LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS

1944. aasta veebruaris Peipsi järve ääres hargnenud võitlused on sõjaajaloohuvilistele tuntud peamiselt Harald Riipalu mälestusteraamatu „Kui võideldi kodupinna eest“ põhjal. Järgnevas artiklisarjas antakse neist lahingutest pilt, kaasates võimalikult laia ringi allikaid, sealhulgas mõlema poole dokumente.

Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee puhul on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutava kohta, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Artiklisarja autor käsitleb Riipalu mälestustena muide ka 1960. aastal paguluses koguteoses „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ Valentin Reose nime all avaldatud artiklit Meerapalu lahingust, sest suure tõenäosusega põhines see tegelikult peamiselt Riipalu andmetel. Kõik järgnevalt ära toodud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).

PUNAARMEE ÜLDINE PEALETUNGIKAVA

1944. aasta 14. jaanuaril alanud Punaarmee Leningradi ja Volhovi rinde pealetungi tulemusena sunniti Saksa väegrupi Nord põhjatiival tegutsev 18. armee Leningradi alt taganema. Vastase surve all järk-järgult taandudes 18. armee rinne killustus. Narva suunal taganev Sponheimeri grupp eraldus järjest enam oma parempoolsest naabrist L armeekorpusest ning jaanuari lõpuks oli tekkinud olukord, kus Sponheimeri grupi ja L armeekorpuse vahel piirkonnas Kingissepast kagus haigutas rohkem kui 50kilomeetrine Saksa vägede poolt katmata tühimik. Selles tühimikus tungis kiiresti edasi Leningradi rinde 42. armee (juhataja: kindralpolkovnik Ivan Maslennikov), mis pärast Luuga jõe ületamist jätkas liikumist edela ja lõuna suunas. 3. veebruari õhtul hõivas armee paremal tiival tegutseva 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi eelsalk vastupanu kohtamata Oudova linna Peipsi idakalda lähedal.

Punaarmee ülemjuhatus ja Leningradi rinde juhatus planeerisid veebruari alguses Leningradi rinde edasise jõupingutuse koondamist Eesti suunale. Lisaks sellele, et 2. löögiarmee pidi läbi murdma Saksa vägede kaitse Narva rindel ja jätkama pealetungi Kirde-Eestis, otsustati, et 42. armee tungib üle Lämmijärve Tartu suunas. Rinde kolmas armee (67.) pidi tungima üle Luuga linna Pihkva peale.

42. armee juhatuse 5. veebruari direktiiv nägi ette, et 108. laskurkorpus forsseerib juba 9. veebruaril Lämmijärve ja hõivab 13. veebruariks Ahja jõe - Valgemetsa - Põlva - Räpina joone. Armee ülejäänud kaks laskurkorpust (116. ja 123.) pidid esialgu opereerima Peipsi idakaldal ja pärast 108. korpusele järgnema. 116. korpus pidi koos 108. korpusega seejärel tungima Tartu peale, 123. korpus moodustanuks armee teise ešeloni.

Kirjeldatud plaani korrigeeriti siiski juba 7. veebruaril. Nimelt selgus, et Saksa pool koondas 42. armee vastu ida pool Peipsit täiendavaid jõude, mis ähvardasid endaga siduda 116. ja 123. korpust. Sellega seoses nägi armee juhatus ette, et 108. korpus moodustab 13. veebruariks Lämmijärve läänekaldal sillapea, kuhu tooduks seejärel ka 118. laskurkorpus, mille Leningradi rinne oli äsja 42. armeele allutanud, ning järgnenuks löök Tartu suunas. 116. ja 123. korpus ületanuks Lämmijärve hiljem – kui olukord Peipsi idakaldal seda lubanuks.

Kuid sellessegi kavasse tegid sündmused rindel oma muudatused. Leningradi rinde 67. armee ja Volhovi rinde oodatust aeglasem edenemine Peipsi järve ja Ilmeni järve vahel mõjutas Nõukogude väejuhatust koondama 42. armee jõupingutust hoopis Pihkva suunale. 42. armee juhatuse 12. veebruari direktiivis nähti ette peajõududega lööki lõunasse Pihkva suunas, samal ajal kui 108. korpus pidi pealöögi suuna varjamiseks tungima üle Lämmijärve ja hõivama hiljemalt 17. veebruariks Jõepera-Rihtemetsa- Savimäe-Kureküla-Toolamaa-Räpina-Võõpsu joone. Seal pidi korpus kaitsele jääma ning siduma endaga vastase jõude. Pealetungist Tartule oldi seega loobutud, ehkki võib arvata, et kui vastupanu Eesti pinnal osutunuks nõrgaks, võiduks siiski katsetada edenemist mainitud joonest kaugemale.

SAKSA VÄEJUHATUS ORGANISEERIB PEIPSI ÄÄRES KAITSET

Väegrupi Nord juhtimise jaanuari lõpus üle võtnud kindralooberst Walter Model lootis esialgu, et Punaarmee pealetung 18. armee rindel õnnestub peatada, sealjuures kavatses ta omapoolseid vastupealetunge. 18. armee läänetiival (Peipsi idakalda läheduses) planeeris Model vastase edenemise peatada Jammi jaama piirkonda koondatavate jõududega, misjärel need pidid vastupealetungile üle minema. 7. veebruaril läksid sealsed väed XXVI armeekorpuse juhtimise alla. Samal päeval puhkesid Jammi jaama rajoonis lahingud 42. armee üksustega, mis olid Oudova suunast sinna jõudnud.

Vahepeal oli Saksa väejuhatus igaks juhuks asunud organiseerima ka Lämmijärve läänekalda kaitset. Juba jaanuari lõpus oli sinna piirivalveteenistusse saadetud eestlastest formeeritud 33. politsei-vahipataljon (kolm kompaniid), mis allus seal esialgu arvatavasti Saksa korrapolitseile. Pataljoni 1. ja 3. kompanii asusid Võõpsu piirkonnas ja jäid järgnevatest võitlustest kõrvale; Mehikoormast põhja pool paiknenud 2. kompanii aga kisti, nagu hiljem näeme, lahingutesse.

Veebruari alguses asus järvede läänekaldal kaitset organiseerima väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja jalaväekindral Kuno-Hans von Both. 2. veebruaril allutas väegrupi Nord juhatus von Bothile kõik Peipsi ja Pihkva järve läänekalda joonel kindlustustöödel viibivad pioneeriüksused. Neid ei olnud seal küll palju – 734. positsiooniehituspioneeripataljon (neli kompaniid), eestlastest formeeritud 42. politsei-pioneeripataljoni 2. kompanii (hiljemalt 13. veebruariks saabus ka 3. kompanii), 182. välikomandantuuri ehituspioneerikompanii ning viis akustika-pioneerirühma (8.–12.). Lisaks oli kindlustustöödel rakendatud ehitusorganisatsiooni Todt allüksusi, üks 4. ja 19. välitrahvi-vangipataljoni (Feldstrafgefangenen-Abteilung) kompaniide baasil moodustatud pataljon (450 vangi), karistatutest koosnev eripataljon (Feldsonder-Battailon) ning II väli-trahvivangilaager (Feldstrafgefangenen-Lager). Kaht viimast loeti rindetegevuseks täiesti kõlbmatuks ja need saadeti varsti kindlustustöödele Narva rindele. Välitrahvi-vangipataljonidesse koondati sõdurid ja allohvitserid, keda oli sõjaväekohtutes karistatud pikema kui kolmekuulise vangistusega. Pataljonide vange kasutati tavaliselt raskematel või ohtlikumatel töödel, erandjuhtudel võidi neile välja jagada ka relvad, nagu Peipsi ääres juhtuski.

3. veebruaril suunati Tartust Lämmijärve äärde 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljon. Nagu nimigi ütleb, oli tegu väljaõppeüksusega. Pole teada, millises faasis nimetatud pataljoni väljaõpe veebruari alguses oli. 4. veebruaril alarmeeriti Tartumaa omakaitse maleva VI (Ahja) territoriaalpataljoni, mis asus rannikule Parapalu piirkonda. 7. veebruaril saabusid Räpina lähedusse rannikukaitsele 300 meest Võrumaa omakaitse maleva V territoriaalpataljonist, relvastuses 9 NSV Liidu päritolu raskekuulipildujat, 4 Briti ja üks Tšehhi kergekuulipilduja.

Kindral von Bothile allus ühtlasi 207. julgestusdiviis, mille staap paiknes Tartus, ent diviisi koosseisu kuuluvad allüksused olid enamjaolt laiali pillutatud väegrupi Nord erinevatesse rindelõikudesse. Väegrupi käsu põhjal jõudis 5. veebruaril Viljandist 207. julgestusdiviisi alluvusse ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadron (135 meest), mis pani välja vahipostid Peipsi ääres Varnjast lõunasse. 9. veebruaril allutati Peipsi ääres asuvad jõud 207. julgestusdiviisi ülemale kindralleitnant Erich Hofmannile, kelle komandopunkt asus Ahjasse. 10. veebruari paiku jõudis Lämmijärve piirkonda ka sama diviisi koosseisu kuuluva 374. grenaderirügemendi 9. kompanii rohkem kui 120 mehega.

9. veebruariks saabus Tartust ühtlasi 834. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni juhatus koos kolme patareiga. Neist sama divisjoni 3. patarei kümme 2 cm kahurit paigutati rannikule Võõpsu juurde ning 4. patarei (2 cm kahurid) ja üks raske 8,8 cm patarei (tõenäoliselt 54. õhutõrjesuurtükiväerügemendi 2. patarei, mis oli divisjonile ajutiselt allutatud) asusid Mehikoorma piirkonda. Lisaks loovutas Luftwaffe 1. õhulaevastik samal päeval kõik Tartu lennuvälja kaitsnud õhutõrjeallüksused – 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni ühe raske ja kaks kerget patareid, mis suunati ranniku kaitsele Mehikoormast põhja poole. Väegrupi Nord palvel moodustas lennuvägi oma maapealsest personalist ka ühe alarmkompanii, mis 10. veebruaril Lämmijärve äärde saadeti.

10. veebruaril tugevnes 207. julgestusdiviis veel Narva rindelt saabunud Tartu alarmpataljoniga, mis jäeti diviisi reservi Kavastusse. Pataljon oli formeeritud jaanuari lõpus Tartus sealsete tagalaüksuste isikkoosseisu põhjal; Narva rindel see lahingutes ei osalenud. Ööl vastu 10. veebruari oli autotranspordil Räpinasse jõudnud ühtlasi nn puhkajate rügement, mis koosnes väegrupi Nord tagalas kokku kogutud tuhandest puhkuselt saabujast või sinna minejast. Kuid juba 11. veebruaril lahkus rügement väegrupi käsul 18. armeele tugevduseks. Arvatavasti loeti sellist sammu võimalikuks, sest 10. veebruaril olid hakanud Tartusse saabuma 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi esimesed allüksused, mis kavatseti suunata sealt Lämmijärve äärde. Kuid eesti diviisi juurde naaseme uuesti hiljem.

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES ALGAVAD

Vahepeal, 5. veebruari õhtul, oli väegrupp Nord käskinud saata 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljon üle Lämmijärve, misjärel see pidi suunduma Jammi jaama piirkonda sealsele 18. armee grupeeringule tugevduseks. See kava siiski ei teostunud, sest poolel teel põrkas pataljon 8. veebruaril Remda lähedal kokku 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi allüksustega.

42. armee 108. laskurkorpusele (juhataja: kindralmajor Mihhail Tihhonov) oli mäletatavasti antud ülesanne Lämmijärv forsseerida. Korpuse esijärgus tungis piki Peipsi idakallast edasi 90. laskurdiviis eesotsas polkovnik Nikolai Ljaštšenkoga. Diviisi vasakul tiival pidas 286. laskurpolk 7.–10. veebruarini lahingut Jammi jaama piirkonnas, samal ajal kui paremal tiival edenes 173. laskurpolk, mis kohtaski 8. veebruaril Remda juures 640. rügemendi I pataljoni. Diviisi kolmas (19.) laskurpolk oli reservis. Diviisi suurtükiväepolk oli laskurpolkudest kütusepuuduse tõttu ajutiselt maha jäänud. 90. diviisile järgnes 108. korpuse 128. laskurdiviis, mille vasaku tiiva 741. laskurpolk tegutses 11.–13. veebruarini Jammi jaama rajoonis, samal ajal kui ülejäänud kaks laskurpolku (374. ja 533.) liikusid 90. diviisi järel. Esialgu allus 108. korpusele ka 196. laskurdiviis, mis läks 8. veebruaril 123. laskurkorpuse koosseisu.

Piirissaar Eesti 1937. aasta topograafilisel kaardil 1 : 50 000

ALLIKAS: REIGO ROSENTHAL

90. laskurdiviisi dokumentide järgi saavutas 173. laskurpolgu avangardis tegutsev I pataljon 8. veebruari pärastlõunal Remda, ületas seal samanimelise jõe, misjärel mõnisada meetrit läänepool asuvast metsaservast avati pataljoni pihta tuli. Õhtuks sunniti vastane, kelle tugevust hinnati kahele kompaniile, metsaservast koostöös polgu automaaturite roodu ja luurerühmaga, ning miinipildujatule toel taganema. Trofeede hulgas raporteeris polk ühe raskekuulipilduja, 18 püssi ja neli püstolkuulipildujat, samuti kolm hobust koos kahe reega. Sakslased olevat maha jätnud kuni 30 surnut (peab siiski silmas pidama, et Punaarmee ettekannetes oli vastase kaotuste liialdamine tavapärane). Enda kaotusteks teatas 173. polk kuni 30 inimest surnute ja haavatutena. Polgu luurerühm oli lahingu käigus võtnud kolm vangi, kes väitsid ülekuulamisel oma pataljoni tugevuseks 500 meest koos kuue miinipilduja ja ühe suurtükiga (Saksa dokumentide järgi oli pataljonis vähemalt 400 meest). Õhtul jõudis Remdasse järele ka 173. polgu II pataljon (polgus oli kaks pataljoni).

Ka Saksa poole andmetel tabas 640. rügemendi I pataljoni Remda juures ebaõnnestumine, misjärel pataljon tõmbus tagasi Lugi külani ehk lausa rohkem kui 10 kilomeetrit. 9. veebruari hommikul allutati pataljon 207. julgestusrügemendi ohvitserile ooberst Paul Gallasele, kes juhtis järgnevatel päevadel Saksa jõude Lämmijärve idakaldal Peipsi ja Pihkva järve vahelisel poolsaarel, samuti allutati talle alates 10. veebruarist väed läänekaldal Pedaspääst kuni Toosteni. 640. rügemendi I pataljon sai käsu liikuda Samolva–Taborõ külade joonele, sealjuures anti talle tugevduseks sama rügemendi 13. kompanii, mille relvastuses olid arvatavasti jalaväekahurid (täpsemad andmed puuduvad). Samolva–Taborõ positsiooni hõivamisega tõkestanuks pataljon vastase edenemist piki ainukest maanteed poolsaarel, mis kulges Remdast üle Taborõ Lugi peale.

Saksa dokumentide kohaselt ei kohanud 640. rügemendi I pataljoni allüksused 9. veebruaril Taborõs vastupanu, vaid seal olnud umbes 30 punaarmeelast põgenesid. Samolvas seevastu olevat olnud tugevad vastase jõud, keda kavatseti rünnata pärast jalaväe raskerelvade ja 640. rügemendi 13. kompanii järele saabumist. Järgnevalt tõmbunud vastane siiski Samolva juurest tagasi. Vastaspoole dokumendid kinnitavad küll, et 173. polgu I pataljon liikus päeva jooksul Kozlovisse, kust teostas luuret Taborõ suunas, sama tegi ka polgu luurerühm. Kuid Samolva hõivamist ei kinnitata. Polgu II pataljon püsis ringkaitses Remda piirkonnas. Võimalik seega, et Saksa andmed Samolva kohta ei vastanud tõele, seal võis küll ajutiselt viibida näiteks luuregrupp.

10. veebruari hommikuks tugevdati 640. rügemendi I pataljoni kolme läänekaldalt toodud 2 cm õhutõrjekahuriga. Pataljon pidi Remda suunas pealetungile minema. 10. veebruari seisuga kavatseti poolsaarele tugevduseks saata veel äsjaformeeritud pataljon koosseisus 374. grenaderirügemendi 9. kompanii, Luftwaffe alarmkompanii ja 4. välitrahvi-vangipataljoni 1. kompanii. Puuduvad andmed, kas seda ka tehti, kuid teada on, et vähemalt 374. rüge- mendi 9. kompanii kandis 11. veebruaril Samolva juures kaotusi (kaks surnut).

640. rügemendi I pataljoni pealetung Remda suunas siiski ei teostunud, sest initsiatiiv oli vastase käes. 173. polgu I pataljon ründas 10. veebruari päeval Taborõt. Saksa andmetel tõrjuti kella 13 ajal esimene rünnak ilma kaotusteta kaitsjate seas. Samolvat tulistati miinipildujatest. Kell 15 algas uus rünnak Taborõle kirde, ida ja kagu suunast. Õhtupimeduses vallutas 173. polgu I pataljon nimetatud asula; polgu II pataljon oli vahepeal sealt lõuna pool tunginud vastase Taborõ-positsiooni selja taha, hõivates õhtul Kozakovetsi küla. Sakslased jätsid maha ka Samolva ja Lugi, neist viimase võtsid nad öösel siiski tagasi. Vastaspoole dokumentides puudub kinnitus, et 173. polk hõivanuks vahepeal Lugi, küll aga võttis I pataljon 11. veebruariks 3. rooduga enda alla Samolva ning 1. ja 2. rooduga Rudnitsa küla. 173. polgu kaotusteks 10. veebruaril loeti 11 surnut ja 28 haavatut (esialgsed andmed, mis võisid täpsustatuna suureneda). Polk osutas oma 90. diviisile tehtud õhtuses ettekandes 82 mm miinipildujate, 45 mm ja 76 mm suurtükkide ning automaatrelvade laskemoona nappusele – järelevedu oli ebapiisav.

Ööl vastu 11. veebruari üle Podborovje Piirissaarele suundunud 90. diviisi luuregrupp vangistas saare lõunapoolses ääres kaks meest 12. akustika-pioneerirühmast. Ööl vastu 12. veebruari ründas sama diviisi luuregrupp Laaksaare juures kahemehelist liikuvat valveposti Tartumaa omakaitse VI pataljoni 33. (Meeksi) kompaniist, surmates neist ühe ja viies teise vangina kaasa. Tõenäoliselt pärinesid mõlemad luuregrupid 90. diviisi üksikust luureroodust.

Poolsaarel proovis ooberst Gallase grupp vahepeal, 11. veebruaril, üle minna vastupealetungile. Lugist lähtudes rünnati Samolvat ja Kozakovetsit. Neist esimest hõivata ei suudetud. Kozakovetsi juurest taganes 173. polgu II pataljon rohkem kui kaks kilomeetrit ida suunas, kus asus allüksusi uuesti korrastama. Saksa pool raporteeris 20 vangi võtmisest ning 59 vastase surnukehast lahinguväljal. Enda kaotusteks loeti 14 surnut ja 53 haavatut. Õhtul asusid sakslased positsioonil Zamošje ja Samolva vahel, Kozakovetsi lääneääres ning Lugi, Vlassova-Griva ja Zahhodõ juures. Samolva alt tõmbuti järgmiseks hommikuks tagasi lõuna poole. 173. polk teatas oma kogukaotusteks 10.–11. veebruaril kuni 200 inimest.

Vahepeal olid poolsaarele saabunud ka 90. laskurdiviisi ülejäänud kaks laskurpolku. Neist 19. laskurpolk koondus 11. veebruaril Remda ja Taborõ vahelises piirkonnas, seistes endiselt diviisi reservis, samal ajal kui Jammi jaama rajoonist ära toodud 286. laskurpolgu allüksused koondati koos 128. laskurdiviisi üksiku suusapataljoniga (90. diviisile ajutiselt allutatud) Podborovje, Podolešje ja Ostrovtsõ küladesse Peipsi rannikul Piirissaarest läänes. 11.–12. veebruaril asusid poolsaarel tulepositsioonile ka 90. diviisi suurtükiväepolgu I ja II divisjon ja 599. haubitsasuurtükiväepolgu I divisjon (kokku 14 76 mm kahurit ja 19 122 mm haubitsat) ning 281. miinipildujapolgu I divisjon (120 mm miinipildujad), samuti 20. kaardiväe miinipildujapolgu üks divisjon, viimane oli relvastatud raketiheitjatega (nn katjuušad). 11. veebruari lahingutes oli 173. laskurpolk saanud toetust diviisi suurtükiväepolgu ühelt patareilt, mis tulistas välja 48 mürsku (neist 30 otsesihtimisega Samolva–Lugi teel tegutseva jalaväe suunas). 281. miinipildujapolk lahkus siiski juba 13. veebruaril 108. korpuse käsul 90. diviisi alluvusest. Mis puutub raketiheitjatesse, siis need järgnevates lahingutes poolsaarel tuld tõenäoliselt ei avanud (põhjuse kohta autoril andmed puuduvad). Nõukogude poole andmeil toetas muide vastast 11. veebruari lahingutes ka suurtükivägi Lämmijärve läänekaldalt. Oletatavasti oli tegemist 8,8 cm õhutõrjekahuritega, mida Saksa armees kasutati ka kaudtuleks.

Ööl vastu 12. veebruari ja hommikul lahingud poolsaarel jätkusid. 173. polgu I pataljon tegi kaks katset tungida Rudnitsast Zahhodõ suunas, kuid Saksa vasturünnakute mõjul tõmbuti Zahhodõ loodeääre lähedusest tagasi. Polgu II pataljon ründas kagusihist Lugi, takerdudes vastase tule all. Polgu ettekande kohaselt asus Lugi rajoonis muu hulgas kaitsel kaks Saksa kerget õhutõrjekahurit. II pataljoni paremal tiival Kamenka piirkonnas tegutses vahepeal rindele toodud 32. üksik trahvirood, mis oli tõenäoliselt küll väikesearvuline. Kozakovetsi juures maanteest pisut põhja poole kaitsele asetatud 173. polgu tagalaallüksustest moodustatud salk (21 inimest) tõrjus polgu ettekande kohaselt hommikul kaks vastase rünnakut. 90. diviisi toetav suurtükivägi tulistas 12. veebruari hommikul ja päeval vastast Zahhodõ ja Lugi rajoonis, kulutades 176 76 mm ja 25 122 mm mürsku ning 90 82 mm ja 50 120 mm miinipildujamiini. Nõukogude andmeil vastase kaudtulesuurtükid samal ajal tuld ei avanud, küll aga olevat tegutsenud 173. polgu vastu rasked miinipildujad.

12. veebruari ennelõunal raporteeris 173. polk 90. diviisile, et kummassegi laskurpataljoni on jäänud vaid kuni 40 võitlejat ning olemasolevate jõududega edeneda ei suudeta. Päeval võitlused poolsaarel ajutiselt vaibusid. 90. diviis valmistus pealetungi jätkama, tuues reservist rindele 19. laskurpolgu. Polgu I pataljon vahetas Rudnitsa juures välja 173. polgu I pataljoni riismed, ülejäänud 19. polgu allüksused koondusid esialgu Samolvas.

PIIRISSAARE VALLUTAMINE

90. diviisi 286. laskurpolk oli vahepeal saanud ülesande hõivata Piirissaar. Ööl vastu 12. veebruari laskusid Podborovje juures järvejääle polgu I pataljon koos 128. diviisi suusapataljoniga. Öö oli udune, mis ilmselt raskendas Piirissaare garnisoni julgestuse vaatlusvõimalusi ja lubas ründajatel jõuda märkamatult saare lähedusse. Saksa poole andmeil tuli rünnak (algusega kell 5.30 hommikul) nii lõuna, ida kui põhja sihist. Piirissaarel asusid 4. välitrahvi-vangipataljoni kaks kompaniid, omakaitse allüksus ning 33. politsei-vahipataljoni 2. kompanii raskekuulipildujarühm (eestlasi kokku ligi 30 meest), lisaks paiknes seal vähemalt osa 12. akustika-pioneerirühmast (rühmas kokku 60 meest) ja arvatavasti üks rühm 734. positsiooniehitus-pioneeripataljonist. Nõukogude dokumentides sisalduv arv 300 kui saare garnisoni tugevus paistab olevat enam-vähem õige.

Mõni tund kestnud võitluse järel hõivasid ründajad saare. Lahingu põhiraskust kandis Nõukogude poolel suusapataljon, mis oli eelnevalt saare rannikul teostanud ka luuret. Samal ajal kui grupp pataljoni võitlejaid tõmbas endale tähelepanu tegutsemisega saare lõunaküljel, ründas kaks suusaroodu kaasatoodud miinipildujate tule toel kirdesuunast, vallutades kõigepealt Piiri küla, seejärel Toona ning lõpuks, tuues reservist lahingusse ka pataljoni luurerühma, Saare küla. 286. polgu pataljon tegutses ilmselt lõunasuunast ja pole selge, mil määral see üldse lahingus osales.

Saksa poolel hinnati, et trahvikompaniid olid avaldanud vaid nõrka vastupanu, misjärel taandusid üle järvejää. Nende kaotusteks loeti 91 surnut ja teadmata kadunut (neist 22 pataljoni kaadrikoosseisust, ülejäänud olid vangid), läänekaldale saabunute hulgas oli 24 haavatut. Peeti tõenäoliseks, et paljud teadmata kadunuks jäänud vangid jooksid vastase poole üle (Punaarmee dokumentidest ei ole õnnestunud sellele kinnitust leida). Samuti hukkus sel päeval Piirissaarel vähemalt neli meest 12. akustika-pioneerirühmast ja üks mees Tartumaa omakaitse VI pataljoni 33. (Meeksi) kompaniist. 33. politseipataljoni raskekuulipildujarühm kaotas ühe liikme surnuna ja ühe kergelt haavatuna; saarelt hiljem tagasi jõudes väitis rühm, et oli lahingut jätkanud ka pärast Saksa kompaniide taandumist. Laskemoona lõppemisel taganeti samuti, olles otsetee äralõikamise tõttu sunnitud mööduma Piirissaarest kaarega põhja poolt. Võimalik, et sama rühma peeti silmas Saksa ettekandes, mille kohaselt oli grupp võitlejaid Saare küla juures vastu pannud ka pärast trahvikompaniide taganemist. Seejärel jõudsid läänekaldale veel üks mees 33. politseipataljoni 2. kompaniist, 734. positsiooniehituspioneeripataljoni ohvitser ning kaks meest 12. akustikapioneerirühmast, kes olid vahepeal end saarel varjanud.

Nõukogude andmeil loeti Piirissaarel 81 vastase langenut ja esialgu raporteeriti 17 vangist, sealhulgas üks ohvitser (trahvikompanii ülem). 90. diviisi sõjapäeviku järgi oli vangide arv täpsustatuna siiski 35. Trofeede hulgas oli 12 kergekuulipildujat (neist 7 korras), üks raadiojaam, kaks välikööki ning neli hobuveokit laskemoona ja varustusega. Vangide sõnul olid trahvikompaniid – neist üks koosnes mere- ja teine lennuväelastest – saarele saabunud 11. veebruaril. Ründajate kaotustest on teada 17 võitleja surmasaamine 128. diviisi suusapataljonis (pataljoni ülema mälestuste järgi oli surnuid ja haavatuid kokku umbes 40), samal ajal kui 286. polgu I pataljoni hukkunute kohta kinnitus puudub.

PIIRISSAARE LANGEMISE JÄREL

Saksa 207. julgestusdiviis reageeris Piirissaare ründamisele Tartu alarmpataljoni väljasaatmisega 12. veebruari hommikul Kavastust rannikule Meerapalu rajooni. Esialgsest kavast saar pataljoniga tagasi võtta küll loobuti. 207. julgestusdiviisist kell 15.15 tulnud käsu põhjal lasti õhku jäämiiniväli Lämmijärves. Piirissaarest kuni Kolpino saareni ulatuva 36,6 kilomeetri pikkuse miinivälja olid eelnevalt rajanud viis akustika-pioneerirühma. Juba enne 8. veebruari oli Lämmijärves korra sel viisil jääd lõhutud,

kuid jää tekkis kiiresti uuesti. Teistkordsel purustamisel jäeti üks 2,5 kilomeetri laiune jääsild Mehikoorma juurde ja teine, umbes kahekilomeetrine, Salosaarest põhja poole. Jõepera ja Laaksaare vahel purustati jää teadmata põhjusel vaid kohati, Jõeperast idas lasti õhku kolmekilomeetrine lõik. Juba järgmisel päeval täheldati, et lõhutud kohtadele on uuesti tekkinud inimraskust kandev jää.

Väegrupp Nord suunas 12. veebruaril Lämmijärve äärde toetuseks lennuväe. Kokku 47 lennukiväljalennu käigus ründasid sööstpommitajad Ju 87 vastast Podborovje ja Samolva piirkonnas ning liiklust jääl Piirissaarest idas. Meeskonnad raporteerisid tabamustest varustusliiklusele, Samolvas süttis põlema hulk maju. Lisaks sooritasid Podborovje rajooni kuus väljalendu 54. hävituseskaadri 4. eskadrilli hävitajad Fw 190, mis teatasid kokku 32 madalrünnaku teostamisest, mille käigus olevat hävitatud kolm veoautot, üks auto koos suurtükiga ja seitse hobuveokit. 90. laskurdiviisi sõjapäevikus mainiti õhurünnakus kantud kaotusteks 14 inimest haavatutena. 286. laskurpolk kandis ette, et Piirissaarel purustati õhurünnakus üks 45 mm tankitõrjekahur.

Olgu märgitud, et veebruaris puudus Punaarmeel lahingutes poolsaarel ja Peipsi ääres oma lennuväe toetus täielikult – Leningradi rinde jaoks oli tegemist teisejärgulise suunaga ja lennuväge kasutati olulisemaks peetud rindelõikudes. Saksa väegrupp Nord vastase plaane täpselt aga ei teadnud ning jätkas, nagu näeme, tugevate õhujõudude kasutamist Peipsi ääres ka järgmistel päevadel, kartes ilmselt, et Punaarmee valmistab siin ette suuremat pealetungi Tartu suunas.

12. veebruari õhtul Piirissaarele saadetud Saksa luuregrupp naasis hommikul teatega, et vastane asub saare idaosas, lääneosas teda ei kohatud.

(Järgneb)

ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19-III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpuse-kahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система Память народа. https://pamyat-naroda.ru

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных Мемориал. https://obd-memorial.ru

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг. https://pamyat-naroda.ru

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22. 04. 1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944 (Ernst Wendlandi mälestused). Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989.

• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest (Evald Laidvere mälestused). Eesti Raadio saade 01.05.2004.

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased, Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944 (Evald Tomsoni mälestused). Vaba Eestlane, 23.02.1984.

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02. 1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.