Kristel Otstavel, Eve-Merike Sooväli

TÖÖVÄGIVALD TERVISHOIUTÖÖTAJATE HULGAS

Workplace violence among health care professionals

Kristel Otstavel, Eve-Merike Sooväli

Abstract

Violence among healthcare workers is quite common in hospitals. Workplace violence aff ects victims widely, involving their mental and physical health. Violence can be physical, mental, vertical or horizontal, most common is mental violence at the horizontal level. Th is is an overview of literature. Th e choice of literature sources was based on the following criteria: full text for free, published between 2005 and 2015, written in Estonian or English. Th e literature was searched using the following databases: Medline, PubMed, CINAHL, and Health Source. Google Scholar search engine was also used. Th e paper is based on 38 scientifi c sources.

Workplace violence victims are mostly younger and with limited working experience. Workplace violence aff ects negatively the effi ciency of work and the communication ability among co-workers. It can increase the risk to make errors in patient care; it is a potential risk for patient safety and wellbeing. Poor relationships and workplace violence are the reasons why lots of nurses are changing units, leaving their work or thinking of leaving the profession. Th is can cause workforce fl ow and increase the expenses in healthcare.

Creating a positive work environment and preventing workplace violence are important aspects of improving the quality of work and the working environment; it has also a positive eff ect on patient safety. Nurse leaders’ positive example is considered to be important by other nurses. Nurses’ own attitudes are also important, especially new nurses are expected to be positive and more

open to study new things. Training courses and seminars on workplace violence, teaching the management of one’s own body language, assertiveness, how to notice workplace violence and how to intervene. Th ese seminars and training courses can give positive results for coping with workplace violence. Prevention and teaching are also important among nursing students.

Keywords: horizontal violence, vertical violence, aggression in nursing, bullying in nursing, workplace violence in nursing and violence.

Sissejuhatus

Töövägivald võib olla psühholoogiline või füüsiline ning avalduda kas horisontaalselt või vertikaalselt. Psühholoogiliseks vägivallaks peetakse karjumist, sõimamist, ähvardamist, solvamist, vandumist, süüdistamist, kiusamist, avalikku kritiseerimist, sarkastilisi märkusi jne. Füüsiliseks vägivallaks on löömine, hammustamine, peksmine, torkimine, lükkamine, pigistamine, käte väänamine, juustest tirimine ja veel palju muud, mis põhjustab füüsilist valu (Koukia jt 2014). Uuringu tulemustest on selgunud, et horisontaalne vägivald on haiglakeskkonnas tõsiseks probleemiks (Centre for American Nurses 2008, Joint Comission 2008, Rosenstein ja O’Daniel 2008, Berry jt 2011, Dumont 2012, Longo 2013). Tervishoiutöötajate omavahelist kiusamist on uuritud mitmetes riikides ning tulemuste põhjal järeldatud, et vägivalla ohvrite negatiivne kogemus avaldab mõju patsientide raviprotsessile, nende ohutusele ja ka kaastöötajate heaolule (Longo 2013). Lee jt (2014) on järeldanud, et töövägivald kahjustab ohvri professionaalseid oskusi ning mainet.

Mistahes liiki vägivald on solvav ja alandav. Uurimistööde tulemustest (Lewis 2006, Law jt 2011, Rodwell jt 2013) on selgunud, et vägivalla ohvritel võib esineda füüsilisi ja vaimseid tervisehäireid nagu insomnia, peavalud, seedehäired, stress, suurenenud ärrituvus, ärevus, depressioon, keskendumisvõime vähenemine ning posttraumaatilise stressi sümptomid. Vägivallast põhjustatud terviserikked mõjutavad ka ohvrite töö kvaliteeti.

Uurimistöö eesmärgiks oli tõenduspõhiste allikate põhjal kirjeldada erinevaid õdede vastu sunnatud vägivalla avaldumisvorme, nende mõju ohvritele, töö kvaliteedile ja tegevusi vägivaldse käitumise ennetamiseks.

Töö eesmärgist tulenevalt püstitati järgnevad ülesanded. 1. Kirjeldada töövägivalla avaldumisvorme. 2. Kirjeldada töövägivalla mõju vägivalla ohvritele ja töö kvaliteedile. 3. Kirjeldada tegevusi töövägivalla ennetamiseks.

Artikli aluseks olev uurimistöö oli teoreetiline, kirjeldav kirjandusülevaade. Uurimistööks kasutati 36 teadusartiklit, mis on avaldatud ajavahemikus 2005–2015 ja kahte tunnustatud õdedeühingu kodulehte.

Tulemused ja arutelu Töövägivalla avaldumine

Võiks eeldada, et tänapäeva töökeskkond on vägivallast vaba ning töötajale turvaline, kuid uuringu tulemused seda ei kinnita. Tuginedes erinevate teadustööde tulemustele, võib väita, et tervishoiutöötajate töökeskkonnas on töövägivald küllaltki levinud nähtus. Töövägivald kutsub ohvris esile negatiivseid emotsioone, mille mõju kandub edasi patsientidele, kolleegidele ja tööandjatele.

Milles seisneb töövägivald? Selle alla mahub üsna palju tegureid psühholoogilisest või füüsilisest vägivallast: ebaõiglane süüdistamine, pidev jõllitamine, alahindamine, ignoreerimine, vestlustesse ja tegevustesse mitte kaasamine, tagarääkimine, avalik alandamine, ebameeldivate tööülesannete määramine, saboteerimine, teabe edastamata jätmine, ähvardamine füüsilise vägivallaga või ka füüsilise jõu kasutamine, mis põhjustab valu (WHO 2002, Centre for American Nurses 2008, Koukia jt 2014). Vägivaldne käitumine võib aset leida horisontaalselt või vertikaalselt (Lutgen-Sandvik jt 2008).

Horisontaalne vägivald (horizontal violence) on agressiivne, korduv, solvav, ähvardav käitumine samal tasandil olevate indiviidide vahel, mille tagajärjel on ohver endast väljas, alandatud või haavatud. Vägivallatseja on põhjustanud ohvrile stressi ja õõnestanud tema autoriteeti (Centre for American Nurses 2008, Farrell 2005). Vertikaalne vägivald (vertical violence) on vägivallaakt kahe või enama alluvussuhtega isiku vahel ning võib seisneda kas karjumises, õelates kommentaarides, tähtsa teabe edastamata jätmises, ebaviisakuses, alandavas käitumises või ignoreerimises (Cantey 2013).

Psühholoogiline vägivald (psychological violence) on verbaalne või mitteverbaalne rünnak, mille tagajärjel tekib ohvrile vaimne, spirituaalne, moraalne sotsiaalne või füüsiline kahju (WHO 2002). Psühholoogiliseks vägivallaks peetakse karjumist, sõimamist, ähvardamist, solvamist, vandumist, süüdistamist, kiusamist, avalikku kritiseerimist, sarkastilisi märkusi jpm (WHO 2002, Koukia jt 2014).

Füüsiline vägivald (physical violence) on füüsilise jõu kasutamine teise indiviidi või grupi vastu, mille tagajärg on füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline kahju (WHO 2002), sealhulgas peksmine, löömine, pussitamine, tulistamine, lükkamine, hammustamine või näpistamine (WHO 2002, Koukia jt 2014).

Ameerika Columbia osariigis uuriti töövägivalla esinemist 4346 õe seas. Tulemustest selgus, et 18% õdedest olid viimase aasta jooksul kogenud verbaalset vägivalda teiste õdede poolt ja 30,9% arstide poolt. Uuringus osalenutest 8,4% olid kogenud seksuaalset ahistamist õdede poolt ja 7,6% arstide poolt. Rohkem kui 25% vastanutest pidasid oma suhet ja koostööd kaastöötajatega puudulikuks (Ulrich jt 2006). Budin jt (2013) selgitasid verbaalse vägivalla esinemist äsja tööd alustanud õdede seas. Tulemustest ilmnes, et 49% uutest õdedest olid kogenud viimase kolme kuu jooksul verbaalset vägivalda. Kõige sagedamini ignoreeriti neid täielikult või

räägiti nendega üleoleval toonil. Rowe ja Sherlock´i (2005) uuringus, mis toimus ühe ülikooli haiglas Philadelphias, vastasid 213-st küsitletud õest 75%, et teised õed on kasutanud nende suhtes verbaalset vägivalda ja 74% õdedest olid kogenud verbaalset vägivalda arstide poolt.

Mitmetest uuringu tulemustest on selgunud, et töövägivalla ohvriteks satuvad nooremad ja vähema töökogemusega õed. Vähese töökogemuse pärast on palju usaldamatust, tihti kontrollitakse neid eelarvamusega, et nad ei oska ning ei tule toime töökohustustega. Koukia jt (2014) poolt Kreeka kahes haiglas läbi viidud uuringus osales 250 tervishoiutöötajat ja tulemustest selgus korrelatsioon töövägivalla, vanuse ning soo vahel. Kõige rohkem töövägivalla ohvreid oli noorte ja kogenenumate intensiivravis töötavate naissoost õdede seas. Yildirimi ja Yildrimi (2007) uuring, mis toimus kahes riigihaiglas ja neljas erahaiglas, selgitas, et töövägivalla ohvritega räägiti teiste juuresolekul halvustavalt, neid süüdistati tegevustes, mida nad polnud teinud ja nende tööd kontrolliti pidevalt ilma mõjuva põhjuseta. Välja oli toodud, et erahaiglas töötavad õed kogesid vaimset vägivalda rohkem. Yildrimi (2009) Ankara ülikoolihaiglas teostatud uuringu tulemustest järeldati, et rohkem olid psühholoogilise vägivalla ja kiusamise ohvriteks vähese töökogemusega ja vanuseliselt nooremad õed.

Farrell jt (2006) uurisid Austraalias õdede vastu suunatud füüsilist ja vaimset vägivalda. Nad keskendusid vägivallasituatsioonidele, mis olid toime pandud eelneva nelja nädala jooksul. Uuringu tulemustest tuli välja, et 28,7% uuringus osalenutest olid kogenud vaimset vägivalda teiste õdede, 27,1% arstide ja 15,8% õendusjuhtide poolt. Lisaks vaimsele vägivallale on uuritud haigla töökeskkonas esinevat füüsilist vägivalda. Rohkem on täheldatud vertikaalset füüsilist töövägivalda. Rosensteini ja O’Danieli uuringus, kus osales 2846 õde 102 haiglast üle Ameerika, olid 73% õdedest olnud tunnistajaks õdede agressiivsele käitumisele ja 88% õdedest olid olnud tunnistajaks arstide agressiivsele käitumisele.

Enim esines agressiivset käitumist üldkirurgias, 28%. Kreekas kahes üldhaiglas 600 õe ja 160 arsti seas läbi viidud uuringus vastasid 17,6% uuringus osalenutest, et nad olid kogenud füüsilist vägivalda arstide poolt ja 12,8% õdede poolt. (Koukia jt 2014). Mitmetest uuringu tulemustest on selgunud horisontaalse füüsilise töövägivalla esinemine. Itaalias läbi viidud uuring 346 õendustudengi ja 275 töötava õe seas näitas, et 36% õdedest ja 23% õendustudengitest olid aasta jooksul kogenud töökohal füüsilist vägivalda. Uuringu tulemustest selgus, et vägivalla mõju oli suurem nende seas, kelle kiusajateks olid olnud kaastöötajad (Magnavita ja Heponiemi 2011). Khalil (2009) uuris 471 õendustöötajat, 15,35% diplomeeritud õdedest ja 13,37% abiõdedest olid kogenud teiste õdede poolt füüsilist vägivalda. Ameerikas, ühes haiglas 198 õe seas läbi viidud uuringus küsiti uuritavate käest, kas ja kelle poolt olid nad kogenud füüsilist vägivalda töökohal viimase 12 kuu jooksul. Tulemused näitasid, et 9% õdedest olid kogenud füüsilist vägivalda kaastöötajate poolt (Spector jt 2007). Parki jt (2014) ülikoolihaiglas 970 õe seas läbi viidud uuringu tulemustest selgus, et 5,1% õdedest olid kogenud viimase 12 kuu jooksul füüsilist vägivalda arstide, 2,8% teiste õdede ja 0,9% õendusjuhtide poolt. Austraalias 2407 õe seas läbi viidud küsitlusest selgus et 3,6% õdedest olid viimase nelja nädala jooksul olnud füüsilise vägivalla ohvriteks teiste õdede poolt. Arstid olid kasutanud viimase nelja nädala jooksul füüsilist vägivalda 3,1% ja õendusjuhid 0,7% uuringus osalenud õe vastu (Farrell jt 2006). Õdede töö on väga vastutusrikas ning nõuab suurt pingetaluvust ja kui pingelisest olukorrast tekkinud emotsioone ei osata või ei suudeta kontrollida, tekib olukordi, mida lahendatakse vägivallaga. Maailmas tehtud uuringute põhjal võib eeldada, et töövägivalla esinemine ei ole tõenäoliselt olematu ka meie raviasutustes, meil ei ole seda väga põhjalikult uuritud. Tööandjad ning vahetud töökorraldajad peaksid oskama pöörata tähelepanu võimalikele töövägivalla tunnustele ja need juba eos ennetama. Ennetustegevusena oleks vajalik töökollektiivis korraldada vestlusi või koolitusi keeruliste olukordadega toimetulemiseks.

Töövägivalla mõju ohvrite tervisele ning töökvaliteedile

Töövägivald mõjub ohvri füüsilisele ja vaimsele tervisele laastavalt. Tervisehäired mõjutavad inimese toimetulekut töö ja ka igapäevaeluga (Laschinger jt 2010, Dumont jt 2011). Väga alandav on taluda kaastöötajate, eriti ülemuse alandusi, see tekitab frustratsiooni. Uuringutes leiti, et töövägivalla mõju oli tugevam, kui vägivalla toimepanijateks olid kõrgemal positsioonil olevad töötajad, näiteks õendusjuhid (Hutton ja Gates 2008, Berry jt 2011, Magnavita ja Hepionemi 2011).

Töövägivallaga kaasnevatest füüsilistest sümptomitest on välja toodud kurnatust, unehäireid, väsimust, sedehäireid, kaalulangust või -tõusu, krooniliste haiguste ägenemist (Namie 2012, Sa ja Fleming 2008, Yildirim 2009), kardiovaskulaarseid probleeme: hüpertensioon, valud rinnus ja südamekloppimine. Psühholoogilistest sümptomitest on enamasti hirm, ärevus, depressioon ja posttraumaatilise stressi sümptomid. Hirm oli vägivallaohvrite seas kõige rohkem esinenud sümptom. Lisaks hirmule esinesid ka teised posttraumaatilise stressi sümptomid: pidev stress, viha, suurenenud ärrituvus, abituse tunne, teiste usaldamatus, pettumus, pidev vägivallasituatsioonist rääkimine. Mõnda nendest sümptomitest seostati ka ärevusega. Sümptomid, mida seostati depressiooniga, olid depressiivne meeleolu, madal enesehinnang, motivatsioonipuudus, üksildusetunne, kurbus, lootusetus, muretsemine ja abitus (Yildirim ja Yildirim 2007, Sa ja Fleming 2008, Yildirim 2009, Namie 2012). Vähese positiivse tagasiside tõttu tööl tunti end tõrjutuna (Dumont 2012). Uuringus osalenutest 45%-l esines mõõduka või raske depressiooni sümptomeid (Yildirim 2009). Yildirimi ja Yildirimi (2007) uuringus tuli välja, et vaimse vägivalla tõttu olid 10% õdedest vahetevahel mõelnud enesetapule. Ka teistes uuringutes on leitud tugevaid seoseid töövägivalla ja psühholoogiliste terviseprobleemide vahel (Law jt 2010, Rodwell jt 2013). Õed, kes kogevad töövägivalda, muutuvad tihti kinnisteks, ei võta osa ühistegevustest, nende töö produktiivsus langeb ja nad kogevad läbipõlemist ning emotsionaalset kurnatust (Sa ja Fleming 2008, Hutchinson jt 2010, Laschinger jt 2010, Berry jt 2012). Halvad omavahelised suhted on sageli põhjuseks

töövägivalla tekkimisele ja sageli ka töölt lahkumise põhjuseks. Moore’i jt (2013) uuringus leiti, et 21% õdedest olid kaalunud töölt lahkumist halbade suhete tõttu kolleegidega. Ka MacKusick ja Minick leidsid (2011) läbi viidud kvalitatiivses uuringus, kus intervjueerisid õdesid, et üheks oluliseks töölt lahkumise põhjuseks oli ebasõbralik töökeskkond.

Ameerikas tegutseva akrediteerimiskomisjoni raportis oli kirjutatud, et tervishoiutöötajate käitumine võib mõjutada patsiendi hooldust ja turvalisust (Joint Comission 2008). Uuringu tulemustest on leitud, et horisontaalse töövägivalla negatiivne mõju kandub üle ka patsientide eest hoolitsemisele ning töö kvaliteedile tervikuna (Berry jt 2011, Ceravolo 2012, Dumont jt 2012, Ekici ja Beder 2014, Farrell jt 2006, Reynolds jt 2014, Rowe ja Sherlock 2005). Berry jt (2011) uuringus vastasid 46,7% uutest õdedest, et tööjõudlus on halvenenud seoses kiusamisega töökohal, kiusamine ja tööjõudlus olid korrelatsioonis. Uuringust järeldati, et kiusamisest põhjustatud stress vähendab uute õdede suhtlemisvõimet, mõjudes negatiivselt töö kvaliteedile. Õed, kes kogesid vertikaalset vägivalda, olid vähem rahul oma tööga (Budin jt 2013, Rowe ja Sherlock 2005), nad olid vähem pühendunud töökohale ja see mõjutas nende töö kvaliteeti (Budin jt 2013, Ekici ja Beder 2014, Sa ja Fleming 2008, Yildirim 2009). Töövägivalda kogenud õed soovisid sageli lahkuda töölt, vahetada osakonda või isegi loobuda õe ametist (Budin jt 2013, Farrell jt 2006, MacKusick ja Minick 2010, Moore jt 2013, Sa ja Fleming 2008).

Verbaalne töövägivald mõjutas negatiivselt ohvrite suhteid töökaaslastega (Budin jt 2013, Ekici ja Beder 2014, Rosenstein ja O’Daniel 2008, Sa ja Fleming 2008, Yildirim 2009) ja patsientidega (Ekici ja Beder 2014, Yildirim 2009). Töövägivalla esinemine on potentsiaalne tegur eksimusteks töökohal ja õendustoimingute sooritamisel (Farrell jt 2006, Reynolds jt 2014, Rosenstein ja O’Daniel 2008). Palju toimub õdede haiglasisest ja haiglatevahelist rännet, mille ajendiks võivad olla sisepinged ja töövägivald osakonnas. Lähtuvalt sellest kannatab töö kvaliteet, sest töötajad vahetuvad tihti ning seetõttu jääb nende ettevalmistus ja töökogemus

kasinaks. Rowe ja Sherlock (2005) oma uuringus järeldasid, et kui töötajate vaheline vägivald esineb sagedasti, on kahju ka rahaline. Töötajad vahetuvad tihti ja uute töötajate koolitamiseks ning palkamiseks kulub palju ressurssi. Huttoni ja Gatesi (2008) uuringus leiti, et lugupidamatust käitumisest põhjustatud ajakadu, mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele, suhtlemisele ja tööjõudluse halvenemine põhjustavad tervishoius suurt rahalist kahju.

Tegevused töövägivalla ennetamiseks

Sageli on nii, et töövägivalla ohvrid ei oska või ei julge abi küsida. Töövägivallaga peab tegelema ennetavalt, mitte likvideerima selle tagajärgi. Tööandja peaks hoolitsema turvalise ning positiivse õhkkonnaga töökeskkonna eest. Õendusjuhid peaksid aitama kaasa positiivsema töökeskkonna loomisele tervishoius (Rowe ja Sherlock 2005, Moore jt 2013). Moore’i (2013) 82 õe seas läbi viidud uuringus 56% vastanutest uskusid, et nende õendusjuht teeb head tööd positiivse töökeskkonna loomiseks. Toodi välja kolm põhilist punkti: õendusjuht innustab õdesid, tegeleb konfl iktidega ja hoiab sõbralikku töökeskkonda. Turvaline töökeskkond aitab suunata energiat organisatsiooni eesmärkide täitmisele ja suurendab töövõimekust (Felbinger 2008). Rowe ja Shelock (2005) järeldavad oma uuringus, et õdedel peaks olema õigus avaldada arvamust neid puudutavates ettekirjutustes ja töökorralduse muudatustes. Parem moraalitunnetus ja suurem vastutusetun ne vähendaks töövägivalda kaastöötajate vahel.

Tähtis on varakult täheldada töövägivalla märke ning sekkuda, see pole oluline ainult ohvritele, vaid ka patsiendi turvalisusele ja organisatsioonile tervikuna. Harima peab töötajaid, suurendades nende teadlikkust töövägivallast, selle mõjust vägivalla ohvritele, töö kvaliteedile ja negatiivse mõju tulemustest töökeskkonnale (Berry jt 2011, Lee jt 2014, Rowe ja Sherlock 2005). Psühhosotsiaalne sekkumine töökohal, sealhulgas tagasiside töösooritusele, juhtkonna kaasatus tegevustesse, töötajate

heaolu, oskuste arendamine ja produktiivne juhtimine on olulised aspektid nii töötajate heaolule kui ka organisatsiooni jõudluse suurendamisele (Anderzen ja Arnetz 2005).

Töövägivalla ennetamiseks peaks teadma, mis see on ja kuidas väljendub, seepärast peab sellest rääkima ja teemaga võiks alustada juba õeks õppides. Kui teemat töövägivald õenduses käsitletaks õppeprotsessis, siis tulevased õed teaksid ohtusid juba enne töökeskkonda sisenemist (Berry jt 2011, Ceravolo jt 2012, Lee jt 2014). Moore’i (2013) uuringus osalenud tõid välja kolme põhiaspekti, kuidas uued õed kollektiivi sisse sulanduksid. Toodi välja, et tööd alustav õde peaks olema positiivse eluhoiakuga, avatud õppima ja tal peaks olema hea juhendaja. Samuti peeti oluliseks huvi oma elukutse vastu, küpsust ja võimet omasid hoida. Kõige negatiivsemaks omadusteks peeti uute õdede seas hoiakut, et nad teavad kõike. Kahjuks on see fenomen paljudel koolilõpetajatel. Neil on palju teoreetilisi teadmisi, kuid vähe töö- ja elukogemust. Uuringud kinnitavad, et tähtis on oskuslik ning avatud suhtlemine igal tasandil. Õdedevaheliste positiivsete suhete tegamiseks pooled uuringus osalenutest väärtustasid korrektset käitumist, 39% positiivset juhtimist, 24% pidasid oluliseks meeskonnatööd ja 21% head kommunikatsiooni (Moore jt 2013). Koostöö ja suhtlemiskvaliteedi parandamine arendavad töötajate, patsientide kui ka arstide rahulolu ja moraalitunnetust (Rosenstein ja O’Daniels 2008). Õdede ettepanekutes töövägivalla vältimiseks on rõhutatud töötamist tähelepanelikumalt ja pühendunumalt (Yildirim ja Yildirim 2007, Koukia jt 2014). Ka Rowe ja Sherlock (2005) oma uuringu tulemuste põhjal järeldavad, et oluline on julgustada õdesid teavitama õendusjuhti intsidentidest, et iga juhtumit võetaks tõsiselt ning sellele järgneks sekkumine. Vähetähtis pole ka kogenud õdedd harimine töövägivalla osas, sest neil võivad negatiivsed käitumismustrid olla juba kinnistunud. Nad peavad üsna loomulikuks stressirohkes situatsioonis olukordade lahendamist agressivse käitumisega. Õed, kes on olnud vägivallatseja ja kiusaja rollis, peaksid kohustuslikus korras läbima nõustamisprogrammi (Rowe

ja Shelrock 2005). Demir ja Rodwell (2012) on rõhutanud tõhusate ennetus- ja sekkumisprogrammide tähtsust, mis käsitleks töövägivalda õendustöötajate vahel haiglakeskkonnas. Oluline on õpetada õdesid oma viha ja frustratsiooni konstruktiivselt väljendama. (Rowe ja Sherlock 2005). Lee jt (2014) on samuti rõhutanud, et oluline on arendada tõhusaid sekkumise meetodeid ja ära tundma töövägivalla iseloomulikud tunnused. Õed peaksid olema suutelised omavahelisi probleeme lahendama rahumeelselt ja konstruktiivselt. Vertikaalse vägivalla ennetamiseks peaks kõrgemal positsioonil olevad töötajad suhtuma lugupidavalt alluvatesse. Töövägivalla ennetamine on lihtsam, kui juba tekkinud probleemi tagajärgedega tegelemine. Häid tulemusi on andnud koolitused ja seminarid, kus õpitakse oma tundeid konstruktiivselt väljendama ja see on eelduseks töövägivalla vähenemisele kollektiivis.

Järeldused

1. Töövägivald on tervishoius probleemne valdkond. Õdede vastu kasutatakse nii psühholoogilist kui ka füüsilist horisontaalset või vertikaalset töövägivalda. Kõige rohkem kogevad vägivalda uued, kogenematud ja vanuselt nooremad õed. Õed kogevad vägivalda nii arstide, teiste õdede kui ka õendusjuhtide poolt. 2. Töövägivalla mõju ohvrile on laialdane, mõjutades tema füüsilist ja vaimset tervist, samuti tööelu. Füüsilisteks sümptomiteks on kardiovaskulaased probleemid, seedehäired, unehäired, kaalutõus ja -langus. Vaimseteks sümptomiteks on pidevad erinevad depressiooni sümptomid: stress, viha, suurenenud ärrituvus, abituse tunne, teiste usaldamatus, pettumus, pidev vägivallasituatsioonist rääkimine ja madal enesehinnang. Vägivalla tõttu on suur oht töö kvaliteedi ja patsiendihoolduse kvaliteedi halvenemisele, sest see suurendab riski eksimusteks töökohustuste täitmisel ja patsiendihooldusel. 3. Positiivse töökeskkonna loomine ja töövägivalla ennetamine on olulised mitte ainult töötajate töö kvaliteedi ja töökeskkonna parandamiseks, vaid patsientide ohutuse kindlustamiseks. Olu-

liseks peetakse õendusjuhi rolli töökeskkonna kvaliteedi parandamisel, õendusjuht peaks olema positiivseks eeskujuks teistele töötajatele. Töövägivalla alased koolitused ja seminarid võivad anda häid tulemusi töökeskkonna kvaliteedi parandamiseks: inimeste teadlikkus töövägivallast ja sellega toimetuleku õpetamine. Tekkinud intsidendid peaks kohe lahendama ja soodustama töövägivalla vastaseid hoiakuid kollektiivis.

Allikaloend

Anderzen, I., Arnetz B. (2005). Th e Impact of a Prospective Survey-Based Workplace

Intervention Program on Employee Health, Biologic Stress Markers, and Organizational Productivity. Journal of Occupational and Environmental Medicine, 47(7): 671– 682. Berry, P. A., Gillespie, G. L., Gates, D., Schafer, J. (2012). Novice Nurse Productivity Following Workplace Bullying. Journal of Nursing Scholarship. 44(1): 80−87. Budin, W. C., Brewer, C.S., Chao, Y-Y., Kovner, C. (2013) Verbal Abuse from Nurse

Colleagues and Work Enviroment of Early Career Registered Nurses. Journal of

Nursing Scholarship. 45(3): 308−316. Cantey, W. S. (2013). Recognizing and stopping the destruction of vertical violence.

American Nurse Today. http://www.americannursetoday.com/recognizing-and-stopping-the-destruction-of-vertical-violence/ Centre for American Nurses. (2008). Centre for American Nurses http://www. mc.vanderbilt.edu/root/pdfs/nursing/center_lateral_violence_and_bullying_position_statement_from_center_for_american_nurses.pdf Demir, D., Rodwell, J. (2012). Antecedents of Workplace Aggression for Hospital

Nurses. Journal of Nursing Scholarship, 44(4): 376−384. Dumont, C., Riggleman, K., Meisinger, S. (2012). Horizontal Violence Survey. Nursing, 42(1): 44-49. Ekici, D., Beder, A. (2014). Th e eff ects of workplace bullying on physicians and nurses.

Australian Journal of Advanced Nursing, 31(4): 24−33. Farrell, G. A., Bobrowski, C,. Bobrowski, P. (2006). Scoping workplace aggression in nursing: fi ndings from an Australian study. Journal of Advanced Nursing, 55(6): 778−787.

Felbinger, D. M. (2008). Incivility and bullying in the workplace and nurses shame responses. Journal of Obstretic, Gynecologic & Neonatal Nursing, 37: 234−242. Framework guidelines for addressing workplace violence in the health sector. (2002).

International Labour Offi ce ILO International Council of Nurses ICN World Health

Organization WHO Public Services International PSI http://who.int/violence_injury_prevention/violence/interpersonal/en/WVguidelinesEN.pdf?ua=1&ua=1 Hutchinson, M., Wilkes, L., Jackson, D., Vickers, M. J. (2010). Integrating individual, workgroup and organizational factors: testing a multidimensional model of bullying in the nursing workplace. Journal of Nursing Management, 18(2): 173−181 Hutton, S., Gates, D. (2008). Workplace Incivility and Productivity Losses Among

Direct Care Staff . Offi cial Journal Of Th e American Association Of Occupational Health

Nurses, 56(4): 168–175. Joint Comission (2008). Sentinel Event Alert: Behaviors that Undermine a Culture of Safety. http://www.jointcommission.org/sentinel_event_alert_issue_40_behaviors_that_undermine_a_culture_of_safety/ Khalil, D. (2009). Levels of Violence Among Nurses in Cape Town Public Hospitals.

Nursing Forum. 44(3): 207–217. Koukia, E., Mangoulia, P., Papageorgiou, D. E., Gonis, N., Katostaras, T. (2014). Violence against healthcare staff by peers and managers in a general hospital in Greece: a questionnaire-based study. Australian Journal of Advanced Nursing, 31(4): 45−56. Laschinger, H. K. S., Grau A. L., Finegan J., Wilk, J. (2010). New graduatenurses’ experiences of bullying and burnout in hospital settings. Journal of Advanced

Nursing, 66(12): 2732−2742. Law, R., Dollarda, F. M., Tuckeya, R. M., Dormannb, C. (2011). Psychosocial safety climate as a lead indicator of workplace bullying and harassment, job resources, psychological health and employee engagement. Accident Analysis and Prevention. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0001457511000911 Lee, J. L., Bernstein, K., Mihyoung, L., Nokes, K. M. (2014). Bullying in the Nursing

Workplace: Applying Evidence Using A Conceptual Framework. Nursing Economics, 32(5): 255−267. Lewis M. (2006) Nurse bullying: organizational considerations in the maintenance and perpetration of healthcare bullying cultures. Journal of Nursing Management, 14: 52–58.

Longo, J. (2013) Bullying and the older nurse. Journal of Nursing Management 21: 950–955. Lutgen-Sandvik, P., Tracy, S. J., Alberts, K. J. (2008). Burned by Bullying in the American Workplace: Prevalence, Perception, Degree and Impact. Journal of Management

Studies. http://web.b.ebscohost.com/ehost/pdfviewer/pdfviewer?sid=50efe1d9538f-495b-9477-344a79f40fa0%40sessionmgr112&vid=5&hid=123 MacKusick, C. I., Minick, P. (2011). Why Are Nurses Leaving? Findings From an Initial

Qualitative Study on Nursing Attrition. Medsurg Nursing, 19(6): 335−340 Magnavita, N., Heponiemi, T. (2011). Workplace Violence Against Nursing Students and Nurses: An Italian Experience. Journal of Nursing Scholarship, 43(2): 203−210 Reynolds, G., Kelly, S., Singh-Carlson, S., (2014). Horizontal hostility and verbal violence between nurses in the perinatal arena of health care. Nursing Management, 20(9): 24−30. Spector, P. E., Coulter, M. L., Stockwell, H. G., Matz, M. W. (2007). Perceived violence climate: a new construct and its relationship to workplace physical violence and verbal aggression, and their potential consequences. Work & Stress, 21(2): 117–130. Moore, W. L., Leahy, C., Sublett, C., Lanig, H. (2013). UnderstandingNurse-to-Nurse

Relationships and Th eir Impacton Work Environments. Medsurg Nursing: Offi cial

Journal Of Th e Academy Of Medical-Surgical Nurses, 22(3): 172−179. Namie, G. (2012). Th e WBI Website 2012 Instant Poll D – Workplace Bullying and

Individuals Health. Workplace Bullying Institute Research Studies. http://www. workplacebullying.org/multi/pdf/WBI-2012-IP-D.pdf Park, M., Cho, S-H., Hong, H-J. (2015). Prevalence and Perpetrators of Workplace

Violence by Nursing Unit and the Relationship Between Violence and the Perceived

Work Environment. Journal of Nursing Scholaship, 47(1): 87– 95. Rodwell, J., Demir, D., Steane, P. (2013). Psychological and organizational impact of bullying over and above negative aff ectivity: A survey of two nursing contexts.

International Journal of Nursing Practice, 19(3): 241−8. Rosenstein, A. H., O’Daniel, M. (2008). A Survey of the Impact of Disruptive Behaviors and Communication Defects on Patient Safety. Th e Joint Commission Journal on

Quality and Patient Safety, 34(8): 464−471. Rowe, M. M., Sherlock H. (2005). Stress and verbal abuse in nursing: do burned out nurses eat their young? Journal of Nursing Management, 13(3): 242−248.

Sa, L., Fleming, M. (2008). Bullying, Burnout, and Mental Health Amongst Portuguese

Nurses. Issues in Mental Health Nursing, 29(4): 411−426 Ulrich, B. T., Lavandero, R., Hart, K. A., Woods, D., Leggett, J., Taylor, D. (2006).

Critical Care Nurses’ Work Environments: A Baseline Status Report. Critical Care Nurse, 26(5): 46−57. Yildirim, A., Yildirim, D. (2007). Mobbing in the work place by peers and managers: mobbing experienced by nureses working in healthcare facilities in Turkey and its eff ects on nurses. Journal of Clinical Nursing, 16(8): 1444−1453. Yildirim, D. (2009). Bullying Among Nurses and its Eff ects. International Nursing

Review, 56(4): 504−511.