RANGERIKURSUS 2 - RAP NÄDAL

RANGERIKURSUS 2 - RAP NÄDAL

Märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE, Harju malev

Pärast kandidaatide hindamise kursust RTAC (Ranger Training Assessment Course) saime 8 tundi pausi ja juba järgmise päeva hommikul viidi meid Malvesti väljakule seisma. Algas faas, mille järgi Rangeri kooli kõige enam tuntakse. Õpilased peavad siin läbi tegema hulga füüsilisi katseid.

Seisame ranger’ite väljaõppebaasi (4th RTB – Ranger Training Batallion) värava taga. Eelisjärjekorras on meie punt ehk RTAC-i lõpetajad. Kõigile jagatakse vajalikud paberid ja käsud. Juhendatakse, et camelbag peab olema kogu aeg täidetud. Water buffalo ehk ühekuupmeetrise rohelise metallist veemahutiga järelkäru on meie lähedal. Loetlen järjekorras ootamas umbes 200 õpilast. Lõpupoole on nii-öelda walk in ehk kui on vabu kohti ja paberid korras, lastakse kursusele sisse. Meditsiinikontroll on põhiline, millest on vaja läbi saada, kuid meie saime selle asja RTAC-i ajal korda.

Kell 8.37 olin esimene, kes läbis vastuvõtumenetluse (in-proceccing). See toimus suures hallis, kuhu oli üles seatud formeerimiskeskus. Esimene asi, meditsiinipaberite kontroll, läks enam-vähem sujuvalt. Seejärel pidin jooksma järgmisse punkti, kus mind määrati üksusesse. Sain Alfa kompanii (A-Coy). Järgmise laua juures küsiti midagi, millest ma ei saanud kohe aru. Palusin korrata ning see jäi silma instruktorile (ranger instructor). Veebel kutsus mu enda juurde ning esitas sarkastilise küsimuse, kuid märkas siis, et ma olen eestlane, ja kohkus. Ütles: „Oh sorry, my bad, carry on.“ Igatahes kummaline juhtum kohe alguses.

Formeerimisel saime 1 MRE (meal, ready-to-eat) ehk ühe korra toidupaki. 2 liitrit vett ning elektrolüüdipulbrit nimega Hoist. Selle eesmärk on meid elus hoida.

Kell on 13.01. Pilvine, palav, osa rahvast on ikka veel värava taga.

Kell on 16.28. WC külastamine on keelatud. Ma olen juba kaks korda küsinud tualetti, aga luba pole saanud. Äike ja vihm. Vihma sajab siin teistmoodi – see lihtsalt voolab taevast alla. Äikesega kaasneb tihti ka lightning lockdown, mis tähendab käsku siseruumides püsida, sest on ette tulnud intsidente, kus õpilased on äikese ajal viga saanud.

Saalis on üle 370 õpilase. Laval on viis instruktorit. Mina seisan esireas ja piinlen. Silmanurgast juba voolab. Tõstan kolmandat korda käe. Lõpuks saan eriloa minna WC-sse, ainult mina. Paariline (ranger buddy) pidi kaasas olema. Milline kergendus. Hiljem sain teada, et kannatajaid oli veel. Mõned olid valmis probleemi saapasäärde toimetama, kuid tõenäoliselt oleksid need võitlejad lihtsalt ilma loata välja läinud.

Saime korralduse paigutada õues seljakotid vihma käest ära katuse alla. Natuke hilja, sest paljud kotid olid juba läbimärjad. Kasutasime ka võimalust WC-sse minna.

Tagasi betoonpõrandaga hallis. Dokumentidega toimetamine on läbi. Oleme pikemat aega istunud ja tagumik on surnud. Põlved valutavad.

Uus korraldus. Pidime liikuma kiiresti oma varustuse juurde katusealusele treeningualale (company training area, CTA) ja ootama edasisi korraldusi. CTA on kruusaga kaetud plats mõõtmetega 20 x 50 m, millel on 6 m kõrgune plekk-katus kaitseks vihma ja päikese eest. Meie juurde saabusid A-kompanii juhtkond ja ülem. Nad tutvustasid ennast pinnapealselt, pigem olid närvilised ja liikusid kiiresti edasi. Kohe saime teada, miks. Algas RAP (ranger assessment phase) nädal.

„You got one minute to drop all your gear and empty your bags, all bags must be opened, all socks must be rolled open etc.“ Seega varustuse kontroll. Kiiresti pidi oma asjade seast üles otsima nimetatud eseme ning seda üleval hoidma.

Olin oma varustusega veelombi ääre peal, asjad osaliselt vees. Teistel samuti. Hoolikalt pidi vaatama, kuhu oma asjad maha viskasid, et need teiste omadega sassi ei läheks. Meie peale karjuti, kuid hoidsin oma fookuse sellel, kus asusid järgmised 5 eset, mis välja öeldi. Meeletult palju visati minema keelatud asju, põhiliselt nätsud ja kreemid, mõned märkmikud jne.

Leidus ka neid, kes ei teadnud, kus nende asjad olid, mistõttu tuli teha parandusharjutusi (corrective training) – kükid, kätekõverdused, lestad. Maapind koosnes kruusast, sestap on kätekõverduste ajal mõistlik midagi pehmet käe alla asetada. Ma panin põlvekaitsmed.

Asjade kokkupanekuks anti aega 2 minutit. See oli ebarealistlik. Kokku kestis üritus 1,5 tundi. Pärast seda asjad kasarmusse kappi luku taha ning ülejäänud päev koosnes ohutustehnika loengust ja järgmise päeva tutvustusest.

Võin öelda, et minu jaoks polnud see midagi erilist. Lihtsalt kerge sissejuhatus algavasse etappi.

1. PÄEV

2.45 äratus, vihma sajab, tuuline, jahe. Seisame rivis söökla ees, saime just parandusharjutusi kasarmu sisekorra eest. Kellel polnud kapp lukus, kellel vedelesid asjad maas. Alguse asi.

Järgmine üritus on CWSA (combat water survival assessment). See toimub 1,6 miili kaugusel Victory tiigi ääres. Seal leiab aset ka lõputseremoonia.

Me liikusime sinna joostes. Mõõdukas tempos nii, et osad jäid maha. Mina olin kuskil keskel. Igatahes lootsin, et tuleb kerge päev. Kohale jõudes tutvustati meile, mis toimuma hakkab. Ja siis paluti kõigil keerata näoga metsa poole. Selja taga kostis igasuguseid hääli. Karjumist ja vette kukkumise plärtsatusi. Päris keeruline oli sedasi seista, vait olla ja mitte vaadata selja taha. Ilmselt oli see meelega tehtud, et distsipliini harjutada, sest grupis leidus ikkagi inimesi, kes vahtisid ringi. Jälle järgnes paranduslik treening.

Esimene üritus on poomil kõndimine. Järjekorras tuleb seista kaua. Erilist muret ma ei tunne, sest olen ju väiksena palju sellistel objektidel kõndinud ning puu otsas turnin siiamaani. Aga seal poomi keskel on pukk, mille otsa on vaja astuda, ja poom kõigub külgsuunas. Käsi ei tohi laiali ajada. Saab sõimata ja miinuseid. Lisaks on tuul. Peale sinu on poomi peal veel 2 inimest. Tuleb lihtsalt tasakaalu hoida ja edasi liikuda, kuid mõned ikka aeg-ajalt kukuvad alla ka. 8–10 m kõrguselt.

Poomi lõpus on köis, mida mööda tuleb roomata commando stiilis ehk köie peal sildini „Ranger“. Pärast selle patsutamist tuleb küsida luba: „Ranger Aluste, requesting permission to drop?“

Üks lõuatõmme ja seejärel kukkumine. Vee all tundsin, et vasakusse kõrva lõi valu. Midagi läks nüüd katki. Tahtsin õhtul minna meditsiini kontrollima, aga asjad läksid sujuvalt edasi ja mõtlesin, et saan hakkama. Valu polnud meeletu.

Järgmisena ronid veest välja ja haarad maast rulliku. Selle paned õlale ning jooksed 200 m kaugusel asuva umbes viiekordse maja kõrguse torni tippu. Teel ei tohi seisma jääda. Tornini soovitan sprintida. Mina hoidsin joostes ja treppidel keskmist tempot. Keegi ei hakka karjuma, et liigselt venid, samas pole ka väga kiire. Igatahes üles jõudes oli mul hapnik nii otsas, et taastumiseks kulus 30 sekundit.

Üleval võtavad vastu kaks instruktorit. Seisan ääre peal. Palutakse kinnitada rullik ning kästakse allalaskumisel tsiteerida ranger’i tõotuse (Ranger Creed) esimest lõiku. Alustan sõitu. Lõppkiiruseks umbes 50 km/h. Raja lõpus kaldal on lipuga juhendaja, kes annab märguandeid. Lipp üles, jalad üles. Lipp alla, lased lahti. Pead kukkuma tagumiku peale, jalad üleval. Kui kukud valesti, saad miinuse ja haiget.

Tiigist välja tulles pead ujumisvesti ära võtma. Selga pannakse FLC (front load carrier), sisuliselt vest salvede jaoks, ning kätte antakse relv M16.

Nendega koos kõnnid vette, vee all vabaned varustusest, tõused pinnale ning ujud mööda kalda äärt 15 meetrit, pea ei tohi vee alla minna. Ronid tiigist välja ja lähed kannad vastutavale ette: „Ranger Aluste has successfully completed CWSA. Sergeant!“ Kokkuvõttes päris lõbus üritus.

Sama päeva õhtul oli veel combatatives. Käsivõitlus, maadlus. Umbes kaks tundi lihtsalt mürgeldamist. Väga kõrge energia ja motivatsiooniga üritus. Näidati ette ning seejärel sparring erinevate kaaslastega iga 10 minuti tagant. Viga ei tohi teha oma paarilisele ja endale ka mitte.

2. PÄEV

Land nav day. 5 punkti viiest. Pikutasin viimased poolteist tundi finiši lähedal ja magasin. Strateegia on selline, et märgid kiirelt punktid kaardile, kontrollid üle. Teed plaani ehk järjekorra. Proovid pimedas esimesed 3 punkti kätte saada. Reeglite kohaselt võib kasutada pealampi, kui võsas peidus kaarti vaatad või kui oled punkti vahetus läheduses.

Selle viimase reegli tõttu on punkte pimedas lihtne leida, sest alati kõnnib keegi pealambiga ringi ja otsib punkti. Kui seal kedagi ei ole, siis oled olnud liiga kiire ja pead punkti üksi otsima. Kirjutamata reegel on lüüa käega vastu infotahvlit, et teised selle hääle järgi üles leiaksid. Mina seda ei teadnud ja varjasin ennast punkti lähedal, kui olin selle üles leidnud. Teistele proovisin jätta muljet, et ma ei tea, kus punkt on. What an asshole.

Pärast 2. punkti kaotasin oma punktiskooriga paberi ära. See väike, A6 mõõdus paberitükk oli kiletaskust, kus hoidsin kaarti, kõndimise ajal välja libisenud. Mõtlesin järele, millal ma seda viimati nägin, ja proovisin tagasi kõndida. Sündis ime – umbes 50 meetri kauguselt leidsin paberi maast kuivana. Uskumatu.

Läksin punktidesse nii kiiresti, et olin mõnikord esimene. Kui ots oli pikem, siis jooksin ja kõndisin vaheldumisi. Rahulikku sörki. Ja kaarti saab pimedas vaadata liikumise pealt. Hoiad pealampi ja kaarti käes, peidad ja vaatad. Skooritabeli paned mütsi sisse. Märgid õige punkti õigele reale. Liigud kiirelt, magad hiljem. Kui aega on üle, ära varem lõpeta. Umbes 15 minutit enne on õige aeg.

Samal päeval on veel RTT (ranger training tasks). Esimene ala oli M240B hoolduseks lahti võtmine.

„Oled valmis! Aeg algab, kui puudutad relva.“ Alustasin kindlameelselt. Tegin paar liigutust, kui instruktor sekkus. „What is the first thing you do when opening a weapon? U check if the safety goes on or not. You failed, go retrain.“

Instruktor pani hinnetelehele punase märke F. Läksin klassi serva, kus olid kõik läbikukkujad, ning mulle anti võimalus relva käsitseda ja meelde tuletada. Keegi midagi uuesti ei õpetanud. Läksin teisele katsele. Tehtud, liikusin järgmise relva juurde ning sealt edasi raadiojaamade juurde. Rohkem probleeme mul ei olnud. Pre-Rangeri kursuse ajal on vaja see endale selgeks teha.

Viies ala on Claymore’i miini paigaldus. Saan kohe kiirelt rajale, ei pea ootama. Teen oma sooritust. Juba on lõpp lähedal. Olen valmis, ootan, instruktor ütleb: „You failed, your time was up 20 sek ago.“

Võtsin liiga rahulikult, jälgisin ohutustehnikat. Kruusa sees roomamine kulutas ka aega. Saadeti teisele katsele. Selleks on nüüd vaja jube pikalt seista, oodata oma korda. Ja kellelgi on alati midagi öelda ja ringi vahtida.

Pissed off RI: „Go touch the fence. U got 10 sek.“

Ehk pidev paranduslik treening. Mehed ei õpi, ikka jutustavad. Tundub, et neile meeldib kõrvetava päikese all joosta.

Lõpuks oli jälle minu kord, tegin seekord kiiremini ära. Mul oli nüüd 5 ala tehtud, mis tähendas, et olin kriteeriumi täinud. Järgmised alad olid kuulipildujate drill paukmoonaga, aja peale, 30 sekundit. Mõlemat ala tegin kaks korda, kuid sain tulemuse kirja. Ühe neist küll väga napilt, 30,29 sekundiga.

Pärast seda algasid ettevalmistused Malvestiks. See on takistusriba kooli ees – seinad, köied ja roomamised. Liikusime kahes kolonnis baasi kaugemasse otsa, kus oli start. Meid kasteti tuletõrjevoolikust külma veega ning me jooksime kohapeal ja laulsime. Saime külma vett ja karjusime. Meeleolukas sündmus. Rajale lasti paaride kaupa. Mina valisin kellegi kehaehituse poolest enda mõõtu. Selle raja peab ainult ühe korra läbi tegema. Minu jaoks oli see kuidagi kerge üritus. Keegi meie peale väga ei karjunud ja sai omas tempos kulgeda, mis oli üllatav, sest see takistusriba on väga tuntud õpilaste kiusamise poolest. Hiljem anti aega ka kasarmus duši all käia ja riideid vahetada. Motivatsioon oli tagasi, valud olid kadunud.

3. PÄEV

Land nav 2. katse. Mina ei pidanud osalema, mistõttu oli äratus kell 5.00. Hommikusöök sööklas. Eelmisel hommikul pandi mind esimest korda kompanii ette seisma ja Ranger Creedi dikteerima. Sel hommikul tegin seda juba vabatahtlikult, sest siis sai eelisjärjekorras sööma. Väljas seista ja oodata on külm, jube külm, kõik värisevad. Mõistlikum on ennast toimkonda panna. Söömiseks on aega tavaliselt nii palju, et sööma peab hakkama juba rivis seistes. Kui oled oma kandiku kätte saanud, siis juba vaikselt topid toitu suhu.

Rivi ees seismine ja Ranger Creedi dikteerimine pole väga lihtne, sest pead seda tegema inglise keeles puhtalt, soravalt, enesekindlalt ning valju häälega. Kui mõni sõna läheb sassi, on karistuseks kätekõverdused. Ning häbi oma kaasvõitlejate ees, mida on raske maha saada. Paaril korral kooli jooksul pidime ikka pumpama ka. Kuid mäletan ühte korda, kus hommikul rivi ees seisnud mees hakkas ette lugema Ranger Creedi vale rida. Me kõik muidugi kordasime valjult valesti järgi. Ja kuna kõik kõlas soravalt, siis vastutav instruktor ei pannud midagi tähele ja me pääsesime puhtalt. Leppisime kiiresti kokku, et seda vahejuhtumit keegi ei maini.

Ilmaga on nii, et öösel on külm ja päeval palav. Väljas saab seista väga palju, istuda harva. Kui olime korralikud, siis pidime vähem sporti tegema. Seda oli väga keeruline saavutada. Kätekõverdused on valusad, CTA põrand on kruusast. Proovisin seda ennetada ja ostsin eraldi küünarnukikaitsmed, et Claymore’i paigalduse ajal oleks parem, aga siin ei kanna keegi kaitsmeid.

Kell on 11.59. Taevas on selge ja ilm on ilus, saime CIF-ist (central issue facility) isikliku varustuse. Selle tahavad nad kursuse lõpus tagasi, hooldatult. Kui on katki või kadunud, tuleb kinni maksta. Mõned nõuanded. Hoia neid asju eraldi torukotis. Kasuta ainult siis, kui on kohustusliku varustuse nimekirjas. Prillid pane koti põhja, neid ei ole vaja. Prillid on tegelikult mõistlik Eestist kaasa võtta.

Jaotatakse kätte ka jao varustust ja relvad. See ongi kogu päeva eesmärk, et kõik oleks kinni seotud ja nimed külge õmmeldud. CIF-is kohtasin ka ühte soomlast. Nägi mind ja andis nukke. Liikus kohe edasi.

RAP week on vaikselt lõppemas, ainult kiirrännak on jäänud. 12 miili. Meid on alles 84, alustas 116. Filipiinlasi pole tükk aega näinud. Hiljem sain teada, et nad liikusid koju. Ilmselt LOM (loss of motivation).

4. PÄEV

Rännaku päev. 19 kilomeetrit. Seljakott kaalutakse lõpus, miinimumkaal on 20 kg. Pluss vesi ja vest koos relvaga. Piiraeg on 3 tundi. Algus on väga sarnane 5 miili jooksu stardiga, aga nüüd on joone taga 350 mehe ringis. Mul õnnestus olla eesotsas, sest rivistati kompaniide kaupa.

Raja kõrval on suur elektronkell. Numbrid tablool näitavad 00:00. Rännak algas täpselt kell 05.00 ning kõik pidid olema lõpetanud 08.00. Minu strateegia – joosta, kui on mäest alla minek ning kõndida, kui on mäkketõus. Iga miil peab olema läbitud alla 15 minutiga. Tee kõrval on miilipostid. Tee peal on jäävannid ja umbes iga 2 miili järel instruktor, kes karjub su peale, kui sul on relv valesti käes. Poolel teel on tagasipööre ning sa saad jäätisepulga, mille pead finišis andma instruktorile. Sellega justkui tõestad, et sa pole sohki teinud.

Rännakuga väljalangejaid oli üllatavalt palju. Minu aeg oli meelega sihitud napilt alla 3 tunni ehk 2:58. Viimased kolm miili võtsin kõndides, sest ajavaru oli 20 minutit miili kohta. Tee peal mul probleeme ei olnud ja rännaku lõppedes tundsin ennast ka hästi. Jalad oli terved ja päev algas. Sellega RAP week sisuliselt lõppes. Ees ootas Camp Darby.

LISATEAVE:

Rangeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus, mis keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele „vastase“ kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. Kuid tegelikult ei ole selle kursuse rõhuasetus metoodilisel õpetamisel, vaid see on kahe kuu pikkune enesetest.

Kursuse idee on lõpuks autasustada Rangeri embleemiga vaid neid, kes ei murdu; kelles on psühholoogilist tugevust suuta juhtida allüksust tõsiselt rasketes tingimustes ja pingutada füüsiliselt rohkem, kui ise oleks endast uskunud. See kursus testib peamiselt meeletugevust, enesekindlust ja juhiomadusi.