OSALISEST SÕJAST SAI EUROOPA-AASIA SÕDA?

OSALISEST SÕJAST SAI EUROOPA-AASIA SÕDA?

Kogu Venemaa on kus rohkem, kus vähem sõjaolukorras koos kõige sellega kaasnevaga. Poliitkorrektsus, õigemini poliitvaled, millega Kreml oli enda vallutustegevust muule maailmale selgitanud Nõukogude impeeriumi päevist peale, on järsku otsas.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Nende ridade kirjutamise ajal 20. oktoobril on 24. veebruaril alanud Venemaa sõjaline erioperatsioon viinud sõjaseisukorra kehtestamiseni neljas agressori poolt okupeeritud Ukraina piirkonnas, kraad nõrgema territoriaalkaitse kehtestamiseni Krimmis, Sevastoopolis ja kuues Ukrainaga piirnevas oblastis, veel kraad nõrgema režiimi kehtestamiseni Venemaa keskja lõuna sõjaväeringkonna aladel ning neist veel nõrgema erirežiimi kehtestamisele kõigis Venemaa subjektides.

Tuletan meelde, et oma rünnakut Gruusiale 2008. aastal tituleeris Kreml algusest peale kui „rahule sundimise operatsiooni“, mille olla tinginud vajadus anda vastulöök kallaletungile Venemaa rahusõduritele.

Kallaleminek Ukrainale veebruaris 2014 toimus samuti sõda kuulutamata. Järjekordselt üllatatud NATO-le väideti kaua, et nn rohelised mehikesed polevatki Vene armee, säärast vormi saavat igast külapoest osta, ent sobival hetkel tunnistati tehtu omaks koguni medaliga „Krimmi tagastamise eest 20. veebruar – 18. märts 2014“.

Samaegselt Ida-Ukrainas vallandatu omaksvõtt sündis lõplikult alles pärast nende alade annekteerimist 30. septembril tõdemusega: nüüd fikseerime sealse sõjaseisu Venemaa Föderatsiooni raames.

SÕJA NIMI

Tegelikult polnud see osalise sõja jutt ainult Moskva oma. Seis rahvusvahelistes suhetes – Obama administratsioon USA-s eelistas eemalejäämist, Nord Streamide ehitajad Merkel ja Hollande aga üritasid harjutada Ukrainat Minski lepetega ja muud maailma mõttega teha Venemaale territoriaalseid loovutusi – oli säärane, et Kiiev tegi seda „osalise raseduse“ mängu kaasa.

Igal juhul kuulutati vastusõdimine Ida-Ukrainas 15. aprillil 2014 „terrorismivastaseks operatsiooniks“ (ATO) ja selle toimumisala „tsooniks“ (Zona ATO). Veebruaris 2018 nimetati ATO ümber Ühendatud Jõudude operatsiooniks (Zona OOS) ehk ka Ukraina ise pisendas toimuvat nii ruumiliselt kui sisuliselt ja poliitkorrektne muu maailm aktsepteeris seda.

Mõistagi hellitati lootust, et toimuvat pisendades – ja koguni vastastikku – on kunagi võimalik jõuda kumbagi poolt rahuldava lahenduseni, ent paraku nii ei läinud.

Põhjuseks asjaolu, et suurriikliku positsioneerimise kõrval tuli Washingtonil, Berliinil ja Pariisil kaasa lüüa Venemaa tegevust taunivates aktsioonides – Kremli ettevõetu Euroopas oli enam kui väljakutsuv kogu maailma rahule ja julgeolekule ning vallandus sanktsioonide poliitika. Selle toime ja ajaline venimine ei saanud Moskvat rahuldada ning pärast presidendivahetust USA-s ja viimase sõjalist lüüasaamist Afganistanis (august 2021) heideti maskid eest – 15. detsembril 2021 sai kogu maailm teada, et Kreml tegeleb hoopiski Venemaa impeeriumi taastamisega ja USA-le pakutakse Euroopa ümberjagamist nii, et NATO loobub oma viimase 25 aasta edusammudest ja Ukraina jääb Venemaa mõjusfääri.

Puhkenud positsioonisõja tipuks kujunes USA jt NATO saadikute lahkumine ja saatkondade sulgemine Kiievis. Eks pärast sõda selgu, kas tegu oli kavala manöövriga või tõesti ei usutud ukrainlaste vastupanuvõimesse. Igal juhul kordus see, millega 1939. aastal sai hakkama üksi jäetud Soome – kogu riik ja rahvas hakkas agressorile vastu, president Zelenskõi osutus enam kui võimekaks sõjajuhiks ja Moskva osaline sõjakäik jooksis kraavi.

Demokraatlik maailm koondus ukrainlaste selja taha ja läks lahti Ukraina varustamine relvadega. Seda kaheksa aastat varem omaks võetud sõjatandrit arvestades. Kui keegi pidi oma esialgseid kavu muutma, siis oli selleks Venemaa.

DROONIDE MÄNG

Putini ülal kajastatud 19. oktoobri ukaasid lõid sõdimise mõttes selgelt uue seisu. Veebruaris vallandatud suure sõja tandriks oli seni 1100-kilomeetrine rinne Ida-ja Kagu-Ukrainas, ent Venemaa jagas ka regulaarseid õhulööke kogu Ukraina territooriumi pihta, kust iganes sai.

Otsest sõjategevust pole VF enda pinnal toimunud. Küll on toimunud mõned tähelepanu pälvinud diversiooniaktid Venemaa okupeeritud aladel. Neist tuntuim oli plahvatus Krimmi sillal (8. oktoober), mille korraldajad selguvad ilmselt samuti alles pärast sõda.

Täna tuleb tõdeda, et kogu Venemaast on ametlikult saanud Ukraina pinnal käiva sõja osapool ja tagala. Reaalsus, mida viimati püüti eitada mõiste „osaline mobilisatsioon“ kasutamisega (21. september).

Sõjateatri laienemisele lisaks on tulnud juurde agressioonis kaasalööjaid. Suureks sõjaks valmistumise päevil ilmusid Venemaa väed teatavasti ka Valgevene pinnale, kust on korduvalt antud õhulööke Ukraina territooriumi pihta, õigustuseks asjaolu, et tegu on liitriigiga.

Venemaa õhurünnakud oktoobris paljastasid aga selle, mida pikalt prognoositi – Moskva raketivarud on selgelt ammendumas, kuid neile on leitud asendus Iraani päritolu droonide näol. Nende kasutamine, tõsi, n-ö valenime all, tuvastati juba septembris ja see tõi kaasa Ukraina ja Iraani suhete teravnemise.

Oktoobri teisel dekaadil toimunud Ukraina energiaallikate masspommitamisel olid need kamikazedeks kutsutud droonid vaat et Venemaa pearelvaks. Selle ametlik eitus tuletab meelde Aserbaidžaani-Armeenia sõda 2020. aastal, kus samuti udutati Türgi toodetud droonide kasutamise üle, kuniks sõja lõpetanud võiduparaaadil Bakuus marssisid Aserbaidžaani vägede järel ka Türgi väeosad!

Droonid on küll säärane sõjariist, mida saab lendu lasta ükskõik kes, ent nende kasutuselevõtt sõja käigus ja agressori poolt teeb nende omanikest ikkagi agressori kaasosalise.

KOLMAS MAAILMASÕDA?

Asjaolu, et sõjatandri mastaabid on järsult suurenenud, samuti Iraani droonide laialdane kasutamine tõstatavad taas küsimuse, kas tegu on Vene-Ukraina või (kolmanda) maailmasõjaga.

Venemaa ei ründa ju enam üksi! Sõditakse küll vaid Euroopas, kuid sõja põhjustatud sanktsioonide ja vastusanktsioonidega hõlmatud riike ja kompaniisid on kõikidel kontinentidel. Ukrainat toetavad suured rahvusvahelised ühendused alates NATO-st ja Euroopa Liidust, Venemaa on Ukraina abistamise ja sanktsioonide tõttu kuulutanud 52 riiki ebasõbralikeks jne.

Samas on sõda maailmas kaasa toonud olulised geograafilised ja geopoliitilised nihked. Venemaa sõjardite jõhkrus ja üksmeelne toetus „provotseerimata kallaletungi“ ohvrile Ukrainale sünnitas kiiresti kogu Euroopa sõjalis-poliitilise ühinemise (Soome ja Rootsi NATO-sse!). Venemaa aga oli ja on jäänud üksi ning värskelt päevakorda tõusnud Iraani droonid üksnes rõhutavad seda, et ta on üksi ... Aasias.

Venemaa on viimastel nädalatel mobiliseerinud nn russkii mir’i ehk kaasmaalaskonna välismaal. Euroopa riikides asuvate kaasmaalaste seekordne konverents peeti oktoobris Istanbulis, mis kajastab reaalset olukorda – ükski Euroopa riik ei soovi täna säärast üritust enda pinnale.

Kui veel lisada, et president Putin on sõja päevil käinud Dušanbes ja Aşgabatis (28.–29. juuni), Teheranis (19. juuli), Samarkandis (15.–16. september), Astanas (13–15. oktoober) ja kohtunud kolme Aasia liidriga Vladivostokis (7. september), et lahtine on tema sõit G20 kohtumisele Bali saarel (november), ent rohkem kindel osalus „Venemaa – moslemi maailma“ tippkohtumisel Kuala Lumpuris (kevad 2023), siis on ju Venemaa välispoliitika üle kolinud Aasiasse. Fakt, mida Venemaa välisminister Lavrov üksnes rõhutab. Ehk siis Ukraina-Venemaa sõda on toetajaid riike ja piirkondi silmas pidades muutunud USA/Euroopa-Aasia sõjaks!?