Puhkus Lätis 2022

Andris Struckis: purjekas elab sama kaua kui inimene.

Lk 12

Ziemeri teatrimõis. Lk 8 Aiaspaa keset põlde. Lk 13 Ettevõtlik seebimullipere. Lk 15 Autokogu röövis mehe eraelu. Lk 16 Uus teaduskeskus Vizium. Lk 20

20. juuni 2022

Fotod: LIAA, Sigulda turismiinfokeskus

PUHKUS LÄTIS

TEEMALEHT

Läti on taas avastamist väärt!

2 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

Lätlastel on taas sära silmis

Siguldas saab endiselt keset orgu otse köisraudtee vagonetist bendžit hüpata.

K

ui midagi üldse võib tänapäeval kindlalt väita, siis seda, et eestlased on Läti pärast koroonapandeemiat taas avastanud ja lätlastel selle üle vaid hea meel.

Meenub üks hiljutine eraviisiline Riias-käik, kui majutuseks valitud vanalinna hotellis

eestikeelset jutuvada pidevalt kuulda oli. Need olid nädalavahetuseks pidutsema saabunud eestlased. Õhtuses vanalinnas kandsid noormehed neiusid õlgadel ning viimaste kilked sumbusid üldisse tänavamelusse, hotellis kostus nende juttu koridori veel varastel hommikutundidelgi.

«Huvitav, kui tavaliselt on meie hotellis arvukalt leedu-

Sisukord number kaardil

1 1 1 2 3 3 4 5 5 5 5 5 6 7 8 9 10 11 12 13 13 14 15 16 17 17 18 19 19 19 20 21 22 23 24

lehekülje number

Sigulda uus loss Tarzani seikluspark Siguldas Lakeside’i kämping Siguldas Āraiši arheoloogiapark Vidzeme turismiinfokeskus Cēsises Cēsise endine arestimaja Ziemeri mõis Lõbusõidurong Alūksnes Tvaiks & Ogle kohvik Alūksnes Alūksne muuseum Alūksne velorikša Alūksne linnusevaremed Puude teadmiskeskus Rugājis Nahktooted Belinis Aiaspaa Malnavas Rēzekne Liepkalnsi tatratalu Klasicas Buru Guruga Rāzna järvel Endine veski Rekavas Mullipere Varakļānis Joogimeistrid Varakļānis Jelgava autonäitus Masti Chill & Grill Ozolniekis Ciecere järv Brocēnis Restoran Eat & Chill Salduses Happy Kids mängukeskus Salduses Pasiekste veski ja öömaja Kontserdisaal Latvija Ventspilsis Ventspilsi vabaõhumuuseum Teaduskeskus Vizium Ventspilsis Mazirbe Sklandrauside valmistamine Ušis Ameerika autod Milzkalnes Kolka neem Pērle Rada käsitöökeskus Engures

3 3 3 6 6 6 8 9 9 11 11 11 10 10 13 13 14 12 12 13 18 16 16 16 17 17 21 18 18 20 22 22 22 23 23

Foto: Sigulda turismiinfokeskus

lasi, siis tänavu hoopis eestlasi. Kas te teate, miks see nii on, miks nad nii massiliselt siin käivad?» uuris minult administraator, kui oma hommikusöögieelistusi üles märkisin. Oskasin vaid arvata, et ju on inimestel ilmselt kodus istumisest kõrini ning kõige lihtsam on sõita Lätti. Kuigi keel on teine, on meie rahvaste mentaalsus ja ajalugu väga

sarnased ning seetõttu pole meil raske teineteise seltskonnas hakkama saada.

Järgnevatel lehekülgedel me Riial pikemalt ei peatu, sest sinna leiavad eestlased niigi tee. Mainime vaid, et suured muutused on toimumas raudteejaama ümbruses ning bussijaamaski käivad Rail Balticu tõttu ümberehitustööd. Koroonapandeemia eel kirjutasime

pikalt Riia turu ühte paviljoni tekkinud suurest tänavatoidualast, kus nädalavahetustel diskosidki korraldati. Nüüd on see ajalugu – samas paviljonis ollakse keskendunud hoopis suveniiride ja käsitöö müügile.

Samas on Riia tsirkusehoone saanud – pärast paari aasta tagust põlengut – uue särava plekk-katuse ja kõik märgid näitavad, et see avatakse peatselt taas. Loomaaias köidab pilku uus ja ruumikas savanniala, kus sealsed asukad suurepäraselt, justkui peo peal eksponeeritud on. Ooperi- ja balletiteatrist leiab aga ikka hea hinnaga piletipakkumisi, mistõttu kõrgkultuuristki osasaamine on selles linnas taskukohaselt võimalik.

Kui oled aga hingelt rokkar, soovitan peatuda teispool Daugavat asuvas väikeses hotellis Two Wheels. Avastad end kohe sisse astudes avarast ja suure jookide valikuga baarist, astud vaid paar sammu edasi ning juba võidki oma numbritoas leiba luusse lasta.

Kui järgmine päev satub olema laupäev, on siinsamas kõrval kord nädalas avatud kuulus Kalnciemi turg ja kui on viitsimist, asub vaid jalutuskäigu kaugusel renoveeritud Āgenskalnsi turg. Puhas ja turvaline koht, kust ainult Lätis tehtavat ülimaitsvat suitsuliha ja -vorsti koju kaasa osta.

Teisel pool Daugavat asub ka suur kaubanduskeskus Rīga Plaza, kus kohtab kauplusi ja kaubamärke, millest meie oma koduses Eestis alles unistame.

Astuge kindlasti läbi plaza teiselt korruselt, seal saate keha kinnitamiseks valida suure hulga erinevate toitlustusasutuste vahel.

Niisiis keskendume järgnevatel lehekülgedel pigem Riiast väljapoole jäävatele paikade-

le. Alustame Siguldast, teeme põhjaliku tiiru Latgales ja Kuramaal ning võime kinnitada, et Läti on koroonapandeemiast tingitud kitsendustest taastunud. Jah, võib-olla on mõni toitlustusasutus olnud sunnitud pillid kotti pakkima või alles toibub pikalt suletud olekust, kuid üldjoontes on lätlastel sära silmis ning lootused turismi taastumiseks suured. Ka selles Puhkus Lätis numbris kohtate nii mõndagi turismiettevõtjat, kes loodab oma vastselt valminud majutus- või toitlustusettevõtet esimest korda aasta läbi avatuna hoida.

Ka selles Puhkus Lätis numbris kohtate nii mõndagi turismiettevõtjat, kes loodab oma vastselt valminud majutus- või toitlustusettevõtet esimest korda aasta läbi avatuna hoida.

«Kas vastab tõele, et eestlaste arvates on lätlastel kuus varvast? Kas te mõtlete päriselt nii?» pöördus seekordsel Läti-reisil minu poole hämmastunult üks selles lehes intervjueeritu, keskealine mees. Ta oli nimelt kuue varba juttu alles hiljuti kuulnud ja ega suutnud ära imestada, miks nii.

See imestus oli siiras ja tõeline, kuid ei sisaldanud endas etteheite grammigi. Tõelised naabritest sõbrad nii teineteisesse suhtuvadki.

Verni Leivak, erilehe toimetaja

Uuri lisaks, kuhu minna ja mida teha, leheküljelt www.latvia.travel

20

Vidzeme

23 21

Kurzeme

4

19

5

3

18 24

1

2 12

22

6

7 8

17 16

15

13

14

10 9 11

zemgale

Väljaannet toetab Läti investeerimisja arenguagentuur LIAA.

latgale

Erilehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@hotmail.com / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimeesgrupp.ee / Keeletoimetaja: Triin Ploom-Niitra / Küljendaja: Kristiina Sillandi / Väljaandja: AS Postimees Grupp, Tartu mnt 80, Tallinn

postimees, 20. juuni 2022

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 3

Euroopa kauneimas Kirjanike lossis kohtab tontigi Verni Leivak toimetaja

T

eadupärast on Läti ühes kauneimas paigas, Riiast vaid tunnise autosõidu kaugusel looduskaunis Siguldas mitu vana lossi.

Neist kõige uuem, see, kus veel hiljuti asus kohalik omavalitsus, on nüüd kogu oma uhkuses ajaloohuvilistele lahti.

Kui Sigulda vanim loss ehk ordulinnus, mis tegelikult paikneb kohe uue lossi kõrval, on pärit 13. sajandist ja teine, samuti iidne punastest tellistest Turaida piiskopilinnus, asub Siguldast ainult paari kilomeetri kaugusel, siis uue lossi ajalugu loetakse põhimõtteliselt aastast 1780, mil see sai Borchide suguvõsa omanduseks.

Monta Lusere ja Laura Junghane demonstreerivad ühe teise korruse Fotod: Sigulda turismiinfokeskus, Verni Leivak näituse audiogiidi.

Sanatoorium ja omavalitsus Ometi pole täna publikule nähtav interjöör pärit aastast 1922, vaid hoopis 1937. Kārlis Ulmanise valitsemise ajal (1936–1940) eraldas valitsus lossi ülalpidamiseks rohkesti raha ning vaid tänu sellele hoone sisemus täielikult uuendatud saigi. Tõsi, sel ajal pääses lossi torniukse kaudu, nüüd enam mitte.

Nõnda nägi loss välja kaugetel 1930. aastatel.

Tont ilmutab end kõigile

Eramust Kirjanike lossiks Sigulda giid Laura Junghane ja kohaliku turismiinfokeskuse juht Monta Lusere valgustavad, et loss sai tänapäevase kuue tänu sellele, et mõisniku Alexander Borchi tütar Olga abiellus 1867. aastal vürst Dmitri Kropotkiniga, tänu kelle edumeelsusele suured muutused toimuma hakkasid. Ümberehitustöödega jõuti lõpule neliteist aastat hiljem ning need said teoks Cēsise tuntud ehitusmeistri Janis Mengelise juhtimisel. Uus loss sai uue kuue lähtudes just sellest, et perel oleks seal mõnus elada.

«Pere polnud suur ja siin elati vaid suvel. Pärast seda, kui perepea Dmitri Harkivis tapeti, tuli kolmandat korda rase Olga siia elama oma kahe lapsega ja mõne teenijaga,» räägib Laura Junghane.

Idüll sai lõpu 1922. aasta märtsis, mil Läti Vabariik ametlikult välja kuulutati ning sellega seoses suur osa rikka proua Borchi varast riigistati, jättes daamile kolme lapsega kõigest 55 hektarit maad. Riigi omanduses olles muundus loss peagi algul ajakirjanike, siis kirjanike liidu koduks, mistõttu saigi tuntuks Kirjanike lossina.

seid loomingulisi õhtuid ja balle siin lunagi peeti! Tuntud nimed nagu Kārlis Skalbe, Aleksandrs Čaks, Jānis Akuraters ja Rainis olid neil alatihti kohal.

Puidust seinu kaunistavad Niklavs Strunke ornamendid, millel kujutatud kirjanikke või inspiratsiooni andvat Pegasust. Või siis rahvalaulude dainade esitajat või rahvapilli kokle mängijat.

«See oli kõige kaunim Kirjanike loss kogu Euroopas,» möönab Junghane, «isegi Prantsuse ajakirjad kirjutasid sellest.»

Erilist uhkust tunnevad lätlased lossi pearuumi lae luksusliku dekoori üle, millel on kujutatud päikest, tähti ning muid ornamente, mille autoriks on Alfrēds Birkhāns. Söögisaalis köidab aga teiste taieste seas pilku Niklavs Strunke «Söögiaeg».

Vt lähemalt tourism.sigulda.lv Vt kaardil lk 2 nr 1

ASTUGE SISSE. Sigulda uus loss on esmakordselt kõigile huvilistele avatud.

Kummitab!

Te vaid vaadake seda peasaali lage!

Arvake ära, mis see on? Kamin!

Nõukogude ajal kuulus loss mõistagi okupantidele ning siia võisid tulla vaid kommunismiideest enim ajupestud riigitegelased.

Stalini surma-aastal muundus hoone aga ametiühingu sanatooriumiks, kuhu taas vaid valitutel pääseda õnnestus.

Ning kui 1993. aastal Läti iseseisvumine taas välja kuulutati, kolis lossi Sigulda linnavalitsus.

Samas tuli jälle alustada põhjaliku renoveerimisega, sest sanatooriumi päevil oli kõik käest lastud. Ometi polnud kõike rahapuuduse tõttu taastada võimalik ning see sai teoks sootuks hiljem, ja vaid tänu Euroopa Liidu vastavatele fondidele.

Eriline õhkkond Turismiobjektina avati Sigulda uus loss alles mullu juunis, kuid koroonapiirangute tõttu pole see saanud teenitud tähelepanu. Nüüd, kui maski kandma ja oma vaktsineeritust kellelegi tõestama ei pea, ootab loss huviga külastajaid. Tõsi, üks väike osa lossi teisest korrusest on neile veel suletud, aga mitte kauaks, sest linnavalitsuse mõned kabinetid ei jää sinna arvatavasti igaveseks.

Tänaseid tulijaid võtab vastu siiani säilinud eriline õhkkond. Kirjanikele sobivad mõnusalt boheemlaslikud, ja erakordse maitsekusega loodud interjöörid nõuavad seisatumist, süvenemist ja nautimist. Milli-

Teisel korrusel, nagu ka lossi ümbritsevates hoonetes asusid kunagi luksuslikud hotellitoad. Keerdtrepil, mis sinna viib, saab aga silmitseda Niklavs Strunke suurepärast vitraaži «Neli aastaaega».

Täna saab teisel korrusel nautida kohalike kunstnike näitusi, mis regulaarselt kord kuus vahelduvad. Hiljuti olid seal vaatamiseks ja ostmiseks väljas teosed omapäraselt digitaalmaailmast inspireeritud maalinäituselt. Kunagi asus maalisaali lähedal ka restoran ning nii Laura Junghane kui Monta Lusere loodavad, et see ärkab lähiaastatel uuesti ellu.

Praegu saab interjööri seintelt uurida ajalooliste fotode näitust, mis mõistagi lossi kuulsusrikast ajalugu Gauja jõe kaldal peegeldavad.

Pole ime, et lossiga on seotud nii mõnigi tondilugu. Üks neist jutustab, et lossi valmimispeol said kutsutud ühiselt vaadata sellele pühendatud lavastust, mille sisuks oli vanas lossis elanud tondi ümberkolimine uude.

Ent tänagi on tuba, milles vaimu kohata, täiesti olemas.

Kindlasti peab sinna tuppa minema üksinda, sest ainult siis pidavat ta end näitama. Nii ongi. Artikli juures olevalt pildilt võivad nõrganärvilised end juba ette harjutada vaatepildiga, mis neile vett täis lastud vannivee pinnalt verdtarretava muusika saatel avaneb.

Menukas kontserdipaik Tänapäeval on loss populaarne noorpaaride naitumiskoht. Terrassil korraldatakse suvi läbi nii klassikalise kui ka džässmuusika kontserte. Uue lossi külje all ordulinnuse hoovil peetakse

Retk Sigulda uude lossi tasub aega ja vaeva.

Keerdtrepi lähedane vitraaž kujutab nelja aastaaega.

iga-aastast ooperifestivali, mis koroona tõttu lausa paar korda pidamata jäänud, aga ka muud.

Näiteks saab 22. juunil seal esinemas näha ja kuulda kuulsat Briti rokkbändi Placebot, hiljem aga kohalikku laulutähte Donsi või ansamblit Sound-

point. Augustis väisab Siguldat populaarne noorema põlve Inglise laulja ja laulukirjutaja James Arthur.

Kes aga niisama lossi koos tasuta audiogiidiga avastama tuleb, peab selle eest tasuma 4 eurot ja 50 senti. Tasub ära küll.

4 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

Vt lähemalt tarzans.lv/en Vt kaardil lk 2 nr 1

| www.latvia.travel

Puude vahel sõbrannadega asju ajada on tore.

Fotod: Sigulda turismiinfokeskus, Verni Leivak

No kes on enne näinud, et puude vahel õhus rattaga sõita saab!

TUNNE END JOHNNY WEISSMÜLLERINA. Tarzan kutsub!

Endine olümpiasportlane lõi edukad seikluspargid Verni Leivak toimetaja

L

ätis on kokku viis Tarzani-nimelist seiklusparki. Esimene ja suurim neist asub Siguldas ja nende kõigi omanik on endine olümpiasportlane Ivars Ciaguns.

Kes sattunud või satub Siguldasse, Jūrmalasse, Daugavpilsi, Tērvetesse või Liepājasse, teadku, et just nendes paikades on võimalik oma võimeid Tarzanina proovile panna. Isegi kui aastaid kukil pool sajandit või enam, pole ju mingisugune raskus istuda tõstukile ning lasta end sellel mäest üles sõidutada, nautida seal imeilusaid vaateid Gauja jõele ja kõrgustikele ning jälgida, kuidas noorem põlvkond pärast lühikest ohutusinstruktaaži puudele loodud seikluspargis kilgates oma osavust proovile pa-

neb. Tegelikult annab atraktsioone, mida Tarzanis kogu perele pakutakse, kokku lugeda, mistõttu jäägu nende täpne arv juba kohapeal avastada. Ütleme vaid, et neid on üle paarikümne.

Kõik algas nullist Kogu selle lõbu taga on aastatel 1998, 2002 ja 2006 peetud taliolümpiamängudel Lätit esindanud slaalomsuusataja Ivars Ciaguns, kes meiega lahkesti mõtteid vahetas.

«Tegin selle kõik nullist,» lausub Ivars valehäbita, «ma ei ostnud seda äri, ma lõin selle!»

Mehe sõnul heietas ta seikluspargi loomise mõtteid juba 2005. aastal, kui oli veel aktiivne suusataja.

«Olin oma elus palju aastaid elanud Norras, Austrias ja Itaalias ning pidevalt mööda suusatamiseks loodud paiku reisinud.

Samas olin saanud juba 27-aastaseks ning mõistsin, et suusatajakarjääri lõpp juba paistab,» avaldab ta. Just Austrias oligi ta näinud põnevaid seiklusparke, kus kasutati põnevuse

saavutamiseks bobikelke nagu need on populaarsed juba aastakümneid Siguldaski, tema kodukohas. Just seal asuvad teadupärast Lätile üle ilma kuulsust toonud bobikelgurajad, õigemini neil harjutanud sportlased, kuid nende päralt on eraldi harjutamiskeskus.

Algul rentiski Ivars ühe bobikelgu ja istelifti. See oli täpselt viisteist aastat tagasi. Kuna rahvale pakutav meeldis ning raha voolas taskusse kenasti, asus mees asja arendama. Tänaseks, nagu öeldud, on tema omanduses suisa viis Tarzani seiklusparki, kus peamiseks tegevuseks on hoopis puudel ronimine.

Peagi valmib «Võrgumaailm» Kuigi Siguldas on Ivari käes viis hektarit maad Gauja rahvuspargist, ei kasuta ta seikluspargiks kõike. Ometi mahuvad metsaga kaetud ossa 140 erinevat mängu, mida puudel ja nende vahel harrastada.

«See pole kivimaja sarnane ehitis, et kui oled selle kord ehitanud, siis on ka kõik ja

Ivar Cieguns rajas Tarzani seikluspargid nullist.

nii jääbki. Mets elab ja muutub kogu aeg ning sellega tuleb pidevalt arvestada,» ütleb ta. Ja nendib, et lisaks osavusmängudele metsas on endiselt populaarsed ka bobid, millele saab pea igaüks istuda ning vaatamata võimalikule nõrgale füüsilisele ettevalmistusele nautida.

Ivarsi sõnul on nad kohalikul turul ehk seiklusparkide seas juhtival positsioonil, kuid see ei tähenda, et võiks käed rüppe lasta. Ta osutab parki suhteliselt hiljuti rajatud restorani Kokos (kus pakutakse lausa vapustavaid pitsasid ja muid roogi) aknast maad kaevavatele koppadele.

«Siia tuleb kolme korrusega võrgupark,» soostub ta ärisaladuse ainult meile avaldama. «Ma nimetaksin seda isegi «Võrgumaailmaks»!»

Suvel pakub Ivars ainuüksi Siguldas tööd kuni 35 inimesele päevas.

Just niimoodi tulevasi olümpiavõitjaid kasvatataksegi.

Pidage kassa juures aru Oma äriplaanis on Ivars ette näinud, et kui pere Tarzanisse tuleb, soovitakse seal hea ilma korral veeta kindlasti terve päev, aga kõikide atraktsioonide ja osavusmängude läbimiseks ei jätku kindlasti võhma.

Seetõttu võib juba kassa juurde astudes sealt uurida, mida jõuab nende tundide jooksul korda saata ja mida mitte. Seda

enam, et lõbu eest maksmiseks on mitmeid viise ning loomulikult sõltub hind ka seltskonna hulgast ja millest kõigest veel.

Kümnete eurodega tuleb siiski arvestada, lisaks peab ju vahepeal sööma, kusjuures võib ka oma niksid-näksid kaasa võtta.

Tasub rõhutada, et Tarzani territooriumile sissepääs on kõigile tasuta ja eesti keelt kuuleb siin vägagi tihti.

A

Lakeside’i kämpingus looduse hõngust puudu ei tule.

rtūrs Lielpēteris alustas oma kodukohta kämpingu loomist seitse aastat tagasi, kohe, kui oli ülikooli lõpetanud. Nimetas selle lihtsalt Lakeside’i kämpinguks.

«Mõistsin, et ma ei taha teiste heaks töötada,» kinnitab ta.

Jah, tudengina teenis ta taskuraha ühes teises siinses kämpingus, aga see oli minevik.

Oma äri ajamist tõhustas tõik, et tema vanematel on Siguldas 20-hektarilise järve ääres maad ning peagi saigi väike puhkemaja koos tualeti ja dušiga valmis.

Nüüd on Lakeside’i kämpingus ka glämpingu võimalus. Viimane tähistab mitte majakest,

Vt lähemalt lakeside.lv/home Vt kaardil lk 2 nr 1

Järveäärne kämping Siguldas

Artūrs Lielpēterise sooviks oli mitte teha teistele palgatööd, vaid rügada Fotod: erakogu enda hüvanguks.

vaid kõigi mugavustega telki.

Magama ei pea madratsil, vaid seda saab teha korralikus voodis.

«Ehitasin selle mullu kevadel ja tõtt öelda tuli see mul vä-

ga kenasti välja,» märgib noormees, kes on eesmärgiks seadnud just mujalt tulnuid teenindada. Kõige enam saabub tema juurde turiste Saksamaalt, Ees-

ti on teisel kohal ning suur osa neist saabub karavanidena. Palju tulijaid leiab tema juures öömaja tänu Tarzani seikluspargi külastamisele – kämping asub pargist viie kilomeetri kaugusel, Sigulda linna keskusest on sinna aga kolm kilomeetrit.

Muidugi saab seal ka telkida. Öö telkimise eest maksab tavaliselt 20 euro kanti, kuid kõik sõltub juba konkreetsest juhtumist. Toidukraam tuleb endal kaasa võtta ja maksimaalselt leiab seal ööbimiskoha kuni kakskümmend inimest.

«Köök on ehitusjärgus. Loodame selle lõpetada selle suve jooksul, aga ma pole selles veel kindel,» lausub Artūrs. Kuuma vett saab aga ikka!

6 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

ASTU SISSE! Āraiši järvelinnus kutsub iidset avastama.

«See oli tuhat aastat vana männivaik, mis ikka veel lõhnas!»

Verni Leivak toimetaja

L

ätis Gauja rahvuspargi alal, täpsemalt Amata piirkonnas Āraiši järve kaldal asub iidne järvelinnus, millest teab kõike pajatada sealne haridusspetsialist Sanda Salmina.

Riiast 84 kilomeetri ja Cēsisest 7 kilomeetri kaugusel asuv järvelinnus on kõigile ajaloohuvilistele koht, kus lihtsalt peab kord elus ära käima. Kui vaid mõne aasta eest võis Āraiši järve lähedal leida vaid pisikese piletiputka, siis nüüd on valmis saanud väärikas keskus, milles on leidnud koha ka siit samast leitud unikaalsed ja rariteetsed leiud.

Sanda Salmina teeb oma tööd riietuses, nagu seda siinsed naised rauaajal, 8.–9. sajandil kandsid.

«Kes võis rünnata, ei tea. Võib-olla olid need eestlased,» lausub Sanda ja hakkab öeldu peale lõbusalt naerma, sest nii ei pruukinud ju olla. da õigemini võis nimetada muda aeglaseks ja üksikasjalikuks sõelumiseks, teoks. Tegelikult oli see tore töö, sest järvepõhjast leitud kunagise järvelinnuse puidust osad olid suurepäraselt säilinud. Kaevamised lõppesid alles 1979. aastal.

Ainult sada aastat Viikingiaegses järvelinnuses elasid inimesed siiski vaid sada aastat. Põhjuseks, miks nad lõpuks elukohta muutsid, pee-

takse kliima muutumist. Vihma hakkas palju tihedamini sadama ning vesi järves muudkui tõusis, kuni elupaik jäigi selle alla. Nii palju siis legendidest lendavatest järvedest. Võimalik ka, et linnus sattus rünnaku ohvriks, sest üks leitud hoonetest oli põlenud.

«Kes võis rünnata, ei tea.

Võib-olla olid need eestlased,» lausub Sanda ja hakkab öeldu peale lõbusalt naerma, sest nii ei pruukinud ju olla. «See võis olla ka mõni Latgale rahvagrupp või hoopis liivlased, kes elasid väga lähedal.» Pärast rünnakut koliti ilmselt mujale, teisele poole järve.

Jahist viljakasvatuseni Kõik vee all suurepäraselt säilinu oli suureks ja meeldivaks üllatuseks. Jānis Apalsi kaasa Zigfrida on meenutanud, kuidas ta leidis ühe savinõu, mille sees tundus miskit olevat.

«See oli tuhat aastat vana männivaik, mis ikka veel lõhnas!» teab Sanda. Kõige olulisemaks ja haruldasemaks peab

ta aga järvelinnuse säilinud ülesehitust, plaani. Omamoodi hämmastav on ka see, et tervelt sada aastat suutis suhteliselt suur, umbes 80 inimesest koosnev grupp enne Saksa ristirüütlite tulekut haavamatult, segamatult, täiesti rahulikult elada. Muidugi elasid erinevad põlvkonnad 24 majakeses koos, kuid kuidas täpselt oli nende elu korraldatud, võime vaid aimata.

Püüti kala, käidi jahil, kasvatati otra, kolme eri tüüpi nisu, rukist, herneid, ube, linaseemneid õli saamiseks, naerist, peeti hobuseid ja lambaid.

Sanda esitlebki oma seljas kantavaid villast riideesemeid, mida kaunistab rauaajale kohaselt pronksist valmistatud ehteornament, aga ka linasest riidest peakatet.

Eluring jäi toonastel inimestel lühikeseks. Paljud ei elanud rohkem kui viis aastat. Sünnitati 16- või 17-aastasena ja kes elas 30- või 40-aastaseks, võis loojat pika ja huvitava maise elu eest tänada.

C

ēsise turismiinfokeskuses saab ette tellides osa suurepärasest Vidzeme stiilis õhtusöögist, mille valmistab kohalik kokandusime Ilze Briede.

Ilze sõnul eristub Vidzeme köök mujal Lätis pakutavast rikkalikkuse poolest, sest just siin toodetakse palju piima ja liha. Laual on muuhulgas must leib, kanepimääre, suus sulav soolapekk. «Selleta ei suuda me üldse elada,» muheleb naine.

Lisaks seene-köögiviljaroog, kala spinatiga, hapukapsas mustade ploomidega, suitsulihakotletid ja palju, palju muud.

Kõht saab päris kindlasti täis.

Vt lähemalt turisms.cesis.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 3

Kõht saab korralikult täis

Kahju, et pildile polnud võimalik haarata kogu Ilze Briede kaetud lookas Fotod: Verni Leivak lauda.

Fragment Āraiši järvelinnusest.

Jānis Apals 1950. aastatel, kui ta järvepõhju detailselt uuriFotod: verni leivak, Repro ma hakkas.

Sünge näitus

C

ēsise endises arestimajas on avatud näitus «Põlev südametunnistus» nõukogudeaegsete küüditatute mäletuseks.

Arestimaja (Pils iela 1), mis kaua oli isegi katuseta, on iseenesest sünge koht. Võib vaid ette kujutada, millised traagilised sündmused ja elusaatuste murdumised siin aset on leidnud. Muidugi leiab siit sadu nimesid ja nägusid, keda siin kunagi kinni peeti ja vägivaldselt mujale viidi, kuid ka ekstra talletatud lugusid, mida kunagistes kongides moodsate multimeedia vahenditega huvilisteni tuuakse.

Endine represseeritu Pēteris Ozols jutustab teile näitusel põhjalikult ka isikliku näite varal, mida tal läbi elada on tulnud.

Foto: verni leivak

Vt lähemalt sirdsapzinasugunskurs.lv/en/ Vt kaardil lk 2 nr 3

Sanda sõnul algab lugu folkloorist. Nimelt on põlvede viisi edasi kandunud lugulaulud lendavatest järvedest, mis kunagi taevas ringi hõljusid ja langesid maa peale alles siis, kui nende nime mainiti. Arheoloog Jānis Apals uuris nõukogude ajal, täpsemalt 1950. aastatel neid lugusid lähemalt ning otsustas siis, et peab lähipiirkonna järved akvalangiga läbi kammima. Seda oli mõeldud juba varemgi, aga tehnilised võimalused ei lubanud. Sukeldumine oli toona päris uus meetod, millega veealust maailma uurida. Kümme Vidzeme järve andsidki veendumuse, et siin on kunagi elatud. Kaasa arvatud Āraiši järvel.

Kõlab uskumatult, kuid isegi pimedal nõukogude ajal said väikese rahvusega seotud arheoloogilised kaevamised, mi-

Sanda Salmina näitab, kuidas omal ajal vööd punuti.

Vt lähemalt araisi.com/et Vt kaardil lk 2 nr 2

Muda aeglane sõelumine

Vaatamisväärsuse juures saab leidusid lähemalt uurida.

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel Fotod: Verni Leivak, Vidzeme turismiinfokeskus

8 || Puhkus lätis

Naabrinna Edita Oja ühes külalistoas.

TEATRIMÕIS. Alūksne kandis asuv Ziemeri mõis viib teise dimensiooni.

Erakordse fluidumiga taskukohane suvituspaik toimetaja

K

ui veab, tervitab teid mõisatrepil esimesena suur sinihall Vene sinise tõugu kass, kes justkui teades, et tulite majaga tutvuma, jookseb teie ees toast tuppa ja kui vaja, ootab järelegi.

Kõik selles vanas Ziemeri mõisas on teistmoodi, kui te ehk harjunud olete. Ei mingit ülespuhutust, võltsi aristokraatlikkust, teeseldud külalislahkust, veidrat klantsi või eneseupitamist. Kõik tundub kodune, hubane, täis loomingulisust ja rõõmu sellest. Jah, seda paika on kroonikates mainitud juba 1550. aastast ning mõistagi on aastasadade vältel omanikud korduvalt vahetunud, kuid praeguse, 19. sajandist pärineva eheda atmosfääri taga on selle praegune perenaine, tuntud Läti lavastaja Dita Balčus. Tegemist on igas mõttes raudse leediga, kel ette näidata omanimeline teatergi ning kes nullindate teisel poolel välistas väljailmunud kunagise omaniku von Wolffide pere katsed mõisa endale osta. Ei läinud läbi!

Palju parem kui euroremont Edita sõnul ostis Dita Balčus mõisa umbes kahekümne aasta eest ja nagu võibki arvata, oli see äärmiselt kahetsusväärses seisus. Keldrikorrusel tegutses siiski veel raamatukogu ja ülakorrusel oli kohaliku metskonna kontor. Et hoonet korda teha, pidi uus omanik rahastamise taotlemiseks pidevalt Euroopa Liidu institutsioonidele erinevaid projekte kirjutama ning õnneks mitte asjatult.

«Kõik edenes väga aeglaselt, aga kindlas suunas,» möönab Edita. «Dita on lihtsalt selline inimene, kes saab kõigega hakkama. Vaadake enda ümber – kogu mööbel on vanaaegne ja ruumidki näevad vanad välja.

Minu meelest on see palju parem kui paljukiidetud euroremont.»

Mööbel on soetatud antikvariaatidest ja vanaaegse mööbli kogujatelt. Nii kui omanik miskit hu-

vitavat müügil näeb, ei mõtle ta kaua ning ostab ära. Osa asjadest on isegi kingitud.

Teisel korrusel on lava!

Esimesed külastajad, kes leidsid öömaja läbi booking.comi või Airbnb, väisasid Ziemerit juba mais. Tulijate käsutuses on kaks korrust. Esimesel asub köök ja söögituba, aga ka ruumid, mida soovijate majutamiseks kasutatakse. Kokku on neid kolm ja arvestades, et ühe toa üüri ööpäevahind on vaid 40 eurot, on see vähemalt kolm korda väiksem summa kui ülesvuhvitud mõisates. Kaheksa euro eest saab ka hommikusööki ning kahekümne viie eest kolmekäigulist õhtusööki, mille valmistab üks perenaise tütremeestest.

Nimelt on Dital kolm tütart, kõik andekad professionaalsed muusikud ja kelle mänguoskusele võib selles majas samuti peale sattuda. Üks tütretütardest, kes lõpetas kevadel alles 9. klassi, on aga juba väga hinnatud tšellist, kes samuti meelsasti külalistele esineb.

Tulijaid on olnud igasuguseid. On neid, kes lihtsalt ööd veeta tahavad kui ka neid, kes just siin paari pandud. Editale meenub üks Läti poetesside kokkutulek, kui üksteisele luuletusi konkursi korras ette loeti.

Aga miks mitte, sest teisel korrusel on ka lava ning perenaine

loodab siia kunagi suisa Alūksne kandi teatri luua.

Edita, kes kuulis just äsja teisel korrusel millegi mahakukkumist, kinnitab, et vaimude olemasolu on kirjeldanud ka omanik. «Ta oli hakanud magama minema, teades, et on tuled kustutanud. Hommikul tõustes kõik tuled põlesid, ehkki majas peale tema kedagi polnud,» sedastab ta. «Päris algusaegadel olnud siin aga lausa hirmus magada, mistõttu palus ta pühaisal siin «puhastustööd» teha. Pärast seda jäänud kõik rahulikuks.»

Palju nipsasjakesi Ausalt öeldes on teisel korrusel täiesti võimalik, et miskit kas või tuule tõttu maha kukkus. Aknalauad on kogu majas täis mõistatuslikke nukke ja pisikesi ilu- ja nipsasju ning korrus kõrgemal püüab kindlasti daamide pilku väike buduaar, mille peeglilaual suur hulk lõhnaõlisid ja muid iluvahendeid.

Siinsamas lähedal on ka vana grammofon, mis täie uhkusega töötab.

Paar sammu sellest kõigest eemal asub aga maast laeni teoseid täis tuubitud raamatukogu. Suur saal, kus paikneb ka lava, on põhjalikuma remondi eelses seisus, kuid vaatamata sellele saab laval esineda ning nagu ennist vihjatud, on juba mitmeid üritusi korraldatud.

Ole kasvõi kogu aeg kostüümis Täna perenaist kodus pole, daam ajab Riias teatriasju, ning seetõttu tervitab meid hoopis kostümeeritud naabrinna Edita Oja, kes aja jooksul perenaisega heaks sõbraks ja tema abiliseks saanud.

Kostümeeritud on lihtsalt sellepärast, et ka külastajad võivad end soovi korral ja muidugi tasuta ajaloolisse või mis iganes kostüümi riietada ning just neis rüüdes mõisas peatuda või lihtsalt aega veeta. Pärit

Nukke võib majast leida kümneid.

Kamin sigaritoas.

Kõik majutamiseks mõeldud numbritoad on erinevas stiilis.

Mõisa uhkuseks on ka sealsed trepid.

Kellele meeldib põhjamaiselt karge tuba, see tuba on teile.

Vt lähemalt visitaluksne.lv/et/visit/ziemeru-muiza vt kaardil lk 2 nr 4

Verni Leivak

on need kasutatud rõivad, kübarad ja mütsid Lätimaa erinevatest teatritest. Ja Oja on Edita perenimeks lihtsalt sellepärast, et tema abikaasa on eestlane. Raimond.

«Aga eesti keelt räägib ta täna juba halvasti, on selle peaaegu unustanud,» nendib Edita, kes on sündinud siinsamas lähedal. Nagu tema meeski.

Üks paljudest mõisa põnevatest interjööridest.

Kostüümidraamat võib mängida kasvõi iga päev.

Midagi tõelistele naistele.

Uskuge või mitte – see grammofon mängib!

postimees, 20. juuni 2022

Puhkus lätis || 9

www.latvia.travel |

EEST ÄRA! Severins tuleb!

Severins soetatud ühe Euroopa fondi toel Ventspilsist.

«Nüüd on turistidel valikuvõimalus. Kui ilm on järvereisiks halb, sobib selleks rong, sest see liigub iga ilmaga,» tähendab Elina. Rongisõit kestab nelikümmend minutit ja seda saadab soovi korral eestikeelne audiogiid.

«Eestlased on alati väga rõõmustanud, et saavad eestikeelset ekskursiooni kuulata. On isegi nii olnud, et sõita tahab vaid kaks inimest ja kui kuulevad, et seda saadab nende emakeelne jutt,

on nad kohe reisi kasuks otsustanud,» kinnitab ta. Tegelikult mahutavad vagunid kuni nelikümmend passažiiri. Pilet maksab 5 eurot, suurema grupi puhul küsitakse 4 eurot näost.

Kahekesi sõites on vaja hinnas kokku leppida.

Vedurit juhib kas Intars Dambis, kes tänavu oma sportlasekarjääri ametlikult lõpetas, või Elina õemees.

«Paljud reisijad tahavad mu mehega isiklikult kohtuda ja pilti teha. Igal juhul on see ka ärile plussiks,» on Elinal selle üle vaid hea meel.

Tvaiks x Ogle on avatud hiliste õhtutundideni.

Foto: Alūksne turismiinfokeskus

Burger ääremaalt

A

Kulgeda rongiga mööda Alūksne tänavaid on mõnus. Rongi juhib endine bobikelgutaja Intars Dambis isiklikult.

Fotod: Ainars Cekuls (Alūksne turismiifokeskus), Verni Leivak

lūksne on teadupärast koht, kus saab iga päev teha kitsa rööpmel ise raudteerongi ehk Bānītisega vojaaži Gulbenesse. Sinna 33 kilomeetrit ja tagasi sama palju.

Raudteejaama juures saab enne või pärast läbi astuda Bānītise muuseumist, aga ka kõrval asuvast burgerikohvikust Tvaiks x Ogle, et seal keha kinnitada.

Burgerivalikust soovitame kindlasti proovida 6 eurot ja 70 senti maksvat «Ääremaa burgerit», mille sarnast mujalt ei saa.

Rukkijahust ehk musta värvi «saiakese» vahele on pandud li-

«Ääremaa burgerit» saab ainult Foto: verni leivak siin.

saks krõbedatele singiviiludele muuhulgas hautatud hapukapsast, mis teeb eine eriti mahlaseks. Uutmoodi maitseelamus on kindlustatud!

Vt lähemalt visitaluksne.lv/et/visit/ burgeru-kafejnica-tvaiks-x-ogle Vt kaardil lk 2 nr 5

K

aks aastat tagasi kirjutasime Alūksne järvel lõbusõitu pakkuvast Marienburgi väikelaevast ja sealsest paadirendist.

Nüüd on selle omanik, endine spordiäss Intars Dambis soetanud ka rongi, mis tema kodulinna tänavail huvilisi sõidutab.

Endise professionaalse bobikelgutaja abikaasa Elina Dambe sõnul sai kahe suure vaguniga tänavatel sõitev rong

Vt lähemalt visitaluksne.lv/ en/visit/vilcienins-severins Vt kaardil lk 2 nr 5

Alūksnes veereb lõbusõidurong

10 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

Vaade puidukeskusesse.

Fotod: Verni Leivak

Omapärane hariduskeskus laudapealsel Verni Leivak toimetaja

Juris Bleiders on endisele laudale ehitanud teise korruse ja seal oma maailma loonud. Pildil põletab ta negatiivsust.

Puust klotse katsudes saab erinevat puitu tundma õppida.

L

atgales Balvi maakonnas Rugājis elab harrastuskunstnik Juris Bleiders, kes endisest laudast on vorminud omapärase puiduhariduskeskuse.

Juris räägib, et kuigi on hariduselt ja töökogemuselt raudteelane, viisid saatuse kummalised teed teda kümne aasta eest hoopis puutööga kokku.

Tisleri amet sobis talle suurepäraselt, kuid tööd tehes tekkis ka soov jutustada inimestele puidust lähemalt.

«Mida puit inimesele annab, milliseid puud meil kasvavad ja millise kvaliteediga nende puit on,» seletab Juris.

Põhimõtteliselt võtab mees huvilisi vastu oma lapsepõlvekodus, mille ta ema 60 aasta eest ostis. Siin ta kasvas ja me-

Vt lähemalt latgale.travel/listing/ woodworking-workshop Vt kaardil lk 2 nr 6

PÕNEV KOGEMUS. Harrastuskunstnik ja tema puidumaailm.

Meistrimees tööhoos. 1970. aastatel oli puusse põletamise tehnika meilgi populaarne.

histus. Talu kõrval asub endine laut, millele ehitatud teisel korrusel asub omapärane, ainult Jurisele iseloomulik puidutundmise keskus, mis eriti lastele sobib. Ise nimetab ta seda töökojaks.

Erinevate puude puitu saab mitmel moel tundma õppida, milleks läti keele mittevaldajale (sest keskuses on kõik tekstid lätikeelsed) sobib eeskätt katsumine ja kompamine. On mitmesuguseid lauamänge, üks neist näiteks põhineb läti vana-

sõnadel ja kõnekäändudel. Sünnikuupäeva kaudu võib igaüks talle horoskoobi järgi õnne toova puu teada saada või puidust saetud «nööbi» oma õnne magnetiks kaasa võtta.

«Platseeboefekt,» naerab mees ise. «Kui usud, et see sulle õnne toob, siis toobki, aga kui mitte, ei tule midagi välja. Nii see elu seatud on.»

«Mulle meeldib esoteerika,» avaldab Juris ja demonstreerib, kuidas ta erilise vitsaga veesoonte kulgemist või «tule-

Suur «metsa kõrv», mille suunas sosistades soovid 80-protsendiliselt täituvad.

liine» kindlaks teeb. Viimaseid on vaja teada, kui majja ahi ehitada. Ise käib ta eluks vajalikke nõuandeid metsas saamas. Võtab puu ümber kinni ja tunnetab, kuidas pähe olukordade lahendused tekivad.

Omaette väljapanek on ruunimärkidest, mis mees ise puidule põletamistehnikat kasutades meisterdanud on. Ja eri värvi küünaldest. Igale nädalapäevale on mõeldud erinevat värvi küünal – esmaspäeval sobib põletada valget, sinist hoopis neljapäeval. Puust on valmistatud kõikekuulev «metsa kõrv», mille suunas sosistatud soov Jurise sõnul 80-protsendiliselt täitub. Omaette protsessioon tuleb läbida, et kõigest halvast vabaneda. Negatiivsus tuleb sõlme siduda ja siis tules ära põletada.

Ekskursioon lõpeb Jurise sünnitalus. Seal laua taha istudes pakub ta soovijatele isegi jooki, mida nimetab eestlastele tuttavalt metsakohinaks.

Oma võlumaailma näitab Juris 4 euro eest ja oleks tore, kui tulijad ette helistavad. Tema number on +371 2626 3396.

Nimeta populaarseim nahatoode!

M

Rahataskud, käekotid, rihmad... Mida kõike siin pole!

Maske ei soovi siiani mõned inimesed Foto: Verni Leivak maha võtta.

Vt lähemalt facebook.com/Leatherely Vt kaardil lk 2 nr 7

õni kilomeeter Jurisest elab nahameister ja õmblusmasinate koguja Andris Ločmelis. Andris on Briežuciemsi noormees, kes oma nahktoodete brändinimegi välja mõelnud. See kõlab – Leatherely.

«Mulle on alati nahkaksessuaarid meeldinud,» tunnistab ta.

«Rihmad, jakid, käevõrud…

Ostsin paaril korral võrusid ja rihmu poest, need osutusid kunstnahast tehtuks. Nii tekkiski otsus asi ise ette võtta.

Esiteks võtsin kätte vana püksirihma, mille neetidega kaunistasin, ja nii see läks. Tuttavad ja sõbrad kinnitasid, et mul tuleb see hästi välja.»

Täna esitleb Andris oma töökojas kõiki tooteid, mida teeb. Arvestades, et tegemist on ainult ettetellitavate asjadega, pole need vitriini vaatamiseks pandud, vaid varem või hiljem tuleb neile omanik järele. Või siis paneb Andris posti.

Nahast kõrvarõngad, püksirihmad, käevõrud, käekotid, maskid intiimseteks rollimängudeks… Mida kõike siin pole!

Oleneb muidugi rikutuse tasemest, aga siinkirjutajale

on uudiseks, et kõige-kõige populaarsemaks müügiartikliks on sadomaso mängudeks hädavajalikud piitsad, mille tellijateks on peaasjalikult õrnema soo esindajad.

Andrise töökojas on võimatu mitte märgata kümneid, aga võib-olla isegi sadat õmblusmasinat, millest enamik töökorras ja mida meister igapäevaselt kasutada saab.

Mõistagi on tal igaühe saamis- või leidmislugu täpselt meeles. Esindatud on isegi hulk nukuriiete õmblemiseks mõeldud laste õmblusmasinaid.

Kui nüüd kellelgi huvi tekkis, siis igati taskukohase hinnaga nahatooteid saab Andriselt tellida elektronposti aadressil leatherely@inbox.lv, kes aga talle külla minna soovib, saatku kiri samasse.

Andris Ločmelis on suutnud vaatamata noorusele oma nahakunsti etteFotod: Latgale turismiinfokeskus võtte püsti panna.

Väga väike osake Andrise õmblusmasinakogust.

postimees, 20. juuni 2022

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 11

A

Sõnalis-muusikalist ägedate valgusefektidega kava saab vaadata linnuse Lõunatornis.

Foto: verni leivak

Velorikšaga saab Alūksne pargile reisijana tiiru peale teha. Pildil tausFoto: Alūksne turismiinfokeskus tal Alūksne muuseum.

Uudishimulikele

A

Lõunatorni ehk Dienvidu torni interjöör.

Fotod: Alūksne turismiinfokeskus

male. Seda saab nautida peamiselt püstijalu ja liikumispuudega inimestele see ei sobi.

Fragment muuseumi teise korruse nukunäituselt.

Foto: Verni Leivak

lūksne muuseumi peetakse silmapaistvaks inglise neogooti arhitektuurimälestiseks ning seda linnakeses mitte märgata on võimatu.

Nagu kohaliku tähtsusega muuseumides ikka, saab seal ammendava ülevaate Alūksne kandi ajaloost ning nautida kohalike kunstnike ülevaatenäitusi. Erilist tähelepanu pöörake aga stendidele, kus väljas Alūksne pildid «enne ja nüüd». Tasub uudistamist, kuidas linn on muutunud ja kui kaunis see ka sõdade eel välja nägi. Teisel korrusel äratab tähelepanu kaugelt enam kui sajast läti rahvariidenukust koosnev väljapanek. Lisaks on võimalik allkorrusel vaadata linna lugu tutvustavat multimeediakava. Küsige seda teenindajalt.

Vt lähemalt visitaluksne.lv/ et/visit/aluksnes-muzejs Vt kaardil lk 2 nr 5

A

lūksne ordulinnus pühitseti linnuseks Maarja kuulutamise päeval ja sai seetõttu nimeks Marienburg. Linnuse kaheksandas ehk värskelt renoveeritud Lõunatornis saab iga päev nautida lätikeelset valgus- ja muusikakava «Kaitsta Maarjat. Marienburgi kaheksas vend», mida ehk isegi oratooriumiks võib nimetada ja mis keelt oskamatagi elamuse valmistab. Heliloojateks on Artūrs Maskats ja Mārtiņš Brauns ning eestikeelse libreto saab kassast.

Umbes pool tundi kestvat lugu, mis jutustab linnuse kaitsmisest läbi sajandite, kuulates ja vaadates liiguvad vaatajad korrus haaval üha kõrge-

Vt lähemalt visitaluksne.lv/et/ visit/livonijas-ordena-pilsdrupas/ Vt kaardil lk 2 nr 5

Oratoorium Marienburgist

lūksne park on nii suur, võimas, vaatamisväärsusi ja mälestusmärke täis, et seal jalutamiseks peaks võtma ekstra aja. Kel aega vähe – ja seda on meil kõigil alati vähevõitu –, seadku sammud Alūksne muuseumisse ja uurigu sealt, kas velorikša koos juhiga on vabad. Ja siis andke minna. Üksi või kahekesi, kaalugu te kokku või kakssada kilo. Rikšamees jõuab väntamise ajal teile isegi raja äärde jäävaid huviväärsusi tutvustada. Suure vaeva eest tuleb tasuda häbiväärselt väike summa, 25 eurot.

Muide, järve ääres on avatud suur velolaenutus Velo Osta, kust leiab iseseisvaks ringisõitmiseks lausa muinasjutulisi vahendeid.

Vt lähemalt visitaluksne.lv/ et/visit/aluksnes-muzejs Vt kaardil lk 2 nr 5

Lase ennast vedada

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

Vt lähemalt buruguru.lv Vt kaardil lk 2 nr 11

12 || Puhkus lätis

Andris Struckis on tõeline merekaru, kelle seltskonnas kunagi igav ei hakka.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

PURJEKAGA JÄRVELE. Rootsi päritolu purjekasse mahub kuni 25 inimest.

Buru Guru ja tema samanimeline peremees Verni Leivak toimetaja

«P

urjekas on nagu i n i me ne .

Elab täpselt sama kaua,» vihjab Čornaja asulas rahvast järvele viiva suure purjeka Buru Guru peremees Andris Struckis, keda ennastki Buru Guruks ehk purjetamisguruks kutsutakse.

Suur valgete purjedega mahagonist purjekas, mille õige nimi on Sea Esta, valmis Rootsis 1978. aastal laevanduse asjatundja Sören Hokanssoni eratellimusena, on saanud 44-aastaseks. See tähendab vee peal liugleva transpordivahendi jaoks parimat, kuldset keskiga. Laeval pole rotte ega kassi ning peremees on kursis, et

närilised lahkuvad laevast enne selle uppumist.

«Nad kas juba lahkusid või pole neid siin kunagi olnud,» jätab suure habemega Andris asjad lahtiseks ja kõhistab naerda.

Kui mõnus on hääletult mööda vett kulgeda, saatjaks vaid varasuvine veelindude kauge kisa. Millegipärast võib paralleeli tuua isegi kuumaõhupalliga lendamisega, mis samuti täiesti hääletult toimub.

Purjekas oma lõbuks «Tõime laeva teispoolt Läänemerd kaks ööpäeva,» märgib Andris Struckis, keda sõitudel abistab ka teine, noorem Andris, perenimega Uškans. «Hirmus see sõit just polnud, küll aga kõhe, kuigi surmahirmu ei olnud. See kõik oli juba kaheksa aastat tagasi.»

Algul soetas vanem Andris laevukese kümnete tuhandete eurode eest niisama. Et oma lõbuks vahel Rāzna järvel või – nagu kohalikud seda kutsuvad –

Varahommikune vaade külalistemajale purjeka pardalt. Foto: verni leivak

Latgale merel tiirutada või tuttavatele lõbusõite korraldada. Märganud, et laevasõit pakub sootuks suuremale hulgale inimestele huvi, otsustas ta neidki – küll raha eest – sõidutama hakata.

«Ei saa isegi aru, miks see rahvale meeldib, aga tõesti on purjekasõitu rahvas armastama hakanud,» kinnitab ta. «Iseenesest on see ju «haige» idee purjetada nii suure purjeka-

ga nn Latgale merel. Esimesed kolm aastat oli muidugi vaikus, aga nii kui info liikuma hakkas, muutus kõik kiiresti. Sõitu tullakse proovima isegi suurtest sadamatest, kus purjekaga sõitmine on sootuks võimatu.» Čornajas asuvat Rāzna järve peetakse Läti sügavaimaks järveks – keskmiseks sügavuseks on seitse meetrit. Läti suurimaks aga Lubana järve, mis

asub siit poolesaja kilomeetri kaugusel. Rāzna järve keskel on ka asustamata saar, mis tegelikult kuulub vanemale Andrisele, mille lähedale on võimalik randuda ja kuhu eraldi tasu eest Andrised huvilisi viivad.

ma täiesti vastuvõetav. Kes soovib sööki-jooki kaasa võtta, siis mõistagi pole see keelatud. Ehkki suvekuudel hakkab järverannas tööle ka väike kohvik.

Linnud, kalad, nastikud

Zīdu Kolnsi ehk Siidiussi külalistemaja viies suures toas saab majutuda kuni kakskümmend viis inimest ja nende käsutuses on puuküttega saun, bassein, erarand ning sadam. Kui võtta suvisel ajal kogu maja üürile, tuleb ööpäeva eest tasuda 700 eurot, ent tube saab ka ükshaaval üürida.

Tavaliselt tullaksegi siia peredega, kuid on ette tulnud ka poissmeeste- või vallaliste tüdrukute pidusid. Hetkel, mil meie Čornajat väisasime, oli maja Ukraina sõjapõgenike käsutuses, kes elasid seal juuni keskpaigani. Osa neist oli tulnud kaarega lausa Eestist, sest Tallinna sadamas laevakajutis elamine polnud meelepärane.

«Meil on siin väga palju veelinde, keda jälgida. Ent järv kubiseb ka nastikutest, kes palavaga välja tulevad ja siis, pea püsti, ringi ujuvad,» jutustab habemega Andris. Järv on väga kalarikas.

Erinevalt paljudest teistest ettevõtjatest on ta rahul, et koroonapandeemia üle maa käis. Tänu sellele oli tal tavaliselt kolm korda rohkem külalisi, sest rahvas ei mallanud nelja seina vahel istuda.

«Peaksin vist COVIDile mälestusmärgi püstitama,» naerab ta nakkavalt.

Kaks tundi purjekasõitu maksab 200 eurot, aga kui see sõitjate vahel jagada, on sum-

Moodne ja mugav külalistemaja

R Vana Rekava veski.

Veskis pakutakse vaid taimetoitu.

Foto: verni leivak

Foto: Latgale turismiinfokeskus

ekava on väike kohake Balva maakonnas, kus asub maakividest laotud vana veski, mis nüüd on ärganud uuele elule. Perenaise Vija Kulša sõnul on siin avatud kohalikel põldudel kasvatatavate saaduste pood ja söökla.

«Pakume Kotini-nimelise põllumajandusühistu toodangut,» ütleb ta. Nimelt on Kotini peremees Aldis Ločmelis nii ühistujuhist tööandja, veski omanik kui ka Vija abikaasa. Ökoloogiliselt puhtast nisust, ubadest, hernestest ja muust valmistatud tooteid saab proovida kohapeal kui ka kaasa osta. Aegajalt korraldatakse degusteerimisi, et rahvast näiteks hernejahust valmistatavate toodete osas harida.

Vt lähemalt kotinuveikals.lv Vt kaardil lk 2 nr 12

Endine veski ärkas uuele elule

Vija Kulša endise veski nüüdses söögisaalis.

Foto: verni leivak

postimees, 20. juuni 2022

Puhkus lätis || 13

www.latvia.travel |

OMAPÄRANE. Šmakovka meister avas kodutalu lähedal aiaspaa.

Puhkus põldude keskel

V

Foto: Latgale turismiinfokeskus

Saunakene tiigi ääres sobib nii Mannidele kui Mikkudele.

Fotod: verni leivak

Foto: Latgale turismiinfokeskus

Jānis Krivtežs on juba oma kõigi mugavustega telgis ehk glämpingus koha sisse võtnud.

Vt lähemalt latgalessmakovka.lv/ darza-spa Vt kaardil lk 2 nr 8

äikesest Malnava linnast kolme kilomeetri kaugusel on Latgale piirkonna tunnusjoogi šmakovka vaaritaja Jānis Krivtežsi sünnitalu lähistele rajatud nn aiaspaa.

Jānis on varasemate «Puhkus Lätis» veergudel kahel korral figureerinud, aga ikka seoses oma väikese šmakovkatehasega. Seekord astub ta meie ette oma sünnitalu lähistele soetatud vana küüniga, mille ta on suvitamiseks korda seadnud.

DarzaSPA ehk aiaspaa uhkuseks on aga glämping ehk soovi korral kahetoaliseks muudetav mugavuste ja suure uhke voodiga telk, saun, kööginurk, omakaevatud südamekujuline tiik koos mullivanniga ning dušš ja tualett, mis asuvad sõna otseses mõttes põõsavilus.

«Kui mul sünnipäev oli, ütlesin sõpradele, et kinkigu mulle aiapuid,» räägib Jānis.

«Kui taimed siia maha istutasin, arvasin, et teen veganitele taimede tundmaõppimiseks nn õpperaja, aga märganud, kui kaunis vaade siit ümberkaudsetele põldudele avaneb, mõtlesin ümber. Avastanud, et maailmas on suured telgid, milles elektergi sees, väga populaarsed, otsustasin siiagi sellise soetada.»

Põllud, millest Jānis räägib, kuuluvad samuti temale. Just siit saab ta teravilja, millest «Latgales šmakovkat» ehk kohalikku puskarit keeta. Ta mainib teenitud uhkusega, et praegu on ta joogi restoranidele müümiselt orienteerunud poodidele ja internetipoele ning äri läheb topeltedukalt.

Põldude keskel asuvas puhkekeskuses on, nagu öeldud, elektrivool, rajatud on veevärk ja korralik kanalisatsioon. On ühtaegu veider, kuid samas sürreaalne tunne vajutada põõsavilus asuva tualetipoti veenupule, et loputuspaagist elutegevuse jääke uhuv vesi välja pursata.

Kuigi telki mahub kuni neli inimest, leiab küünist veel kaks magamiskohta. Aga ka suure bluetooth-kõlari, kust saab otse telefonist oma lemmikmuusikat nii kõvasti kui hing ihkab, kuulata.

«Kes tahab, võib toidud ise kaasa võtta, aga saab ka barbeque-õhtusöögi tellida,» räägib Jānis.

«See valmistatakse teile kokkulepitud ajaks kohapeal, nii et saabudes võite kohe sooja toitu sööma hakata. Küüni võib tellida ka professionaalse

massasööri, kes valdab muuhulgas kuumade kivide abiga tehtavat massaaži.»

Filtreeritud veega tiiki saab hüpata otse selle juurde rajatud miniatuursest saunast. Janise aiaspaast on omaniku sõnul puudu veel katusealune koos pinkidega, kus oleks mõnus juttu ajada, ja kamin. Öö telgis maksab 120 eurot, saun koos sooja mullivanniga 85 eurot, massaaž ühele 60, kahele 100 eurot ja õhtusöögi eest küsitakse 30 eurot iga sööja kohta.

K Rannahoone järvepoolsel katusel asub tribüün, kus hea näiFotod: Latgale turismiinfokeskus teks võistlusi jälgida.

una Rēzekne linnas saab suviti aega veeta järve ääres, püstitasid linnaisad sinna kauni ja kaasaegse rannahoone.

Rannahoone, mis jääb täpselt Rēzekne järve päevitamisala juurde, võimaldab oma arhitektuurilise iseärasuse tõttu ühel küljel huvilistel spordiga tegelda, teisel aga katusel istuda, et pilk järvel kaugusse suunata või hoopis mõnele võistlusele kaasa elada.

Esimesel korrusel tegutseb restoran, mille söögisaali avaratest akendest on võimalik vett ja päikest nautida. Sadakond meetrit eemal käivad aga täie hooga ehitustööd, sest uus spaahotell tahab tuleval aastal uksed avada.

Rēzekne olümpiakeskus.

Fotod: verni leivak

Romantiline paadisõit kuulub iga järve juurde. Foto: Latgale turismiinfokeskus

Hotelli Restart välibassein.

Kuna Lätis kannavad erinevates linnades asuvad spordikompleksid olümpiakeskuste nime, kuulub Rēzeknes avatud keskus just nende uuemate sek-

likud ütlevad, ainus kaasaegne hotell Restart, mille juurest ei puudu alati väga sooja veega välibassein, mida saab kasutada maist novembrini.

ka ja on hiiglaslik. Sellist poppi spordiala nagu Lätis hoki, pisikeses spordihoones harjutada ei saakski. Keskuse kõrval asub aga linna uusim, ja nagu koha-

Vt lähemalt rezekne.lv/turisms Vt kaardil lk 2 nr 9

Rēzeknes valmis järveäärne rannahoone

14 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

TATRATALU. Abielupaar kolis maale, et pühenduda tatra kasvatamisele.

Verni Leivak toimetaja

K

eset Rēzekne maakonna Klasica küla laiuvaid tartapõlde on Julia ja Aleksei Danilins püsti pannud lausa väikese ökoloogiliselt puhta tatra töötlemise tehase.

«Igal asjal on põhjus,» lausub Aleksei. Kui Julia töötas varem Rēzekne turismiagentuuri direktorina ja insener-ökoloogi haridusega Aleksei põllumeestele mõeldud toetuste jagamise inspektorina, olid nad mõlemad alati tervislikku eluviisi soosinud ning otsustasid nüüd teha kannapöörde. Kuus aastat tagasi emalt päranduseks saadud kümme hektarit maad vajas harimist. Julia oli just siis taas lapseootel ja mõistis eriti teravalt, kui tähtis on tervislik toitumine ja elu maal.

«Me ei tahtnud enam kabinetis istuda, süsteemi osa olla, tahtsime ise otsustada, mida teeme, olla vaba,» kinnitab naine.

Paar võttis laenu, et asuda maale elama ja tervislikku eluviisi oma panus anda. Mis sest, et ökoloogiliselt puhta tatra ja ripsi (mitte rapsi!) kasvatamisel

Tatrapasta.

Vt lähemalt www.liepkalns.bio Vt kaardil lk 2 nr 10

«Peaasi, et me ei väsi unistamast»

Julia ja Aleksei Danilins ning nende Liepkalnsi nimeline toodang.

Foto: verni leivak

Tatrajahust pannkoogi laadsed suupisted viivad keele alla.

Tatra- ja hernejahu.

Fotod: Latgale turismiinfokeskus

kehtivad väga ranged nõuded, mille täitmist vahetpidamata kontrollimas käiakse. See puudutab eeskätt kemikaalidevaba umbrohu vastu võitlemist. Jah, seda võib teha ka füüsiliselt taimi välja juurides, aga muidugi mõista ei piisa kahest kätepaarist, et nüüd juba 210 hektaril

kasvavaid kultuurtaimi rohida. Selle töö teevad ära kaasaegsed masinad, mille soetamine algaastail tõeline katsumuste rada oli. Nimelt ei ole need kuigi odavad.

«Oma kunagise ameti tõt-

tu olin ma kõikide toetamisvõimalustega, mida Euroopa fondid pakuvad, kursis,» märgib Aleksei.

Julia valab klaasi tatrapiima, mis tõepoolest suurepärane maitseb. Ka sellist hüva

kraami toodetakse siin, nagu ka rohelist, eelnevalt kuumutamata tatart, tatra- ja hernepastat, nisujahu ja mida kõike veel.

Brändinimeks on Liepkalns ehk Pärnamägi. Suur osa pakendeid on varustatud latgalikeelse tekstiga, rõhutamaks nende päritolu. Samas korraldab Aleksei meile lühiekskursiooni nn tootmispoolele, kus hetkel on vaheaeg – tatar saab valmis alles hilissügisel, kuid suurtes kottides leiab valmistoodangut küll ja veel.

«Samas oleme mõelnud ka turistidele,» räägib Julia ja kirjeldab, kuidas siinsamas keset tatrapõldu saab ehk juba tuleval aastal olema 100-ruutmeet-

rine suurte akendega ehitis, kus nad rahvale tatra tervislikkusest, oma toodangust kõnelema ja meistriklassi vormis süüa tegema hakkavad. Julia võib sellest kõigest lõputult ja vaimustunult rääkida.

Aleksei, kas teil pole konverentsikeskuse nimel põllumaa loovutamisest natukenegi kahju?

«Natuke kahju on küll, aga peaasi, et me ei väsi unistamast ja unistused tuleb täide viia. Ainuüksi maale elama tulek oli meie mõlema suur unistus,» kostab mees.

Danilinsitele küllamineku saab kokku leppida, helistades telefonil +371 2832 5686.

postimees, 20. juuni 2022

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 15

MULLIPERE. Väikelinna kolinud pere korraldab mulli-show’sid.

Seebimullid kõigi rõõmuks Seni teenivad nad leiba seebimulli-show’dega, mis on arusaadavad kõigile. Nimelt puudub neis tekst ning tellimusi on üle riigi kõikjale. Nii erinevatele üritustele, koolidesse, lasteaedadesse kui ka sünnipäevadele.

Pärast ühe seebimullikava nägemist oli Alisa võlutud ning teatas mehele, et tema tahab ka. Enne, kui miskit välja tulema hakkas, kulus siiski mitu aastat, sest paar ei suutnud kuidagi mullitamiseks parajat seebisegu valmistada. Poodides müüdav ei sobinud ning nüüd on nad leiutanud seitsmest osisest koosneva vedeliku. Lisaks soetasid nad ülisuurte mullide tegemiseks vajali-

800-ruutmeetrine hoone, mille sünniaastaks võib ilmselt pidada aastat 1866, oli peremeheta seisnud üle 20 aasta.

Töö ei lõpe selles majas kunagi.

1 14-Jun-22 8:46:21 AM

ku atribuutika, mida Lätist ei leitud.

Omaette suuna moodustavad etendused erivajadustega lastele. Nende jaoks on Alisa koos logopeedidega välja mõelnud «mullitähestiku», mis tähendab, et mullitaja küljes on ka täht, läbi mille mulli puhuda saab ja kujutis asjast, mis selle tähega algab. Nii saab laps selgeks tähed, keskendumise kindlale objektile ja oskuse õhku õigesti välja puhuda, mis parandab tema keele ja huulte lihaskonda. Mis omakorda aitab tal sõnu õigesti hääldama hakata.

Tänavu suvel avavad nad oma maja juures «Mulliaia», kus on tegelasteks kogu pere ehk Varakļāni päkapikud.

Loomulikult on perepeaks ehk Päkapikuemaks Alisa ise ning ta esitleb meelsasti enda õmmeldud ja väljamõeldud kostüümi. Poeg Jekabs astub publiku ette Kiusupunnina, Edgarsist saab Lobamokk ja tütrest Unimüts. Ilmselgelt on see etendus juba tekstiga.

Kindlasti saab igaüks ise suure mulli sees seista, lasta end pildistada ning õppida, kuidas tõeliselt vägevaid mulle teha.

Mullide tegemist pidi enne mitu aastat harjutama, kuid nüüd oskab Alisa Potaša seda teistelegi õpetada.

Vt lähemalt burbuluspeles.lv Vt kaardil lk 2 nr 13

«N

äitame mullidega kõiksugu trikke,» lubab Päkapikuema kostüümi riietunud pereema Alisa Potaša Varakļāni linnast.

Alisa rõhutab, et nende perel väikeses Varakļāni linnas juuri pole. Nad on Riiast sissesõitnud. Märganud kahe aasta eest kuulutust, et suur kahekorruseline hoone on ülisoodsalt otse linna keskel kiriku kõrval müügis, otsustasid nad end proovile panna. Alisa ise, tema abikaasa Edgars, poeg ja tütar.

800-ruutmeetrine hoone, mille sünniaastaks võib ilmselt pidada aastat 1866, oli peremeheta seisnud üle 20 aasta.

Algul asus siin kohalik rahvakool, majavalitsus, lasteaed ja kauplus, ja võib vaid ette kujutada, millises seisus see ostes oli.

Alisa ja Edgars, keda seob 17 aastat kestnud abielu, otsustasid, et kui suudavad ühe talve ühes toas vee ja kütteta elades vastu pidada, saavad nad kunagi ka kogu maja renoveerimise ja remontimisega hakkama. Elektri vedasid nad majja sisse, vahetasid esimese korruse aknad. Ometi on nad seni põhiliselt kõiksugu prahi väljavedamisega tegelnud, ent kunagi loodab paar siin ehk võõrastemajagi avada.

REKLAMA_DRUKAI_VASARA_final.pdf

Niisugune näebki välja mullitähestik erivajadustega lastele.

Fotod: verni leivak

16 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

LAPSEPÕLVE RADADEL. Jelgavalane ohverdab kogu isikliku aja autode putitamisele.

Verni Leivak toimetaja

J

elgava kesk linnas asub suur autoremonditöökoda Anru Motors, mille omanik Ruslan Grigorovitš on sealsamas avanud ajastunäituse, keskendudes Lätis nõukaajal toodetud tehnikale.

«Restaureerin, ostan kokku, panen näitusele, osalen kõikvõimalikel retroüritustel, ka Eestis,» lausub energiline mees sissejuhatuseks. «Oli aeg, kui abikaasa, kellega meil on kaks last, väljendas rahulolematust, et kogu aja garaažis veedan, aga tänaseks on ta käega löönud.

Iga aasta 10. augustil, kui näituse sünnipäeva peame, kingin talle suure buketi lilli, et paluda selle eest vabandust.»

Hinnalised vanad autod Ruslani sõnul nakatas teda tehnikapisikuga isa, kes sovhoosis piimaauto juhina töötas.

«Juhtus, et kui ta uue auto sai, siis ma kaks päeva kooli ei jõudnudki – seadistasime seda isaga koos,» räägib ta. «Olen sündinud 1975. aastal ning see, et praegu nõukaaegset tehnikat kogun, ei tulene mitte soovist seda aega tagasi saada, vaid see on lihtsalt minu lapsepõlv.

Iga pisimgi detail siin meenutab mulle seda.»

Grigorovitšid sõitsid tol kaugel ajal ringi tuttuue Moskvitš 2140ga, mis oli tegelikult laenuga soetatud. Pisut rohkem kui kümme aastat hiljem võisid nad aga uhkustada masinaga Žiguli 2108.

Vt lähemalt anrumotors.lv/muzejs Vt kaardil lk 2 nr 14

«Palun igal aastal naiselt vabandust, et kogu aja töökojas veedan»

Ruslan Grigorovitš lapsepõlveradadel. Näitust saab vaadata ka tänavalt läbi suurte akende, õhtuti on ruum valgustatud.

Fragment näitusest, mida omanik ka muuseumiks nimetab. Mannekeenilgi on seljas ajastutruu riietus.

Mikrobuss Latvija on näituse uhkus.

Ülevaatenäitusel on vaatamiseks kakskümmend üheksa autot ja väikebussi ning peaaegu kõik nad on täiesti töökorras.

Zaporožetsitest on puudu vaid üks, Tauria, Žigulid on esindatud täies koosseisus, Volgad ja Moskvitšid ootavad täiendust.

Arvata, et vanad Vene autod on väga odavad, ei maksa. Juba ammu küsitakse nende eest hingehinda, eriti nende eest, mis on hästi säilinud.

«Kõigil autodel on üle 90 protsendi originaalosad ja kõik nad on vanemad kui 30 aastat,» tähendab ta. «Ent ausalt öeldes ei tahagi ma päris hästi säilinud autosid osta, sest ma ei tea ostes, mis neil «naha all» on. Mõni on auto väljastpoolt üles putitanud, aga sisu kohta ei saa seda sugugi öelda. Mulle on oluline, et isegi iga kruvi või seib oleks originaal.»

Nagu sünniks laps Ruslanil on juba silmapiiril viis autot, mida ta kindlasti osta tahaks, aga paraku on ekst-

Fotod: Verni Leivak

ta. «Seda võin küll öelda, et kui restaureerimine läbi saab ja sa veendud, et auto sõidabki, on see tunne võrreldav lapse sünniga. Ma armastan kõiki autosid, mis näitusel väljas on ega suudagi seetõttu ühtki oma lastest teistest armsamaks või kallimaks nimetada.»

Mõista, mõista, mis see on? Ühiskorterites kasutatud telefoni ooteaja muusikaga sisustaja. Asetanud toru atribuudile, hakkab see mängutoosile sarnaselt muusikat mängima, kuni naabritädi telefoni juurde kutsutakse.

ra ehitatud näitusesaal masinatest ja muudest asjadest triiki täis. Mistõttu enne, kui hoonele teine korrus peale saab, ja just selline plaan Ruslanil on, ei tule paraku nende soetamine kõne alla.

«Millal teise korruse teeme, ei oska öelda. Ehitusmaterjalide hinnad on lihtsalt nii laes. Ent paari aasta perspektiivis on ikkagi, mida restaureerida. Sügisel alustame Tšaikaga,» lubab

Küllalt ei saa kunagi Kollektsionääridega juhtub tihti nii, et ajades kindlaid asju tikutulega taga, satub teele nii mõndagi muud. Täpselt nii läks Ruslaniga.

«Hakkasin koguma ka muid masinaid ja tehnikavidinaid, mida Nõukogude Lätis toodeti,» avaldab ta. Lisaks kuulsatele Riias või Jelgavas toodetud RAF-väikebussidele on näha telefone, Straume miksereid, fotoaparaate, triikraudu, oktoobrilaste ja pioneeride atribuute, grammofoniplaate ja mida kõike veel!

Uuri lähemalt Jelgava turismiinfokeskusest või helistage numbril, mis välisuksel näha!

Miilits tööpostil.

Lätist viidi omal ajal Poola kõiksugu kodutehnikat, saadud raha eest osteti teksapükse.

J Masti veeseikluspark ja restoran ootavad!

Fotod: Jelgava turismiinfokeskus

elgava kesklinnast mõne k ilomeetr i kaugusel Ozolniekis on sealse järve juurde loodud Masti veeseikluspark koos suurepärase restoraniga.

Masti Chill ja Grilli kõneisiku Sabine Stube sõnul ostsid uued omanikud järveäärse krundi neli aastat tagasi ja asusid siin varem unarusse jäänud söögikohta hoogsalt renoveerima.

Nüüdse restorani teeninduse ja toidu kohta pole küll ühtki etteheidet. Samuti pole ammu näinud sedavõrd suurt hulka teenindajaid ühe külastaja kohta, mis teeb protsessi kiireks ja meeldivaks.

Vt lähemalt www.5masti.lv Vt kaardil lk 2 nr 15

Suvitajate ootel

Seiklusparki võib suvel tulla kogu perega, sest atraktsioone jagub eri vanuses ja tervislikus seisundis olevatele inimestele rohkesti.

Selle kõrvale ehitatakse aga vabaõhukontserdi- ja peoplatsi, mis juba sel suvel väravad avab ja kus korraldatakse üritusi ka argiõhtutel.

postimees, 20. juuni 2022

Puhkus lätis || 17

www.latvia.travel |

ZEZERIGA CIECEREL. Tehkem Via Baltical sõites väike peatus Brocēnis.

Laevasõit jõge meenutaval järvel

Astu laeva! Vilnis Vecmanis tegutseb nii agronoomi kui ka laevakaptenina.

Eat & Chill asub Salduses otse Via Baltica ääres.

Kvaliteetaeg lastele

K

Foto: Verni Leivak

Muudkui söö ja tšilli! detsembris need kaks asutust rajati. Muidugi segas ka COVIDi aeg, aga asja pani liikuma just rajatud juurdepääs suurelt maanteelt.

Lihtne ja mitmekesine toit, taskukohane. On suupisteid, suppe, pitsat, mereande, pelmeene, hamburgereid, ahjuribi ja muid tõsisemaid praade, vokiroogi, salateid… Serveeri-

takse restoranile kohaselt, pakkudes põhiroa valmimise ajal omaküpsetatud leiva ja maitsevõi mekkimist.

Peakoka sõnul valmistatakse aga näiteks karbonaadi teisiti kui mujal. Lihatükk kõigepealt marineeritakse, siis asetatakse vaakumtsirkulaatorisse keerlema ning alles seejärel pistetakse ahju küpsema.

foto: facebook.com/Eatandchillsaldus

S

aldus on linn, mis samuti Via Baltica juurde jääb ja kuna tee ei lähe linnast läbi, vaid selle äärest, on rajatud juurdepääsutee otse restorani Eat & Chill ette.

Kuuldavasti seisis maja, milles asuvad nii restoran kui laste mängumaa Happy Kids, tükk aega kasutult, kuni sinna mullu

Foto: Verni Leivak

õrvuti restoraniga Eat & Chill asub laste mängumaa Happy Kids. Omaniku Madara Bobkova sõnul alustas ta mängumaa loomisega nelja aasta eest ja 70-ruutmeetrisel pinnal. Kuna lapsi toodi tema juurde hoiule aina rohkem ning sellega seoses sagenes ka sünnipäevade korraldamine, nõudis see suuremat ruumi.

«Olen väga tänulik oma võõrasisale, kes mind algul rahaliselt toetas,» ütleb Madara. Nüüd on laste käsutuses 600 ruutmeetrit, kus ohutult mängida ja end rüblikutena tunda. Naise sõnul on see kvaliteetaeg ka lapsevanematele ja vanavanematele, kes heldinult laste mängu pealt vaatavad või võivad soovi korral hoopis kõrvalasuvas restoranis head-paremat nautida.

«Meie järgmine plaan on ehitada hoone teisele korrusele hotell ja oleme väga rõõmsad, kuid meid Eesti naabrid üles leiavad!» kinnitab Madara.

Pikal teekonnal tahavad lapsed jalgu sirutada, joosta ja Fotod: Happy Kids Saldus mängida.

Vt lähemalt facebook.com/happykidssaldus Vt kaardil lk 2 nr 17

Ekskursiooni saab kuulata ka läti-, vene-, leedu- või inglisekeelse audiogiidi vahendusel, mille kapten ülima kergusega sisse lülitab. Vilnis märgib leedukeelse giidi olemasolu põhjendamiseks, et Leeduni on Brocēnist vaid 30 kilomeetrit.

«Minu jutt huvitab tegelikult rohkem kohalikku rahvast,» kinnitab kodukoha ajalugu põhjalikult tudeerinud Vilnis, kes võib detailse täpsusega rääkida sellestki, millised huviringid näiteks 1990. aastatel kohalikus kultuurimajas tegutsesid või millisesse kohta uppus viimase sõja ajal Nõukogude tank. Seetõttu mainime siinkohal, et Brocēni sai linnaks alles üsna hiljuti ning loodi kunagi töölisasulana, et oleks, kes 1936. aastal valminud tsemenditehases tööd teeks. Pole ime, et linna sõpruslinnaks on meie tsemendipealinn Kunda.

Kaptenina tegutseb Vilnis juba kolmandat aastat ning laev Zezer kuulub tema firmale. Elades Brocēnis 17 aastat, ei suutnud ta mõista, miks keegi sellist laevasõiduteenust ei osuta ning võttiski asja ise ette.

Vt lähemalt facebook.com/Eatandchillsaldus Vt kaardil lk 2 nr 17

Vt lähemalt facebook.com/ kugitiszezer Vt kaardil lk 2 nr 16

V

ilnis Vecmanis töötab tegelikult agronoomina, kuid keerab meelsasti Ciecere järvel Zezeri nimelise laeva rooli, olles ühtlasi selle kapten.

«Olen kapten jah, aga kõige madalama järgu kapten,» ütleb ta naerdes ja rõhutab kohe, et kuigi Cieceret peetakse tema kuju arvestades jõeks, on siiski tegemist pikliku ja väga sügava järvega. On isegi neid, kes järve sootuks kanaliks kutsuvad, sest pikkust on järvel üheksa ja pool kilomeetrit ning mõlemas järve otsas elavad inimesed usuvad, et järv «algab» just nende juurest.

Sõit Zezeriga kestab päris pikalt, kuid ei maksa arvata, et see piinlikus vaikuses toimub. Kui vaja, tutvustab kapten ise mööda libisevaid vaatamisväärsusi, räägib haruldase maastiku kujunemisest, kõige sügavamatest kohtadest ning jutustab värvikalt keset järve asuvast elaniketa saarest, mille uhkuseks on iidne tammik ja mida väisavad suviti need, kes alternatiivsetest teadmistest rõõmu tunnevad.

18 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

Sinine klaver on lava vasakul küljel!

Fotod: verni leivak

Kaks aastat tööd on kandnud vilja. Perepoeg Armins, pereisa Arnis ja pereema Agnese.

Fotod: verni leivak

METSAKOHIN. Perefirma hakkas tootma kanget alkoholi.

Kuidas harrastusest pereäri sai

S

adamalinn Ventspils sai uhke kontserdisaali Latvija kolm aastat tagasi. Samas asub ka kohalik muusikakool, mis haarab hoonest 70 protsenti.

Mõtted linna akustiline kontserdisaal ehitada liikusid otsustajate peas juba 2005. aastal, kuid kõik venis raha puudumise tõttu.

Produtsent Anna Zagorska sõnul on saalis koos rõduga 576 istekohta ning kindlasti üllatab publikut sinine klaver, mis on tõstetud vasakule poole lava nelja meetri ja 70 sentimeetri kõrgusele ning selle on disaininud ja ehitanud Läti meister Davids Klavinš.

Kuigi taolisi piaanosid on maailmas üksikuid teisigi, teeb antud instrumendi uni-

Vt lähemalt muzejs.ventspils.lv/ piejuras-brivdabas-muzejs Vt kaardil lk 2 nr 19

Midagi hingele

Kontserdisaal Latvija, kus asub ka kohalik muusikakool.

kaalseks tõik, et mängu sellel saab kuulata kontsertidel liveettekandes. Kuna pill on mõeldud kaasaegse muusika mängimiseks, saab selle kõla nautida kord kvartalis peetavatel ülesastumistel.

Juuli lõpuni on majas vaikus, kuid juba augustis, kui peetakse ka Ventspilsi päevi, juhtub siin nii üht kui teist. Jälgi sündmuste toimumist kontserdisaali kodulehelt.

Verni Leivak toimetaja

vakliente teeseldes kontrollima tulevad. Seni on kõik seadustele vastanud ning tegelikult võiks toota palju rohkemgi, kui seadused seda vaid lubaksid. Aastas tohivad Broksid toota vaid 1000 liitrit absoluutalkoholi, kui see number kellelegi midagi ütleb. Igatahes leiab seda viieteistkümnest poest üle Lätimaa.

«Kui juua ära terve liiter kella viieni hommikul, siis muidugi võib pea ärgates valutada, aga üldiselt on meie joogid mitu korda destilleeritud ja väga puhtad,» kiidavad nad oma kaupa. Lätis, muide, on Arnise sõnul kanget kraami tootvaid väikeettevõtjaid saja ringis.

Rebane on tarkuse ja kavaluse sümbol.

Perekonna joogitegu ning tooteid võib uudistama tulla, kuid kindlasti tuleb oma tulekust varakult teada anda, ning mitte üle kümne inimese korraga. Loomulikult kuulub ekskursiooni juurde ka kõigi kuue erineva joogi degusteerimine, millele sekundeerib sakuskade maitsmine. Kes aga eelistab lihtsalt jooki kaasa osta, saab seda teha Varakļāni linna Top või Latsi poes või tellida internetipoest lausa koju.

Kui aga juba perele külla minnakse, paluge pereema, et ta teile ka erilist mesilasmaja, kus isegi pikutada saab, näitaks.

Foto: Latgale turismiinfokeskus

Punase mütsiga jaamaülem Dace Kamele koos vagunisaatjatega, kes kõik reisid Foto: Verni Leivak kaasa teevad.

Rong see sõitis…

V

entspilsi vabaõhumuuseumi ajaloolane Dace Kamele tutvustab nii muuseumi vaatamisväärsusi kui kutsub teid meeleolukale rongisõidule.

Kui Ventspilsi kompaktsele ja juba 60 aastat tegutsevale vabaõhumuuseumile, mille ehteks on mereäärsele linnale kohaselt kaluri- ja muud veel liikumise vahendid ning Liivi talu, ring peale tehtud, on õige aeg siirduda muuseumi alalt väljuvale rongile.

Jaamaülema kostüümi riietunud Dace sõnul ehitasid Kurzemesse enam kui 100-kilomeetrise kitsarööpmelise raudtee Esimese maailmasõja ajal saksa sõdurid, sest teedevõrgu puudumise tõttu oli ühest kohast teise liikuda väga keeruline. Kokku pandi see

Vt lähemalt muzejs.ventspils.lv/ piejuras-brivdabas-muzejs Vt kaardil lk 2 nr 19

Vt lähemalt varaklanu.lv Vt kaardil lk 2 nr 13

S

ellist hoolitsetud majapidamist nagu Varakļāni linnas perekond Broksi oma, näeb harva. Tänavalt vaadates ei aimagi, et elumaja taga toodavad nad joovastavaid jooke.

Arnis Broks on endine päästja, tugev mees, kes koos abikaasa Agnese ja poegadega Vara Klānu ehk Vasevärvi Maa kaubamärgiga jookide taga seisavad. Kõikidelt pudelietikettidelt vaatab vastu rebane, kes on pereliikmete sõnul tarkuse sümbol. Sest tark võtab pitsi ja peab aru.

«Teeme nastoikasid ja kõigi jookide jaoks vajaminevat materjali nagu rabarbrit, vaarikat, mustsõstart ja teisi marju, aga ka ebaküdooniat ja kõike muud kasvatame ise,» rõhutavad Arnis ja Agnese, kes on piiritusejooke müügiks tootnud vaid kaks aastat.

«Mu mees on tõeline meister,» ütleb Agnese, «ei hoia toorainega kokku ja just seepärast ongi jookidel ehe maitse.»

Algul tegi Arnis jooke oma tarbeks. Esimene oli «Ozols» ehk tammejook, see kõige kangem, 42-kraadine. Kuna mees polnud kade oma loomingut teistelegi tutvustama, siis ei jõudnud ta enam küsimustele, kas neid ka endale osta saab, vastata. Samuti muutus tüütuks, et kuulujutt hüvadest jookidest levis ning alkohoolikud kasvõi keset ööd vastu väravat tagusid.

Ei jäänud muud üle, kui asi ametlikult ära teha. Mis sest, et kangete piiritusjookide valmistamiseks on väga ranged seadused ja tingimused, mille täitmist ametnikud ikka ja jälle ta-

justkui Lego – raudtee koosnes 10-meetristest osadest, mis tuli lihtsalt omavahel siduda. Lisaks armee vajaduste rahuldamisele said rongisõidust osa ka kohalikud elanikud, kes võisid nüüd Ventspilsi turule tunduvalt lihtsamini püütud kala tuua või koolis õppida. Rong sõitis 1964. aastani.

Muuseumist väljub kaks liini. Ühe pikkuseks on 1,5 kilomeetrit, teine on poole pikem ja sõidab linna seikluspargini.

Tõtt öelda on isegi poolteisekilomeetrine tiir väärt, et see vagunis kaasa teha. Reisijate heaolu eest hoolitsevad kaks vagunisaatjat ning keegi ei krimpsuta nägu, kui tuul musta kivisöesuitsupahmaka just reisijate suunas lennutab.

Pilet maksab lastele 2, täiskasvanuile 3 eurot.

20 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

| www.latvia.travel

Teaduskeskus Vizium saab seni sadamalinnana tuntud Ventspilsi kindlaks visiitkaardiks.

Rõõmu erinevatest tegevustest jagub terveks päevaks.

TEINE REAALSUS. Teaduskeskuses Vizium saab nüüdsest isegi maavärinat kogeda.

«Üritame rahvast harida, mitte hirmutada» toimetaja

K

uidas saada juurde teadmisi füüsikast, loodusest, ainete vastasmõjust, helidest, valgusest, kogu maailmast? Täna Ventspilsis avatavas Viziumi keskuses saab vastuseid väga paljudele küsimustele.

Ventspilsi digitaalkeskuse ja ka nüüdse Viziumi teaduskeskuse direktriss Elina Kronkalne ja projektijuht Kristine Bergmane-Korāte andsid «Puhkusele Lätis» ammendava ülevaate, mis vastvalminud hiigelsuures hoones toimuma hakkab. Mõtteid oli siinkandis teaduskeskuse vajaduse üle vahetatud juba kümme aastat ning nüüd on tulemus käes. Koos hoonega läks keskus maksma peaaegu 27 miljonit eurot, millest kaks miljonit moodustas kõik, mis maja sees on.

Hoone projekteerisid leedulased Direktriss Elina sõnul valmis uhke hoone eelmise aasta septembris ja ehitus kestis kaks aastat, tellijaks Ventspilsi linnavalitsus. Tegemist on naaberriigi Leedu arhitektuuriimega, loojateks ettevõtte Audrius Ambrasas Architects viis töötajat.

«Ventspils on turistisõbralik linn ning just suvel saabub siia suur hulk inimesi Leedust, Eestist ja Rootsist, sest meil on Rootsiga toimiv laevaliin,» räägib Elina. «Mida aga pakkuda neile sügisel või talvel? Seni on meie linnake sel ajal elanud justkui tardunud vaikuses, tänavad inimestest tühjad. Nüüd on põhjust igal ajal siia tulla.

Kuid kindlasti saavad meie peamisteks külastajateks kooliõpilased, noorem põlvkond.»

Viimased üheksa kuud on tegutsetud seni tühjade ruumide sisustamisega ning juba mõni aeg tagasi hakkas asi ilmet võtma.

Simulaatorid, nutiseadmed…

«Vaadake enda ümber – te näete simulaatorite, nutitehnoloogia, füüsika, geograafia, tervisliku eluviisi- ja lasteala, mis mõeldud kuni 6-aastastele, kuid tegevust leiab ka 2–3-aastastele,» viipab Elina enda ümber.

Meie külaskäigu ajal käis peasaalis simulaatorite seadistamine, mistõttu võis veel hetk tagasi imestada lindil jooksva noormehe üle, kes – virtuaalreaalsuse prillid peas – paigaljooksul suunda muutis ja justkui kusagil orienteerus. Ei, ta polnud sugugi meelemõistust kaotanud, vaid oli lihtsalt üks testijaist-programmeerijaist.

«Simulaatorid virtuaalreaalsusel, erinevatel virtuaalsetel keskkondadel põhinevadki,» selgitab direktriss. «Näeb tõesti veider välja,» kommenteerib ta naerdes sama noormeest. «Ta kasutab praegu multifunktsionaalset simulaatorit. Veel on kasutuses maavärina simulaator, mida inimesed saavad kogeda istudes.»

Nagu õudusfilmis?

«Jah,» lausuvad Elina ja Kristine kooris. «Samal ajal saavad maavärina kogejad ekraanilt infot, miks on need nii tugevad, kui tihti ja miks toimuvad. Üritame rahvast harida, mitte hirmutada.»

Suurimas simulaatoris saab korraga istuda kuus inimest ja seal saab virtuaalreaalsuse prille kandes kogemuse, justkui sõidaksite lõbustuspargi Ameerika mägedel. Mistõttu olevat sealt alatasa kisa kuulda.

«Pakkusime seda ka ühele Läti naisajakirjanikule, kuid pisut asja proovinud, astus ta sealt välja, teatades, et ei soovita seda kellelegi,» naeravad direktriss ja projektijuht. Samas kinnitavad nad, et just simulaatorid annavad külastajatele kõige ebatavalisemaid ja unustamatumaid kogemusi.

On erinevaid puutetundlikke asjandusi, erinevaid displeisid. Elina ja Kristine demonstreerivad näiteks, kuidas puutetundlikul ekraanil saab osadest justkui mosaiikpildina kokku panna inimaju, mis ühtlasi aitab seda paremini tundma õppida. Sama saab teha ka 3D-formaadis.

Puutüve läbilõiget uurides aitavad targad masinad huvilisele selgitada, kuidas määrata puu vanust ja isegi seda, millised sündmused puu kasvamise ajal on aset leidnud.

Geograafia alal on aga näiteks võimalik uurida, millised on maailma soiseimad alad või mida ette võtta, et kliimamuutusi üle elada. Uurida loomaja linnuriiki, metsi ja mägesid.

Veel leiab siit füüsika- ja matemaatikagalerii ning lasteala, kus kohtab muuhulgas lihtsaid konstrueerimisülesandeid ja võimalust liiklusmärgid selgeks õppida.

On ka kohvik, kus saab nautida eeskätt tervislikke tooteid.

On klassiruume ja auditooriume, kust kohalikud koolilapsed ilmselt igal nädalal vähemalt korra läbi astuvad. Tehnoloogialaboris saavad nad aga ise endale kasvõi T-särgi disainida.

Kõike, mis majas sees, ei tellitud sugugi otse ühelt ettevõttelt, vaid eelnevalt viidi läbi põhjalik konkurss.

«Me ei valinud võitjaid odavuse, vaid eeskätt disaini järgi, mis juhindub heledatest toonidest ja meenutab tulevikulinna,» avaldab Elina. Kogu hoone sisu on Läti ettevõtetelt.

Huvitav on siin ka kõige väiksematel.

Simulaatoritel on Viziumis tähtis roll.

Vt lähemalt vizium.lv/en Vt kaardil lk 2 nr 19

Verni Leivak

Suurim väljapanekuruum asub keskuse esimesel korrusel, kui tulija on oma 15-eurose pileti metroo sarnases turnikees valideerinud, kuid kokku on galeriisid seitse.

Keskendumist läheb elus alati vaja.

Virtuaalselt läbi sahiseva lume.

Maailmakaart, mille keskel on Läti Fuajees köidab tähelepanu selle põrand, mis koosneb 600 000 Murano klaasi tükkidest ning kujutab maailmakaarti, mille keskel asub mõistagi… Läti ja Ventspils.

Elina usub, et lõplikult saab kõik valmis sügiseks. Just selleks ajaks, mil kooliaasta algab.

Hoone Leedu päritolu arhitektid nimetasid oma tööd Dune’iks, kuid Vizium tundus lätlastele siiski rohkem sobivat.

Muljet avaldava fuajee põrandal on 600 000 klaasitükist koosnev mosaiik-maailmakaart.

Fotod: vizium

postimees, 20. juuni 2022

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 21

TIIBADE SAHINAL. Ventspilsi ehitusärimees hakkas turiste majutama.

Vana tuuleveski juures saab öödki veeta

K

Ettevõtja Edijs Veinbergs.

se möldri tütar, kel oli, mida möödunust meenutada. Taastamistööde ajal leidis Edijs lausa paki Teise maailmasõja aegset Saksa raha, mille keegi oli sinna ära peitnud. Kokku 244 marka, mis oli omal ajal väga suur summa: «Selle eest oleks võinud osta kümme jalgratast!»

Kuna Baltimaades on vanadesse veskitesse tihti sisse seatud kohvikud, otsustas Edijs sama teed minna, ainult et kohviku asemel kõrtsi luua.

«Restoran oleks Ventspilsi jaoks mõttetu, sest siin pole vastavat publikut,» selgitab ta. Avamine toimus neli kuud enne koroonapandeemiat ning siis tuli uksed pikaks ajaks sulgeda. Alles nüüd loodab omanik, et saab asutuse aasta läbi lahti hoida.

Vt lähemalt vejdzirnavas.lv/home Vt kaardil lk 2 nr 18

õigepealt soetas ehitusfirma omanik Ed ijs Veinbergs Ventspilsi külje all oleva Pasiekste tuuleveski juures asuva tööliselamu. Toona ehk neliteist aastat tagasi oli veskigi müügis, aga kehvas seisus ja hind liialt kõrge.

Järgmise majanduskriisi ajal üheksa aastat tagasi otsustas Edijs härjal siiski sarvist haarata, sest nägi 1901. aastal valminud tuuleveski arendamises potentsiaali. Ajalugu uurinuna teab Edijs, et veski sai püsti ainult nelja mehe kätetööna ja tegutses veskina lausa 1964. aastani, olles Läti viimane töötav tuuleveski.

«Ostsime selle 13 000 euro eest, sest veski vastu tundsid huvi ka välismaalased, kuid lätlasena ei saanud ma seda neile jätta,» märgib ta. Seda enam, et hind oli langenud kunagisest pakkumusest umbes viis korda.

Muidugi ei lugenud enam seegi, et veskil puudusid tiivad, kuid õnneks oli 1980. aastatel ehitatud uus katus, mis sisemuse korras hoidis.

Renoveeritud veski avamisele kutsuti isegi kunagi-

Kes tahab, saab siin ka ööbida. Mitte küll veskis, aga hotellitoad on nii endises tööliste elamus kui ka tiigi taga hoovil. Õigemini on tegu mitte hotellitubade, vaid kahekorruseliste kõigi mugavustega väikeste majadega, kuhu terve pere kenasti sisse mahub.

Igal majal on nimigi – Vidzeme, Kurzeme, Latgale, Zemgale ning viies on Riga.

«Kuna ise elan poole ajast Riias, siis see viimane on mu sõprade jaoks ja maksab teistega võrreldes 30 eurot rohkem, sest riialased peavad end teistest paremaks,» naljatab Edijs. Öö eest teistes majades tuleb välja käia 125 eurot. Ööbimiskohti on koos töölismaja apartementidega kokku 50.

Veskis endas on kolmas korrus vaid sõpradele mõeldud, kuid kõrts tegutseb kahel esimesel korrusel, nagu ka 220-ruutmeetrisel terrassil, mis ringina ehitist ümbritseb ja kus saab aega veeta kuni 80 inimest. Lisades neile siseruumide kohad, on neid kokku 160. Neljas ja viies korrus on külastajatele suletud, sest seda ei luba tuletõrje.

Vana Pasiekste tuuleveski.

Modernsetest väikestest külalismajadest ei puudu ka kiire internet.

Fotod: Verni Leivak

22 || Puhkus lätis

postimees, 20. juuni 2022

Leppige ekskursiooni korraldamiseks Edgars Millersiga kokku: +371 2946 3028!

Vt kaardil lk 2 nr 20

| www.latvia.travel

Edgars Millers müstilise ohvrikivi juures.

Kiriku interjöör.

Fotod: verni leivak

LINNUTEE TUULED. Põlises Liivi pealinnas on libahundi haud.

Mazirbe väärib avastamist toimetaja

K

vt lähemalt coastalfeelings.com Vt kaardil lk 2 nr 21

unagine liivlaste pealinn Mazirbe on tänapäeval asula, kuhu paar korda päevas käib Riiast buss ja on ääre-

Mazirbes on kohalikku kultuuri ülal hoidev rahvamaja; kirik, kus, tõsi küll, tõsiusklikke kuuldavasti ei käi, küll aga viiakse läbi mitmesuguseid tseremooniaid. «Liivlased on nutikad inimesed, aga ka mässajad. Nad ei võtnud ristirüütlite vägivaldselt toodud usku kunagi omaks,» märgib ta.

Kiriku juurest surnuaialt leiab teadja isegi libahundi

Teeme ise sklandrause

S

klandrausideks kutsutakse Liivimaal magusavõitu küpsetisi, mis koosnevad rukkijahust, soolast, suhkrust, mannast, hapukoorest, riivitud ning keedetud porgandist ja kartulist.

Kuramaal Kolka vallas Uši külas elav Janet Marinska valmistab juba aastaid turistidele või turistidega koos erilisi Liivi küpsetisi, mis kangesti meenutavad Karjala pirukaid.

Nende nimetus «sklandrausis» tuleneb sõnast «aed», sest rukkijahutainast volditakse sisu kooshoidmiseks kõrge äär.

Kuni hõrgutised puuküttega ahjus küpsevad, jutustab Janet, et talu, kus ta elab ja mille ümber saab suvel telkida või kõrvalasuvas uues kahekorruselises moodsas majas elada, on saja aasta vanune.

Kui maitsvad need sklandrausid, mida süüakse jahtunult, on! Kes soovib, see proovib neid koos Janetiga ise valmistada – muidugi tuleb selles eelnevalt kokku leppida ning võt-

Janet Marinska just ahjust võetud skFotod: Verni Leivak landrausidega.

ta teadmiseks, et meistriklassis osalemine läheb maksma 10 eurot, kui seltskond kümnest inimesest koosneb. Ka jaheda ilmaga oma hoovil paljajalu asju ajav Janet on huvitav ja lausa karismaatiline isiksus, kellega koos olles juba igav ei hakka.

haua. Legendi järgi muutus libahundiks üks kiuslik kirikuisa, kes inimkuju enam ei saanud ning hundina ta surigi. Maha maetuna avastati aga igal järgmisel hommikul, et ta on hauast välja pääsenud, ning lõpuks kaeti see raskete põllukividega.

Lähedal kunagisel pühal liivlaste heinamaal asub suur ohvrikivi. Edgarsi sõnul käivad selle juures sensitiivid, et

koguda viljastavat väge. Teatud kivi piirkonda käega distantsilt skaneerides peaks tunnetama soojust või elektrilööke. Kord saabunud järjekordne eestlaste grupp ning üks naine võtnud pendli välja.

«Kus see hakkas pöörlema!» hüüatab Edgars. «Rahvas ei suutnud ära imestada, kõik plaksutasid selle peale.»

Endise koolimaja lähistel on näha kohalike ja külaliskunstnike näitust, kes kõik kohalikku vaatamisväärset jäädvustanud. Samas asub väike liivlaste eluolu tutvustav koduloomuuseum.

«Vaadake, kui kitsas oli vanasti abieluvoodi. Eks sellepärast oli ka lapsi peredes rohkem,» järeldab Edgars.

Majatäis Ameerika autosid

A

rvis Ozolinš on koos poja Edgarsiga oma Tukumsi külje all asuva Milzk a lne kodu hoovi ehitanud veel ühe maja. Suure garaaži, kus leiavad peavarju Ameerika autod, Jawa mootorrattad ja mis kõik veel.

Kui varem asusid sellel kohal lillepeenrad, siis kahjuks pidid Ozolinšid neist loobuma.

Nimelt kiindus pereisa Ameerika autodesse ning kuna need enam mujale ei mahtunud, tuli kolm aastat tagasi ehitada kahekorruseline abihoone. Autokindlustuse ekspert Arvis tegeleb vanade autode restaureerimisega juba 20 aastat ning oma uhket kogu on ta korduvalt isegi Haapsalus näitamas käinud.

Esimesel korrusel on autod.

Aukohal on 50-aastane punane Cadillac, millest kõik algas, kuid tegelikult tuksub Arvise süda viiekümnendatest ja kuuekümnendatest pärit autodele.

Nagu ka selle ajastu muusikale, rock’n’rollile.

«Ameerika liikurid huvitavad mind eeskätt sellepärast, et nõukaajal me neid ju näha ei saanud,» ütleb ta ning otsekui paitab silmadega kollast Corvette C3 mudelit, mis oli tema kollektsiooni teine masin. Mõned Arvise uhkest kogust on olnud päris hullus seisus, kuid nüüd ei arvaks seda eales. Mitu Buicki on ta toonud siia isegi Ees-

Vaade teiselt korruselt.

Vt lähemalt facebook.com/ classicgaragetukums Vt kaardil lk 2 nr 22

Verni Leivak

maastunud. Ometi lehvib Liivi lipp majadel ja õuedel uhkelt siiani.

Liivlane Edgars Millers hoiab meie lähisugulasrahva mälestusel innukalt hinge sees.

Mälestuseks võib seda nimetada sellepärast, et neid, kel liivi keel kodust selgeks saanud, on vaid üksikuid. Enamik liivi keele väheseid oskajaid on seda õppinud ja suuresti meie Tartu ülikoolis.

Libahundi haud.

Fotod: Verni Leivak

Edgars ja Arvis Ozolinš oma kahekorruselises autogalerii-garaažis.

tist. Üllatusena on eksponeeritud isegi vana tuletõrjeauto.

Et aga teisel korrusel muuhulgas väga muljet avaldav Jawade kollektsioon näha on, põhjendab peremees nooruse

nostalgiaga. Kunagi sai ju ise sellistel sõidetud! «Ma pole neid kokku lugenud,» ei ürita ta seegi kord neid kokku liita.

Külastuses tuleb eelnevalt kokku leppida.

postimees, 20. juuni 2022

www.latvia.travel |

Puhkus lätis || 23

KOLKA NINA. Lahtede kohtumispaik Kura poolsaare põhjatipus.

Tulge kangastelgedel kudumise meistriklassi, kutsub Daina Foto: verni leivak Dubra.

Uus käsitöömaja

Kolka nina. Meri annab, meri võtab.

Päikesemaja, vaatega merele.

Fotod: verni leivak

Ent siin on ka juba 20 aastat seisnud Saaremaalt Pangalt toodud dolomiidist tahutud mälestusmärk Liivimaa ja liivlaste mälestuseks ning kõigile, kes merel kadunuks jäänud. Samuti on paigaldatud mobiilne mälestusmärk ühele kuulsale ja põneva saatusega kaptenile, mida saab vajadusel isegi mujale teisaldada. Kusagil seal kaugel madalikul, kuue kilomeetri kaugusel asub Kolka tuletorn.

2024. aastal, mil tähistatakse Balti keti 35. aastapäeva, kavatseb Jānis korraldada Valguse tee ürituse, mille alguspunktiks saaks Kiiev ja lõpp-punktiks Tallinn. Just otsibki ta ettevõtmisele Eesti-poolset partnerit.

T

eel Riia poole tehke väike peatus Engures, kus 200-aastasesse pastoraati (Jūras iela 66) on leidnud kodu käsitöömaja Pērle Rada ehk Pärlirada.

Koondamaks kohalikke inimesi, kellele meeldib midagi õmmelda, kududa või isegi kangast kududa, saigi ühendus loodud.

«Teeme asju, mis meie meelest on kaunid ja materjalidest, mis on ökoloogilised,» räägib juhataja Daina Dubra ning lubab, et kui ette teatada, võivad nad huvilistele korraldada mitmesuguseid meistriklasse. Saab õppida nii kangastelgedel kudumist kui ka T-särgile trükkimist. Särgi võib soetada kohapealt!

Vt lähemalt facebook.com/perlerada Vt kaardil lk 2 nr 24

K

es iial Läti kaarti vaadanud, ei saa eksida – Kuramaa terav tipp, justkui nina (liivi keeles kuolka nana), ongi õige koht. Nina on tekkinud tänu sellele, et just siin kohtuvad Kura kurk ja Liivi laht.

Millised metsad siin on! Tõsi, Ventspilsist teekonda alustades märkate, et ka siia on kohati jõudnud lageraie harrastajad, kuid üldpilti ei saa Eesti metsadega võrrelda. Tihnikuid jagub tänu Slītere rahvuspargile kümnete kilomeetrite kaupa.

Kolka nina on paraku koht, kust saab vaid sisemaale tagasi pöörata ning siinne õhk, liiv, lahtede kohtumispaiga tõttu vahel lausa kaht värvi meri on võrratud. Otse parkimisplatsi juures on turistide külastuskeskus ning selle kõrval väliterrassiga restoran Divjūriņas, kus pakutakse normaalse hinnaga maitsvaid sööke ja jooke.

Rahvusliku ökoturismikeskuse Kolkasrags juhataja Jānis Dambītis korraldab kiire ekskursiooni. Ta rühib hoogsalt läbi liiva ranna poole, et näidata väikeseid tünnikujulisi päikesemaju, mille akendest avaneb hunnitu vaade merele ning nagu kinnitab Jānis, on just ühes sellises eostatud vähemalt üks uus eestlane. Täpselt seda ütles talle kena Eesti noorpaar. Öö majakeses maksab 50 eurot.

Vt lähemalt www.kolkasrags.lv Vt kaardil lk 2 nr 23

Siin on eostatud vähemalt üks eestlane