Reelika Vetemäe, Ülle Parm

TARTU LINNA MANIKÜÜRI- JA PEDIKÜÜRITEENUSE OSUTAJATE TEADLIKKUS VÕIMALIKEST BIOLOOGILISTEST RISKIDEST NING NENDE VÄLTIMISE VÕIMALUSTEST

Manicure and pedicure service providers’ awarness of potential biological risks and preventive measures involved in their work, an example of service providers’ work in the city of Tartu

Reelika Vetemäe, Ülle Parm

Abstract

Manicure and pedicure are cosmetic beauty treatments for the fi ngernails, consisting fi ling and shaping of the free edge, pushing and clipping any nonliving tissue (cuticle), massage of the hand, and the application of fi ngernail polish. In the case when the service provider fails to take appropriate measures to prevent biological risk factors these procedures may be accompanied by transferring an infectious disease. Insuffi cient knowledge of infectious diseases, prevention measures, and the rules may be accomapanied by endangering the health of the service provider as well as the clients. Th e aim of this thesis was to identify the awareness of occupational biological risks and preventiion measures among the manicure and pedicure service providers in the city of Tartu. Th e study was carried out between October and December 2015. A total of 82 licensed companies in Tartu off ering manicure and pedicure services were visited; home service providers were contacted by e-mail.

A total of 61 service providers were included in the study, 54% of them applied additionally artifi cial nails. Over a half of the participants claimed their ability to identify biological risk factors, but nobody was able to do it one hundred

percent. Th e service providers consider fungal diseases; HIV infection, hepatitis B and C to be the most important blood-borne infectious diseases associated with their job. Th e service providers were generally aware of the importance of washing or keeping the instruments in the drench solution prior to disinfection and sterilization. Although in most cases the nature of these methods (disinfection and sterilization) was known, nevertheless (on the basis of the questionnaire responses) it was used for the cleansing of the instruments. Th e service providers were also aware of the need to use rubber gloves, but based on the observation, nobody used them.

Keywords: manicure, infectious diseases, biological risk factors, prevention measures

Sissejuhatus

Viimase sajandi vältel on toimunud märkimisväärne areng iluteenuste, sealhulgas maniküüri ja pediküüri valdkonnas. Teenus on populaarne ja teenuseosutajaid palju. Iluteenuse osutaja ei tohi seada ohtu kliendi ega iseenda tervist (Rahvatervise seadus 1995, NETS 2003), kuigi protseduuriga võivad kaasneda mõningad riskid. Mujal maailmas on maniküüri ja pediküüri tegijate teadlikkust bioloogilistest ohuteguritest (Deneluz ja Olivera 2010, Garbaccio ja Oliveira 2013. a) ning nende vältimist (Garbaccio ja Oliveira 2013b, Coelho jt 2014) uuritud, kuid vastav teave viimasel ajal Eestis toimuva kohta puudub. Samuti ei ole sellise teenuse osutaja üle täielikku riiklikku kontrolli ega plaanilist järelevalvet ja teenuseosutajatel ei ole teavitamiskohustust majandusregistris.

Lõputöö eesmärgid on järgmised. 1. Selgitada, milline on Tartu linna maniküüri- ja pediküüriteenuse osutajate arvamus ning kursisolek nende töös esinevate bioloogiliste ohuteguritega, arvestades ka lisateenuse osutamist (kunstküünte paigaldamine), enesehinnangut ja tööks läbitud koolituse kestust.

2. Selgitada teenuse osutajate teadlikkust ohutegurite vältimise meetoditest ja nende rakendamisest erinevate töövahendite puhul.

Märksõnad: maniküür, nakkushaigused, bioloogilised ohutegurid, ennetusmeetmed

Metoodika

Uuringusse kaasati kõik Tartus tegutsevates litsentsitud ettevõtetes (n = 82) töötavad maniküüri- ja pediküüriteenuse osutajad. Valimi leidmisel kasutati teabekanaleid (Facebook, Google, ilusalongide kodulehed) ja terviseameti Lõuna talituse inspektori abi. Uuritavate teadlikkuse selgitamiseks viidi läbi ankeetküsitlus kõigis vastava teenuse osutajate nimekirjas olnud ilusalongides ajavahemikus oktoober kuni detsember 2015. Ankeedile vastamine toimus kohe või kokkulepitud ajaks. Koduste tegijatega võeti enne e-kirja teel ühendust (n = 4), kuid nad kõik keeldusid uuringus osalemast. Kuna erialase väljaõppe saamiseks kulunud tundide arv oli väga erinev, siis selle mõju arvestamiseks jaotati uuritavad õppetööle kulunud aega arvestades kahte kategooriasse: õppetöö < 30 päeva ja õppetöö ≥ 30 päeva.

Andmete esmaseks statistiliseks töötlemiseks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Offi ce Excel 2013. Töös kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine, SD) ja rühmade võrdluseks χ2 testi (www. quantpsy.org, SigmaPlot 11.0, USA). Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

Tulemused Üldised andmed uuritavate ja nende erialase ettevalmistuse kohta

Ankeedile vastas 61 maniküüri ja/või pediküüri tegijat 47 ilusalongist; s.o 57,3% salongide üldhulgast. Enamasti keelduti uuringus osalemisest ajapuuduse tõttu. Uuritavate keskmine vanus oli 34,6 ±9,5 aastat, varieerudes vahemikus 21–60 aastat. Teenuse osutamine jaotus järgmiselt:

ainult pediküüri ja maniküüri tegi vastavalt 13,8% ja 5,2%, ülejäänud osutasid mõlemat teenust. Neist 55,7% tegeles peale eelmainitud teenuste osutamise kunstküünte (geel, akrüül jms) paigaldamisega. Erialased teadmised olid peamiselt omandatud erinevates koolides (66,1%) ja koolitustel (20,3%). Kunstküünte paigaldamisega tegelevad iluteenindajad olid saanud erialased teadmised sagedamini vaid ühelt koolituselt kestusega < 30 päeva (31,3%) võrreldes ainult maniküüri/pediküüri tegijatega (14,3%; p = 0,029).

Teenuseosutajate teadmised ja enesehinnang teadmistele bioloogilistest ohuteguritest

Teenuseosutajad said näidata teadmisi oma tööga seotud nakkusohust, selekteerides etteantud nimekirjast mikroorganismide poolt põhjustatud haigusi, mis võivad vastava protseduuri käigus levida (vt joonis 1). Sagedamini peeti ohtlikuks seenhaigusi, mädaseid nahapõletikke ja tuberkuloosi ning harva puukborrelioosi. Viirushaigustest nimetati enam gripilaadseid haigusi ja HIV-infektsiooni. Suureks ohuks pidasid teenuseosutajad C- ja B-hepatiiti. Kui võrreldi omavahel neid, kes hindasid oma teadmisi vastaval teemal halvaks/keskmises ja heaks/väga heaks, siis ilmnes, et oluliselt rohkem pidasid A-hepatiiti ohuks need, kes hindasid oma teadmisi heaks või väga heaks. Vanus ei mõjutanud enesehinnangut, sest oma teadmiste halvaks/keskmiseks ja heaks/väga heaks hinnanute keskmine vanus statistiliselt ei erinenud (vastavalt 33,4 ±9,2 ja 35,1 ±9, 8; p = 0,537).

Joonis 1. Uuritavate arvamus tööga seotud nakkusohust haigustekitajate kaupa, arvestades ka nende hinnangut oma teadmiste kohta.

Mitte ükski uuringus osalejatest ei suutnud sajaprotsendiliselt eristada etteantud loetelust nende töö aspektist lähtuvaid olulisi bioloogilisi ohutegureid. Rohkemal või vähemal määral pidasid vastajad kõiki etteantud variante bioloogiliseks ohuteguriks, kuigi kõik väljapakutud seda ei olnud. Kõige enam nimetati bioloogilise ohuna verd (76,7%), kusjuures ainult ühe arvates olid ohuks ka nakkushaigused. Bioloogiliseks ohuteguriks nimetati kemikaale (31,7%), desinfi tseerimiseks mõeldud ainet (21,7%), küünelakki (18,3%) ja geeli (13,3%). Ankeedile vastanutel lasti oma teadmisi bioloogilistest ohuteguritest hinnata sellele järgi, kas nad enda arvates suudavad või ei suuda neid teistest eristada või teevad seda mõningal määral. Enesehinnangu järgi on nende arvamus bioloogilistest ohuteguritest esitatud joonisel 2.

Joonis 2. Vastajate arvamused bioloogilistest ohuteguritest nende enesehinnangut arvestades

Selgus, et kliendi nahka pidasid statistiliselt sagedamini bioloogiliseks ohuteguriks need teenuseosutajad, kes enda hinnangul ei erista bioloogilisi ohutegureid teistest või just eristavad, võrreldes nendega, kes tunnistasid, et eristavad neid mõningal määral. Desinfi tseerivat ainet pidasid sagedamini bioloogiliseks ohuteguriks need, kes enda arvates teavad bioloogilisi ohutegureid mõningal määral võrreldes nendega, kes arvavad, et ei suuda bioloogilisi ohutegureid teistest eristada.

Enda teadmisi bioloogilistest ohuteguritest peab suurem osa vastajatest keskmiseks (43,1%) ja heaks (48,3%). Võrreldes ainult maniküüri ja/ või pediküüri teenuse osutajatega, hindavad lisateenusena kunstküünte paigaldamisega tegelevad vastajad enda teadmisi oluliselt halvemaks (p < 0,001). Rohkem kui 30 päeva kestnud õppetöö läbinud teenuseosutajad pidasid võrreldes lühemaajalise õppe saanutega oma teadmisi

paremaks (p = 0,004). Oma teadlikkust sooviksid suurendada kolmveerand (74,1%) vastajatest, 14 (21,4%) leidsid, et neil ei ole vaja teadlikkust suurendada ja üks ei osanud seisukohta võtta.

Bioloogiliste ohutegurite vältimine

Ligi kolmveerand (73,3%) vastanutest väitis, et nad kasutavad nakatumise vältimiseks kummikindaid. Ilusalongides käies jälgisime mõnda aega teenindajate tööd, kuid ükski kord ei täheldanud kummikinnaste kasutamist. Siiski annab see teavet küsitletute arvamusest, et neid tuleks kasutada. Teistest isikukaitsevahenditest kasutatakse väidetavalt põlle (6,9%), maski (76,9%), antiseptikumi (23,1%) ja ühel juhul ka prille. Ilu- ja isikuteenuseid reguleeriva määruse (Tervisekaitsenõuded... 2000) järgi peab klientide teenindamisel kasutatavaid käterätikuid ja muid tekstiilmaterjale vahetama pärast iga klienti. Selgus, et üle poole vastanutest (56,9%) seda ka teeb. Ülejäänud pidasid tekstiilmaterjalide vahetamist oluliseks selle määrdumisel või teevad seda üks kord nädalas või veel harvem. Oli ka neid (6,9%), kes märkisid, et kasutavad tekstiilmaterjali asemel ühekordseid steriilseid salvrätikuid.

Rohkem kui kolmveerand (86,2%) uuringus osalenutest pidas oluliseks enne töövahendi desinfi tseerimist ning steriliseerimist antud meetodite tõhususe tagamiseks töövahendite mehaanilist puhastamist või hoidmist kombineeritud puhastuslahuses. Desinfi tseerimise põhimõtet (vähendab mikroorganismide hulka) teadis kolmveerand (76,7%) vastanutest. Töös kasutatavaid desinfektsioonivahendeid nimetas 83,6% vastanutest ja selgus, et kõige enam kasutatakse käte antiseptikumi Chemisept (45,1%). Steriliseerimise põhimõtet (hävitab kõik mikroorganismid ning nende eosed) teadis vastanutest vaid viis. Kümme teenuseosutajat märkis, et steriliseerima peab juhul, kui soovitakse korduvalt kasutada ühekordseks kasutamiseks mõeldud töövahendit.

Töövahendite kahjutustamise meetodite valik

Olenevalt töövahendist ja võimalikust kokkupuutest haigustekitajatega peab eelnevalt pestud töövahendeid desinfi tseerima, steriliseerima või kasutama ühekordseid vahendeid. Ankeedi vastustele toetudes teenuseosutajad desinfi tseerivad ja isegi steriliseerivad töövahendeid (apelsinipuust küünenahalükkaja, küünepoleer, küüneviilid), mida kirjandusallikate järgi (Department of health 2004, NSW Government 2013) võib kasutada ühekordselt. Töövahendid, mille kokkupuude verega on tõenäoliselt väiksem (küünehari, -poleer ja geelipintsel), enamasti desinfi tseeritakse. Korduvalt kasutatavaid maniküüriks ja pediküüriks vajalikke vahendeid, mille kasutamisel esineb tõenäoline kokkupuude verega, enamasti steriliseeritakse, kuid harvem eelneb sellele vahendi veega pesemine.

Arutelu

Käesolevasse uuringusse kaasati üle poole maniküüri- ja/või pediküüriteenuse osutaja 47 ilusalongist (57,3% üldhulgast), mis on poole võrra rohkem kui kümme aastat tagasi Tartus korraldatud samalaadses uuringus (Priks 2006). Seega võib antud uuringus osalemist pidada heaks. Näiteks Inglismaal osales küünehooldusteenuseid kajastavas sihtuuringus (Harris-Roberts jt 2008) ilusalongidest vaid 6,6%. Analoogselt käesoleva tööga oli seal peamine osaluse keeldumise põhjus ajapuudus. Kuna ankeedile vastamine ei võta eriti kaua aega, siis võib oletada, et tegelik keeldumise põhjus võis olla ka seotud hirmuga valesti vastamise ees ja sellele järgneva „karistusega“. Põhjusi kartuseks ilmselt oleks, sest tulemused on mõtlemapanevad. Siiski ei karistata selle töö põhjal kedagi ja ka ilusalongides käies selgitati, et uuring on täiesti anonüümne ning tulemused esitatakse üldistavalt.

Käesoleva uuringu ja kümme aastat tagasi korraldatud uuringu (Priks 2006) tulemuste võrdlemisel on näha, et teenuseosutajate arvamused B-hepatiidi (2006 – 67%; 2016 – 71,4%) ja HIV-infektsiooni (2006 – 68%; 2016 – 83,1%) osas on sarnased, kuigi nende ohtlikkust on hakatud

rohkem tajuma. Mõlemat infektsiooni tuleb antud protseduuri juures arvestada. HIVinfektsiooni oht on suurenenud selle küllaltki ulatusliku leviku tõttu (CDC 2016). Bhepatiidi esinemine on küll viimase kahekümne aastaga märgatavalt vähenenud (vaktsineerimine), kuid probleemi tekitab just viiruse suur nakkavus ja levikuvõimalus minimaalse hulga verega (Madigan jt 2012). Mõlemad võivad esineda asüptomaatiliselt (CDC 2003). Seda, et inimesed on kümne aastaga muutunud nende haiguste kohta mõneti teadlikumaks, võib seostada sellega, et antud haigustele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama nii riiklikul tasandil kui ka meedias.

A-hepatiidi levikut maniküüri protseduuriga pidas võimalikuks ligi kolmandik nii praeguses kui ka kümme aastat tagasi läbi viidud (Priks 2006) töös. Mingi võimalus fekaalse saastatuse korral selleks on olemas. Samas arvestades, et A-hepatiidi korral ei esine kroonilist viirusekandlust ja haige veri on nakkusohtlik väga lühikesel haiguse algperioodil enne tüüpiliste nähtude teket (WHO 2015c), siis on vähe tõenäoline, et just sel ajal minnakse küünehooldus tegema. Paradoksaalselt selgus, et oma teadmisi paremaks pidavad teenuseosutajad pidasid ka A-hepatiiti suuremaks ohuks võrreldes nendega, kes ennast nii kõrgelt ei hinnanud. Vähest teadlikkust haiguste kohta näitab ka üsna suur vastanute osakaal (13%), kes peavad ohuks puukborrelioosi. Seda haigust aga ei saa kindlasti maniküüri ja pediküüri teenusega kaasnevaks ohuks pidada, sest nakkuse ülekanne toimub puukide vahendusel (Prükk ja Kisand 2009).

Kuigi teatakse, et esineb oht nakatuda ja haigust edasi kanda, siis sellest olenemata võivad teenuseosutajad töökohale ja -vahendite hügieenile kehtestatud nõuete eiramisel seda teha. Mõningatel juhtudel tehakse või väidetakse tegevat aga rohkem, kui Eestis nõutud. Näiteks instrumentide steriliseerimise vajalikkust pärast igat klienti pidas oluliseks üle poole (57,4%), kuigi määruse (Tervisekaitsenõuded...2000) järgi peab seda tegema ainult nende kokkupuutel verega. Antud töö tulemustest ilmneb, et steriliseeritakse kõiki töövahendeid, kuigi nende osakaal varieerub.

Näiteks küünenahatange steriliseeritakse 91,8%, aga nahapaksendi höövlit ainult 18,0% juhtudest. Erinevad maailmas väljaantud nakkusohutuse juhendid (Department of health 2004, South Dakota Cosmetology Commission 2012, NSW Government 2013) soovitavad kõikide korduvkasutuses olevate instrumentide steriliseerimise pärast igat klienti. Kuna instrumentide vahendusel võivad levida lisaks verenakkustele seenhaigused, siis ohutu teenuse tagamiseks olekski mõistlik kõikide korduvkasutavate töövahendite steriliseerimine.

Seenhaiguste ülekande oht maniküüri- ja pediküüriteenuse osutamisel on seotud hügieeninõuete eiramisega (CDC 2014) ning nende olemasolu kliendil ei pruugi olla silmaga nähtav (Shemer jt 2014). Seenhaigusi pidas suureks ohuks enamik nii käesolevas uuringus (95%) kui ka kümme aastat tagasi läbiviidud uuringus osalenutest (82%) (Priks 2006). Kahjuks vaatamata nendele teadmistele, ei kasutata erinevates juhendites soovitatud selliseid töövahendeid nagu küüneviilid, apelsinipuust pulgad jms ühekordselt (Department of health 2004, NSW Government 2013). See on vajalik, sest materjali omaduste tõttu need töövahendeid ei talu tihti vett ega kuuma. Samuti on küüneviilid enamasti poorsed (v.a. klaasküüneviilid) ning nende pesemata jätmisel on oht, et neisse hakkab kogunema „mustus“ ja see soodustab ka haigustekitajate ülekannet. Positiivseks võib pidada seda, et olenevalt materjalist ligi neljandik teenuseosutajaid neid desinfi tseerib. Siiski ei hävita see toiming kõiki mikroorganisme. Desinfi tseerimise tõhusust mõjutavad näiteks desinfektsioonivahendite kasutujuhendi täpne järgimine (toimeaeg jms) ja desinfektsioonieelne pesemine. Uuringutulemustele toetudes võib väita, et kõiki kasutatavaid töövahendeid ei pesta, kuigi kolmveerand uuringus osalenutest peab seda toimingut oluliseks. Kuna UV-sterilisaatori kasutamist mainis ainult kaks vastajat, siis seab see kahtluse alla vastuste usaldusväärsuse. Seega võib oletada, et täpselt ei teata, mis steriliseerimine ja desinfi tseerimine endast kujutavad.

Viiruslikesse hepatiitidesse ja HIV-infektsiooni, kuid ka teistesse haigustesse nakatumise vältimiseks oleks mõistlik teenuseosutajatel kanda ühekordseks kasutamiseks mõeldud kummikindaid. Väidetavalt teevad seda kolmveerand vastanutest, aga salongis nähtu põhjal võib arvata ning baseerudes teistele uuringutele (Dwyer jt 2001, Oliveira ja Focaccia 2010, Garbaccio ja Oliveira 2013. a), et reaalselt see nii ei toimu ja neid kasutavad vähesed. Käesolevas uuringus pidas kolmveerand vastanutest verd bioloogiliseks ohuteguriteks. Samapalju, kui peab verd ohtlikuks, kasutavad väidetavalt alati kummikindaid, kuid nagu eelpool kirjeldatud, on see kaheldav. Sellist käitumist võib soodustada asjaolu, et ohutunne pole igapäevane: maniküüri- ja pediküüriteenuses ei tekitada tahtlikult sisselõikeid ja seega pole verega kokkupuude ilmselt igapäevane nähtus.

Sarnaselt käesoleva uuringu tulemustele leiti ka Brasiilias (Oliveira ja Focaccia 2010), et teenuseosutajad teavad, et verega edasikanatavad nakkused nagu B- ja C-hepatiit ning HIV-infektsioon on antud tööga seotud ohutegurid, kuid ei teatud, kuidas neid vältida. Oletada võib, et tööks ettevalmistav õppeprogramm või koolitusel antud teave ei sisalda piisavas mahus nakkusohutuse alast teavet, kuid kindlasti mängib rolli ka teenuseosutajate enese huvi. Võiks eeldada, et kunstküünte paigaldamine vajab võrreldes maniküüri/pediküüriga täiendavaid teadmisi ja seega on ka nende õpe pikem. Kuid just lisateenuse osutajad olid saanud oma teadmised pigem lühiajalistelt koolitustelt. Selgus, et Tartu teenuseosutajate koolituste kestus on üldiselt lühike – vähem kui 30 päeva.

Koolitus peaks olema piisava sisu ja pikkusega ning antud elukutset toetav. Ilusalonge külastades selgus, et sageli pakutakse maniküürijate poolt ka teisi kosmeetikateenuseid. Seega pole päris selge, milline kutse on omandatud. Erinevaid iluteenuseid pakkuvad teenuseosutajad võivad maniküüris/pediküüris tehtavaid hügieenialaseid möödalaskmisi teha ka teiste teenuste osutamisel. Kahjuks ei nõuta Eestis maniküüri-/pediküüritegijatelt kutsetunnistust ning samuti ei ole seadusandluses reguleeritud, millises mahus vastava teenuse osutajad peavad olema koolituse läbinud.

Näiteks USA Texase osariigis nõutakse maniküüri ning pediküüriteenuse osutamisel lisaks kutsekvalifikatsioonile ka 100-tunnilise hügieenikoolituse läbimist (Cosmetologist Administrative Rules 2016; California Department of…i.a). Ilmselt oleks kutsetunnistuse omamise nõue vajalik ka Eestis, sest pikema õppe korral (ehk koolis) saadakse lisaks erialastele tehnilistele teadmistele loodetavasti ka põhjalikumad teadmised võimalikest bioloogilistest ohtudest.

Teenuseosutaja enesehinnang sõltus koolituse pikkusest. Nimelt pidasid lühemaajalise koolitusega (vähem kui 30 päeva) teenuseosutajad enda teadmisi halvemaks kui need, kes on saanud pikemaajalise ettevalmistuse. Siiski peab arvestama, et enesehinnang on erinevalt mõistetav ja võib teenuseosutaja poolt olla üle- või alahinnatud. Kahjuks esines siin teadmiste vallas sagedamini enda ülehindamist. Nimelt on bioloogilisteks ohuteguriteks haigusi põhjustavad mikroorganismid ning neid sisaldavad bioloogiliselt aktiivsed ained (TtoS 1999). Natuke üle poole (53,3%) uuritavatest väitis, et suudavad bioloogilisi ohutegureid eristada teistest, kuid tegelikult ei suutnud seda keegi. Nimelt peeti bioloogiliseks näiteks geeli, küünelakki ja desinfi tseerimiseks kasutatavat ainet. Võib ju arvata, et ka geelid ja lakid võivad mikroobe sisaldada, kuid Nail manufacturers councili (2008) poolt tehtud katsetes küünelakkides mikroobide kolooniaid ei leitud. See on ilmselt seotud küünelakkides kasutatavate keemiliste ühenditega, mis pärsivad mikroobide kasvu.

Töö tulemused annavad teavet maniküüri ja pediküüri teenuseosutajate teadlikkusest bioloogilistest ohuteguritest ning rakendatavatest meetoditest nende vältimisel. Saadud tulemusi ei saa üldistada üldkogumile, kuid sobivad Tartu linnale ja arvatavalt ka Eestile. Töö tulemuste õigsust võib mõjutada asjaolu, et ankeete võis täita iseseisvalt, mis võimaldas soovi korral kasutada kõrvalist abi. Kuid arvestades vastuste varieeruvust ja tulemusi, võib arvata, et seda tehti iseseisvalt. Murettekitav on teenuseosutajate suhtumine, mida töö autor koges uuringut läbi viies:

ühelt poolt mittepiisavad teadmised bioloogiliste ohutegurite osas ning teisalt huvipuudus teadlikkuse suurendamisest. Vähene teadlikkus või teadmiste puudumine võib olla üheks hügieeninõuete täitmata jätmise põhjuseks. Probleemi alus peitub Eestis valitsevas olukorras – puudub täpne reguleeriv seadusandlus ning järelevalve on puudulik.

Järeldused

1. Ükski uurimuses osalenud teenuseosutaja ei eristanud kõiki bioloogilisi ohutegureid teistest ja ohuks peeti selliseid mikroorganismide põhjustatud haigusi, mis antud kutsealal arvesse ei tule. Teenuseosutajad nii üle- kui ka alahindavad oma teadmisi bioloogilistest ohuteguritest. Siiski ei sõltu enesehinnang teadmistest. 2. Teenuseosutajate teadlikkuses ohutegurite vältimise meetoditest ja nende rakendamisel esineb samuti puudusi. Keskmiselt 75% teenuseosutajatest peavad oluliseks kummikinnaste kasutamist, kuid vaatlusele baseerudes neid oma töös ei kasutata. Teatakse desinfi tseerimis- ja steriliseerimismeetodite tööpõhimõtteid ning seda, et enne nende rakendamist on vajalik töövahendite pesu- või leotuslahuses hoidmine, samas oma teadmisi selles valdkonnas praktikasse ei rakendata.

Allikaloend

Centers for Diseases Control and Prevention (CDC) 2003. Exposure to blood. What

Healthcare Personnel Need to Know. http://www.cdc.gov/HAI/pdfs/bbp/Exp_to_

Blood.pdf Centers for Diseases Control and Prevention (CDC) 2014. Fungal nail infections. http:// www.cdc.gov/fungal/nail-infections.html (22.04.16) California Department of Consumer Aff airs (i.a). Consumer Guide to Barbering and

Cosmetology Services. http://www.dca.ca.gov/publications/barbercosmo_guides. html Centers for Diseases Control and Prevention (CDC) 2016. HIV basic statistic. http:// www.cdc.gov/hiv/basics/statistics.html

Coelho, P., G., Filipini R., Fonseca, F., L., A., Oliveira, R., A., Yoshida, C., H. (2014).

Process of instrument sterilization in shops with manicure and pedicure services.

Acta Paul Enferm; 27(1): 18−22. Cometologist Administrative Rules. (Viimati jõustunud 01.01.2016). 16 Texas Administrative Code, Chaper 83. http://www.tdlr.texas.gov/cosmet/cosmetrules010116. pdf Department of health (2004). South Australian health commission guidelines: Guidelines on the safe and hygienic practice of skin penetration. South Australia: Australia. https://www.sahealth.sa.gov.au/wps/wcm/connect/3d4e0b8046c253089530fd22 d29d99f6/skin-penetration-guide Department of Health & Human Services (2011). Manicure, pedicure and facials.

Client health information. Victoria state: Australia. https://www2.health.vic.gov. au/about/publications/factsheets/ Garbaccio, J., L., Oliveira, A., C. (2013a). Hidden in the risk segment of aesthetic and beauty; an assessment of the knowledge of professionals and practice in salons biosafety. Text Context Nursing: 22(4): 989−98. Garbaccio, J., L., Oliveira, A., C. (2013b). Accidents with exposure to biological stuff , vaccine coverage and procedures after accidents among manicure/pedicure professionals. J Nurs UFPE online 7(6): 4421−9 . Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. (Vastu võetud 12.02.2003, muudetud, täiendatud, viimati jõustunud 14.12.2015). Elektrooniline Riigi Teataja. NSW Government (2013). Nail Treatment (manicures and pedicures) – hygiene standards. http://www.health.nsw.gov.au/environment/factsheets/Pages/nail-treatment.aspx Priks, A. (2006). Tartu linna maniküüri- ja pediküüriteenuse osutajate teadlikkus võimalikest bioloogilistest ohuteguritest nende töös ja ohutegurite vältimise võimalustest. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli diplomitöö. Tartu. Prükk, T., Kisand, K.( 2009). Puukborrelioos. Eesti Arst, 88(12): 830−834. Rahvatervise seadus. Vastu võetud 14.06.1995, muudetud, täiendatud, viimati jõustunud 01.03.2016). Elektrooniline Riigi Teataja. Shemer, A., Gupta, A.,K., Farhi, R., Daigle, D., Amichai, B. (2014). When is onychomycosis onychomycosis? A cross-sectional study of fungi in normal-appearing nails.

British Journal of Dermatology. 172: 380–383.

South Dakota Cometology Commission (2012). A Licensee Guide to Nail and Pedicure

Safety and Santitaion Procedures. https://dlr.sd.gov/bdcomm/cosmet/documents/ ccnailsanibro.pdf Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisel. (Vastu võetud 20.10.2000, muudetud, täiendatud, viimati jõustunud 01.01.2010). Elektrooniline Riigi Teataja. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (Vastu võetud 16.06.1999, muudetud, täiendatud, viimati jõustunud 01.12.2015 ). Riigi Teataja, 60, 616. https://www.riigiteataja.ee/ akt/110112015013 (27.01.2016) World Health Organization (WHO 2015c). Hepatitis A http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs328/en/