Noortejuht Intervjueeris Reelia Kolk Foto erakogu
KARLMIHKEL TRUU Karl-Mihkel Truu (27) elab Kuressaares ja on peaaegu aasta jagu tegutsenud Kuressaare Siioni koguduses noortejuhina. Igapäevast leiba teenib Karl-Mihkel tõlgina ja osutab ka väikeettevõtetele assistenditeenust. Lisaks õpib ta tarkvaraarendust ning kasvatab koos abikaasaga kolme last – kolmeaastast tüdrukut ja pea kaheaastaseks saavaid kaksikuid poisse.
Kuidas sattusid noortetööd tegema? See juhtus nii-öelda juhuslikult. 2020. aasta sügisel läks noorteka tiim laiali ja minul paluti jätkata. Otsustasin, et võtan noorteõhtute organiseerimise enda peale, aga juht ma küll pole. Paar kuud hiljem üksi Jumala ees olles tõusis südamesse palve: „Jumal, ma tahan olla nendele noortele hea noortejuht.“ Siis polnud enam mõtet kellegagi vaielda, tuli juhtima hakata!
Mismoodi sai alguse Sinu lugu Jumalaga? Usk on mind saatnud mingil määral väikesest peale – käisin pühapäevakoolis ja kasvasin üles kristlikus perekonnas. Kuid pärast pühapäevakooli ei leidnud ma omale enam sobivat kohta ja jäin kogudusest eemale. Sõbrad olid enamjaolt maailmast ja üritasin olla rohkem nende moodi. Tundsin end selles osas üsna
22 Pluss 3/2021 | www.plussmeedia.ee
kehvasti, kuid ei teadnud ka, mida muud teha. Ühel hetkel kutsus vana sõber pühapäevakoolist – Romeo Siibak – mu Siioni noortekatele, kus mind võeti vastu sellisena, nagu ma olin, ning seal tegin otsuse elada Jumalaga.
Mida põnevat on Jumal koguduses teinud? Üks noormees, kes oli meie koguduses mõnda aega käinud, võttis ühendust mu kodugrupikaaslasega ja tundis huvi Jumala vastu. Asjad arenesid kiiresti edasi. Ta tegi päästepalve ja võttis usku tõsiselt, kuid olid mitmed rasked võitlused. Paari mehega kodugrupist käisime palvetamas talle vabastust kurjadest vaimudest. Noormees vabanes paljust ja muutus hetkega silmnähtavalt – ta lausa rääkis nagu teine inimene! Ta sai lahti mitmetest oma ebakindlustest, kartustest ja suitsiidsetest mõtetest. Nüüd, peaaegu aasta hiljem, on ta usus väga tugev ja eeskujuks paljudele noortele.
