Tiina Kukkes, Sander Tamm, Kadri Silde

SOTSIAALMEEDIA KASUTAMINE TERVISHOIUS

The use of social media in health care

Tiina Kukkes, Sander Tamm, Kadri Silde

Abstract

This literature review was aimed to describe the use of social media in health care and the possibilities associated with it. For this purpose 24 different literature sources were used, 18 out of which were review articles and 5 original research articles. Social media is used daily by both patients and health care staff. The popularity of social media has influenced all aspects of our lives and health care is not an exception. Little is known about the usage of social media in health care in Estonia, although multiple international studies suggest that in future social media will play an important role in the education of health care staff, patient treatment outcomes as well as in sharing information related to health care. Both health care staff and patients have multiple motives for using social media, such as increasing knowledge, communicating with each other and looking for social support. Because of such motives, there are different ways of using social media in health care. Patients can participate in social networks where they can share their experience and emotions with others and in doing this, decrease their feelings of solitude. Health care staff can create international support networks which give doctors an opportunity to share professional knowledge without geographical limitations. Despite this, social media also brings multiple potential problems with it. All parties involved are worried about the breaching of confidentiality and privacy. Another problem is that a lack of technical skills continues to be a barrier for a large portion of the population.

Keywords: health care professional, patient, social media, radiography, professional development, health care

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST Sissejuhatus

1971. aastal saadeti esimene e-kiri ning sellele järgneval 1972. aastal loodi tarkvara sõnumite

edastamiseks, lugemiseks ja neile vastamiseks. Siis võeti kasutusele ka märk @ (Tiidenberg 2017: 14). Viimasel kümnendil räägitakse aina enam sotsiaalmeediast. Kaplani ja Haenleiani (2010: 60, ref Tiidenbergi 2017: 18 järgi) sõnul on sotsiaalmeedia internetipõhiste rakenduste rühm, mis annab võimaluse luua ja vahetada kasutajasisu. 21. sajandil on sotsiaalmeedia hakanud mõju avaldama kõigis eluvaldkondades. See on muutnud inimeste suhtlemise ja teabe jagamise viise, ka tervishoiuvaldkond ei ole selles osas erand (Lawson ja Cowling 2014). Tarleton Gillespie (2010, ref Tiidenbergi 2017: 20 järgi) märkis, et kui 2000. aastate esimesel kümnendil oli juttu eeskätt suhtlusportaalidest, siis praegusel ajal kasutatakse peamiselt sotsiaalmeediaplatvormi mõistet, mistõttu YouTube, Google ja ka teised „digitaalsed vahendajad” hakkasid ümber sõnastama oma teenuseid, rolli ning laiemat kuvandit. Uue retoorika üheks aluseks sai platvormi mõiste, mis võib olla mitmetähenduslik – sellel on arhitektuurne, arvutuslik, kuid ka sotsiokultuuriline tähendus (Tiidenberg 2017: 20). Statistikaameti andmetel oli Eestis 2017. aasta seisuga kodune internetiühendus 88%l leibkondadest. Mobiilse interneti kasutajaid oli leibkonniti 82%, olles kasvanud aastaga 4% (Mobiilne internetiühendus… 2017). Sotsiaalmeedia kasutamine on levinud nii elanikkonna kui ka suure osa tervishoiutöötajate seas, mille kohta on koostatud süstemaatilisi kirjandusülevaateid. Sotsiaalmeedia kasutamist kutsealasel eesmärgil on aga veel vähe uuritud (Scragg jt 2017).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada sotsiaalmeedia kasutamist ja vahendeid tervishoiuvaldkonnas. Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada sotsiaalmeedia kasutamise motiive tervishoiuvaldkonnas.

2. Kirjeldada sotsiaalmeedia kasutamise vahendeid tervishoiuvaldkonnas. 3. Kirjeldada sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleeme tervishoiuvaldkonnas.

Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit.

Võtmesõnad: tervishoiutöötaja, patsient, sotsiaalmeedia, radiograafia, radioloogiatehnik, kutsealane areng

Tulemused ja arutelu Tervishoiutöötajate ja patsientide sotsiaalmeedia kasutamise motiivid

Viimaste aastate jooksul on sotsiaalmeedia kasutamine haiglates ja tervishoiutöötajate seas märgatavalt kasvanud. Aastatel 2009–2011 läbi viidud uuringust selgus, et sotsiaalmeediat kasutas 873 haiglat LääneEuroopa riikides, eriti suurenes YouTube’i (2%-lt 20%-le) ja Facebooki (10%-lt 67%-le) kasutamine. Tervishoiuvaldkonnas võib sotsiaalmeedia „maaletoojaks” pidada Hollandit ja Suurbritanniat. Näiteks Madalmaades viidi 2012. aastal läbi uuring, mille tulemuste kohaselt olid tervishoiutöötajate peamised sotsiaalmeedia kasutamise motiivid teadmiste täiendamine, nõuannete vahetamine ning patsientide ja kolleegidega suhtlemine (Antheunis jt 2013).

Juba mainitud 2012. aastal Madalmaades läbi viidud uuringus, milles käsitleti ka patsientide sotsiaalmeedia kasutamist, selgus, et uuritavatest 99,3% kasutas ühte või enamat sotsiaalmeediaplatvormi tervishoiualastel eesmärkidel. Nende põhimotiivid olid teadlikkuse suurendamine, arstidega suhtlemine, nõuannete vahetamine ja eneseabi. Näiteks kasutati Twitterit selleks, et olla kursis uuemate arengusuundadega tervishoius või saada rohkem teavet oma haiguse kohta (39%). Facebooki abil loodeti saada sotsiaalset toetust (31%), nõuandeid (30%) ja uusi teadmisi (26%) ning väljendada oma tundeid (36%). Coheni, Underwoodi ja Gottliebi (2011,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ref Smailhodzici 2016 järgi) sõnul on sotsiaalne tugi suhtlemisprotsess, mille eesmärk on tegelike või tajutavate psühhosotsiaalsete ressursside vahetamise abil parandada toimetulekut, kasvatada lugupidamist, tunda kuhugi kuuluvust ja suurendada pädevust. Farber ja Nitzburg (2015, ref Smailhodzici jt 2016 järgi) on tunnistanud, et võrgutoetuse olemasolu aitab kaasa patsientide rahulolule ja võib kasuks tulla ka nende perekondadele (Smailhodzic jt 2016).

Kuigi tervishoiutöötajate ja patsientide sotsiaalmeedia kasutamise motiivid on enamjaolt erinevad, esineb ka sarnaseid motiive. Mõlemad on huvitatud omavaheliste suhtlusvõrgustike loomisest (Antheunis 2013, Lawson ja Cowling 2014) ja teadmiste omandamisest (Antheunis 2013, Rolls jt 2016). Erinevustena saab välja tuua seda, et tervishoiutöötajate jaoks on tähtsad pigem oma kutsealaga seotud motiivid, nagu kolleegidega suhtlemine (Antheunis 2013) ja teabe jagamine meditsiinikonverentside kohta (Thompson 2012), samas kui patsientide jaoks on teadmiste omandamise kõrval märkimisväärseteks motiivideks ka sotsiaalse toe otsimine (Antheunis 2013, Smailhodzic jt 2016) ning emotsioonide väljendamine (Antheunis 2013, Smailhodzic jt 2016).

Sotsiaalmeedia kasutamise vahendid tervishoius

Viimastel aastatel on kõige enam suurenenud aktiivsete Twitteri kasutajate arv, näiteks Twitteri igakuine kasutajate arv oli 2010. aasta esimeses kvartalis 30 miljonit, 2017. aastal oli kasutajate arv aga juba esimeses kvartalis 327 miljonit (Social Media… 2017). Twitter võimaldab saata lühikesi sõnumeid, suunates lugeja edasi teistele lehtedele linkide abil või juhtides tähelepanu probleemidele. Twitterit kasutatakse sageli kutsealase võrgustikuna. Näiteks teemaviitega #radiography leiab teavet radiograafia kohta. Märk @ aitab aga leida teatud inimest või rühma (Tucker 2015). Radiograafiahuvilised võivad jälgida niisuguseid lehti nagu @RadiologyACR või @DrGMcGinty (American College of Radiology majanduskomisjoni esimees), et olla kursis radioloogiat puudutavate tervishoiupoliitiliste ja majanduslike küsimustega (Rawson 2014). Hiljuti on

radioloogid hakanud kasutama Twitterit virtuaalse kogunemiskohana, et osaleda kutsealastes aruteludes. Twitterit on tõhusa suhtlemismeetodina hakatud üha enam kasutama riiklikel ja rahvusvahelistel teaduskonverentsidel (Radmanesh ja Fitzgerald 2015). Twitteri kasutamise puuduseks on see, et lühisõnumite ja võrgustike loomise viisidega harjumine võtab aega. Kasutaja ei pea oma emotsioonide väljendamiseks kasutama sõnu, neid asendavad emotikonid, kuid vältida tuleb vääritimõistmist, eriti erinevast kultuuriruumist pärit inimeste vahelises suhtluses (Tucker 2015). Tähemärkide piirang teeb sügavasisuliste sõnumite moodustamise keeruliseks. Leht nõuab regulaarselt uuendamist ja sisukontroll puudub.

Facebook (FB) on praegusel hetkel kõige populaarsem sotsiaalmeediavõrgustik. See võimaldab teksti ja meediumite jagamist valitud sõprade võrgus. Erinevalt Twitterist on kasutajatel mõningane kontroll selle üle, kes nende profiili näeb. See laseb kasutajatel luua nii avatud, suletud kui ka salajasi rühmi, kus väikesed kogukonnad saavad jagada teavet neid huvitavatel teemadel. Facebooki kasutamise puudus on see, et hetkel on jäänud arusaamatuks, millisel tasemel privaatsust FB lubab. Kasutajad avalikustavad tihti väga isiklikku teavet ja probleeme, mis võivad lõpuks avalikuks osutuda. Facebooki tugevus on see, et üha enam moodustatakse erinevaid kutsealaseid võrgustikke (Tucker 2015), näiteks on välja töötatud programm Floating Doctors, mida kasutatakse Kesk-Ameerika kaugetes piirkondades, et küsida tunnustatud spetsialistidelt meditsiinilisi nõuandeid Kesk-Ameerika patsientide jaoks (Pathiraja ja David 2015).

YouTube’i tugevad küljed on videote lihtne üleslaadimine ja teabe saatmine laiale vaatajaskonnale (Tucker 2015). Kuna visuaalmeediat on lihtsam töödelda kui tekstiandmeid, siis arvatakse, et YouTube ületab peatselt Facebooki populaarsuse, eriti teabe ja õppevõimaluste pakkumise osas. Radiograafias on mitmeid potentsiaalseid kasutusvõimalusi, nagu kutseala edendamine ja õpilastele õppematerjalide pakkumine. Näiteks eelistavad arstid YouTube’i informatiivsete ja üksikasjadele keskenduvate

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

videote tõttu. See platvorm võib olla seotud ka teiste lehtedega (Engaging patients... 2014).

Pinterest on pildijagamise sotsiaalmeediaplatvorm, kus kasutajad „märgivad” pilte, nagu nad saaksid teha märke albumisse. Need pildid sisaldavad linke, mis viivad teistele lehtedele. Selle lehe visuaalne olemus teeb selle ideaalseks kohaks, kus kuvada radiograafiaga seotud teavet piltide ja muu visuaalse materjalina. See võib osutuda üliõpilastele kasulikuks kohaks, kus korraldada ja jagada oma õppematerjale. Pinteresti kui pildijagamise platvormi kasutamise puuduseks on oht, et autoriõigustega kaitstud ja konfidentsiaalsed materjalid võidakse üles laadida nõutud õigusteta. Probleeme võib esineda ka siis, kui patsientidel on lubatud end uuringu ajal pildistada või kui nad soovivad arvutimonitorilt oma uuringut pildistada. Kuivõrd selline olukord ei ole hästi kontrollitav, siis on võimalik, et teise patsiendi andmed võivad kogemata pildile sattuda (Tucker 2015).

Peale eelmainitud platvormide kasutatakse veel ResearchGate’i, kus teadlased jagavad oma uurimusi, arutlevad erinevate küsimuste üle ja teevad uurimistööalast koostööd. See on suurepärane võimalus tõenduspõhise materjali otsimiseks, et põhjendada oma kutsetegevust. ResearchGate’i kasutamisel peab täpselt teadma autoriõigustega seotud üksikasju (Tucker 2015). LinkedIn on sisuliselt kutsevõrgustiku loomiseks mõeldud veebipõhine elulookirjelduse keskkond. Jagatud kontaktide, haridusasutuste ja vestlusringide liikmeks saamise kaudu saab arutada huvipakkuvaid teemasid ning jagada linke. Linkedlni kasutamise üks puudusi on väiksem kasutajate hulk kui ülalkirjeldatud platvormidel (Tucker 2015).

Tähtis on, et kõik tervishoiuteenuste pakkujad mõistaksid sotsiaalmeedia protsesside põhifunktsioone, s.t mida kujutavad endast erinevad platvormid, kes neid kasutab ja mille jaoks (Eckler 2010).

Sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleemid tervishoius

Arstidel on nii eetiline kui ka seaduslik kohustus kaitsta patsientide konfi- dentsiaalsust ning sotsiaalmeedias ei tohiks arutleda andmete üle, mille järgi on võimalik patsienti tuvastada. Aga näiteks radiograafia ettekandeid käsitlevast uuringust selgus, et 40% radioloogilisi ülesvõtteid kasutanud ettekannetest sisaldas pilte või DICOM-i andmeid, mille järgi oli võimalik patsienti tuvastada (Pathiraja ja David 2015). Peale selle võib suhtlusvõrgustike mitteametlik olemus hägustada kutsealaste ja isiklike suhete vahelist piiri, mille tulemusena jagatakse konfidentsiaalset terviseteavet sobimatul viisil.

2012. aastal Madalmaades läbi viidud uuringus tõid tervishoiutöötajad välja sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleemid tervishoius, mida võib jagada viide kategooriasse: privaatsuse rikkumine, sotsiaalmeedia tarbetus ja ebatõhusus, õiguslike aluste vähesus ning oskuste puudumine. Kõige sagedamini toodi välja just sotsiaalmeedia ebatõhusus ja seejärel oskuste puudumine. Tervishoiutöötajad arvasid, et takistavaks teguriks tervishoius on ka liigsed kulud (Antheunis 2013). 2017. aastal viidi Suurbritannias läbi uurimus, mille käigus küsitleti 78 tervishoiutöötajat, kellel olid NHS-i rinnanäärmevähi sõeluuringute programmis erinevad kutsealased rollid. Tervishoiutöötajate hulgas tekitas kõige rohkem muret privaatsuse ja patsiendi konfidentsiaalsuse puudumine ning eetika põhimõtete eiramine. Radioloogiatehnikud olid mures sotsiaalmeedia kasutamise pärast mammograafia ja sõeluuringute valdkonnas. Ehkki see on ala, kus tegutsevad vaid spetsialistid, kardeti ebatäpsete andmete ja teadmiste jagamist internetis. See omakorda viitas sellele, et uuringus osalejatel puudub kindlus oma kutsealaste teadmiste vallas. Uuringus osalejad tundsid muret ka selle pärast, et neid võidakse valesti tõlgendada. Nad soovisid, et neil oleks teatud aeg tööpäeva jooksul ette nähtud selleks, et kliente veebipõhiselt sõeluuringutest teavitada (Scragg jt 2017).

Üheks probleemiks sotsiaalmeedia kasutamisel on tervishoiutöötajate ebaprofessionaalse käitumise levitamine. Näiteks eemaldati 2009. aastal

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

rühm arste ja õdesid töökohalt, sest nad võtsid sotsiaalmeedias osa internetihullusest nimega „lamamismäng”, mille käigus osalejad pildistavad ennast ebatavalistes paikades lamavas asendis ning seejärel laadivad pildid Facebooki üles. Sellest arstide ja õdede rühmast teavitati haigla juhtkonda pärast seda, kui veebis nähti pilte, kuidas nad lebavad meditsiini- kärudel, haigla põrandal ja kiirabi helikopteri maandumisplatsil. Haigla juhtkond teatas, et see rühm inimesi saab karistada, sest nende haigla töötajatelt oodatakse rangete käitumisstandardite järgimist ja selliseid rikkumisi võetakse väga tõsiselt (Using social … 2011).

2012. aastal viidi Ameerika Ühendriikides läbi uuring, mille üks eesmärke oli hinnata probleeme, mis takistavad patsientidel sotsiaalmeedia kasutamist tervishoiuvaldkonnas. Vastanutest 47,8% tõi välja probleemid seoses privaatsuse ja konfidentsiaalsuse puudumisega, 32,6% pidas isiklikku kasu väheseks ja 30,4% pidas seda üleliia kulukaks (Fisher ja Clayton 2012: 104–105). Madalmaades 2012. aastal läbi viidud uuringust selgus, et patsientide probleemid sotsiaalmeedia kasutamisel tervishoius võib jagada nelja kategooriasse. Need olid mure privaatsuse pärast, teabe ebausaldusväärsus, sotsiaalmeedia tarbetus ja üldine ebatõhusus. Neist peeti tähtsaimaks muret privaatsuse pärast ja teabe ebausaldusväärsust. Patsiendid ei soovinud sotsiaalmeedia vahendusel esitada isiklikke andmeid (Antheunis 2013). Smailhodzic jt (2016) leidsid, et kui patsiendid kasutavad usinalt sotsiaalmeediat, võib see tekitada sõltuvust, vähendada subjektiivset heaolu ja kahjustada eraelu. Kõige sagedamini kaasnes sotsiaalmeedia kasutamisega patsientide subjektiivse heaolu vähenemine, s.t negatiivne tagasiside suurendas murelikkust ja ärevustunnet (Smailhodzic jt 2016).

Kokkuvõtteks võib öelda, tervishoiutöötajatele teevad muret kutsealaste eeskirjade ja eetiliste põhimõtete tahtmatu rikkumine (Scragg jt 2017, Antheunis 2013), liigne aja- ja rahakulu (Scragg jt 2017) ning ebapädevus (Scragg jt 2017). Patsientidele teevad peavalu probleemid teabe endaga, näiteks informatsiooni ebausaldusväärsus (Antheunis 2013) ja tarbetus

(Antheunis 2013, Fisher ja Clayton 2012). Samuti tunnevad patsiendid seda, et sotsiaalmeedia kasutamine ei too neile isiklikku kasu (Fisher ja Clayton 2012). Tulemused näitavad, et nii tervishoiutöötajate kui ka patsientide probleemid sotsiaalmeedia kasutamisel on sarnased – see on mure konfidentsiaalsuse (Pathiraja ja David 2015, Auffermann 2015, Scragg jt 2017, Antheunis jt 2013, Fisher ja Clayton 2012) ja privaatsuse puudumise pärast (Scragg jt 2017, Antheunis 2013, Fisher ja Clayton 2012, Moorhead jt 2013). Kõik osalised tunnevad ilmselgelt muret selle pärast, et sotsiaalmeedia kaudu jagatav teave on üleliia avalik. Sotsiaalmeedia edukaks kasutamiseks tervishoius on aga äärmiselt oluline sellele probleemile tähelepanu pöörata. Paremate tavade poole liikumiseks tuleb pöörata tähelepanu järelevalve ja turvalisusega seotud küsimustele, mis võimaldaksid kasutada sotsiaalmeedia eeliseid ja toime tulla puudustega (Moorhead jt 2013).

Järeldused

Lõputööst selgus, et tervishoiutöötajatel ja patsientidel on rida motiive, mis ajendavad kasutama tervishoiuteemalist sotsiaalmeediat. Tervishoiutöötajate peamised motiivid on teadmiste täiendamine, suhtlusvõrgustike loomine, kolleegide teavitamine uuendustest oma töös, sotsiaalne toetus ning kutseala tutvustamine ja arendamine. Patsientide peamised sotsiaalmeedia kasutamise motiivid on sotsiaalne toetus, teadlikkuse suurendamine, oma haigusega seotud emotsioonide väljendamine ja eneseabi.

Kõige populaarsemad sotsiaalmeedia platvormid on Twitter ja Facebook, mida kasutatakse arstide ja patsientide vaheliste suhtlusvõrgustike loomiseks, rahvusvahelise koostöö arendamiseks, teaduskonverentsidel teabe jagamiseks ning uute ravimeetodite kohta andmete edastamiseks. Visuaalmeedial põhinevaid YouTube’i, Pinteresti ja blogide platvorme saab kasutada patsientide ning üliõpilaste õpetamisel. LinkedIni ja ResearchGate’i platvormid pakuvad head võimalust kutsealaseks koostööks spetsialistide vahel, aruteluks teadustööde teemadel ning kutsealase identiteedi loomiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kõige suuremad sotsiaalmeedia probleemid tervishoiu valdkonnas on privaatsuse puudumine ja konfidentsiaalsuse rikkumine. Tervishoiutöötajad näevad probleemina ka sotsiaalmeedia tarbetust, ebatõhusust, tehniliste oskuste puudumist ja ebapädevust. Patsientide probleemideks sotsiaalmeedia kasutamisel on liigsed kulud, sotsiaalmeedia keerukus, teabe ebausaldusväärsus, sotsiaalmeediast sõltuvuse tekkimise risk ja subjektiivse heaolu vähenemine.

Allikaloend

Antheunis, L.M., Tates, K., Nieboer, E.T., (2013). Patients’ and health professionals’ use of social media in health care: Motives, barriers and expectations. Patient Education and Counseling, 92: 426–431. Auffermann, W. F., Chetlen, A. L., Golucci, A. T., DeQuesada, I. M., Grajo, J. R., Heller,

M. T., Nowitzki, K. M., Sherry, S. J., Tillack, A. A. (2014). Online Social Networking for Radiology. Academic Radiology, 22. Eckler, P., Worsowicz, G., Rayburn, W., J. (2010). Social Media and Health Care: An

Overview. American Academy of Physical Medicine and Rehabilitation, 2: 1046–1050. Engaging patients through social media(2014). IMS Institute for Health care Informatics. Fisher, J., Clayton, M. (2012). Who Gives a Tweet: Assessing Patients’ Interest in the

Use of Social Media for Health Care. http://booksc.org/book/14702750/e844c5 Lawson, C., Cowling, C. (2014). Social media: The next frontier for professional development in radiography. Radiography, 21: 74–80. Mobiilne internetiühendus on enam kui kolmveerandil leibkondadest (2017). Eesti

Statistikaamet. https://www.stat.ee/pressiteade-2017-100 Moorhead, A., Hazlett, D.E., Harrison, L., Carroll, J.K., Irwin, A., Hoving, C. (2013).

A New Dimension of Health care: Systematic Review of the Uses, Benefits, and

Limitations of Social Media for Health Communication. Journal of Medical Internet

Research, 15: 85. Pathiraja, F., David, F. (2015). Social media: the next frontier in radiology. Clinical

Radiology, 70: 585-587. http://booksc.org/book/44675871/2acf28 (30.11.2017) Radmanesh, A., Fitzgerald, RT. (2015). Social Media and the Neuroradiologist: A Brief

Introduction. American Journal of Radiology, 23:30–31.

Rawson, J., V. (2014). Why Academic Radiologists Should Use Social Media. Academic

Radiology, 2014: 21. Rolls, K., Hansen, M., Jackson, D., Elliott, D. (2016). How Health care Professionals

Use Social Media to Create Virtual Communities: An Integrative Review. Journal of Medical Internet Research, 18: 166. Scragg, B., Shaikh, S., Shires, G., SteinHodgins, J., Mercer, C., Robinson, L., Wray, J. (2017). An exploration of mammographers’ attitudes towards the use of social media for providing breast screening information to clients. Radiography, 23: 249255. Smailhodzic, E., Hooijsma, W., Boonstra, A., Langley, D. J. (2016). Social media use in healt care: A systematic review of effects on patients and on their relationship with health care professionals. BMC Health Services Research, 16:442. Social Media Statistics & Facts (2017). Statista. https://www.statista.com/topics/1164/ social-networks/ Tiidenberg, K. (2017). Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Tucker, K. (2015). SoMeRAD: Guidance for the radiography workforce on the professional use of Social Media. Society of Radiographers. Using social media: practical and ethical guidance for doctors and medical students (2011). British Medical Association. https://www.bma.org.uk//media/

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST