Kaitseväe juhataja kõne

Eesti Vabariigi 104. aastapäeva kõne

kindralleitnant Martin Herem kaitseväe juhataja

Vaatamata viimastele sündmustele Ukrainas, täna, oma riigi sünnipäeval võime tunda ja peame tundma rõõmu oma riigi saavutuste ja tugevuste üle. Kaitseväe juhatajana on mul selleks kahtlemata oma vaatenurk. Täna tahan ma teiega jagada oma arusaamu Eesti kaitseväe sümbolitest.

Nendest sümbolitest, mille väärtust kinnitavad praegused sündmused Ukrainas.

Eesti kaitsevägi on loodud ajateenistusele, reservteenistusele ja osalemisele kaitseliidus. Selle taga seisavad tegevväelased – ohvitserid ja allohvitserid, – aga ka töötajad ning ametnikud. Oleme koos loonud kodanikest koosneva kaitseväe, mis ise on muutunud Eesti riigi üheks sümboliks. Selle üle saame uhkust tunda ja peame seda tundma kogu rahvana.

Üheks kaitseväe alustalaks on ajateenija – kodanik, kel lasub kohustus teenistus läbida. Viimastel aastatel oleme aga näinud Eesti kodanikke, kes vabatahtlikuna astuvad oma kohust täitma. Praeguseks on üle poole teenistusse tulnutest otsustanud ise, millal ja kuhu nad teenima lähevad. Vahel lausa klasside kaupa.

Vabatahtlikust ajateenijast on kujunemas teine meie kaitseväe ja riigi sümbol. Paljudele meie liitlastele on selline vaba tahte avaldus positiivseks märgiks tegelikust kaitsetahtest.

Kolmandaks sümboliks tahan nimetada reservväelast, kes vastates õppekogunemise kutsele, jõuab kohale tundide või isegi minutite jooksul. Paljud arenenud riigid vaatavad sellist kohusetundlikkust kadedusega.

Sümboliks tuleb täna nimetada ka kaitseväe toetajaid: tööandjaid, koolikaaslasi, sõpru või pereliikmeid, kes suhtuvad õppekogunemisse toetavalt ja heakskiiduga. Aastatega on kujunenud üsna tavapäraseks, et Eesti kodanikud tulevad õppekogunemistele ka kaugelt riigipiiri tagant, tekitades hämmingut oma välismaises tööandjas.

Nii saabus eelmise aasta välkõppusele Okas mitu reservväelast välismaalt. Rääkimata 2015. aastal toimunud Siilist, kuhu tulid oma kohust täitma reservväelased 18 riigist, sealhulgas Austraaliast, Kanadast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Nepalist ja Ameerika Ühendriikidest. Kõigi nende käitumine on kaitsetahte väljendus sümbolväärtusena. Olen kindel, et sama kordub ka selle aasta õppusel Siil 2022.

Nimetamata ei saa jätta ka ettevõtjaid, maaomanikke, omavalitsuste töötajaid või tavalisi elanikke, kes igal aastal toetavad kaitseväe õppuseid väljaspool meie harjutusalasid. Mitte igas riigis pole see iseenesestmõistetav. Meie riigis on see toetus kasvanud iga aastaga.

Me teame, et sellise tahteavalduse taga on lisaks kodanike kohusetundele ka tegevväelaste ja töötajate pühendunud teenistus ning arusaam, et me kõik osaleme oma riigi kaitses, olles selle eest valmis andma oma elu.

Foto: srs Valner Väino

Eesti sümboliks meie liitlaste ja sõprade hulgas on kujunenud valmidus toetada oma partnereid nende murede lahendamisel. Möödunud aasta jooksul oli kõigile nähtav meie kiire reageering Leedu, Poola ja Ukraina abistamisel. Poola toetamine kestab ka praegu ning seda kaitseväe ja kaitseliidu koostöös. Me ei ole lihtsalt oodanud kutset, vaid oleme ise oma abi pakkunud. Olgu selleks siis varustus või üksused.

Seda hoolimata sellest, et on oht vähendada selle võrra oma kaitsevõimet või tõmmata endale potentsiaalse agressori tähelepanu, rääkimata kriitikast oma riigi sees. Meie reservväelased, kaitseliitlased, ajateenijad, teenistujad ja tegevväelased on näidanud oma tahet ja kindlust aidata võõrsil meie partnereid. Selle toetuse märgiks kannavad täna paljud meist Eesti Vabariigi aastapäeval rinnas Ukraina lipuvärve.

Selline tahe ja valmidus ei ole ainult kaitseväe sümbolid. Need ilmestavad tervikuna meie riiki – meil on alati ja piisavalt kodanikke, kes oma riigi huvides on valmis panema kaalule oma tervise ja elu või lihtsalt jätma tagaplaanile oma isiklikud huvid meie kõigi ühiste huvide nimel.

Andke mulle andeks võrdluse eest, kuid meie kaitseväe õppustest on kujunenud justkui väikesed tantsu- ja laulupeod, kus elukutselised, reservväelased ja ajateenijad pealtvaatajate toetusel näitavad ikka ja jälle paljudele arusaamatut ja ehk veidi müstilistki üksmeelt.

Nähes neid tuhandeid kodanikke oma kohustust iseenesestmõistetavalt täitmas, teisi neid hea meelega toetamas ning liites sinna juurde paljud teised Eesti riigi kodanikest ametnikud, julgeksin ma oma riigi 104. aastapäeval kapral Hermanni, reamees Saalise, leitnant Sabolotnõi ja teiste vabadussõjas osalenute käest küsida: «Mida arvate neist riigi sümbolitest paljude teiste suurepäraste asjade kõrval?» Mida arvate oma riigist täna? Ma arvan teadvat, mis oleks nende vastus: «Päris hea!»

Täna on meil õigus ja kohustuski mõelda neist headest saavutustest, mis sümboliseerivad meie riiki ja siin elavaid inimesi. Ja kui nüüd ausalt ja omavahel öelda, siis võiks neile mõelda ka mõnel suvalisel neljapäeval. Just siis, kui naaber on ajanud närvi või kui ühiskond tundub lõhestunud. Head asjad jäävad ja jäävad ka sümbolid, millised me ise loome. Need, mille pärast on Eestis hea elada, mille üle võime uhkust tunda ja mida oleme valmis kaitsma tulevaste põlvede nimel kasvõi oma elu hinnaga.

Need samad sümbolid, nagu kohusetundlik kodanik, ühtekuuluvus ja usaldusväärsed liitlased, on praegu üliolulised Ukrainas, kus suurem ja võimsam agressor juba kannab kaotusi.

Meil on need olemas. Kindlasti siis, kui peame kaitsma oma riiki ja väärtusi.

Elagu Eesti Vabariik!