OKKAD IHUTIKAITSELIIDU LIPU ALL TERAVAKS

OKKAD IHUTIKAITSELIIDU LIPU ALL TERAVAKS

Esimesed lisaõppekogunemisele Okas kutsutud reservväelased ilmusid Kaitseliidu Järva maleva määratud kogunemiskohta Türile 22. septembri õhtul juba tund pärast kutse saamist, kuid põhiline sagin jäi järgmisesse hommikusse.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Paljude uue päeva hommikul formeerimispunkti kogunenud Järva maleva kaitseliitlaste seas olid juba 1991. aasta augustis noorte meestena kõhklematult Tallinnas telemaja kaitsele läinud August Albert ja Allan Anniste.

Anniste meenutas formeerimispunkti järjekorras seistes, et oli eelmisel õhtul õues ja tuppa tulles avastas mitu sõnumit. „Proovisin antud numbritele helistada, et selgust saada, mida täpselt tähendab „viivitamatult“, aga need olid kinni. Hiljem sain täpsustuse, et tulla on vaja hommikul,“ lausus ta.

KUI VAJA, SIIS VAJA!

„Sul on uusi saapaid vaja,“ osutas Järva maleva tagalapealik kapten Lauri Lipp kaitseliitlase Madis Kõonurme teipi mähitud vasaku jala jalavarjule. Keegi irvhammas kõrvalt täpsustas: „Tegelikult on ju vaja ühte.“

Samal nädalavahetusel pidi Kaitseliidu Peetri rühm Öötla mõisas asutamise kümnendat aastapäeva peoga tähistama. „No kus nüüd enam. Peesse läks see plaan,“ ütles rühmaülem Alar Sakkool püssi õlal kohendades.

Platsil seisvate meeste selja tagant sõitsid läbi veoautod ja parkisid nurga taha ärasõidu ootele. Ühe masina roolist astus maha Oisu pritsimeeste pikaajaline eestvedaja Valdu Välimäe, kes on harjunud uunikume putitama. „Näe, saan ka uhke autoga sõita!“ ütles ta. „Kuule, see uks ei lähe hästi kinni, jääb teise asendisse,“ teatas ta murelikult lähedal olnud tagalamehele.

Meestesumma poole tõttas maaeluministeeriumi asekantsler Alo Aasma, kes kehastus lisaõppekogunemisel hoopis rühmaülemaks. „Alo, kuhu minek?“ pärisin. „Ei tea. Itta vist!“ hõikas kõnetatu vastuseks.

Nordeconi Paide uue piimakombinaadi ehituse objektijuht Heigo Laaneoks, kes hoidis veel eelmisel päeval silma peal Järvamaa sajandi objekti betooni valamisel, jagas formeerimisplatsil kõvahäälseid parkimiskorraldusi oma autoga tulnud meestele.

„Kas Tom Jones ei tulnudki?“ uuris keegi Koeru kaitseliitlaselt Jaak Tammikult ilmselgelt Järva vallavanemast vennale Toomasele vihjates. „Ah, tal täna kriisikomisjoni koosolek,“ ütles Jaak käega rehmates.

„Mul on naine kodus karkudega, ei saa isegi koeraga välja jalutama minna. Küsisin, kas saan ära, aga öeldi, et mitte seekord. Tuli poiss koolist koju jätta,“ muretses Roosna-Alliku kaitseliitlane Andrus Vares.

„Ega sa Pettaid näinud ole?“ uuris järvakate kompanii juhiks määratud kapten Indrek Reismann mulle terekätt pihku andes. Paljudele on mehe nägu tuttav vabariiklike paraadide liputoimkonnast.

Hetk hiljem hõikas Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai, kas keegi on Reismanni näinud. Kümned laigulistes vormides platsil askeldavad kaitseliitlased on eemalt vaadates isegi omadele üsna ühesugused.

VORMI! IGAS MÕTTES

Ohvitserid said peagi kokku ja maleva pealik hakkas kaptenile autokapotile lahti rullitud kaartide kohal käsku tutvustama.

Kui kümned kaitseliitlased tulid formeerimispunkti vormis ja oma varustusega, siis alles loomisel olevate territoriaalsete maakaitseüksuste mehed olid tsiviilriietes reservväelased, kes tuli formeerijatel riietada ja sõdurieluks varustada.

Foto: Indrek Jurtšenko

Reservväelane Kaido Obermann Paidest sai kutse kätte neljapäeval vastu tööpäeva lõppu, lõpetas töö, käis kodust läbi ja jõudis oma arust rahulikult toimetades esimeste seas Türile kella seitsme paiku õhtul. „Ajateenistusse läksin nii 15 aastat tagasi. Algul viidi meid Võrru, pärast teenisin Pärnu pataljonis. Kohe ajateenistuse järel käisin korra Kevadtormil. Rohkem pole käinud. Olen 35aastane, arvasin, et ega mind rohkem enam kutsuta. Eile sain varustuse kätte, öösel magasin kodus ja hommikul tulin tagasi. Nüüd ootan, mis edasi saab,“ selgitas Obermann kahe suitsumahvi vahel.

Formeerimistoimingute järge või autodele paigutamist ja edasiliikumist ootavatel meestel kulus suitsu silmanähtavalt palju, kuid meeleolu oli hea.

Samal ajal, kui kaitseliitlased hiivasid autodele kuivtoidupakke, proovisid hommikul õppekogunemisega liitunud reservväelastest saatusekaaslased laos pähe kiivreid ja jalga saapaid. „Nädalaga neid vist sisse ei kanna,“ muretses reservväelane Rainer Paavel, kes proovis meelde tuletada oma ajateenistuse aega. „See oli vist 2009. aastal.“

„Kas me sooja aluspesu ka saame? Kas frentš on piisavalt taljes? Ega meil külm hakka? Kas need saapad on ikka inimese jala järgi tehtud?“ sadas neid ja muid naerusuistest nägudest tulvanud küsimusi värske garderoobiga tutvuvatelt meestelt laohoidja suunas.

Ent õppusel ei osale üksnes lahinguüksustesse kuuluvad kaitseväelased ja noored parimais aastates reservväelased, vaid ka päris hallipäised mehed. „Ilma minu loata ei kamanda teid mitte keegi!“ ütles Kaitseliidu taastamise järel Järva maleva staabiülem olnud kapten Alfons Jakobson rivis relvarihma rusikasse pigistanud seenioridele enne formeerimisala julgestama paigutamist.

Türilt liikusid formeeritud üksused 23. septembril edasi Virumaale Rutja lennuvälja harjutuspaika, kuhu nad jäid välilaagrisse pühapäevani.

VANNE ON ANTUD

Lisaõppekogunemisele Okas 2022 kutsutud 2861 reservväelase ja kaitseliitlase seas oli Kirde maakaitseringkonda kuuluv Järva malev üks keskseid üksusi.

Järva maleva maakaitseüksusesse arvatud reservväelased harjutasid reede hommikust saati Lääne-Virumaal Rutjal koos teiste Kirde maakaitseringkonna maleva reservväelastega sõdurioskusi. Et meeste ajateenistusest oli möödas tosin kuni 22 aastat, oli tarvis värskendada relvatundmist, maastikul liikumist, ohutustehnikat, laskeoskust, lahinguväljal esmaabi andmist ja muud.

Järva maleva kaitseliitlased täitsid samal ajal ülesandeid Ida-Virumaal Vasknarva lähedal. Samas kandis, kus paljud lisaõppekogunemisel osalenud alles nädalapäevad varem olid kaasa löönud maakaitseringkonna õppusel Kilp, mis integreeriti politsei- ja piirivalveameti rändekriisi ohjamise õppusega Müür.

Järvamaalt pärit, kuid Tartus elav Tauri Eha meenutas, et elukaaslane küll imestas, et nii lühikese etteteatamisega kutsutakse, kolm last kodus, kas on ikka vaja minna. „Mis mõttes? Ma olen andnud vande ja kui riik kutsub, siis tuleb minna, pole küsimustki,“ vastas kaasale IT-valdkonnas töötav mees.

„Algul oli kerge hämming. Vaatasin kaitseväeteenistuse portaalist üle, et ilmuda oli vaja viivitamatult. Tunniga olid asjad korras. Imestasin, et olen mitu aastat Tartu kodanik, aga õppekogunemisele kutsuti Järvamaale. Ega mul selle vastu ka muidugi midagi ole,“ lausus Tauri Eha, kes 22. septembril kell 17.06, kui saabus sõnum, viibis ülikoolis loengul.

Eha sõnas, et käis kunagi lausa uurimas, kas temasuguseid mehi veel õppustele kutsutakse. Ajateenistuse järel kaalus ta isegi kaitseväkke jäämist. „Vend on mul tegevväelane. Sõbrad üks ja teine käisid õppekogunemistel. Nüüd lõpuks jõudis järg minuni,“ ütles ta. „Emotsioon on hea! Riiki tuleb ju kaitsta.“

RIIKI ON VAJA KAITSTA

Eha sõnas, et ka äsjaste õppusekaaslaste teadlikkus riigikaitseliste oskuste treenimisest oli hea. „Kui alguses mõni torises, siis lõpuks oli valdavalt lõbus meeleolu ja kambavaim hea. Eks me lahingupaarilisega ehk hoolitsesime selle eest ka teadlikumalt, et kaaslaste vaim ja tuju püsiksid,“ lausus ta.

Laskurist reamees Eha läbis ajateenistuse 2007.–2008. aastal ja 2012. aastal kutsuti korra ka õppekogunemisele. Lasketiirus selgus, et tema silm on endiselt täpne. „Pealasud tulid saja meetri pealt ilusti ära. Nägin märklehe tsoone täpselt. Ajateenistuse noorteajal oli mul samuti AK4, tuttav relv,“ ütles ta.

Metsalaagris telkmantli all magamine Tauri Ehat ei heidutanud, sest 90 protsenti ajateenistuse ajast sai nii elatud. „Teen praegugi paarikümnekilomeetriseid matku ja ööbin metsas,“ märkis ta.

Head emotsioonid olid pikast nädalavahetusest Rutja harjutusalal ka Tauri Eha lahingupaarilisel Rainer Paavelil. Mehed tutvusid alles kogunemispunktis, kuid tajusid kohe head klappi. „Ilmselt hakkan tal Tartus tihedamini saunaõhtutel käima,“ sõnas Paavel.

Õppekogunemise kutse tabas ehitusettevõtjast Rainer Paavelit kodust saja kilomeetri kaugusel. „Kaugenesin tööasjus Paidest. Pöörasin nina ringi. Sõitsin kodust läbi, panin asjad kokku ja kolme tunniga olin kohal,“ ütles ta.

Seersant Paavel lõpetas ajateenistuse tankitõrjes jaoülemana 2006. aastal. „Kui uued embleemid kappi ära panin, leidsin eest 2015. aasta Siili oma, ju see oli viimane kokkupuude kaitseväega,“ sõnas ta.

Ka Paaveli muljed õppusest olid head ja motivatsioon kõrge. „Oma riiki on vaja kaitsta, siin pole iseloomu näitamisel või jonnimisel kohta. Mehed, kellega koos olin, olid samuti suure teadlikkusega ja nendele saab kindel olla,“ lausus ta. Õppuste relv oli Paavelil sama mis ajateenistuses, seetõttu suudab ta siiani selle kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. „Nüüd sattus esimest korda selline relv, millega ka hästi tabasin. Tea, kas teistel olid torud kõverad või on aastatega oma käsi kindlamaks muutunud,“ sõnas ta muiates.

Rainer Paavel pidas kõige väärtuslikumaks ja põnevamaks saadud teadmisi lahinguvälja esmaabist. „Seda pidi väga hoolega kuulama. Ajaga on mõned tõed muutunud,“ märkis ta ja lisas, et ka telkmantli all ööbida tal ajateenistuses ei õnnestunud, küll aga nüüd. „Keskööl tulid tähed taevasse. Ega töö- ja argiasjadele aega mõelda olnudki.“

Mõlemad mehed ootavad juba järgmist, kevadesse lubatud õppust. Paavel oli õhinas, et omal käel varustust täiendada, soetada endale jala järgi saapad, taktikaline vest ja muud.

VAENLANE LÄBI EI LÄHE

Nagu Pettai kinnitas, täitsid nii kaitseliitlased kui ka lisaõppekogunemisele kutsutud reservväelased neile maakaitseringkonna püstitatud ülesanded.

„Äsjasel õppekogunemisel tutvusime oma värskelt täienduseks saadud reservväelastega ja edaspidi hakkame regulaarselt õppustel kohtuma. Ettevalmistuse kvaliteedist sõltub üksuse tase. Kui see on kõrge, on kõrge ka moraal ja kaitsetahe,“ selgitas Pettai.

26. septembril oli Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi parasjagu maleva staabis kuulamas, kuidas järvalaste kaitseliitlastel ja reservväelastel lisaõppekogunemine kulges, kui uksest astus sisse viimane lisaõppekogunemise kutse saanud reservväelane, kes märkas telefonisõnumina saabunud kutset oma telefonis alles eelmisel õhtul. Kindrali uudishimu peale rääkis mees, kes käis ajateenistuses pioneeripataljonis sajandivahetuse paiku, et argitoimetustest hõivatuna ei märganud sõnumit varem, kuid sirvis e-kirju ja leidis sealtki teate.

Nende kohta, kes õppusekutset maha ei maganud, ütles brigaadikindral Riho Ühtegi kommentaariks, et nägi maastikul väga paljusid kõrgelt motiveeritud mehi: „Selle põhjal võin öelda, et meist ei lähe läbi ükski vaenlane.“

Video: https://youtu.be/8qcTHpufz5c

Foto: Indrek Jurtšenko