MITTE LIHTSALT LEMBI. PIRUKAMAMMA LEMBI!

MITTE LIHTSALT LEMBI. PIRUKAMAMMA LEMBI!

Kui staabid ja juhtimispunktid tegelevad asjadega, millest võitlejad sageli midagi ei kuule, siis maastikul käib pingeline olelusvõitlus teemadel, millest kõrgem tasand omakorda midagi ei tea.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Lõunaringkondades on selliseks teemaks tihtilugu pirukad. Mitte mingid suvalised, vaid Lembi küpsetatud pirukad. Niipea, kui lähevad liikvele väiksemadki viited pirukapauna metsa jõudmisest või maastikul hakkab levima mõnus aroom, püütakse leida erinevaid ja üsna uskumatuid ettekäändeid, et maitsva saadetiseni jõuda. Võimaliku hilinemisriski maandamiseks oodatakse Lembit teinekord tema saabumiskohas juba ees.

Laiapindse riigikaitse raames on viimasel ajal lisaks võitlejatele hakatud üha enam rääkima ka võimaldajatest ja võimendajatest, mis kokku moodustavad niinimetatud kolme V kontseptsiooni. Tegelikult on võimendajad ja võimaldajad olnud kaitseliitlaste ja riigikaitse taustal alati olemas, aga alles hiljuti on hakatud nende vajalikkust suuremal määral rõhutama.

Kui võitlejate ülesanded on enamasti kindlate parameetritega määratletud, siis võimendajate ja võimaldajate rollid kujunevad reeglina välja spontaanselt või vabatahtlike poolt kodus kuuldud sisekaebuste põhjal, mis realiseeruvad kõrvalseisja sekkumisega.

Kui palju taustajõu näpujälgi riigikaitsel tegelikult leidub, on praktiliselt võimatu hinnata, sest proaktiivsed toetajad tihti ise ennast ei afišeeri, vaid eelistavad jääda tagasihoidlikuks.

Kaitseliitlaste kõige vahetumad võimaldajad on kindlasti nende pereliikmed, kes paratamatult peavad kaasa elama leibkonnas toimuvale, kui pereisa, pereema või lapsed teatud nädalalõppudel seljakotid selga sikutavad ning sõdurisaabaste sahinal end teadmata suunas minekule sätivad.

Väliõppustel on paljud kindlasti märganud, et toidupauside ajal ei jookse võitlejad sugugi alati kroonu kuivtoidupakke lammutama, vaid esmalt sikutatakse seljakotitaskutest välja kodust kaasatoodud suitsuvorst või korralikult konstrueeritud pilkupüüdev võileivakuhi.

Kui nüüd seesama riigikaitsja võtab heaks oma mobiilset sahvrit kamraadidega või parimal juhul kogu allüksusega jagada, võiks sellist kodupoolset panust nimetada kui mitte strateegiliseks, siis vähemalt lahinguteenindustoetuse kirjutamata osaks.

VETERANVÕIMALDAJA

Igal maleval ja allüksusel on kodutoetusega kindlasti oma kogemused ja välja kujunenud isikud, kelle lähedusse hoides ei tule õppustel kunagi näljatunnet karta. Kui aga kõrvalisest toetusest kaitseliitlastele on saanud üksikisikul püsiv eeposelaadne fenomen, siis on see midagi kaugelt enamat kui soe sõna, motiveeriv õlalepatsutus või enne kodust väljumist taskusse sokutatud küpsisepakk.

Just selline eeposelaadne fenomen on Tartu linna piiri lähistel elav lustakas memm nimega Lembi, keda tunneb enamik kohalikke staažikamaid kaitseliitlasi ja keda võib põhjusega nimetada veteranvõimaldajaks.

Mamma, nagu lähikondlastele ja parimatele sõpradele on luba antud teda kutsuda, toimetab igapäevaselt tagasihoidlikus kodumajapidamises ning elab harilikku pensionärielu. Koduloomad, hästi hoolitsetud aiapeenrad ja uhke lilleaed näitavad pühendumist ja töökust. Mõned aastad tagasi tähistatud kuldpulm omakorda stabiilsust ja traditsioonide väärtustamist.

Majapidamises võib aga kohe märgata erisusi, mis viitavad aktiivse kaitseliitlase pesale. Rohelaigulised riided, nurgas seisvad sõdurisaapad ja päevinäinud seljakott on tähelepanelikule silmale vääramatud indikaatorid, tuvastamaks sõjamehe argikasarmut.

Igasugune vestlus Mammaga annab aimu, et vaatamata oma tagasihoidlikule hoiakule teab proua riigikaitse võludest ja valudest rohkem, kui esmapilgul arvata oskaks. Patriotism ja isamaa-armastus on tal sügaval südames ning Mamma võib kergesti kurjaks saada, kui keegi Eesti riigi või Kaitseliidu suunas halva sõna poetab.

Oma väiksemõõtmelist vabadusvõitlust kohalikul rindel on Lembi pidanud juba sügaval nõukogude ajal, põhjustades punastele võimuorganitele tõsist peavalu ja endale lugematuid sekeldusi. Nendes meenutustes on nii nalja kui traagikat, nii võite kui kaotusi, aga vankumatut eestimeelsust pole suutnud murda ei muutuvad riigikorrad ega läbitud eluraskused. Koosviibimiste ja pereürituste repertuaari kuuluvad Mammal alati Vabadussõja-aegsed laulud või nõukogude võimu tögavad improviseeritud viisijupid, mis on tekkinud vihast ja vabaduse lootusest ning mille tõelist tähendust ja saamislugu teab kõige paremini tema ise.

Lembi koduköögis pliidi kõrval ripub rohkete kulumisjälgedega roheline gaasimaskipaun, mis on seestpoolt vooderdatud kile ja heleda käterätikuga. Teadjatel toob see vaatepilt kiiresti muige suule, sest täpselt sellisena on üles ehitatud üks legendaarseks muutunud rindemeeste pirukatranspordivahend. See paun koos maitsva sisuga on läbinud tuhandeid kilomeetreid, näinud lugematud õppusi ning talunud ekstreemseid ilmastikuolusid. Selle pauna põhja on aastakümnete jooksul kraapinud

tuhanded näpud, lootuses leida sealt meelehead. Siit kulunud paunast on kehakinnitust saanud reamehed ja kindralid ning kõik teised, kes päevinäinud militaarkotti oskavad pirukatega seostada. Tavaliselt pole keegi pidanud pettuma, aga harvad pole juhud, kui oma sooviga on lootusetult hiljaks jäädud ning pettunul üle jäänud vaid kuivalt neelatada magusate aroomide taustal.

Tahtjaid on piisavalt, aga kodutööstuse potentsiaal on kahjuks piiratud ning üha kasvav pirukahuvi ei võimalda tootmiskogust paraku reaalsele vajadusele järele kergitada.

SÜÜES KASVAB ISU

Lembi kodupirukate kui lahinguteenindustoetuse ajalugu sai alguse juba üheksakümnendate esimesel poolel, kui esmalt oma kodukaitseliitlase tarbeks tehtud hõrgutisi võitluskaaslastega metsas lahkelt jagati. Huviliste hulk kasvas, kogused suurenesid ja küpsetamine muutus järjest süstemaatilisemaks. Järgnesid võitlejate kommentaarid, tekkis tagasiside ning kujunesid välja lemmikmaitsed.

Kogu selle pika perioodi jooksul on domineerinud singi- ja moosipirukad, aga pretensioonikamate tarbeks on eritellimusena valminud ka munaja kilusisuga küpsetisi. Seda ikka selleks, et vaikima sundida skeptikuid ja pagar-võimaldaja suutlikkuses kahtlejaid. Lembile lihtsalt ei meeldi kaotada ja tema võitlejahing võib mõnikord alluda provokatiivsetele, aga sõbralikele väljakutsetele.

Eriti tähtsate sündmuste puhul on Lembi koduahjust kaitseliitlaste rõõmuks väljunud ka ülimaitsvaid kringleid, keekse ning muid tavaformaadist erinevaid ahjutooteid.

Kuidas on Lembi raudse ja kadestamisväärse järjekindlusega suutnud seda traditsiooni üleval hoida ning kes ja kui palju teda selles abistab, on rangelt „majapidamissisese kasutuse“ templiga. Sõjasaladusega on võrdsustatud ka pirukate retsept ja koostisosad. Aga see polegi tegelikult oluline, sest armastust ja kodusoojust ei suudaks keegi pirukatesse kopeerida ka lekkinud retsepti abil.

LEGENDAARNE KRAAM

Kuulsate Mamma pirukatega on seotud palju märkimisväärseid ja kordumatuid juhtumeid, mis suupistetele ainult vürtsi lisavad. Näiteks pidas kunagine malevapealik Lembi pirukapanust võitlejate moraalile lausa niivõrd oluliseks, et viis talle sünnipäeva hommikul kingituseks alusetäie kõrge kvaliteediga nisujahu. Samuti on malevapealik käinud isiklikult järel kogemata maha ununenud pirukapaunal.

Kuuldused ja legendid on sündmustest tihti ette jõudnud ning on olnud olukordi, kus metsa saabunud uued võitlejad küsivad esimese asjana kuulsate pirukate järele.

Perekonnapõhiste jagamisvolitustega Lembi staažikast kaitseliitlasest poeg reeglina pirukate jagamisel erisusi ei tee ega peida kunagi mingit osa parimatele sõpradele ega endale mustemateks tundideks nosimiseks. Võrdsed võimalused kehtivad kõigile ning nendele põhimõtetele pole jagaja seni kordagi alla vandunud.

Kitsa ringkonna avalik saladus on, et nii mitmelgi korral on nende hõrgutiste abil „ära ostetud“ või meelt muutma sunnitud mõni rangem õppuste vahekohtunik või hindaja. Rasvane ja maitsev valuuta töötab kompromissitult.

Kui võitjatel õnnestub sellise suutäie kõrvale organiseerida metsas veel tubli lonks kuuma kohvi, siis võib kombineeritud saavutust nimetada juba kaitseliitlase idülliks. Maksimaalse maitsenaudingu on aga saanud need õnnelikud, kellel on olnud võimalus Mamma pirukaid ahjusoojalt tarbida.

10 000 PIRUKAT

Kõigi nende sündmuste taustal on korduvalt püütud teha mitmesugust kodupirukatega seotud statistikat. Teaduslikku lähenemist pole, Mamma enda arvates on nende aastatega ahjust väljunud vähemalt merejagu pirukaid, milleks on kulunud ookeanijagu jahu.

Kui paljud aga pirukaid maitsta on saanud, on veelgi spekulatiivsem, sest defitsiitsematel hetkedel on ette tulnud pirukate poolitamist võitlejate vahel või ükshaaval ringile saatmist. Eks igaüks paneb need andmed omaenda mõõtkavasse ja teeb järeldused, aga kolmandate osapoolte omaalgatuslikud arvutused lubavad pirukate koguarvuks kolme aastakümnega enam kui kümme tuhat.

Lembi ei varja, et ühekordsest ammusest ettevõtmisest on saanud üsna kurnav kohustus. Aga positiivne tagasiside ja pirukatega seotud tähelepanu sunnivad ikka ja jälle pingutama. Poja väljaõppeplaani järgi sünnib küpsetiste tootmisgraafik ning poisi puudumine õppuselt tähendab Mamma pirukafännidele automaatselt palju pettumust.

Et Lembi pingutusi motiveerida ja traditsioone elus hoida, on võitlejate initsiatiivil omistatud talle mitmeid tunnustusi. Maitseelamused pole reeglina allunud ergutuste statuudile, aga pirukasõltlaste kriitiline mass on kasvanud niivõrd mõjukaks ning toetuse ajalugu nii märkimisväärseks, et komisjon pole suutnud esitatud argumente ümber lükata.

Viimati tunnustati Lembi panust käesoleva aasta 24. veebruaril, kui Tartus raekoja platsil tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva ja Põhja-Tartumaa malevkonna lipu õnnistamist. Kahjuks varjutas tähendusrikast sündmust täpselt samal kuupäeval alanud Venemaa täiendav agressioon Ukraina vastu. Kaasaelajad mainisid, et kui neid maitseid saaks deporteerida ka pärisrindel kannatajateni, siis oleks Lembi oma toodanguga vaieldamatult juba rahvusvahelise tähelepanu all.

JÄTKUVALT RIVIS

Kui tervis ja kodune olukord võimaldavad, on Lembi alati kaitseliitlaste kõrval rivis, kui tähistatakse mõnda Kaitseliidule või Eesti Vabariigile olulist tähtpäeva. Kui on põhjust, võetakse napsu ja visatakse nalja; kui vaja, rügatakse tööd teha ja täidetakse kohustusi. Täpselt nii kange on armastatud pirukamamma Lembi ja tema krooniliselt jonnakas järjekindlus, mis on Kaitseliidu argiellu osavalt integreeritud nüüdseks enam kui 30 aastat.

Kas akuutne energiakriis või toormaterjali meeletu hinnakasv mõjutavad tulevikus ka Mamma kodust pirukatööstust ja millised on võimalikud lahendused, seda arutab allüksuste illegitiimne kriisikomisjon ilmselt lähiajal. Mõningaid vastumeetmeid on juba tarvitusele võetud, kui perepoja sünnipäevaks septembris kinkis hea kamraad talle portsu kiire munemisvõimega kanu. Nisupõllu rajamine ilmselt päevakorda ei kerki ja Lembi pensionitõusule lootma ei jääda, aga operatiivsed lahendused vajavad ülesleidmist.

Loodetavasti sütitab Lembi edulugu ka teisi võimaldajapotentsiaaliga ettevõtlikke inimesi laiapindses riigikaitses võimaluste piires kaasa lööma. Tartu maleva kaitseliitlased soovivad Lembile palju jõudu ja tervist ning tänavad nende aastapikkuste võrratute ja unustamatute maitseelamuste eest.

Foto: Janek Haar