäeval sai iga võitleja toita end NATO paki ja isikliku kateloki abil.

Erinevalt varasematest baasväljaõppelaagritest vajasime seekord metsa sõitmiseks kahte Unimogi ja ühte MB veokat, mis tähendab, et meie koostööpartnerid Soontagana malevkonnast pidid samuti välja panema hulga rohkem mehi. Ja ega mehed vaid transpordi eest hoolt kandnud. Nad viisid läbi mitmeid väga professionaalsel tasemel õppusi – side, relvad, liikumisviisid, käemärgid, laskeasendid, topo- ja kompassiõpe. Õhtul lõkke ääres aga jagasid rannakaitse mehed naiste juttudele sekka oma elu- ja militaarkogemusi, suunates vestluse filosoofilis-riigikaitselistelistesse sügavustesse.

Muidugi oli kogu õppuse peakorraldajal, Pärnumaa ringkonna Ülejõe jaoskonna esinaisel Maret Kaljulaidil mitu korda suurem koormus kui varasematel BVÕ-del. Ent hea juhi käe all töötas kogu korraldusnaiskond heas kooskõlas.

Need olidki lühidalt põhjused, miks tänavune Pärnumaa ringkonna baasväljaõppekursus oli erilisem.

HIRMUD JA OOTUSED

Aga mida olulist sellel õppusel õpiti ja kogeti, saab lugeda õppurite tagasisidest. Kui tavaliselt on raske leida kedagi, kes viitsiks mõne rea kogetust kirja panna, siis seekord juhtus nii, et õppurite kirjutistest võiks avaldada eraldi raamatu. Mitmed õppusel osalejad jagavad, et emotsioonid on veel päevi pärast õppust laes ja energiatase üleval.

„See metsas veedetud nädalavahetus andis mulle meeletu energia ja heatujutunde. Kõik oli Üli Ägeeee!“ kiitis Õnneli. Ehk siis võib öelda, et sõdurioskuste BVÕ toimib paljudele kui antidepressant, vallandades õnnetunde hormoone.

Aga eks õnnele ja õppusele eelnevad ka hirmud. Needki olid paljudel õppuritel sarnased: kardeti külma, halba ilma, villide tekkimist, vigastusi, füüsilist koormust, öiseid vahikordi ja ka relvade suhtes oli mitmel naisel eelarvamusi.

MUGAVUSTSOONIST VÄLJA

Selle kohta, mida olulist õppusel õpiti, kogeti ja teada saadi, jagunevad arvamused kogu perimeetri ulatuses. Paljud pidasid oluliseks praktilisi oskusi, mida on vaja ka igapäevaelus, mitte ainult militaarmaailmas. Näiteks osutusid hinnatuimateks oskusteks seljakoti pakkimine, looduses riietumine, oskus end turvaliselt tunda praeguses ühiskonnas ja looduses. Põnevust tekitas rividrill. Proovikivideks olid side ja topograafia. Ning jah, kõik relvadega seotu. „Kõige suurem väljakutse oli relva hoidmine ja samal ajal asendi säilitamine. Relv on ikka väga raske,“ jagas Õnneli oma kogemusi relvaõppest.

Kõrgelt hinnati, et õppus toimus just nimelt „põllul“, mitte klassiruumis. See sundis osalejad paratamatult oma mugavustsoonist välja tulema.

„Minule meeldis tohutult, et õpe viidi läbi metsas, niivõrd reaalses olustikus kui võimalik – et ei olnud kusagil hoones, kaarhallis,“ jagas Marika oma muljeid. Ei elektrit – sooja ruumi saamiseks pidi ise vaeva nägema; ei pesemisvõimalust, kui mitte arvestada järve, kus soovi korral oleks saanud sulistada. „See tuletas taas meelde, kui mugavat elu me tegelikult elame, ning et on võimalik ka teisiti, kuigi selleks tuleb näha vaeva,“ kiitis Marika korraldajaid.

Foto: Liina Toome

Ei peljanud õppurid ka küsimusi küsida ega vigu teha. Sest teatavasti just enda tehtud vigadest saab inimene elukestvalt meeldejäävaid õppetunde.

„Kõige väärtuslikumad kogemused sain oma vigadest õppides ja kogenumate nipid on väga väärtuslikud,“ kinnitas Triin.

Et korraldajadki õppida saaksid, tagasisidestati ka parendamist/arendamist vajavaid mõtteid. Nii näiteks leidis Kristi, et väga oluline oleks varustuse laenutamise võimalus õppelaagriks. „Tagasisõidul just arutasime ühe teise jaoliikmega, et mõnel inimesel võib-olla polegi üldse metsariietust ja jalatseid – see võib ka kergemini loobuma panna,“ on see tema sõnul mõtlemise koht.

RASKUSED LIIDAVAD

Enamiku naiste kirjutistest võis välja lugeda tõelist ühtekuuluvustunnet, kuigi õppusele tulles ei tundnud ringkonna uued naised eriti kedagi. Sõdurioskuste BVÕ liidab ja ühendab rohkem kui ükskõik milline teine baasväljaõppe moodul. Just üheskoos väljakutseid vastu võttes saame ühtseteks ja võitmatuteks.

„Leidsime oma jaoga kohe ühise keele ning olime justkui ammused tuttavad,“ märkis näiteks Mari-Liis. Talle sekundeeris Kristina, kinnitades, et on siiralt tänulik selle eest, et teda juba alguses omaks kamraadiks võeti. „Polnud kordagi sellist tunnet, et ei kuulu sinna.“

Oma jaoga oli väga rahul ka Ingrit, nentides tõsiasja, et 48 tundi mugavustsoonist väljas olekut võib inimestes esile tuua nii mõnedki halvemad iseloomuomadused, kuid tema jaos toimis kõik suurepäraselt. „Ei olnud vinguviiuleid ega ülesannetest kõrvale viilijaid.“

Üksmeelselt kinnitasid kõik naised, et selline õppus on kõigile jõukohane, pole põhjust karta, et ei saa hakkama.

„Keegi ei sundinud midagi rasket tegema. Igaüks sai vastavalt oma võimetele panustada ja tegutseda,“ kinnitas Airin ja lisas, et ta üldiselt tulebki sellisele õppusele mõttega end proovile panna ja uusi asju katsetada.

KES TEEB, SEE JÕUAB

Kui enamikule jaoülematele oli õppus vastutuse poolest keerukam, kuid lihtsam näiteks selle poolest, et ei pidanud osalema ahjukütmise valves, siis Kristel Lusik oli sellel õppusel korraga kahes rollis: nii õppur kui ka jaoülem. Selline ülesanne usaldati Kristelile, sest ta on endine kodutütar ja võib metsaelu kogemustes silmad ette teha nii mõnelegi pikaajalisele naiskodukaitsjale. Nagu Kristel ise kirjeldas, tundis ta jaoülemana oma õlul suurt vastutust. Ent vastutusega kaasnevad ka mõned hüved. Olgu või tavapärasest veidi suurem informeeritus. Näiteks öise häire toimumise kohta.

„Sellesama öise häire infoga kaasnes ka kohustus seletada oma jao liikmetele, mida teha ja kuidas käituda, kui öösel peaks midagi juhtuma,“ märkis Kristel ja kinnitas samas, et tegi seda muidugi viisil, et keegi ei kahtlustaks öise häire saabumist. „Üritasin seda seletada veidi teise teema alt, kuid hiljem, pärast öist

häiret, ütlesid mitmed, et nägime juba su näost ära, et midagi on teistmoodi,“ ei ole Kristel kindel, kas tal ikka õnnestus sajaprotsendiliselt vältida korraga kahel toolil istumist.

Igatahes, olles nii osaleja kui jaoülem, pidas ta oluliseks olla teistega võrdne ning osaleda kõikides tegevustes, näiteks telgiahju kütmises. „Minu jaoks polnud küsimustki, kas ma üldse panen ennast graafikusse kirja. Loomulikult panin!“

TAHAKS VEEL!

Ka korraldajatel olid õppuse eel omad hirmud – kas õppusele tuleb ka vingujaid, kuidas nendega toimida. See osutus täiesti valeks ärevuseks. Teiseks arvasime, et õppekava on liiga tihe, arvestades nappe unetunde öösel ja veel ööhäiret. Ka see hirm osutus asjatuks.

Gloria Simonale näiteks meeldis väga, et päevad olid tihedalt sisustanud ning aeg ratsionaalselt ära kasutatud.

„Kahe päevaga anda üsna sisukas õpe side, topograafia, välitingimustes toidu tegemise, varustuse pakkimise, maskeerimise, käemärkide ja formatsiooni, laskeasendite ning -ohutuse kohta on oskus omaette,“ kiitis ta korraldajaid.

Ning Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna sõdurioskuste BVÕ laagris mitte ainult ei antud õpet, vaid tehti tõepoolest asjad selgeks, nagu võib kinnitada Gloria Simona. „Minu jaoks olid topograafia ja orienteerumine tundunud keerulised oskused. Paarikümne minutiga sai aga asi selgeks ning läksin õhinal metsa orienteeruma,“ tõi ta näite.

Seega jäid õppusega rahule nii korraldajad – selles on ennekõike „süüdi“ supermotiveeritud ja teadmishimulised õppurid – kui ka õppurid ise. Kõlagu lõpulause Kajalt: „Üldine emotsioon on ülipositiivne. See oli just see, mida ma metsa otsima läksin. Tahaks veel!“

Foto: Maarja Jalasto