ESMAABI MARSIB TÄHTEDE JÄRGI

ESMAABI MARSIB TÄHTEDE JÄRGI

Seekord tutvume lahinguvälja esmaabis (LEA) kasutatavate lühendite sisuga, mille tähendust mõista ja selle põhjal käituda osata on kõikidele võitlejatele kriitiliselt tähtis.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, meditsiinilise rakenduskõrgharidusega kaitseliitlane

Alustame cABCDE-st arenenud MARCH lühendite võrdlemisest. Seejärel MASCAL ehk suure hulga kannatanutega olukord, kus kannatanute hulk ületab meditsiinisüsteemi võimekuse. Lõpetuseks PFC ehk pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes mõne ööpäeva jooksul. Seda kõike Kaitseliidu tavalises tegevuses HLT ehk hajutatud lahingutegevuses, kus kirjutan nende lühendite sisu lihtsustatuna tähtede kaupa eesti keeles lahti. Kui cABCDE on pigem rahulikus olukorras esmaabi andmiseks kuni kiirabi saabumiseni, siis armeedes soositakse juba aastaid MARCH-i, mis sobib paremini raske või eluohtliku traumaga inimese abistamiseks välitingimustes.

cABCDE VÕI MARCH?

Sarnased, kuid samas erinevad. Mõlemad on ingliskeelsed LEA protokollid ehk vigastatu kontrollimise ja abi andmise juhtnöörid. Kõikide LEA lühendite eesmärk on aidata abi andja(te)l reaalses olukorras, kui on surmahirm, pime, veri, soolikad ja pulss kolmsada, paremini meenutada, mida ja mis järjekorras on vaja teha. M, A ja R toimuvad suhteliselt kiiresti pärast vigastuse tekkimist, ja need on Care Under Fire (CUF) ehk esmaabi tule all. Kannatanu peab esmajärjekorras ise varjuma ja võimalusel vastu tulistama ning vajadusel peatama eluohtlikku verejooksu isiklikku meditsiinikomplekti kuuluva žgutiga. Samal ajal püüab tema jagu suruda vastast tulega maha, et tekiks võimalus kannatanu juurde minna, sest kuulirahe alla ronivad ainult hullumeelsed.

C ja M – eluohtlik verekaotus. Täiskasvanud inimesel on mitu liitrit verd, umbes 8% kehakaalust, 80-kilosel 6,5 liitrit. Ohtlikku verekaotust võib väljendada mitme näitajaga, valime siia 150 milliliitrit minutis ehk liiter 6–7 minutiga. Kui nõristada näiteks liitrine ketšupipudel tasakesi 6–7 minutiga tühjaks, siis on see suhteliselt hale nire. Organism suudab kohaneda kuni 15% ehk ühe liitri vere kaotusega, mis selle näite puhul tekib esimese 6–7 minuti jooksul. Kui seda ei suudeta peatada, siis 14. minutiks on verekaotus 30% ehk paar liitrit ja inimene šokis. 21. minutiks on kaotatud ligi pool verest ehk kolm liitrit ja inimene surnud. Tegelikult võib inimene kaotada verekaotusest teadvuse ka palju kiiremini, käehaava puhul 5–6 ja jalahaava korral 2–3 minutiga. Sellepärast tulebki abistades esmajärjekorras leida ja sulgeda verejooksud, alles seejärel tegeleda hingamisteedega. Kui väiksema verejooksu sulgeb žgutiga ja hiljem asendab rõhksidemega, on kõik hästi. Vastupidi on halvasti. Raske trauma saanud inimene õnneks esimestel minutitel valu ei tunne, seega on ka raskesti vigastatu võimeline tegutsema. Ukrainlased tahavad võtta lahingusse kaasa 4 žgutti iga võitleja kohta, sest kui pimedas tuleb tabamus ja ei ole võimalik kindlaks teha, kustkohast parasjagu verd välja voolab, tõmmatakse ennetav žgutt igale jäsemele võimalikult kõrgele ja kannatanu evakueeritakse ohutumasse kohta, siis vaatab, mis edasi saab. Korralikult kinni tõmmatud žgutt on väga valus, mitte mingil juhul ei tohi seda lõdvemaks lasta enne evakueerimist. Žgutt peab siis, kui verejooks lõpeb ja žgutist allapool ei ole pulssi tunda, vahel on ühele jäsemele vaja ka mitut žgutti. Kirsina tordil on võimalik ka sisemine verejooks koljus, kopsus või kõhus, kuid nende pärast ei pea lahinguväljal väga muretsema, sest võimalusi nende peatamiseks pigem käeulatuses ei ole.

A – hingamisteede kontroll ja lahti hoidmine järgneb kohe, kui verejooks on peatatud. Kui inimene hingab normaalselt, siis on hingamisteed lahti, seda õnne ei pruugi kauaks jätkuda. Kui hingab imelikult, tuleb otsida hapnikupuuduse põhjust ja see võimalusel kõrvaldada. Välitingimustes hapnikuballoone ei ole, seega ei ole vaja meelde jätta, mitu liitrit minutis tuleb anda. Kõikidel võitlejatel peab isiklikus elupäästva esmaabi komplektis (IFAK) olema nasofarüngeaaltoru (NPA), selline paarikümne sentimeetri pikkune 6–8 mm läbimõõduga pehme voolikujupp, mida on mõnus ninaauku toppida, et õhk ikkagi paremini läbi käiks, isegi kui teadvus hakkab kaduma. Nasotoru paigaldamist on mõistlik eelnevalt treenida ja otsida endale sobivaim suurus. NPA läheb ninaauku paremini libestatuna. Kallimates pakendites on kaasa pandud ka libesti, selle puudumisel sobib käeulatuses olev vesine geel, kreem või vesi. NPA-d on vaja sellepärast, et teadvuse kadumisel lõdvestuvad lõualihased, mis võimaldab seliti lamava inimese keelel vajuda hingamisteede ette. Sealt ka soovitus panna kannatanu võimalusel turvalisse külgasendisse.

B ja R – selle tähe juures otsitakse rindkerevigastusi ja tegeldakse nendega. Terve inimese pleuraõõnes on kopsude võimalikult täieliku täitumise abistamiseks väike alarõhk. Kui õhk pääseb pleuraõõnde läbi augu rindkeres, siis õhk küll siseneb pleuraõõnde, kuid ei välju sealt ja pidevalt sisse hingates tekib ventiilpingeline õhkrind, mis on eluohtlik seisund, sest kokkuvajunud kops surub südamele ja tervele kopsule. IFAK-ist võib vaja minna rindkereplaastreid rindkerehaava sulgemiseks ning õhkrinna likvideerimise nõela TPAK, mis on 8 sentimeetrit pikk ja 2 mm jäme koos selle ümber oleva pehme toruga, mis torgatakse õigesse kohta ribide vahele ning lastakse üleliigne õhurõhk välja. Veenisisese kanüüli nõel ei ole piisavalt pikk, välja arvatud hemodialüüsi jaoks tarvitatav. Kallimaid rindkereplaastreid müüakse paarikaupa, sest tihtipeale on kopsus nii sisenemis- kui väljumisava, ja need on ehitatud nii, et õhk pääseb küll välja, kuid mitte sisse. Rindkereplaastri puudumisel võib rindkerevigastuse katta käepärase õhukindla materjaliga, näiteks suurema plaastri või kiletükiga, mis tuleb kinnitada, jättes kopsust õhu väljapäästmiseks ühe serva lahti.

ALGAB TACTICAL FIELD CARE (TFC) EHK ESMAABI TAKTIKALISES OLUKORRAS

Kannatanu on evakueeritud esimese mõistliku varje taha, jagu on ringkaitses ja kannatanul on võimalus lähemalt tutvuda jao sanitari või rühma parameediku külmade kätega. Varustuseks vigastatu IFAK, tegelikult ikka MK1 või enne seda olnud rõhksidemerull ning heal juhul laskursanitar MK2 paunakesega. Taktikaline olukord on HLT ja rühma parameedik istub kusagil eemal rühmavanema läheduses. Kompanii sidumispunkt on veel palju kaugemal. Vigastatu tuleb pealaest varbaotsani hoolikalt üle vaadata ja katsuda kõikide vigastuste leidmiseks, otsustada, mida saab edasi teha, ning valmistada vigastatu ette edasiseks transpordiks.

C – tsirkulatsiooni ehk vereringe kontroll, sest veri viib kudedesse hapnikku ja toitaineid, ilma milleta elu ei ole. Verekaotusest tulenev vereringe halvenemine on üks peamisi šoki põhjuseid. Vanamoodsalt soovitati hakata kontrollima vererõhku ja pulssi ning periferaalsete kapillaaride ehk jäsemetel asuvate pisikeste veresoonte täitumise kiirust ja anda veenikanüüli kaudu kiiresti pool liitrit 0,9% keedusoola lahust. Seda kõike oktoobri lõpus kolmekraadise välistemperatuuriga metsas meetrisügavuses kraavis?

Inglise keeles kõlab täht C nagu see ehk ’vaata’. See on võimalus vigastatu seisundit hinnata, vajadusel eelnenud tegevusi parandada ja teha järgmisi liigutusi. Kui žgutt on peal, siis kas see peab või on vaja pingutada või panna teine mõni sentimeeter kõrgemale otse nahale? Kui žgutt on peal, siis kas seda on tegelikult vaja, ehk piisab rõhksidemest või plaastrist? Kas žgutile on märgitud selle panemise aeg? Kas vigastuse tekkimise viis võis tekitada vaagnapiirkonna vigastuse ja vaagen on vaja stabiliseerida? Vaagnalahast on võimalik asendada, pingutades lahingurakmete vöö vaagna ümber. Kas vigastatul on verekaotusest tekkinud šoki tunnused või teadvuse hämardumine ilma ajuvigastuseta? Kas on vaja panna veenikanüül? Kas on vaja ja mõistlik anda TXA-d ehk traneksaamhapet suu kaudu või soonde verejooksu pidurdamiseks? Kas on vaja ja võimalik teha vereülekanne? Kas verekaotus on üldse vigastatu sümptomite põhjuseks?

Kindlasti tuleb nüüd kohe taskust välja võtta pillpack ja alla neelata kolm tabletikest, mis on valuvaigisti, palavikualandaja ja antibiootik. Veenikanüüli vajadus on väga kaheldav, eriti siis, kui kaasas ja silmapiiril ei ole vedelikke, mida veeni tilgutada. Šokis inimese jäsemete veresooned tõmbavad kiiresti kokku veremassi suunamiseks tähtsamatesse elunditesse. Verekaotusega alajahtuvale vigastatule mõnekraadist ehk jääaugu temperatuuriga keedusoola nõristades muudetakse alajahtumine hullemaks. Samuti vedeldatakse järelejäänud veremassi, halvimal juhul selleni, et kohe verekaotuse alguses tekkinud hüübimine lõpeb ja verekaotus suureneb. TXA aitab natuke verejooksu peatada.

E ja H – hüppasime sujuvalt üle vana protokolli D-st, sest need liigutused, mis välitingimustes võimalikud, tehti C käigus ära. Terve inimese kehatemperatuur püsib 37 °C juures, alajahtumine algab siis, kui inimese kehatemperatuur jõuab alla 35 kraadi. Vigastatud inimene alajahtub iga ilmaga! Kehatemperatuuri langedes ilmuvad esimesed alajahtumise sümptomid nagu külmavärin ja teadvuse hägustumine. Kehatemperatuuri edasisel langemisel sümptomid alguses raskenevad ja siis muutuvad nõrgemaks. Orientatsioon ehk arusaamine enda olukorrast ja võime mõistlikult tegutseda halveneb. Näiteks võib jahtuval inimesel tekkida soov soojad riided seljast võtta. Esineda võib ka järkjärgulist teadvusekaotust. Kõrvaltvaatajale tundub, et vigastatu jääb tukkuma. Pulss nõrgeneb ja hingamine aeglustub ning muutub pindmiseks. Seejärel alajahtunud inimene sureb. Alajahtumise aeglustamiseks ja peatamiseks on võimalik üht-teist teha. Vigastatu tuleb eraldada külmast maast, õhust, tuulest ja sademetest, ta võiks istuda või lamada näiteks magamisaluse peal. Ümber võtab ta enda IFAK-ist kosmosekile, läikiv pool sissepoole, teki, magamiskoti või vihmakeebi. Ei ole mõistlik vigastatu algse kontrolli käigus hoogsate liigutustega kõike seljasolevat katki lõigata ja hektarisuurusele maa-alale laiali pilduda. Kõik riided ja kaitsevarustus, mis on vigastatu kontrolli ja abistamise käigus lahti tehtud ja kõrvale pandud, tuleb tagasi panna, kaasa arvatud müts, kiiver ja kaitsevest, sest sõda ei ole läbi ja järgmisel hetkel puuvõras plahvatanud miin külvab kogu jao killurahega üle ning ongi tekkinud MASCAL.

MASCAL ON SÕJAS TAVALINE

Lühend tähendab üheaegselt tekkivat suurt vigastatute hulka, kelle aitamine ületab olemasolevaid meditsiinilisi võimalusi. Kaitsejõududes korraldatavatel meditsiiniõppustel harjutatakse tihtipeale just seda, kuidas lahendada olukorda, kui oli plahvatus puuvõrades või veoauto koos poolrühmaga kummuli kraavis. Kannatanuid on palju, neil on erinevad vigastused ja nendega tuleb tegeleda vigastuste raskuste järjekorras.

Meenutame, et meie mõtteline jagu maastikul on just saanud enam-vähem aidatud ja evakueerimiseks ette valmistatud ühe võitleja. Vigastatu MK1 on kasutatud, samuti suurem osa laskursanitari MK2-st, sest reaalselt on IFAK ja sellest parem varustus kaasas ning väljaõpe olemas vähestel. Sebimine on silma jäänud vastase droonile, mis juhitakse enam-vähem jao ringkaitse keskele. Pärast plahvatust võras on kõik ajutiselt kurdistunud, mõned ka droonikildude ja puutükkidega pihta saanud. Õnneks on killuvestid ja kiivrid kaitsnud hästi ja enamik vigastusi on jäsemetes. Rühma juhtkond märkab, et side jaoga kadus, ning saadab uurima, tagasiviidud info on nukker – jagu küliti, pooled verised, aru ei saa midagi. Saadetakse rühma parameedik Andrus oma selleks hetkeks juba miinuses MK3-ga ehk parameediku seljakotiga, lisaks paar jalaväelast kokkupandava kanderaamiga. Miinuses sellepärast, et osa seljakoti sisust ei antudki laost välja ja välja antust on osa ära kasutatud. Sündmuskohal tuleb kõigepealt saada olukorrast ülevaade, õnneks on jaoülema abi terveks jäänud ja keeranud koos kolme teise kergelt põrutada saanud jalaväelasega teadvusetud võitlejad küliti. Järgneb triaaž ehk kannatanud jagatakse nelja kategooriasse vigastuse raskuse järgi ja abi antakse vastavalt vigastuse raskusele. Vigastuse raskust näitab värvikood punane, kollane, roheline ja must ning vigastuste raskus võib kiiresti muutuda, tavaliselt läheb kerge vigastus hullemaks. Jätan lugeja otsustada, kui palju on iga värvi kannatanuid, toon siia lihtsalt näited, mida rühma parameedik suudaks oma miinuses MK3-ga sellises olukorras teha.

Punased – eluohtlikud vigastused, vajavad kiiresti abi, vahendid olemas. MARCH läheb käima vigastatu IFAK-i abil, eluohtliku verejooksu sulgemine, seejärel toru ninna, üldine kontroll, vajadusel nõel ja rindkereplaastrid. Kui suudab neelata, siis pillpack suhu, riided ja varustus tagasi, külgasendisse, keegi peab seisundit jälgima, vajadusel valuvaigistav pulgakomm põske.

Kollased – ei ole nähtavaid vigastusi, ei suuda kõndida või ei ole orienteeritud. Ilmselt lööklainest ja kukkumisest oimetud koos kõikide võimalike lisahädadega. Kiire üldine kontroll ja tegutsemine vastavalt leidudele, toru ninna, külgasend, jälgimisele. Relv, terariist ja raadio eemale, vigastatu ei saa aru, mis toimub. Kui reageerib valule, valuvaigistav pulgakomm põske.

Rohelised – kergemad vigastused, suudavad kõndida rühma esmaabipunkti. Kõige häälekamad ja aktiivsemad, vigastused tihtipeale hirmus valusad. Pulgakomm põske ja lahtise käega pai sobivasse kehapiirkonda aju taasühendamiseks lihastega, seejärel keerata kannatanu näoga rühma sidumispunkti suunas ja motiveerida sinnapoole liikuma, võimalusel teejuht kaasa ja mõni punane või kollane samuti järele lohisema. Rühmavanem tegeleb edasi.

Mustad – surnud või ilmselt peatselt surevad. Sügav ohe, kurb pilk ja surijale pulgakomm põske, et ei piinleks. Seejärel vastavalt hukkunu käsitlemise protseduurireeglitele.

MASCAL on läbi, kui mõttelise jao positsioon on elavatest võimalikult kiiresti tühjendatud, sest positsioon on vastasele teada ja võib igal hetkel uuesti rünnaku alla sattuda. Lisaks on vaja vigastatud evakueerida või selle viibimisel kuni evakuatsioonivõimaluse tekkimiseni elus hoida ehk

PFC, mis on pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes mõne ööpäeva jooksul. Seljakotitäie meditsiinivarustuse, hea väljaõppe ja õnne korral on võimalik kaks vigastatut elus hoida kuni kolm ööpäeva. Kui vigastatuid on rohkem või aega kulub kauem, siis on pahasti. Eeldab köetavat ja valgustatud varjualust, minimaalselt jaotelki, pigem telliskividest ja betoonist ehitist, mis varjaks nii otsese vaatluse kui killurahe eest. Kahe vigastatuga tegelemiseks on vaja vähemalt kuut kuni kaheksat vahetustega tegutsevat inimest, kes ei käi selle kõrvalt ahju kütmas ja perimeetrit valvamas. Sisuliselt 2 vigastatuga on tegevuses terve jagu ehk kolmandik rühmast. Siit saab kiiresti tuletada, et jalaväerühmaga ei ole see võimalik, et kolmandik võitlejatest tegeleb kannatanutega, vaid kannatanud tuleb kiiresti evakueerida varem Kaitse Kodus! kirjeldatud kompanii sidumispunkti ning sealt edasi pataljoni või kuhu iganes meditsiiniline kett ette näeb.

Eelmisest Kaitse Kodust! saime teada, et Kaitseliidu meditsiiniteenistuses töötab tervelt neli inimest, mis on ümardatult üks protsent kõikidest Kaitseliidu palgalistest. Samas on positiivne teada, et kõikidesse malevatesse on saadetud hunnik MK1-sid, mida kõik aktiivsed kaitseliitlased saavad tagalast nõudmas käia. Sarnane olukord on kogu kaitsejõududes, kus arste, meditsiiniõdesid, farmatseute, proviisoreid ja võib-olla ka hambaarste töötab mõnikümmend ehk üks protsent. Võimalus sellist imeinimest kohata on umbes sama suur kui näha erioperatsioonide väejuhatuse operaatorit. Võrdluseks, Soome kaitsejõudude meditsiiniteenistuses on nelisada inimest ehk kolm protsenti ja Bundeswehri 180 tuhandest on 20 tuhat ehk iga üheksas meditsiinikorpuses. Seega ei olegi nii väikese tööjõuga võimalik oluliselt paremini töötada. Sisuliselt sõltub kogu Kaitseliidu aktiivist, kas meditsiiniteenistusega on must masendus, sügav ohe, kurb pilk ja surijale pulgakomm põske, et ei piinleks – või on ikkagi lootust? Mina veel loodan ...

Foto: Anu Jõgeva