LÕPU RÄNNAK

LÕPU RÄNNAK

LÕPU RÄNNAK. Lahku kirjutatud. Lõpp. Laman Kaitseväe linnakus kasarmus naril. On öö. Magan. Lihased valutavad. Vana õlavigastus valutab väga. Öö jooksul on kõrvalnarile magama tekkinud auastmelt kõrge ohvitser. Lihtne mees. Äge mees. Hommik jõuab. Ma olen vaikne. Väga, väga, väga vaikne. Ohvitser tervitab ja ütleb, et huvitav oleks näha, mis minu peas sellel hetkel toimub? Kuidas oli?

Tekst: HEIKI URBALA, Toompea malevkond

Inimestele meeldivad numbrid. Kott koos vajaliku vee, rakmete, salvede ja relvaga on 30 kg kanti, raporteerib minu hea sõber, kes on teises jaos. Ta kaalus ennast koos varustusega. Lisaks saame tassida tankitõrjumise „tuutut“ 14 kg ja kuulipildujat ca 8 kg (ma ei anna nimetusi ja täpseid kaalunumbreid). Kõike seda tassida kilomeetreid võpsis on raske. Väga raske.

Minnakse vahetustega. Sajab paduvihma. Vihm teadagi on vesi ja vesi, imbudes seljakoti ja rakmete riidekiududesse, lisab kaalu. Täitsa tuntavalt.

Ma ei tea, millal teie viimati saite proovida oma piiri. Ei, ma ei mõtle seda piiri, et laotan tüki oma elu FB'peesse, nagu mina seda siin teen. Enamik teist seda ei tee ja täitsa arusaadav. Aga piiridest. Kõnnid oma sõjavarustusega. Paduvihma sajab. On väga raske. Saad aru, et sinu, st minu, st meie jao füüsilisel võimekusel on piirid. Reaalsed piirid. Hakatakse vahetama võimekamaid mehi rivi lõppu. Miks? Et kui keegi pimedas rivi viimasena kõps! ülepingutusest pildi tasku paneb, et siis ta ei jääks üksi metsa vedelema.

TOO MUCH

See ei ole miski rajaäärse publikuga Iron Man. Meie Iron on valatud vintraudadeks, mis kaitsevad Eestit. Ja see ei ole sõnakõlks. Aga tagasi piiride juurde. Sel nädalal sai minu piir proovitud. Mitme jaokaaslase piir vist ka. Keegi ei virisenud. Aga kui kiivri alt niriseb higi ja kondentsi nina peale, nagu oleks keegi kraani avanud, siis arusaadavalt me pingutasime.

Hetketi oli sõja tunne. Sõda oma kehaga. Ja ajuga. Aju ütleb: see on mission impossible. Astu rajalt kõrvale, kirjuta avaldus ja astu Kaitseliidust välja. Vabatahtlik organisatsioon. Miski kuradi vaarisade seljaajus istuv mullakamakas ütleb: fakk, enne suren, aga panen lõpuni. Surmani. Ja siis sa raisk paned – ööhäire 3–4 ajal öösel. Ja paned ca 18 h järjest. Relv seljas, kott seljas, lahingurakmed seljas ja 14 kilo Gusti kukil.

Ja neid hetki, kui tunned, et vat see paduvihm, rannas roomatud liiv iga kuramuse prao ja pandla vahel, olemata olnud hommikune puder jne kõik kokku on too much.

Ja paljud teist pole seda piiri tükk aega proovinud? Või olete? See on silmiavav. Saate iseendast palju teada. Ja sõjast saate ka midagi teada. Miski pole kindel. Kõik võib muutuda. Ja muutub. Mitu korda, kui surmväsinuna arvame, et tehtud! Siis ei. Läheb edasi. Orienteerume, tassime, teeme sidet. Teeme meditsiini ja miinivälju. Ja palju muud, mida sõdur peab oskama. Paduvihma sajab. Ületame jõge. Saabaste veest tühjendamiseks pole aega.

Aaa see ka – õnnestus anda intekas Hispaania suuruselt teisele ajalehele El Confidencial. Et kuidas Kaitseliit toimetab, mis õppused on? Noh, rääkisin ausalt, et igal teisel mehel Eestis on „toru“ kodus koos „teravaga“.

Selle peale ajalehetädi ehmatas ära. Küsis, kui vana ma olen. Ja kas mul on pere? Pelgas, et ma olen miski segikamminud militarist. Kui ütlesin, et minu 11-aastane poiss ei taha midagi teada püssidest ega Kaitseliidust, siis tundus, et saime ajakirjanikuprouaga samale lainele. Kaasvõitlejad said muidugi palju nalja – kaanepoiss Heiki ajakirjanikule poseerimas.

MA OLEN 46

Retk algas sellega – avastasime, et meie jao kuulipilduja küljest on kadunud üks oluline jupp. Kõik on pime. Valgust teha ei taha. Jutud vastutegevusest võisid olla tõsi ja võisid olla bluff. Telefonid on instruktorite käes ja pitseeritud. No kõndisime tagasi oma killavooriga. Leidsime jupi üles ja ronisime edasi.

Eesti looduse värvid, lõhnad ja valgus on imelised. Oleks ainult aega ja jaksu neid vaadata. Instruktor PI ütleb sedasi: „Kõige ilusamad hetked on need, mida ei saa taaselustada ning mis pole jäädvustatud. Need jäävad elama meie mälestustes ja lugudes, vahet pole, kas mõrult või mesimagusalt.“ Nüüd, nädal hiljem nõustun temaga. Ja taban ennast imelikult mõttelt, et PI on 3,414592653 jne ja et komakohti võib pii puhul arvutama jäädagi. Selle paralleeliga saan ise aru, et õppimine ei saa kunagi otsa. Märk.

Aga tagasi rännaku juurde. Osad asjapulgad väidavad, et rännak oli sama nagu ajateenijatele (teate küll, noored mehed, sportlikus tippvormis, 18–20 aastat, testosterooni otsast otsani täis). Sama rada. Samad testid. Aga ma olen 46. Samad kondiproovid. Võib täitsa sedasi olla. Medaleid lõpus ei antud.

Selles osas on Tartu suusamaraton või SEB sügisjooks muidugi oluliselt medalipotentsiaalikam ettevõtmine. Kui vähegi üle lõpujoone kõnnid, siis oma medali saad. Ja see kujund iseloomustab meie heaoluühiskonda hästi. Oleme jõudnud sinna, kus tuba on soe. Autos on istmesoojendus ikka igal istmel, tagaistmetel ka, kui vähegi pappi on auto jaoks olnud. Süüa saab seda, mis isutab. Keegi väga ikka ei kamanda, kui vähegi asjalik spetsialist oled. Ajad oma rida. Ja hops! iga väikse peeretuse eest riputatakse medal rinda.

Kaitseliidus sedasi ei ole. Vähemalt Toompea malevkonnas. Siin tuleb ikkagi pingutada ilma medalit saamata. Pingutada selle nimel, et sõber lahingust välja tuua, kui jamaks läheb.

ME OLEME VALMIS!

Kõige keerulisem on nii elus, sõjas kui lõpurännakul see, et sa ei tea, mis sind ees ootab. Määramatus. Pidev pinge ja vajadus olla paindlik, ennast olude ja ülesannete järgi paika panna. Muuta. Timmida. Olla valmis ja olla täpne.

Oli maailma kõige ilusam päikeseloojang ja oli väga-väga pehme liivaga mererand. Liiv oli puhas ja valge. Riietusime lahti, sidusime oma GPS träkkeri (mis meie liikumist rajal jälgis) ühe möödaroomava kilpkonna külge ja tegime meres pika kosutava ujumise (psssst, siin kellelegi sellest ei räägi – jäägu see väikseks saladuseks). Ja siis edasi. Mööda liiva. Pehmet liiva, millesse väsinud jalad vajuvad nagu vedelasse plastiliini. Kilomeeter, kilomeeter, KILOOOOOMEEEEEEE- TER jne. No viimaks sai see liiv ikkagi läbi.

Ja siis üsna rännaku lõpus, kui oli uuesti pime. Olime kütnud ca 16 tundi järjest. Vähemalt korra oli meid tillitatud (noh jäetud mulje), et nüüd on tehtud. Ja siis ikkagi kütsime edasi ja siis tuli teetruup. Siuke suure maantee alt läbi. Pikk. Noh teadagi maantee peal on varitsus, termokaameraga vaenlase tankid, taevas droonid, laserrelvad, darth vader ja kogu star wars. Ja no meie jagu (ja hiljem kõik meie sabas tulnud jaod) näuhti teetruupi sisse.

Vesi on septembriöödel selline karastav. Aga ei midagi sellist, mida ma poleks oma elus kogenud. Aga kuskil truubi keskkohas hakkab tekkima selline mudasegune savi, mis truubi lõpu poole läheb tihkemaks. Ja sügavamaks. Kui mul alguses oli illusioon, et hoian relva sedasi, et ta sellest truubipesust enam-vähem pääseb. Siis ei. Raisk, ei pääse.

Ühel hetkel on selles truubis nii tihe, minu ees roomava Arbo perse on vastu minu nina, ma olen sitaks väsinud ja ennast tühjaks higistanud ja natuke magamata. Ja no relva seisukord peale truubi muda ... Ütleme nii, et oli pärast timmimist, et mu kullakallis jälle peovormi saada.

Retk lõppes muidugi nagu muinasjutufilmis. Moodsas sõjaväelinnakus – kus oli saun. Oli soe kuiv ja puhas kasarmu. Oli voodi, tekk ja padi. Oli pesumasin, olid kuivatuskapid, oli vending masin šokolaadi, limpsi jne luksusega. Oli maailma parim soe toit. Oli lõpurännaku lõpp. Olid kuivad riided. Kuivad saapad. Eesti sõjaväelinnak on korras, puhas, hästi varustatud. Olen nüüd käinud ja näinud.

Lõpuparaad. Kõned. Käepigistused. Tehtud. Palju mõtteid minu enda sees, mis puudutavad mind ennast. Kummardus Kaitseliidule ja instruktoritele, et minusuguse lumehelbekese ära kannatasite. Eks ma vahest ikka natuke pirtsperse olin ja olen. Mis teha – linnalaps. Palun vabandust, kui mingil hetkel natuke mossis olin. Pean rohkem treenima. Kaitseliitlane (mina) ei puhka loorberitel, vaid kütab edasi!

PS. Muidugi tegime me lõpurännakul igasugu asju miiniväljast kuni parameditsiini ja gaasini. Aga ma ei lähe siin väga täpseks. Pole „teistel“ vaja teada, kui hästi meid õpetatakse ja kui valmis me oleme. „Wink-wink“ (pilgutan silma): ME OLEME VALMIS!

SÕDA SUNNIB TAKKA

PEETER ILISON, Toompea malevkond

Vene-Ukraina sõjast tulenevalt võeti Toompea malevkonnas eesmärgiks viia täiemahuline SOKkl kursus läbi vaid poole aastaga, seades põhipingutuse relva- ja laskeõppele ning lahingumeditsiinile.

Pärast esmaste pädevuste omandamist õpiti selgeks ülejäänud sõdurioskused. Lisaks õppekavas määratud eesmärkidele said õppurid omal käel järele proovida süttinud kaasvõitleja kustutamise ja varustusega veetakistuse ületamise.

Ligi 40kilomeetrine sõdurioskuste rada põhines toetuse väejuhatuse sõduri baaskursuse lõpurännakul, mille vältel kandsid osalejad jagatud pingutuse ja väljakutsena ka jalaväejao relvastust. Rännak läbiti edukalt täies koosseisus, andes sellega tunnistust, et peamised sõdurioskused omandati väga heal tasemel.

SOKkl VI oli Toompea malevkonna kolmas vabatahtlikelt vabatahtlikele korraldatud sõdurioskuste kursus, mille läbiviijateks olid malevkonna tegev- ja toetajaliikmed. Väljaõpet toetasid ka vabatahtlikud instruktorid teistest malevkondadest, Scoutspataljonist ja Kaitseväe Akadeemiast.