LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID1. OSA PÕHILISED KOMBATANDID

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID1. OSA PÕHILISED KOMBATANDID

Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused – sihvakate kerejoontega hallid alused, millel on vööris kahur, keskel kõrge mast ja ahtris plats helikopterile. Ometi on iga laev teistest erinev ning selleks, et paremini mõista meresõjapidamist üldiselt, tuleb tunda põhilisi sõjalaeva tüüpe, nii saab üldise aimu laeva omadustest, võimetest ja piirangutest.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV, EML Sakala operatsiooniohvitser

Varasematel aegadel kasutati sõjalaevade liigitamiseks näiteks tekkide, mastide, aerupaaride või meeskonnaliikmete arvu, taglase ja purjestuse laadi, laevakahurite arvu ja kaliibrit (või näiteks kahurikuuli kaalu) või soomustamise viisi. Tänapäeval määrab laeva tüübi enamasti selle suurus, tegutsemispiirkond või -ulatus ja taktikalise rakendamise eesmärk. Samas tasub meeles pidada, et erineval ajal ja erinevates piirkondades võis üks ja sama sõna tähendada erinevaid asju ja vastupidi, ning et tihti liigitatakse laevu ühte või teise tüüpi hoopis poliitilistel, vastuluure või isegi ärilistel kaalutlustel, sest ega ühtset ametlikku süsteemi ei ole.

Artikkel annab ülevaate tänapäeval ennekõike NATO ja õhtumaade merevägedes üldtunnustatud sõjalaevatüüpidest. Enne kui asume asja kallale, peab selgitama veel ühte olulist terminit – sõjalaeva klass. Kuna tööstuslikke meetodeid kasutades on odavam ja igatpidi hõlpsam teha võimalikult sarnaseid asju võimalikult suures koguses, siis sellisel moel ehitatud sõjalaevade jada nimetatakse laevade klassiks ehk sõsarlaevadeks. Sõjalaeva klassi ei tohi segi ajada tsiviil- või kaubalaeva klassifikatsiooniga, mis on seotud hoopis selle ehitusjärelevalve, registreerimisega ja kindlustamisega.

Ümber sõnastades kunagist Eesti mereväe laevastiku ülemat – ilma laevadeta ei ole ka mereväge ning põhilised kombatandid on pealvee sõjalaevad, mis moodustavad enamiku merevägede tuumiku ja põhilise löögijõu. Nende eesmärk on sõdida nii teiste samasuguste pealveelaevade kui ka allveelaevade ja õhusihtmärkide vastu ning tabada ka sihtmärke maismaal. Põhiliste kombatantide hulka ei arvestata reeglina lennukikandjaid, dessantlaevu ja allveelaevu. Tänapäeval ei ole nende nimekiri üldse nii kirju nagu vanasti.

Pealvee sõjalaevad jaotuvad neljaks põhiliseks tüübiks, suuruselt kahanevas järjekorras: ristleja, hävitaja, fregatt, korvett. Artiklisarja avaosas vaatame neist lähemalt esimest, ristlejat.

RISTLEJA – SUURIM JA VÕIMSAM PEALVEELAEVADE TÜÜP

Purjelaevade ajastul nimetati ristlejaks ükskõik millist laeva, mille ülesandeks oli üksinda või väikse väekoondise koosseisus sooritada mereretk eesmärgiga vangistada või hävitada vaenlase kaubalaevu. Tulenevalt sellest pidi ristleja olema eelistatavalt heade meresõiduomadustega ja kiire, kuid mitte tingimata hambuni relvastatud, st „ristlejatena“ kasutati lahingulaevadest väiksemaid aluseid. Ristleja kui eraldi laevatüüp kujunes välja 19. sajandi viimasel kümnendil, selle all mõeldi just „sõjapidamiseks“ (ehk kaubanduse vastaseks) või kaugete kolooniate ja söebaaside turvamiseks ning „lipu näitamiseks“ mõeldud laeva.

Teise maailmasõja ajal oli ristleja erinevate metamorfooside tagajärjel soomustatuselt ja relvastuse tugevuselt üldiselt lahingulaevast järgmine laev. Reeglina oli ristleja lahingulaevast ka kiirem.

Iseseisvalt tegutsedes pidi ristleja kaitsma merekaubateid vastase ristlejate eest (ja vastupidi) või teostama luuret lahingulaevade tarbeks. Üksuses tegutsedes pakkus ristleja ennekõike õhukaitset, toetas maabumisi tulelöökidega pardarelvadest või tegutses suurema üksuse katteks. Ristlejad olid tänu 1920.–30. aastate kokkulepetele (Washingtoni ja Londoni piirangulepped) enamasti kuni 10 000 t veeväljasurvega, kuid mõistagi leidus erandeid. Näiteks lahingulaevadega võrreldavad nn lahinguristlejad või vastupidi, kerged ristlejad. Loomulikult rikkusid piiranguid suuremal või vähemal määral kõik osapooled.

Ristlejate relvastus koosnes tavaliselt keskmise kaliibriga (6–8 tolli) suurtükkidest pealvee- ja maismaasihtmärkide jaoks ning arvukatest kergetest õhutõrjekahuritest. (Liitlaste sõjaaja parim relv oli 40 mm Boforsi kahur, mille järeltulija teenib endiselt kümnetes kaitsejõududes maal ja merel.) Allveelaevavastast relvastust toonastel ristlejatel tavaliselt ei olnud, see-eest oli ristleja üks esimesi laevatüüpe, mida hakati varustama lennukitega, seda just luure eesmärgiks. Suuremate ristlejate kered olid sobilikud ka väiksemateks lennukikandjateks, nõnda ehitatigi mõned neist selleks otstarbeks ümber (näiteks Ameerika Independence- ja Briti Courageous-klassid).

Teine maailmasõda oli ühtlasi lahingulaevade luigelaul, nii sai ristlejast pärast sõda suurim ja võimsam pealveelaevade tüüp, mis on kandunud edasi ka tänapäeva. Kuna esimesed sõjajärgsed raketirelvastuse süsteemid olid mõõdu poolest suured ja rasked, tundus ristleja hea platvorm uuele relvale. Nii tekkisid esimesed raketiristlejad Ameerika, Prantsusmaa, Itaalia ja isegi Madalmaade merevägedes. Siiski selgus, et sõjaaegse suurtükiristleja ümber ehitamine uute relvasüsteemide tarbeks ei ole ideaalne lahendus. Et ehitada laev, mis sobiks radarite, tuumaenergia ja rakettide ajastusse, oli otstarbekam alustada puhtalt lehelt. Kuid selliste laevade jaoks leidus raha ainult külma sõja üliriikidel USA-l ja NSV Liidul, teised pidid leppima väiksemate laevadega. Õnneks võimaldas tehnoloogia areng 1970. aastateks varustada raketirelvastusega ka väiksemaid laevu.

Ristlejad olid piisavalt suured, et mahutada esimese põlvkonna pealveelaevade jaoks mõeldud tuumareaktoreid. Tuumaristlejate võlu seisnes selles, et nad suutsid sõita sama kiiresti ja sama kaua kui uued tuumajõuajamiga lennukikandjad. Maailma esimene tuumajõuajamiga pealvee sõjalaev, Ameerika ristleja USS Long Beach, arvati teenistusse 1961. aasta sügisel ning järgnenud kahekümne aasta jooksul ehitati Ameerika mereväe tarbeks veel kaheksa erinevat tuumaristlejat. Nõukogude Liit võis teise riigina maailmas endale sellist kallist lõbu lubada ja ehitas kokku neli tuumaristlejat. Ometi osutasid tuumaristlejad kulukateks ja tehniliselt keerukateks laevadeks, mistõttu tänapäeval on kõik Ameerika tuumaristlejad maha kantud ja nende järglased põletavad fossiilkütust.

Tänapäeva ristleja on umbes 10 000 t ja suurema veeväljasurvega laev, mis on suuteline hästi toime tulema pealvee-, allvee- ja õhusõjapidamises ning ründama maismaasihtmärke. Lisaks on alus varustatud kõige vajalikuga sihtjõu staabielemendi toetuseks. Praegu leidub ristlejaid ametlikult ainult Ameerika Ühendriikide ja Venemaa Föderatsiooni merevägede koosseisus, kusjuures viimase omad kõik on NSV Liidu aegne pärand.

Ameerika Ühendriikide mereväe ristleja Lake Champlain

Foto: PETTY OFFICER 1ST CLASS TYLER FRASER/US NAVY

12 000 veeväljasurvega Slava-klass on tänapäeva ristleja mõõtu ning tegemist on allveetõrjele spetsialiseerunud Kara-klassi edasiarendusega. Laevade siluett on hästi äratuntav tänu kuueteistkümnele laevatõrjerakettide laskeseadmele välistekil. Tänaseks esindab seda laevaklassi kaks allesjäänud laeva, sest Musta mere laevastiku lipulaev Moskva põles maha ja uppus pärast Ukraina edukat rünnakut tänavu aprillis. Veidi vanemad Kirov-klassi tuumaristlejad olid Nõukogude Liidu mereväe kroonijuveelid, hiiglaslikud 28 000 t veeväljasurvega laevad. Ideoloogiliselt on tegemist tõelise „ristlejaga“, selle erinevusega, et kaubalaevade asemel pidi see jahtima hoopis Ameerika lennukikandja sihtüksusi, mida võimaldas laeva võimas relvastus ja suur autonoomsus tänu tuumajõuajamile. Sellest klassist on samuti alles ainult kaks laeva: Pjotr Velikii, mis teenib Põhjalaevastiku lipulaevana, ja Admiral Nahhimov, mis on remonditehases „moderniseerimisel“ juba viimased 23 aastat. Viimane asjaolu ilmestab, kui lootusetult kallid ja tehniliselt keerulised, kuid siiski ajale jalgu jäänud need laevad on. Kuna Nõukogude Liit ei järginud Läänes kombeks olnud laevade liigitamist, siis ametlikult on Admiral Kuznetsov samuti „lennuvahendeid kandev raskeristleja“, üldiselt peetakse seda siiski lennukikandjaks.

Ameerika mereväes seevastu on 20 võimsat Ticonderogaklassi ristlejat. Laevaklassi kummalist nime võib seletada sellega, et Ameerika ristlejad on nimetatud tähtsate lahingute järgi ja tegemist on Põhja-Ameerika põlisrahva kohanimega. Kuigi mõned nendest laevadest on üle 30 aasta vanad, on tänu USA oluliselt paremale tehnoloogiale ja korrapärasteks uuendusteks eraldatud piisavale rahastamisele tegemist hoopis teisel tasemel riistvaraga. Ticod, nagu neid hellitavalt kutsutakse, oli esimene laevaklass, mida varustati ülivõimsa lahingusüsteemiga Aegis, mille põhiline eesmärk oli kaitsta laevastikku Nõukogude massiivsete õhurünnakute eest. Sellel on piisav arvutusvõime, et hallata sadu õhusihtmärke korraga, ning pideva, 360-kraadise olukorrateadlikkuse tagavad jäigalt laeva kere külge kinnitatud moodsad elektroonilise kiirejuhtimisega radarid. Tänapäeval kasutatakse seda süsteemi kõikides meresõjapidamise valdkondades, sh „kosmosevastases“ tegevuses. Seetõttu on laev võimeline alla laskma nii satelliite kui ka väljaspool Maa atmosfääri lendavaid ballistilisi rakette. Laeval on kokku 122 püststardipesa, mida on sõltuvalt ülesandest võimalik laadida peaaegu kõikide Ameerika mereväes kasutusel olevate raketitüüpidega. Laeva vööris ja ahtris asub 5-tolline kahur – ka rakettide ajastul on laevasuurtükid endiselt tõhus relv. Ometi on nendegi laevade aeg varsti möödas, kuigi nende asendaja on veel lahtine. Lisaks Ticonderoga-klassi laevadele on ameeriklastel kasutusel ka kolm Zumwalt-klassi hävitajat, mida suuruse (16 000 t) ja sensorite järgi võib samuti liigitada ristlejateks. Kahjuks on see laevaklass teatud põhjustel ebaõnnestunud, mistõttu pole sellel mõtet pikemalt peatuda.

Laevu, mis on ristlejad kõige muu kui nime poolest, omavad veel Lõuna-Korea ja Hiina Rahvavabariigi merejõud. Korealaste laevaklassi Sejong the Great esindavad praegu kolm „hävitajat“, mis on nii suuremad kui ka raskemini relvastatud kui Ticonderogad, samuti varustatud Aegis lahingusüsteemiga ning läbisegi kodumaiste ja Ameerika sensorite ja relvadega. Kümnendi lõpuks valmib veel kolm sõsarlaeva, mis ei ole sugugi üllatav, võttes arvesse Põhja- Korea ballistiliste rakettide programmi arengut ja Hiina kõrgel tasemel võimeid. Hiinast rääkides tuleb mainida ka Renhai-klassi hävitajaid, mida oleks samuti paslik nimetada ristlejateks. Tegemist on oletatavalt kuni 13 000 t veeväljasurvega äärmiselt hästi relvastatud modernsete laevadega. Hiljuti avaldatud videod laskeharjutusest kinnitavad pikalt kestnud kahtlusi, et need laevad on varustatud keskmaa ballistiliste pealveetõrjerakettidega, mille sihtmärgiks on mõistagi Ameerika lennukikandjate sihtüksused. Samas nõuab Hiina enda tärkav lennukikandjate jõud võimsat õhukaitset, milleks Renhai-klass on suurepäraselt varustatud. Oletatakse, et Hiina ehitab 16 sellist laeva, millest saab suuruselt teine ristlejate jõud maailmamerel.

Järgneb

Lõuna-Korea mereväe ristleja Sejong the Great

Foto: MASS COMMUNICATION SPECIALIST 1ST CLASS BRAN- DON RAILE/US NAVY