Unistus džiibist ehk Tonnine maastur – jalaväelase saapasäästja Sõduritee pole asfalt, teab iga jalaväelane. Et sõduri jalavaeva kergendada, on autotootjad loonud hulga maastikuautosid. Laias laastus on nende põhilisteks väljatöötajateks olnud ameeriklased ja sakslased, venelased ja jaapanlased on olnud aga nende usinad jäljendajad. Eesti kaitsevägi on kasutanud nii Ameerikas toodetud maastikuautosid kui ka Saksamaa uusimaid sõjaväemaastureid. Nende saamislugu on olnud aga kirev. Tekst: IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor Teine maailmasõda tõi sõjatandrile rohkesti legendiks muutunud sõjamasinaid. Need polnud üksnes võimsa soomuse ja suure tulejõuga rasked tankid või soomusautod. 1930.–40. aastatel tormilise arengu läbi teinud autotööstuse toodang ei kartnud enam teedeta maastikku ning õppis viima oma reisijad kõikjale, kuhu inimjalg astunud. Enam polnud auto lihtsalt jalaväelase toetaja lahingus või lahinguväljale sõidutaja, vaid jalaväelane sai auto oma liikumisvahendiks kõikjal, kuhu ta läks. Arvukate maastiku läbimiseks mõeldud sõidukimudelite seas muutusid tõelisteks legendideks, mida valmistati suurte partiidena ja mille seiklustest pajatasid veteranid, siiski vaid mõned kerged soomustamata luuresõidukid. Teise maailmasõja aastatel vurasid kõikjal maakera lahingutest küntud maastikel sakslaste Kübelwagen Typ 82, ameeriklaste Willys MB ja Ford GPW ning venelaste GAZ 64 ja 67.
Täiuslikud ja kallid Saksa autod
Saksamaal 1933. aastal võimule tulnud kättemaksuhimuline kantsler ei likvideerinud ainult tööpuudust,
46
8 | 2018
lastes Saksamaa täis ehitada laiu ja tugevaid autobahn’e, vaid innustas ka Saksamaa autotootjaid välja töötama sõjasõiduks kohaseid sõidukeid, mis suudaksid sõdureid ja suurtükke vedades edasi vurada ka siis, kui autobahn otsa lõpeb. Saksa sõjasõidukitepargi markeeringute rägastik on paras peavalu. Seepärast toome siinkohal mõned näited Saksa omapärastest, kahe vedava silla vahel sageli passiivset (tagavara)rataste paari omavatest maasturitest tootjate järgi. Suuremad meeskonnaautod olid sageli poolteisetonnise kandevõimega (kandevõimet näitas marginimes kood: 1500A). Kõige võimekam ja kaalult kergeim oli Ferdinand Porsche loodud kaheksamehesõiduk Steyr 270 1500A, mida toodeti Austrias Steyri tehases (sarnased sõidukid olid Mercedes Benz 1500A ja Phaenomen Granit 1500A). Aastatel 1941–1944 tehti neid kokku 12 450 tk. Aastatel 1936–1943 tootis mitmeid raskeid, 3–4tonniseid maastikusuutlikke automudeleid ka Auto Union. Olgu siin nimetatud Auto Union / Horch 108, mida toodeti 10 036 tk, või kergem meeskonnaauto Horch 901, mida aastatel 1937–1943
tarniti 14 911 tk. Lisaks toodeti Auto Unioniga ühinenud Wandereri tehases 16 000 Wanderer 901-e. 1936. aastal tuli oma 1,7tonnise, nelja pööratava ja vedava rattaga meeskonnasõidukiga välja Stettinis (praegu Poola Szczecin) asuv Stoewer oma mudeliga R180 Spezial ja hiljem ka R200 Spezial. (Selle tehase sisustus veeti pärast sõda Nõukogude Liitu. Seetõttu pole ehk vaja imestadagi, et need sõidukid meenutasid väliselt väga Nõukogude Liidus 1953. aastal välja tulnud GAZ 69-t ja eriti 1956. aastal üllitatud GAZ 69A-d). Neid sõidukeid valmistati tootmisvõimsuste nappimise tõttu ka Hannoveris Hanomag Typ 20B ja Baierimaal BMW 325 nime all. Aastatel 1936–1944 toodeti erinevaid modifi katsioone kokku ca 13 000. Hamburgis kergeveokeid teinud Vidal & Sohn Tempo-Werk GmbH hakkas tootma esi- ja tagamootoriga, veidi üle tonni kaaluvat, nelja vedava ja pööratava rattaga, neljavõi kuuekohalist meeskonnaautot Tempo G 1200. Neid toodeti aastatel 1936–1943 1243 tk, kuid sõja keskel loobuti neist kui ebatõhusatest ja mittestandardsetest. Tempo G 1200 inspireeris oma suurepäraste maastikuläbivusomadustega ka Saksamaa kolmekümnendate aastate suure liitlase Nõukogude Liidu autokonstruktoreid (vt AR-NATI). Ka Mercedes Benz katsetas sõjale eelnenud aastatel sõjaväele mõeldud sõidukitega, Väiketiraažides toodeti 1935–1936 autot Mercedes 170VL (W139), aastatel 1937–1939 tehti 57 kahe vedava tagasillaga meeskonnaautot MB G4 (W31), millega Kolmanda riigi liidrid armastasid paraadidel eputada. Aastatel 1937–1941 tehti ka kolmas katse Wehrmachtile kerget maastikuautot pakkuda, kuid
