KUNST PROPAGANDA TEENISTUSES

KUNST PROPAGANDA TEENISTUSES

Totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid on kogu ajaloo vältel soovinud elanikkonda efektiivselt mõjutada ja oma tahtele allutada. Nende eesmärkide teenistuses on lähiajaloos olnud propaganda – võtete kogum, millega võim sisendab kodanikele enda arusaama tõest.

Tekst: LAURI FREI, Tallinna Linnamuuseumi koguhoidja

Propagandat on kasutanud ka demokraatlikud riigid, ent seda põhiliselt sõjaolukorras, mil kõik ressursid on sõja eesmärkide teenistuses. Selgelt seostub propaganda mõiste totalitaarsete režiimidega: natsliku Saksamaaga, stalinliku NSV Liiduga, maoistliku Hiinaga, käesoleval ajal Põhja-Korea režiimiga.

Mõiste propaganda pärineb 16. sajandi paavstiriigis asutatud katoliikluse levitamise organisatsiooni nimest Sacra congregatio de propaganda fide (usu levitamise püha ühing). Laiemalt tuntuks sai mõiste Esimese maailmasõja ajal seoses sõjas edu saavutamise nimel tehtud pingutustega. Elanikkonna mõjutamiseks viisid sõdivad riigid läbi mitmesuguseid aktsioone, alustades lendlehtede levitamisest ja lõpetades heategevusüritustega sõja tarbeks (need võtted tulevad tuttavad ette ka 2022. aasta Ukraina sõja kontekstis).

Trükikunsti ja massimeediumide arengu ning muude tehniliste edusammude kasutamine propaganda heaks saavutas 20. sajandil haripunkti Teises maailmasõjas. Liitlasjõudude propagandale aitasid jõuliselt kaasa ka majanduslikud meetmed lendliisi süsteemist kuni sõjajärgse Marshalli plaanini välja (Lääs kaotas NSV Liidu

mõjule küll rea Ida-Euroopa riike, ent näiteks kodusõjas vaevlev Kreeka suudeti Nõukogude mõjusfäärist välja tõmmata). Tõenäoliselt ongi propaganda mõjusaim koostoimes majandusliku abiga.

Heino Sampu. Rahu ja töö valvel. Nõukogude armee ja Balti laevastik. 1964

KUNSTNIKUD, KIRJANIKUD, HELILOOJAD

Allpool vaatleme lähemalt kunsti propaganda teenrina ja kunstnike olulisust totalitaarsele režiimile. Keskendume stalinlikule NSV Liidule ja propagandistlikule nõukogude kunstile plakatite näitel.

Nõukogude plakatikunsti on Eesti mäluasutustes talletatud muljetavaldavas koguses, kõige laiahaardelisem on tõenäoliselt Eesti Ajaloomuuseumi plakatikogu.

Propaganda ühe kurikuulsama määratluse on andnud Natsi-Saksamaa võimuladviku tuntumaid figuure Joseph Goebbels: „Propaganda – see on inimeste võitmine selle poole, mida ma pean õigeks.“

Üldjoontes võib sellise hästi mõistetava määratlusega nõustuda. Tõepoolest, võim kasutas propagandat tehes erinevaid viise ja võtteid, et võita võimu alamad selle poole, mida võim pidas õigeks.

Propaganda efektiivseks läbiviimiseks oli vaja mitmete isikute koostööd kutselistest propagandistidest eri kultuurialade esindajateni. Intellektuaalidest teenisid propaganda eesmärke kõige sagedamini kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Visuaalselt mõjuvaim oli kahtlemata kunstnike panus: maalikunst, skulptuur, graafika, tarbekunst, ka arhitektuur. Sellesse rühma kuulub ka plakatikunst.

Välja kujunesid koguni kunstnikud, kes spetsialiseerusid plakatikunstile ja kelle plakatilooming läks sageli ajalukku.

Lev Samoilov. Eest ära! 1950. Algselt venekeelne plakat on tõlgitud eesti keelde ja sisuliste muudatusteta Eestis uuesti trükitud

VÕTTED JA SUUNAD

Nõukogude propagandistlik plakatikunst kujunes välja 1920.–1930. aastatel, olles algusest peale tihedalt seotud uue bolševistliku võimuga. Algusaastate konstruktivistlik stiil

(mis saavutas väljapaistvaid tulemusi ka Nõukogude arhitektuuris) asendus 1930. aastail kujutavas kunstis järk-järgult sotsialistliku realismiga (arhitektuuris vastavalt stalinistliku klassitsismiga), mis jäi ainuvalitsevaks stiiliks kuni valitseja Jossif Stalini surmani ja mõneks aastaks selle järel.

Eestisse tulid Nõukogude Liidu kunstivoolud koos uue Nõukogude okupatsiooniga pärast Teist maailmasõda.

Ka Eestis spetsialiseerusid Nõukogude okupatsiooni aastail mitmed noored kunstnikud plakatikunstile, saavutades selles silmapaistvaid tulemusi. Teiste seas näiteks Heino Sampu, Aleksei Viilup, Valentin Vare, Koit Püss või Juho Nikkarinen.

Plakatitel kasutatakse propagandavõtteid, mis on kasutusel ka mujal propagandistlikes teostes. Erinev on vorm, sisu on enamasti sama. Tuntumad propagandavõtted on 1937. aastal USA-s asutatud propagandaanalüüsi instituudi definitsiooni alusel järg-

mised: 1) sildistamine, 2) säravate üldistuste kasutamine, 3) ülekandmine, 4) tunnustamine, 5) kuulajaskonnaga samastumine, 6) kaartide seadmine, 7) karjamentaliteedi kasutamine.

Nõukogude propagandaplakatite teostus tuli küll professionaalsetelt kunstnikelt, ent süžee, kasutatud propagandavõtted ja loosungid võisid pärineda hoopis kutselistelt propagandistidelt, kelle nime teosega seoses ei mainita.

Nõukogude propagandaplakateil käsitletud teemad jagunesid laias laastus kolme rühma: sõjapropaganda, kapitalistliku maailma vastu suunatud propaganda ning siseriikliku tarbimise jaoks mõeldud propaganda ja sotsiaalreklaam.

Heino Sampu. 8. märts. Naistepäeva plakat. 1962

SÕJAPROPAGANDA

Sõjatemaatika oli Nõukogude plakatikunstis väga oluline juba Vene kodusõja aastail (1918–1920), uuesti sai see aktuaalseks Teise maailmasõja ajal (nõukogulikus kõnepruugis Suur Isamaasõda). Kodusõja ajal oli plakatite käsitluslaad osalt veel traditsioonilisema joonega (nt Wrangeli armee vastasel plakatil), aga peale tungis juba uuem, avangardistlik ja konstruktivistlik kunstilaad.

Sõjapropaganda võimaldas nii Vene kodusõja kui ka Teise maailmasõja ajal esile tõusta mitmetel nimekatel plakatikunstnikel. Tuntud nimedest võib mainida näiteks Viktor Denit, Kukrõnikseid (kunstnike Mihhail Kuprijanovi, Porfiri Krõlovi ja Nikolai Sokolovi ühine pseudonüüm), Lev Samoilovit.

Sõjateemalistel plakateil kasutatakse korraga mitmeid propagandavõtteid, et vaenlast demoniseerida. Levinud on negatiivsete omaduste omistamine (sildistamine), teineteisest sõltumatute mõistete seostamine (ülekandmine) ja karjamentaliteedi kasutamine, et innustada võitlusele vaenlasega.

Kasutatakse ka võrdlust loomadega – näiteks kujutatakse personifitseeritud Saksa riiki linnuna, viidates Saksamaa vapiloomale kotkale. Nõukogude riigi elanikke innustatakse võitlusele sakslaste vastu, õhutades kättemaksu tapetud pereliikmete, purukspommitatud linnade ja laastatud põldude eest.

Lisaks visuaalsele plakatikunstile õhutasid kättemaksu natsidele näiteks kirjanik Ilja Ehrenburgi artiklid. Ka Nõukogude plakateil kasutati oskuslikult sõnamänge. Näiteks kunstnik Viktor Koretski 1945. aastal loodud Berliini vallutama innustaval plakatil seisab lause „Не унесут фашистов ноги – добью врага в его берлоге!“ (Fašiste ei päästa põgenema nende jalad – löön vaenlase puruks tema urus!), mis mängib pealinna Berliini nimega, osutades sellele sõnaga berloga (vene k ’urg’).

Euroopat kujutatakse ühel samuti Viktor Koretski loodud Nõukogude plakatil personifitseeritult naisena, kelle vabastavad ahelaist kolm mõõka, igal mõõgal ühe liitlasriigi lipp – vastavalt USA, Suurbritannia ja NSV Liidu lipud.

Dmitri Moor. Wrangel on veel elus. 1920

VASTANDUMINE LÄÄNELE

Teine teemaring, kapitalistlike riikide kritiseerimine, levis Nõukogude plakateil pärast Teist maailmasõda. Äsjaste liitlaste suhted jahenesid järsult ja see muutus välispoliitikas kajastus peagi Nõukogude plakatikunstis.

Oluliseks sai näidata kapitalistlike riikide majanduse ja poliitilise süsteemi nõrkusi. Sellise sisuga plakatid võimaldasid ühtlasi väga hästi juhtida rahva tähelepanu kõrvale nõukogude süsteemi nõrkadelt kohtadelt.

Kapitalistlikku maailma kritiseerivail plakateil kujutati näiteks erinevaid lääneriike personifitseeritult, omistades neile välissuhetes halbu kavatsusi – reetlikkust, alatust ja ebausaldusväärsust. Vahel võis vastasleeri kriitika plakateil puudutada ka sõdu – näiteks Ameerika Ühendriikide tegevust Korea sõjas, kus NSV Liidu toetatud kommunistlik Korea RDV võitles Ühendriikide toetatud demokraatliku Korea Vabariigi vägedega.

USA oligi vastasleeri juhtriigina Nõukogude plakateil enim kajastatud vastane. Plakateil võrreldi NSV Liitu ja USA-d, väites Nõukogude kodanikele, et: 1) USA-s puudub arvamusvabadus; 2) USA töölisklassi seas on suur töötus; 3) kommunismi toetavad miitingud aetakse laiali; 4) rassi- ja rahvusvähemuste õigusi piiratakse tugevalt.

Osalt pidasid need etteheited paika (näiteks rassi- ja rahvusvähemuste küsimuses), ent erapooletule kõrvaltvaatajale

oli selge, et kodanike õiguste piiramine oli totalitaarses NSV Liidus palju räigem kui demokraatlikus USA-s.

Koit Püss. Suure Lenini loodud ja karastatud kommunistlik partei on rahva võitlusavangard, tema kollektiivne juht ja organisaator. 1964

SOTSIAALPROPAGANDA

Kolmandaks rühmaks Nõukogude propagandas on sotsiaalreklaam ja mitmesugused olmeteemad. Nõukogude ühiskonnas olid mõistagi olulised nõukogude süsteemile iseloomulikud tähtpäevad, nagu oktoobripöörde aastapäev, Nõukogude armee aastapäev, naistepäev, 1. mai ja teised. Tuli ette ka märksa argisemaid teemasid, nagu näiteks turvalisus, liiklusohutus, tuleohutus, võitlus alkoholismiga – need valupunktid olid ühesugused nii sotsialistlikus kui ka kapitalistlikus ühiskonnas.

Eesti kunstnikud olid enne Teist maailmasõda loonud valdavalt reklaamplakateid, ent uue võimu tingimustes muutusid nende ülesanded mõnevõrra teistsuguseks. Tellimuste seas oli ka reklaame, märksa suurema osakaalu omandas aga riiklik propaganda – kõikvõimalikud valimistele kutsuvad plakatid, Eesti NSV aastapäevaplakatid, kommunistlikku parteid ja Vladimir Leninit „reklaamivad“ tööd. Meie kunstnikud saavutasid plakatikunstis häid tulemusi. Näiteks Heino Sampu 1960. aastate modernses kunstikeeles plakatid mõjuvad sisust hoolimata huvipakkuvalt ja on kunstiliselt kõrgel tasemel.