REALPOLITIK 21. SAJANDIL: MIKS JA KUIDAS PAKUTAKSE PUTINILE PEHMETMAANDUMIST?

REALPOLITIK 21. SAJANDIL: MIKS JA KUIDAS PAKUTAKSE PUTINILE PEHMETMAANDUMIST?

Oleme tunnistajaks Ukraina sõja uuele etapile. Ukrainlaste rünnak Kertši sillale ning sellele järgnenud Venemaa vasturünnakud Kiievi ja teiste Ukraina linnade elektritaristu ja elumajade vastu näitavad, et sõda hoogustub. Ent kui tuliseks tapatalgud lähevad ja kas tulevikus tabab meid tuumasõda?

Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku asjatundja

Venemaa agressioon Ukraina vastu on kõigiti rahvusvaheline sõda. Ukraina sõda tuleb peatada, et see ei võtaks selliseid mõõtmeid, mis on ohuks kogu maailmale, mitte ainult Ukrainale. Sellest hoolimata ei saa NATO, täpsemalt selle liikmed, riskida Venemaa otsese ründamisega. Putinil on tuumarelvad, samuti on Venemaa jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. Kui Kreml ei saa ukrainlaste käest lahinguväljal otsustavalt peksa, ei lahku Vene armee Ukraina territooriumilt niisama kergelt. Putin tunnistab ainult toorest ja brutaalset jõudu. Selline olukord teeb Ukrainast NATO jaoks ideaalse, kuigi hukkunute arvu poolest väga kuluka kunde.

Igal juhul soovivad nii Venemaa kui lääneriigid, et sõda jääks Ukraina territooriumile ega laieneks mujale Euroopasse. Vähemalt konventsionaalne, nn raske soomuse ja kaevikusõda. Asümmeetriline sõjategevus, sh diplomaatia, sabotaaž, info- ja kognitiivsed relvad jms on ammugi jõudnud Euroopa riikide piiridele ja piiresse.

President Vladimir Putini kalkulatsioon on Ukraina sõja algusest peale põhinenud kahel eeldusel. Esiteks, Vene tuumarelvad hoiavad lääne sõjalise sekkumise ära, sest kardetakse nn kolmandat maailmasõda. Mis on igati õige, sest otsesest sõjalisest sekkumisest on in corpore hoidunud kõik NATO riigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega.

Ja teiseks, Euroopa energiasõltuvus Moskvast summutab kõik lääne sanktsioonid. Vaatamata kaheksale sanktsioonide paketile, energiaekspordi piiramise suunatud meetmetele ja Ukraina üleskutsetele kogu tuumakaubandusele embargo kehtestada voolab näiteks Vene tuumakütus jätkuvalt Euroopasse. Ühesõnaga, pikas perspektiivis kasutatakse neid asjaolusid, et sundida Kiievit mingil viisil Putini nõudmistele järele andma.

USA ja tema liitlased on omalt poolt samuti püüdnud konflikti piirata, tunnistades, et kuigi Kiiev võitleb oma ellujäämise eest iseseisva suveräänse riigina, on lääne esimene poliitiline prioriteet vältida üleüldist sõda Euroopas. Putini sagedane ja räige tuumaähvardus on mõeldud selleks, et tuletada läänele meelde, et nende sekkumine – isegi läänemaailma jätkuv sõjaline toetus Kiievile – ohustab üleilmset julgeolekut.

BIDEN PAKKUS PUTINILE „VÕITU“

Sõja selline raamistamine selgitab pidevaid üleskutseid lahendada konflikt läbirääkimiste abil. Paljude jõupingutused sõja lõpetamiseks, alates Prantsuse presidendist Emmanuel Macronist kuni miljardär Elon Muskini, keskenduvad läbirääkimiste vajadusele. Selle all peetakse silmas Ukraina kompromissi (loe: territooriumi loovutamist) näiteks Krimmi asjus, või loobumist alatiseks plaanist ühineda NATO-ga.

Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ütles CNN-is Jake Tapperile antud intervjuus, et Putin „võiks lihtsalt tasahilju lahkuda ja oma positsiooni Venemaal säilitada“, sest on küsitav, kas Putin saaks võimul püsida ilma mingi võiduta. Seejuures arvas Biden, et Putin võiks öelda Vene rahvale, „et Ukraina sõda oli midagi, mida ta pidas mõistlikuks, aga nüüd on ta saavutanud selle, mida ta tahtis, ja on aeg venelased koju tuua“.

Teisisõnu, lääs peaks pakkuma Venemaa presidendile lootusetust olukorrast „väljapääsu“. See tähendaks, et ta saaks sõlmida relvarahu, mis pakuks Venemaale teatavat sõjalist edu Ukrainas. Putin saaks seda oma rahvale näidata ja müüa „võiduna“. Mõnede vaatlejate hinnangul andis Biden mõista, et Putini nn võidu korral taluksid Ameerika Ühendriigid sõjakurjategija võimule jäämist.

21. oktoobril Valge Maja pressikonverentsil kinnitas Biden siiski, et Ameerika Ühendriigid jätkavad järjekindlalt Ukraina abistamist ja toetamist. „Kui Ühendriigid toetavad Ukrainat, toetatakse Ukraina kaudu kogu Euroopat ja NATO-t. Kas arvate, et kui president Putin tegeleb ainult Ukrainaga, on asi sellega lõppenud? Ei,“ märkis USA president.

Ühendriigid on andnud Ukrainale 17,6 miljardit USA dollarit julgeolekuabi alates hetkest, mil Venemaa tungis 24. veebruaril Ukrainasse. Kuid välisabi võib olla raske jälgida ja eristada raha, mida valitsused on lubanud ja mida nad on tegelikult andnud. Mõne mitteametliku hinnangu järgi on USA toetanud Ukrainat tänavu palju suurema summaga, ligikaudu 40 miljardi dollariga. Samal ajal on Euroopa riigid annetanud Ukrainale hinnanguliselt 29 miljardit eurot ehk üle 28,3 miljardi dollari julgeoleku-, finants- ja humanitaarabi – arvestamata seejuures Ukraina pagulastele antavat täiendavat abi.

Kuigi Bideni sõnad võivad Putinile pakkuda enam-vähem viisaka näoga väljapääsu sõjast, ei ole see midagi sellist, mida Vene isevalitseja kaalub. Putin on nüüdseks Venemaad valitsenud juba 22 aastat. Selle aja jooksul on ta süstemaatiliselt kõrvaldanud Kremli laua äärest igasuguse opositsiooni ja kõik eriarvamused. Seega, ükskõik kui halvasti Kremli „erioperatsioon“ läheb, ei kuula Putin kedagi ja keeldub kaalumast midagi muud kui halvimal juhul osalist edu, mida ta saab nimetada võiduks.

PERVERSNE KINNISIDEE

Ent mis saab edasi? Mis toimub Putini peas? See küsimus presidendi peas toimuva kohta kajab kogu maailmas. Isegi Peking ja New Delhi ei taha, et Kreml kasutaks Ukraina vastu tuumarelva. Lõppude lõpuks võib isegi Putini „piiratud“ esimene löök, nagu president Biden hoiatas, väljuda kontrolli alt ja eskaleeruda Armageddonini.

Viimati kaalus maailm kõige süngemat stsenaariumi tõsiselt Kuuba raketikriisi ajal täpselt 60 aastat tagasi, 1962. aasta oktoobris. Toona leppisid Washingtoni ja Moskva juhid siiski salaja kokku, lepe tuli päevavalgele alles palju hiljem. Ukraina sõda on aga teistsugune. Esiteks näib, et Biden ja Putin – erinevalt John F. Kennedyst ja Nikita Hruštšovist – omavahel ei räägi.

Lääne suurriike sunnib Putinile pehme maandumise variante otsima eeldus, et Putin ei saa enam ise taanduda – Ukrainast taganedes või isegi kaotust tunnistades –, sest ta kaotaks võimu ja võib-olla ka elu. Seetõttu vajab ta lääne abi. See on omamoodi lõks, mis viib teise narratiivini, mille abil ta saaks oma Vene kodupublikule võitu kuulutada ja poliitiliselt ellu jääda.

Mõned eksperdid, näiteks Timothy Snyder Yale'i ülikoolist, peavad lääneriikide kinnisideed Putinile pehmet maandumist pakkuda „sügavalt perversseks“. Putin „ei vaja meie abi reaalses maailmas, et luua venelastele rahustavaid fiktsioone. Ta on seda teinud juba 20 aastat ilma meie abita“, kontrollides Venemaa meediat ja luues virtuaalse reaalsuse, kus tal on alati olemas põgenemistee. Alati, kui asjad ei lähe talle korda, kuulutab ta lihtsalt võitu ja vahetab teemat. Ja venelased teesklevad, et usuvad teda.

Vastuargument Snyderi käsitlusele on see, et Putin võib olla kaotanud kontrolli oma loodud virtuaalse reaalsuse üle. Vene armee on liiga paljudel Ukraina lahinguväljadel liiga piinlikul kombel purustatud, et Putini propagandafiktsioonid oleksid enam usutavad. Kuna Putin on nurka surutud rott, ja seda rohkem kodus kui välismaal, ei näe ta seetõttu muud võimalust kui eskaleerumine.

Ta mobiliseerib sadu tuhandeid reserviste Ukraina sõtta. Ta annekteerib hoolimatult veel neli Ukraina piirkonda ja seejärel avab nende kohal oma tuumavihmavarju. Ta pommitab Ukraina tsiviilelanikke. Ta elavdab sabotaaži ja hübriidsõda NATO riikide sees. See tee, mille Putin on praegu valinud, viib meid kardetavasti lõpuks tuumasõjani juhul, kui suured lääneriigid ei võimalda sõjakurjategijal pehmelt maanduda.

See arutluskäik toob aga esile veel ühe erinevuse Ukraina sõja ja Kuuba raketikriisi vahel. 1962. aastal olid ainsad vastased kaks suurt tuumariiki ja pingete maandamine seisnes ühe salajases möönduses teisele. Vastutasuks selle eest, et Nõukogude Liit tõmbab tuumarelvad Kuubalt välja, viiks USA oma lõhkepead välja Türgist. Tänapäeval seevastu hõlmaksid kõik mõeldavad pingelõdvendused asju, mis ei kuulu Ameerika Ühendriikidele.

MILLEGA KAUPLEB LÄÄS?

USA juhitud lääs peaks pakkuma Putinile midagi sellist, mida ta on viimase aasta jooksul oma paljudes sõnavõttudes nõudnud. Kõige ilmsemalt oleks see Krimm või teised Ukraina territooriumid, mille Kreml on nüüdseks hõivanud. Kui NATO ütleks Moskvale, et Ukrainat ja Gruusiat ei lubata kunagi alliansiga liituda, leiaks see vähe toetust ka NATO sees ja sellistes riikides nagu Rootsi ja Soome. Kuid välistada ei saa ka teatud tingimuste ja nõudmiste seadmist Venemaa naabruses paiknevate endiste Nõukogude liiduvabariikide, sh Eesti asjus. Kremli russkii mir’i narratiiv käsitleb ju Soomet, Baltimaid ja Poolat põliste ja ajalooliste Vene impeeriumi aladena.

Selline lähenemine sõja lõpetamiseks oleks põhimõtteliselt vigane. Kreml ega Kiiev ei ole huvitatud läbirääkimistest, sest nii Venemaa kui ka Ukraina usuvad, et neil on võitlemisest võita rohkem. Mõlemad pooled on veendunud, et nad suudavad võita. Iseasi, kuidas seda võitu ajaloos defineeritakse.

Ukrainat puudutavaid tehinguid saab teha ainult Kiiev (ja NATO-sse kuuluvate Balti riikide ja Poola jagamisest ei tuleks üldsegi midagi välja). Pärast oma südi vastupanu ja ridamisi saavutatud võite ei ole Ukraina kindlasti nõus sõjakurjategijaga mingisuguseid hämaraid leppeid sõlmima. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on korduvalt öelnud, et Ukraina ei nõustu millegi vähemaga kui Venemaa täieliku tagasitõmbumisega oma vallutatud territooriumilt, samuti on paljud läänes vastu igasugustele sõjalistele või rahalistele piirangutele, mida Kiievi suhtes kohaldatakse. Lääs vaevalt saab Kiievit – näiteks relvatarnete piiramisega – survestada kompromissile, mis tähendaks alistumist. Luhansk, Donetsk, Zaporižžja ja/või Herson ei ole Ukraina osad, mille üle saaks kaubelda Biden.

Lääneriikide iga selline järeleandmine tähendaks Putinile tegeliku võidu andmist ja traagilise pretsedendi loomist. Kaitstes ennast, võitleb Ukraina ka suveräänsuse, legitiimsuse, enesemääramise ja demokraatia põhimõtete eest, mis on lääne ja rahvusvahelise korra aluseks. Kui lääne suurriigid loobuvad neist põhimõtetest, siis premeeritakse agressiooni ja eriti tuumašantaaži. Misjärel hakkaks Putin planeerima oma järgmist sissetungi, mille suunaks oleksid suure tõenäosusega Baltimaad ja Poola.

Sama loogika järgi ei saa Bideni taotletav pehme maandumine kohustada NATO-t end vähendama või piirama. Putin tahab, et allianss viiks väed välja riikidest, mis kuulusid varem Nõukogude Liitu või Varssavi pakti. Kuid just Eesti, Läti, Leedu ja Poola tunnevad end Putini poolt kõige enam ohustatuna. Need riigid nõuavad oma idarindele rohkem ja tugevamaid sõjalisi garantiisid. Samadel põhjustel tahavad soomlased ja rootslased liituda alliansiga.

Iga NATO järeleandmine tähendaks Putini agressiooni premeerimist. Mis veelgi hullem, see seaks kahtluse alla NATO peamise põhimõtte „üks kõigi, kõik ühe eest“ ehk artikli 5: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu, allianss kaitseb iga ruutsentimeetrit oma territooriumist.

Kas lääneriigid võiksid pakkuda Putinile muid kõrvalteid? Raske oleks näha, milliseid. Alates 24. veebruarist kehtestatud sanktsioonide leevendamine ei avalda Putinile ega tema kodumaisele sihtrühmale suuremat muljet. Isegi Ukraina „soomestamine“ ei toimiks. Lääs peaks ikkagi Ukrainat relvastama juhuks, kui Putin kahe aasta pärast uuesti ründab. Pealegi ei usuks venelased sel juhul, et Ukraina on tegelikult neutraalne.

KATASTROOFILINE LAEVADE PÕLETAMINE

Niisiis, sõjakurjategijale ei ole võimalik pakkuda mingit „viisakat“ väljapääsu Ukraina sõjast. Tekkinud olukorras ei ole süüdi Biden ega ükski teine lääne liider. See on hoopis Putini paljude katastroofiliste valearvestuste tagajärg. Ta on oma laevu ükshaaval põletanud, unustades, et ta ei ole Hernan Cortez ja ukrainlased ei ole asteegid. Oleme tagasi külma sõja kõige tumedamates stsenaariumides, mängides mänguteooriat vangide dilemmade ja kana kohta ning andes märku vastastikuse tagatud hävitamise ähvardustest. See on Putini pärand.

Ukraina sõjaline edu ja oma territooriumi järjekindel tagasivõtmine näitavad, et tänu paremale väljaõppele, logistikale, luurele, varustusele ja võitlusmoraalile on sõja käik muutunud. Ent talveks valmistumine, Ukraina elektritaristu ründamine, samuti reservväelaste massiline mobiliseerimine ja korrapärased tuumaähvardused viitavad Moskva veendumusele, et pikemas perspektiivis suudetakse murda Ukraina ja tema lääne toetajate tahe.

Võib-olla veelgi olulisem on aga see, et sõja käsitlemisel jääb tähelepanuta laiem probleem, mida kujutab Putini sissetung Ukrainasse endast tervikuna nii Euroopa julgeolekukorraldusele kui rahvusvahelise süsteemi reeglitele. Lühidalt öeldes ei piirdu probleem ainult Ukraina sõjaga, vaid seisneb selles, et üks maailma suurriik on läinud üle piiri ja loobunud mittesekkumise aluspõhimõtete järgimisest.

Putini Venemaa on täielikult loobunud loogikast, mis on rahvusvahelise julgeolekusüsteemi keskmeks. Seejuures on Kreml teinud seda, kasutades tuumasõjaga ähvardamist oma lähenemisviisi keskse elemendina. Putin on üheselt näidanud, et tema imperialistlikud eesmärgid ei piirdu aladega, mille ta kuulutas hiljuti Venemaaks. Vene impeeriumi eesmärgid ulatuvad Ukrainasse ja kõikidesse venekeelsetesse enklaavidesse Euroopas, sh Balti riikidesse ja Moldovasse.

Samuti on Venemaa alates 2015. aastast toetanud Bashar al-Assadi Süüria režiimi, võimaldades tal kasutada mürkgaasi oma rahva vastu. Vene sõdurid on Wagneri armeeüksuse kaudu olnud veriselt aktiivsed ka Aafrikas, kus wagnerlaste jõupingutused edendavad Moskva poliitilist mõju ja kaubandushuvisid.

Nii Lähis-Idas kui Aafrikas kasutab Venemaa ära selle, mida Kreml näeb strateegilise vaakumina ja mille on tekitanud Ameerika Ühendriikide kõhklused. Nõudes selgesõnaliselt USA juhitud rahvusvahelise korra lõpetamist, tegutseb Putin alternatiivse plaani järgi muuta rahvusvahelist süsteemi nii, et Venemaa enesekeskse impeeriumi mõju aina enam edeneks.

METSALINE TULEB NÄLGA JÄTTA

Venemaale järeleandmiste tegemine Ukraina arvelt ei aitaks Venemaa imperialistlikke võimupüüdlusi leevendada. Vastupidi, see ainult toidaks metsalist. Euroopa ja rahvusvahelised piirid laiemalt oleksid igavesti avatud ohtlikele ja ootamatutele olukordadele, sest riigikoguski terroristlikuks režiimiks kuulutatud Venemaa Föderatsioon on oma käitumises ettearvamatu. Seejuures pole oluline, kas Kremli peremehe nimi on Putin või miski muu.

See, kuidas Ukraina sõda lõpeb, on eluliselt oluline väljaspool Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piire. Venemaa nõue ja eeldus – nn russkii mir’i narratiiv –, et piirkonnad, kus räägitakse vene keelt ja elab laialdane vene diasporaa (nagu nt Eesti), peaksid vaieldamatult olema Venemaa osad, on ilmselge viide Taiwani ja Hiina vahelisele konfliktile. Kui täituks Kremli unelm, poleks rahvusvahelisel kogukonnal moraalset ega sisulist õigust kritiseerida ka Hiina käitumist Taiwaniga.

Veelgi olulisem on aga see, et Putini tuumaähvardused tekitavad küsimusi, milline on tuumarelvade tegelik roll rahvusvahelises julgeolekus. Paljud vaatlejad Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taiwanis ja kaugemalgi arvavad, et tuumarelvade omamine on ainus julgeolekugarantii. Kui tuumaohuga vehkimine võimaldab nõrgal armeel okupeerida territooriume ja võita sõdu, siis oleks sel viisil loodud pretsedent äärmiselt ohtlik.

Ent kui Putini ähvarduse või taktikaliste tuumarelvade kasutamisega kaasneks Venemaa kaotus Ukraina sõjas, siis saadetaks rahvusvahelisele kogukonnale signaal, mis vähendaks tuumarelvade sisulist ja moraalset staatust. Kui mitte midagi muud, siis oleks see väärt, et toetada Ukraina võitlust võiduka lõpuni.