Piibe Pajur, Reet Linkberg

EKRAANIMEEDIA KASUTAMISE MÕJU KUNI KOLMEAASTASTE LASTE ARENGULE

Influence of screen media on the development of children up to 3 years of age

Piibe Pajur, Reet Linkberg

Abstract

The present thesis is a theoretical literature review. The aim of this thesis was to provide an overview of the consumption of screen media among children up to three years of age and its impact on their language development, behaviour and motor development. Various scientific databases such as PubMed, Science Direct, Google Scholar were used to search for topic-related articles.

Scientists’ opinions about the role of screen media use in the development of children are different. Early consumption of screen media is considered to inhibit language development, but there is also the opinion that viewing and reading e-books together with the child helps develop their speech. Not all studies support the connection between the early-onset screen media use and attention deficit disorder at a later age.

The impact of screen media on the development of fine motor skills has been shown but it does not confirm whether children are good at using smart devices because they are well-developed, or they are more skilful because of the early use of smart devices. In conclusion, infants are allowed to use screen media since the age of six months, and as the age increases, the screen time reaches up to three or four hours per day. Educational programmes with optimal display time can promote the development of children, while visual design with sound

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

effects may divert attention from learning. Parent or caretaker communication with the child during screen media consumption is essential for development.

Keywords: toddler, touchscreen, screen time, screen media, fine and gross motor development, language, mental development and cognitive development

Sissejuhatus

Tänapäeval puutuvad lapsed erinevate ekraanimeedia seadmetega varakult kokku. Seetõttu tõstatab see küsimuse, kas ekraanimeedia varajane kasutamine avaldab laste arengule positiivset mõju või pigem pärsib seda. Uuringud televiisori vaatamise mõjust imikute ja väikelaste sotsiaalsetele oskustele on vastuolulised. Optimaalne päevane teleri vaatamise aeg võib väikelastel sotsioemotsionaalset arengut soodustada, kui vaadata arendavaid programme (Intusoma jt, 2013). Teisalt on välja toodud, et pikk ekraaniaeg varases eas mõjutab negatiivselt akadeemilisi ja sotsiaalseid oskusi edaspidises elus (Duch jt, 2013). Paudeli jt (2016) hinnangul ei pea suur osa lastest soovitatavatest ekraaniaja piirangutest kinni. Ühendkuningriigis ollakse seisukohal, et väikelaste päevane ekraaniaeg peaks olema viidud miinimumi (Bentley jt, 2016). Ameerika Lastearstide Akadeemia (American Academy of Pediatrics, AAP) soovitusel peaksid alla 18-kuused lapsed ekraanimeedia tarbimist vältima. Kui 18–24 kuu vanustele lastele tahetakse ekraanimeediat tutvustada, peaksid laste vanemad valima hea kvaliteediga programmid ning vaatama neid koos lapsega (AAP, 2016). Austraalia ja Kanada tõenduspõhised suunised soovitavad kahe- kuni viieaastastele lastele ekraaniaega vähem kui üks tund päevas (Bentley jt, 2016). Eesti suunised laste ekraanimeedia tarbimisele lähtuvad AAP soovitustest (Vesi, 2013).

Võtmesõnad: väikelaps, puuteekraan, ekraanimeedia, vaimne areng, kognitiivne areng

Uuringu eesmärk oli anda ülevaade imikute ja väikelaste ekraanimeedia tarbimisest ning selle mõjust nende kõne, käitumise ja motoorika arengule. Püstitati järgmised ülesanded.

1. Anda ülevaade kuni kolmeaastaste laste ekraanimeedia tarbimisest. 2. Anda ülevaade ekraanimeedia arendavast ja arengut pidurdavast mõjust kuni kolmeaastaste laste kõnele, käitumisele ning motoorikale.

Tulemused ja arutelu

Lapsepõlv on periood tervisliku käitumise kujundamiseks, kuid see ei ole kerge ülesanne, sest domineerima hakkab ekraanide taga veedetud aeg. Väikelapsed on ümbritsetud telerite, arvutite, nutitelefonide ja tahvelarvutitega (Paudel jt, 2016). Laste jaoks koosneb ekraanimeedia peamiselt teleri vaatamisest ja kasvava trendina puutetundliku ekraani kasutamisest. Mobiilsete ekraaniseadmete multifunktsionaalsuse tõttu saab neid kasutada nii kaasaskantava teleri kui ka õppimisvahendina arendavate mängude ja rakenduste kaudu, seega on need head „lapsehoidjad“ (Bentley jt, 2016).

Aeg, mille väikelapsed päevas ekraanimeediale kulutavad

Väikelapsed veedavad keskmiselt kolm kuni neli tundi päevas ekraani ees ja see on tunduvalt pikem kui muudele tegevustele pühendatav aeg peale magamise. Paljude alla kaheaastaste laste puhul, kes on ärkvel ligikaudu 10–12 tundi ööpäevas, hõlmab teleri ees veedetav aeg 30−40% ärkveloleku ajast (Christakis, 2009). Genci (2014) uuringu andmeil väitis 37,65% vanematest, et nende laps veedab tööpäevadel kaks tundi telerit, DVD-sid või videoid vaadates, samas kui nädalavahetustel küündis ekraaniaeg kolme kuni nelja tunnini. Koduperenaiste lastel oli see aeg pikem võrreldes lastega, kelle vanemad töötasid väljaspool kodu. 31,37% lastest kasutas nutitelefone iga päev üks kuni kaks tundi, mõned kolm kuni neli tundi. Findahl (2004) tõi välja, et 50% Rootsi kolme- kuni nelja-aastastest

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

lastest kasutas tahvelarvutit, sealjuures iga neljas neist nutitelefoni (ref Paudeli jt järgi, 2016). Üks kolmandik USA väikelastest kasutas iga päev 30 minutit mobiiltelefone (Duch jt, 2013). Dong jt (2015) leidsid, et televiisor magamistoas ja ema täiskohaga töö olid seotud laste pikema teleri vaatamise ajaga. Kabali jt (2015) uuringust selgus, et 96,6% 350-st 6–48 kuu vanusest lapsest oli mobiilseid seadmeid kasutanud ja enamik alustas nende kasutamist enne aastaseks saamist. Pea pool alla aastastest lastest ja 76,6% kaheaastastest kasutasid mobiilset seadet mängimiseks, videote vaatamiseks ning rakenduste jaoks iga päev. Teleekraaniaeg jäi erinevas vanuses samaks, kuid mobiilsete seadmete ekraaniaeg pikenes vanusega. Bedford jt (2016) leidsid, et puutetundlike ekraaniseadmete kasutamine esimese kolme eluaasta jooksul kasvas väga kiiresti. Kui 6–11-kuused lapsed kasutasid seadmeid 8,53 minutit päevas, siis 26−36-kuused keskmiselt 43,95 minutit päevas. Puutetundlik ekraaniseade oli 9,62%-l 6–36 kuu vanustest lastest.

Väikelaste huvid ja oskused ekraaniseadmete käsitsemisel

Prantsusmaal läbi viidud uuringus, kus osalesid 5–40 kuu vanuste laste vanemad, küsiti, mida meeldib lastele puutetundlikus ekraaniseadmes teha. Kõige enam eelistasid lapsed vaadata pilte (78%) ja videoid (68%). Pea pooled vanemad tõid välja beebirakenduste kasutamise, veerand vanematest mõistatuste lahendamise, 4% muusikaliste rakenduste kuulamise ning 5% mängud. Ahearne jt (2015) uuringus ühe- kuni kolmeaastaste laste puutetundlike ekraanide kasutamise kohta väitis 91% vanematest, et nende laps tõmbab (swipe) sõrmedega üle ekraani, ligi 43% ütles, et laps oskab ekraanilukku avada ja 64% kirjeldas, et laps otsib aktiivselt puutetundliku ekraani funktsioone. 62% vanematest oli lapse jaoks rakendusi alla laadinud. Juba 12-kuused lapsed suutsid puutetundlikku ekraaniseadet kasutada ning 24kuuseks saades olid nad omandanud hulgaliselt oskusi, et kasutada seadet eesmärgipäraselt. Kabali jt (2015) uuringust selgus, et 28,2% kaheaastastest ja 50% neljaaastastest lastest ei vajanud mobiilse seadme kasutamisel abi, 60,9% vajas mõnikord juhendamist. Teleprogrammidest eelistasid lapsed reklaamideta lastekanaleid (Bentley

jt, 2016). Mitmed emad kasutasid järelvaatamist või salvestamist, et laps saaks soovi korral vaadata kindlat programmi. Enamik lapsi küsis teleri vaatamiseks luba, kuigi osas peredes mängis teler taustaks terve päev.

Lapsevanemate suhtumine väikelaste ekraanimeedia kasutamisse

Vanemad mõjutasid suurel määral väikelaste meediatarbimise harjumusi, kontrollides nende ekraaniaega ja seda, millistele seadmetele oli lastel juurdepääs. See mõjutus tuleneb vanemate eeskujust, seadmetest, mida nad oma lastele lubavad, nende suhtumisest ekraanimeediasse ning reeglitest ja piirangutest (Bentley jt, 2016). Kuna tuhanded rakendused on märgitud arendavateks, innustab see vanemaid lastele lubatavat ekraaniaega pikendama (Radesky jt, 2014a). Vanemad omistasid teleri vaatamisele harivat ja rahustavat mõju ning sageli oli ekraaniaeg hea käitumise korral auhinnaks, karistus aga hõlmas ekraaniaja keeldu. Osal vanematel oli mure ekraanimeedia sõltuvusttekitava iseloomu pärast ning selle kahjulikust mõjust laste tervisele, käitumisele, tujule ja sotsiaalsetele oskustele. Suurem osa lapsevanematest arvas, et lastele on vaja seadmete kasutamiseks reegleid ja piiranguid, paljud leidsid, et need on vajalikud ning vältimatud vahendid (Bentley jt, 2016). Seetõttu ei peetud soovitatavatest piirangutest ka kinni (Paudel jt, 2016).

Mobiilse meedia võime tõhusalt tähelepanu kõrvale juhtida ja meelt lahutada oli samuti potentsiaalne eelis nende kasutamiseks. Nutitelefone ja tahvelarvuteid kasutati järjest enam meditsiiniliste protseduuride ajal, lapse hõivamiseks igapäevaste asjatoimetuste, autosõitude ning väljas einestamise ajal (Radesky jt, 2014a). Kabali jt (2015) andmetel lasi 70% vanematest kodutöid tehes lastel mobiilse seadmega mängida, 65% kasutas nutiseadmeid lapse avalikus kohas rahulikuna hoidmiseks, 58% aga segamatult oma asjatoimetuste tegemiseks ning 28% lapse magamapanekuks.

Lastevanemate suhtumine laste mobiilsete ekraaniseadmete kasutamisse oli erinev: 46,88% suhtus negatiivselt, 26,56% positiivselt ja 26,88%

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

neutraalselt (Genc, 2014). Positiivse suhtumisega vanemad tõid kasulike omadustena välja lapse motoorsete ja kognitiivsete oskuste edendamise, tehnoloogiaga kohanemise ning visuaalse mälu parandamise. Negatiivse suhtumisega vanemad tundsid muret, et ekraaniseadmete kasutamine võib edaspidi põhjustada füüsilisi või vaimseid probleeme – introvertsust, isoleeritud elu. Märgiti ka kiirguse kahjulikkust. Seadmest loobumisel oli põhjuseks nende kallis hind.

Ekraanimeedia arendav ja arengut pidurdav mõju

On tähtis mõista, et ekraanimeedia seadmete kasutamine tähendab istu- vat tegevust. Kuna istuv eluviis on tervisele kahjulik, tuleb nende kasutamist vähendada (Bentley jt, 2016).

Uuringud on kirjeldanud seoseid väikelaste telerivaatamise ja vähesema kehalise aktiivsuse, lühema uneaja ning halvema tervise vahel. Teleri vaatamise võimalikud kahjulikud mõjud väljenduvad tulede vilkumises, stseenide kiires vaheldumises, heli kiires muutuses. Need võivad areneva aju jaoks olla ülestimuleerivad ja seda nii aktiivse vaatamise korral kui ka siis, kui teler mängib taustaks. Lisaks kipub teleri vaatamine asendama teisi arenguks tähtsaid tegevusi nagu jooksmine, hüppamine, ronimine, meisterdamine, voolimine, joonistamine, klotsidega ehitamine (Christakis, 2009). Beyon ja Hong (2015) on seisukohal, et televisioon tugevate stiimulitega ei aita kaasa laste kognitiivsele arengule ning Tomopoulos jt (2010) leidsid, et rohke ekraanimeedia tarbimine alla kolmeaastasena oli negatiivses seoses kognitiivse järelmiga kuue aasta vanuses.

Lapsed õpivad kõige paremini vahetust suhtlusest täiskasvanuga. Samas on tõendeid, et lapsed õpivad meediast rohkem siis, kui nende hooldaja on samuti aktiivselt kaasatud (Lovato ja Waxman, 2016). Ehkki interaktiivne meedia võib sobida kindla teadmise õpetamiseks, siis eneseregulatsioon, empaatia, sotsiaalsed ja probleemi lahendamise oskused on arendatavad eeskätt suhtlemise teel eakaaslaste ja täiskasvanutega ning loodusliku keskkonna uurimise ja loomingulise mängu kaudu (Radesky jt, 2014a).

Kuna seadmed, rakendused ja mänguasjad on mürarikkad, häirivad need suhtlemist, mis on aga keelelise ja kognitiivse arengu jaoks parim (Lovato ja Waxman, 2016). Eelpool toodu põhjal on alust väita, et ekraanimeedia rohke tarbimine pärsib loovust, reaalset suhtlemist, preakadeemiliste oskuste arengut ning vähendab huvi ümbritseva vastu.

Radesky jt (2014a) arvates ei õpi alla 30-kuused lapsed televisioonist ja videotest nii, nagu nad õpiksid reaalsest suhtlemisest. Lovato ja Waxmani (2016) uuringust selgus, et väikelastel oli raskusi peidetud mänguasja kohta info ülekandmiseks videost reaalsesse keskkonda, kus video oli filmitud. Samas said lapsed info ülekandmisega paremini hakkama, kui neil oli võimalus video vahendusel eksperimenteerijaga suhelda. Lovato ja Waxman (2016) uurisid loetust arusaamist, kui lugusid loeti trükitud raamatust ja iPadist ilma interaktiivsete funktsioonideta. Laste arusaamine loetust oli tunduvalt parem lugemisel trükitud raamatust kui iPadist. Samuti esitasid lapsed jutu kohta rohkem küsimusi raamatu lugemisel kui iPadi lugemisel. Samas tõid Strouse ja Ganea (2017) välja, et väike- lapsed, kellele loeti e-raamatut, olid tähelepanelikumad, avatumad, osalesid lehekülje vahetamises ning tegid rohkem raamatu sisuga seotud märkusi ja kommentaare kui lapsed, kellele loeti trükitud raamatut. Interaktiivne meedia annab lapse tegevusele kohe vastuse ja hõlbustab sellega õpetatava materjali meeldejätmist, teisalt aga võib visuaalne disain koos heliefektidega lapse kaasahaaramise asemel tähelepanu õppi- miselt eemale juhtida (Radesky jt, 2014a). Ülaltoodust võib järeldada, et e-raamatud toetavad laste õppimist, suurendades nende kaasatust ja tähelepanu, kuid eelduseks on e-raamatu lugemise ajal vanema osalus ja suhtlemine lapsega.

Mõju kõnele

Kõne mõistmine ja omandamine on lapse arengus tähtsamaid oskusi (Linebarger ja Vaala, 2010). Keeleline areng algab sünnist ja viis esimest eluaastat on keele omandamise seisukohast oluline periood. Vanus 18–24 kuud on aeg, kui sõnade arv kasvab plahvatuslikult ning laps hakkab

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

moodustama kahe- ja enamasõnalisi väljendeid ja lauseid (Beyon ja Hong, 2015). Kõne- ja keelesüsteemide areng vajab varast kokkupuudet rikkaliku ning mitmekesise verbaalse keskkonnaga. On leitud seos varajase ja sageda telerivaatamise ja kõne hilise arengu vahel. Taustaks mängiv teler segab laste mängu ja suhtlemist vanematega (Chinchaiya ja Pruksananonda, 2008) ning vanemad suhtlevad oma lastega vähem, kui teler on sisse lülitatud (Christakis, 2009).

Tomopoulose jt (2010) uuringust ilmnes, et ajaliselt pikem kokkupuude meediaga kuuekuuselt oli seotud halvema kognitiivse ja kõne arenguga 14 kuu vanuselt. Teleri vaatamine üle ühe tunni päevas 8–16 kuu vanuselt oli negatiivses seoses sõnavara omandamisega. Beyoni ja Hongi (2015) andmetel hakkasid kõne hilinemise diagnoosiga väikelapsed varem telerit vaatama ning nende ekraaniaeg kestis kauem. Christakise (2009) andmetel olid imikutele mõeldud DVD-sid vaadanud 7–16-kuused lapsed halvema kõnearenguga. Kui imikud vaatasid DVD-sid, teadsid nad iga tunni kohta keskmiselt kuus kuni kaheksa sõna vähem. Korea väikelastel, kes vaatasid telerit kaks kuni kolm tundi päevas, oli 2,7 korda suurem risk kõne hilinemiseks võrreldes lastega, kes vaatasid telerit alla ühe tunni päevas. Üle kolme tunni teleekraaniaega päevas suurendas kõne hilinemise riski kolm korda (Beyon ja Hong, 2015). Lastel, kes hakkasid telerit vaatama alla 12 kuu vanuselt ja vaatasid seda üle kahe tunni päevas, oli ligi kuus korda suurem tõenäosus kõne hilinemiseks. Leiti, et hilinenud kõnega lapsed alustasid teleri vaatamist umbes kümme kuud varem, kui ütlesid esimese tähendusega sõna. Kui lapsed vaatasid telerit üksinda, oli neil 8,74 korda suurem tõenäosus kõne hilinemiseks võrreldes nende lastega, kes televiisori vaatamise ajal hooldajaga suhtlesid (Chonchaiya ja Pruksananonda, 2008).

Roseberry jt (2014) uuringus keskenduti 24–30-kuuste laste võimele õppida uusi tegusõnu kolmes erinevas olukorras, mis hõlmasid otsesuhtlust, videosuhtlust ja eelnevalt salvestatud videoid. Otse- ja videosuhtluse korral lõi eksperimenteerija lastega kontakti nendega rääkides ning

mängides. Tulemused näitasid, et lapsed õppisid võrdselt sõnu nii otse- kui ka videosuhtlemisel, kuid paistsid mitte õppivat eelnevalt salvestatud videolt. Ka Radesky jt (2014a) tõid välja, et videokõne rakendused on kõne õpetamiseks sama tõhusad kui vahetu suhtlus. On selgunud, et lugema õppimise rakendused ja e-raamatud võivad kirjaoskust arendada, soodustada lapse sõnavara arengut ning loetu mõistmine võib lapsele olla haaravam. Lapse ja vanema ühine raamatute lugemine on tegevus, mis toetab kõne arengut, ning seda seostatakse sõnavara suurenemise ja areneva kirjaoskusega (Strouse ja Ganea, 2017).

Mõju käitumisele

Uuringud teleri vaatamise mõjust imikute ja väikelaste sotsiaalsetele oskustele on olnud vastuolulised (Intusoma jt, 2013). Kuna lapsed peavad õppima arendama sisemisi eneseregulatsiooni mehhanisme, on teadlased uurinud, kas ekraaniseadmete kasutamine peamise maharahustamise viisina võib olla kahjuliku mõjuga laste hilisemale sotsioemotsionaalsele arengule (Radesky jt, 2014b), sest iga tunni kohta, mille alla kaheaastane veedab ekraani ees, kaotab ta 50 minutit vanematega suhtlemist ja 20 minutit aktiivset mänguaega (Cristia ja Seidl, 2015).

Radesky jt (2014b) longituuduuringus hinnati seoseid laste eneseregulatsiooni probleemide ja meediaga kokkupuute vahel. Lapsed, kellel olid eneseregulatsiooni probleemid nii üheksa kuu kui ka kahe aasta vanuselt, tarbisid meediat üle kahe tunni päevas. Eneseregulatsiooni probleemidega lapsed pandi varem ekraaniseadmete ette, sest imikud ja väikelapsed, kellel oli raskusi eneserahustamise, uinumise ning magamisega, tekitasid vanematel frustratsiooni.

Christakis jt (2004) leidsid seose varases eas (ühe- ja kolmeaastaselt) teleri vaatamise ja tähelepanuprobleemide vahel hilisemas eas (seitsmeaastaselt). Järeldati, et iga lisatund teleri vaatamist suurendas 10% võrra hilisemas eas tähelepanuprobleemide tekkeriski. Fosteri ja Watkinsi (2010) andmetel esines seos teleri vaatamise ja tähelepanuhäirete vahel seitsme

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ning enama tunni ekraaniaja korral. Samas leidsid Intusoma jt (2013), et pidev teleri vaatamine üle kahe tunni päevas nii 2,5- kui 5,5-aastaselt oli seotud tähelepanu- ja sotsiaalsete probleemidega 5,5-aastaselt.

Eelpooltoodu põhjal võib väita, et lapse arengu seisukohalt on tähtis teleri vaatamise kontekst. Ekraaniaja pikkus, mida ja kellega koos vaadatakse, on tähtis – mida rohkem lapsed telerit vaatavad, seda rohkem saavad nad informatsiooni, mida töödelda ja talletada (Foster ja Watkins, 2010). Optimaalne päevane teleri vaatamise aeg võib väikelastel soodustada sotsioemotsionaalset arengut, eriti kui vaadata arendavaid programme (Intusoma jt, 2013). Teatud tüüpi teleprogrammid võivad prosotsiaalset käitumist – sõbralikkust, abivalmidust, suuremeelsust, koostööoskusi – soodustada, samas kui teised programmid, näiteks vägivaldse sisuga filmid, võivad seda negatiivselt mõjutada (Cristia ja Seidl, 2015). Soodustavad mõjud kaovad, kui teleri vaatamise aeg ületab 120 minutit päevas (Intusoma jt, 2013).

Mõju motoorikale

Ekraanimeediaga kokkupuute suurendamine on seotud motoorsete oskuste arengu mahajäämusega, samas kui motoorsed oskused on vajalikud eluaegseks kehaliseks aktiivsuseks. Austraalias tuvastati seos pikema ekraaniaja ja vähese kehalise aktiivsuse ning halvema liikumise ja käeliste oskuste vahel (Paudel jt, 2016). Interaktiivne meedia võib kõrvale tõrjuda sensomotoorseid tegevusi, nagu keerukad võtted, ehitamine, turnimine, mis toetavad visuaalmotoorsete oskuste arengut, mis omakorda on tähtsad hilisemaks eduks matemaatikas ja teaduses (Radesky jt, 2014a).

Väikelapsed kasutavad puutetundlikke ekraaniseadmeid neid intuitiivselt puudutades (touch), tõmmates (swipe) ja näpistades (pinch) (Lovato ja Waxman, 2016). Paljud igapäevased tegevused nõuavad aga mõlema käe kasutamist. Mänguasjade ja esemetega tegelemine nõuab lihaste, liigeste stabiilsuse, visuaalse tajumise ning kompimismeele head koordinatsiooni, samas kui puutetundlike ekraaniseadmete käsitsemine vajab lihtsaid

põhitoiminguid, nagu koputamine, vajutamine, tõmbamine, lohistamine. Võrreldes tegevustega, mis hõlmavad objektide haaramist, joonistamist ja kirjutamist, ei eelda puutetundliku ekraani kasutamine suurt lihasjõudu, head koordinatsiooni ega käelist osavust (Lin jt, 2017).

Bedfordi jt (2016) uuringus leiti, et väikelastel on nutiekraani esmakordse kasutamise vanus seostatav peenmotoorika arenguga. Positiivne seos näitas, et imikutel, kes kasutasid aktiivselt puutetundlikku ekraaniseadet, arenesid peenmotoorsed oskused varem. Seda oli võimalik jälgida reaalsete objektide käsitsemisel, näiteks klotside ladumisel. See efekt aga esines ainult aktiivse ekraanikerimise korral, mitte ainuüksi videote vaatamisel. Kuna järeldus peenmotoorika arengu kohta tehti retrospektiivselt, on raske öelda, kas heade motoorsete oskustega imikud suudavad võimaluse korral edukamalt ka puutetundlikku ekraani käsitseda või olid neil head peenmotoorsed oskused tänu nutiseadmete kasutamisele. Olulisi seoseid nutiekraani kasutamise ja jämemotoorsete ning keeleliste oskuste arengu vahel ei leitud. Uuring ei tuvastanud negatiivseid seoseid nutiekraani varase esmakordse kasutamise ja arenguliste etappide saavutamise vahel. Samas järeldasid Lin jt (2017), et lastel, kes kasutasid 24 nädala vältel mittepuutetundlikke ekraaniseadmeid, paranes peenmotoorne täpsus ja käeline osavus rohkem võrreldes lastega, kes kasutasid puutetundlikke ekraaniseadmeid. Kahjuks leidub antud teema kohta vähe uuringuid. Et teha meediaekraanide mõjust motoorika arengule ühesemaid järeldusi, on vaja põhjalikumaid uuringuid.

Järeldused

Imikud kasutavad ekraaniseadmeid juba pooleaastaselt ja ekraaniaeg ulatub lastel vanuse kasvades kolme kuni nelja tunnini päevas. Seadmete multifunktsionaalsuse tõttu kasutavad vanemad neid „lapsehoidjatena“.

Optimaalne ekraaniaeg arendavate programmidega võib laste arengut soodustada, samas võib visuaalne disain koos heliefektidega tähelepanu õppimiselt kõrvale juhtida. Arengu soodustamiseks on ekraanimeedia

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tarbimise ajal tähtis, et vanem või hooldaja suhtleksid lapsega. Ebasoodne mõju kõne arengule ilmneb siis, kui laps vaatab üle kahe tunni päevas üksinda telerit. Ekraanimeedia tarbimisel on seos vähese kehalise aktiivsuse ning halvemate käeliste oskuste vahel. Samas pole üheste järelduste tegemiseks ekraaniseadmete mõjust motoorsete oskuste arengule piisavalt uuringuid läbi viidud.

Allikaloend

Ahearne, C., Dilworth, S., Rollings, R., Livingstone, V., Murray, D. (2015). Touch-screen technology usage in toddlers. Arch Dis Child, 101(2): 1–3. American Academy of Pediatrics (AAP). (2009). Caring for Your Baby and Young Child:

Birth to Age 5. American Academy of Pediatrics (AAP). (2016). American Academy of Pediatrics Announces New Recommendations for Children’s Media Use. Bedford, R., Saez de

Urabain, I.R., Cheung, C.H.M., Karmiloff-Smith, A., Smith, T.J. (2016). Toddlers’

Fine Motor Milestone Achievement Is Associated with Early Touchscreen Scrolling.

Front. Psychol., 7: 1108. Bentley, G.F., Turner, K.M., Jago, R. (2016). Mothers’ views of their preschool child’s screen-viewing behaviour: a qualitative study. BMC Public Health, 16: 718. Beyon, H., Hong, S. (2015). Relationship between television viewing and language delay in toddlers: evidence from a Korea national cross-sectional survey. PloS One, lova 10(3): e0120663. Christakis, D.A., Zimmerman, F.J., DiGiuseppe, D.L., McCarty, C.A. (2004). Early television exposure and subsequent attentional problems in children. Pediatrics, 113(4): 708–13. Christakis, D.A. (2009). The effects of infant media usage: what do we know and what should we learn? Acta Pædiatrica, 98(1): 8–16. Chonchaiya, W., Pruksananonda, C. (2008). Television viewing associates with delayed language development. Acta Pædiatrica, 97(7): 977–982. Cristia, A., Seidl, A. (2015). Parental Reports on Touch Screen Use in Early Childhood.

PloS One, 10(6): e0128338

Dong, S., Song, Y., Jiang, Y., Sun, W., Wang, Y., Jiang, F. (2015). Multi-center study on the effects of television viewing on sleep quality among children under 4 years of age in China. Zhonghua Er Ke Za Zhi, 53(12): 907–12. Duch, H., Fisher, E.M., Harrington, A. (2013). Screen time use in children under 3 years old: a systematic review of correlates. International Journal of Behavioral Nutrition and Physical Activity, 10: 102. Foster, E.M., Watkins, S. (2010). The Value of Reanalysis: TV Viewing and Attention

Problems. Child Development, 81( 1): 368–375. Genc, Z. (2014). Parent’s Perceptions about the Mobile Technology Use of Preschool

Aged Children. Procedia - Social and Behavioral Sciences, 146: 55–60. Intusoma, U., Mo-suwan, L., Ruangdaraganon, N., Panyayong, B., Chongsuvivatwong,

V. (2013). Effect of television viewing on social-emotional competence of young

Thai children. Infant Behaviour & Development, 36: 679–685. Kabali, H.K., Irigoyen, M.M., Nunez-Davis, R., Budacki, J.G., Mohanty, S.H., Leister,

K.P., Bonner, R.L. (2015). Exposure and Use of Mobile Media Devices by Young

Children. Pediatrics, 136(6): 1044–1050. Lin, L.-Y., Cherng, R.-J., Chen, Y.-J. (2017). Effect of Touch Screen Tablet Use on

Fine Motor Development of Young Children. Physical & Occupational Therapy In

Pediatrics, 37(5): 457-467. Linebarger, D.L., Vaala, S.E. (2010). Screen media and language development in infants and toddlers: An ecological perspective. Developmental Review, 30(2): 176–202. Lovato, S.B., Waxman, S.R. (2016). Young Children Learning from Touch Screens:

Taking a Wider View. Front. Psychol., 7(1078). Paudel, S., Leavy, J., Jancey, J. (2016). Correlates of mobile screen media use among children aged 0-8: protocol for a systematic review. Systematic Reviews, 5(91). Radesky, J.S., Schumacher, J., Zuckerman, B. (2014a). Mobile and Interactive Media

Use by Young Children: The Good, the Bad, and the Unknown. Pediatrics, 135(1). doi: 10.1542/peds.2014-2251 Radesky, J.S., Silverstein, M., Zuckerman, B., Christakis, D.A. (2014b). Infant Self-

Regulation and Early Childhood Media Exposure. Pediatrics, 133(5): e1172-e1178. Roseberry, S., Hirsh-Pasek, K., Golinkoff, R.M., (2014). Skype me! Socially contingent interactions help toddlers learn language. Child Development, 85(3): 956–970.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Strouse, G.A., Ganea, P.A., (2017). Parent-Toddler Behaviour and Language Differ

When Reading Electronic and Print Picture Books. Front Psychol., 8: 677. Tomopoulos, S., Dreyer, B.P., Berkule, S., Fierman, A.H., Brockmeyer, C., Mendelsohn,

A.L. (2010). Infant Media Exposure and Toddler Development. Arch Pediatr Adolesc

Med, 164(12): 1105–1111. Vesi, I. (2013) Koolieelikute ekraanimeediumite tarbimine ja lastevanemate hoiakud, hirmud ja reeglid seoses oma lapse ekraanimeediumite tarbimisega. Tartu Ülikool,

Sotsiaal- ja Haridusteaduskond, koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekava. Tartu.

Magistritöö.