12 minute read
Reet Urban, Merli Lillepuu
Advertisement
Reet Urban, Merli Lillepuu
Abstract
The aim of the qualitative empirical study was to describe nursing students’ experience of supervision during their clinical internship. A written narrative method was used to collect data. Data were collected during June and July 2017 in an electronic (e-mail) way from third year nursing students (n=8). Students wrote a narrative about one internship experience. Narratives were analysed in an inductive way and data were presented deductively according to the three periods of internship: 1) introductory period; 2) clinical practice period; 3) final assessment and feedback period.
At the beginning of internship students experience various emotions and feelings and they have different expectations for the supervisor’s behaviour and activities. Students describe their experience mainly through the supervisor’s personality, but also through attitudes and activities. Positive attitudes of the supervisor reduce students’ anxiety and fear during the whole training period. Supervisor properties, supervision skills and willingness to supervise are important factors for students to increase learning motivation and to follow the supervisor as a role model. Students are very attentive to the professionalism of the supervisor.
Keywords: clinical internship, supervision, nursing student
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST Sissejuhatus
Õppepraktika juhendamisele, selle sisu ja etapilisuse kirjeldamisele on viimasel aastakümnel pööratud palju tähelepanu. Kõrgkoolivälise praktika tõhusat juhendamist peetakse õppekvaliteedi hindamisel üheks tähtsamaks indikaatoriks ja selles protsessis on suur osa praktikabaasipoolsel juhendamisel (Vahtramäe 2006, Asberg 2008, Nabolsi jt 2012, Kaphagawani ja Useh 2013, Parm 2013, Arpanantikul ja Pratoomwan 2017, Bifarin ja Stonehouse 2017, Thomson jt 2017). Õendusüliõpilaste hinnanguid praktikabaasipoolsele juhendamisele on uuritud nii mujal maailmas kui ka Eestis, kasutades andmete kogumiseks valideeritud küsimustikke. Olemasoleva rahuloluküsimustikuga on Eestis tehtud ka kordusuuring, mis võimaldab võrrelda juhendamisega seotud asjaolusid muutuvas ja arenevas praktikakeskkonnas (Asberg 2008, Parm 2013).
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õendusüliõpilaste (n = 74) seas läbi viidud praktika juhendamist selgitavas kvantitatiivses uuringus võimaldati uuritavatel vastata valideeritud küsimustiku lõpus ka avatud küsimustele. Vastustest avatud küsimustele ilmnes, et üliõpilased kogesid praktika juhendamise käigus enamat, kui valikvastustega küsimustikule vastamine väljendada võimaldas (Kürsa-Sidharthan ja Mägi 2016, Mihhailova ja Puusepp 2016). Samast uuringust ilmnes, et juhendamine on pigem protseduuripõhine, üliõpilasi ei suunata olukordi analüüsima, samuti arutletakse harva eetiliste probleemide ja õe kutse üle (Kürsa-Sidharthan ja Mägi 2016) ning ligi neljandik uuritavatest tundis, et nad ei ole praktikale oodatud (Mihhailova ja Puusepp 2016).
Kõrgkoolivälise praktika protsess, mis põhineb ühtsetel teoreetilistel alustel ja mudelitel, on oma põhiolemuselt sarnane ja seega mõõdetav universaalsete valideeritud mõõdikutega. Samas ei võimalda sellised mõõdikud sügavuti arvesse võtta kultuurilisi eripärasid, mis tulenevad tervishoiuvaldkonnas eelkõige riiklikust tervishoiukorraldusest, aga ka töökultuurist ja -harjumustest. Eelnevast tingituna otsustati teha kvalitatiivne uurimus, mille eesmärk oli kirjeldada üliõpilaste kogemusi
juhendamise kohta kliinilise õppepraktika raames. Uurimuse põhiküsimus oli, kuidas üliõpilased tõlgendavad juhendamiskogemusi õppepraktika erinevatel etappidel.
Võtmesõnad: kliiniline õppepraktika, juhendamine, õendusüliõpilane
Metoodika
Kvalitatiivseks analüüsiks koguti andmeid kirjalike narratiividena. Uurija määratud struktuurile tuginedes kirjutasid uuritavad loo ühe vabalt valitud praktika jooksul kogetud juhendamise kohta. Narratiivi struktuur seisnes praktika kolme põhietapi kronoloogilises järjekorras: juhendamine praktikale saabudes, praktikal jooksul ja praktika lõpetamisel. Uurimuses osales kaheksa III kursuse õendusüliõpilast, kes olid vabatahtlikult nõus oma loo kirjutama. Narratiivid koguti 2017. aasta juuni- ja juulikuus elektroonselt e-kirja teel.
Andmete analüüsitavad ühikud olid mõttetervikud, mis iseloomustasid praktika juhendamist praktika erinevatel etappidel. Teksti analüüsimiseks kasutati induktiivset lähenemist, mõttetervikud kodeeriti ja kategoriseeriti. Andmeanalüüsi deduktiivne teoreetiline raamistik kujunes praktika juhendamise kolme põhietapi kaupa, mis ühtlasi moodustasid kolm ülakategooriat.
Tulemused Juhendamine praktikale saabudes
Üliõpilaste emotsioonid ja tunded Praktikale saabudes tuntakse põnevust ja huvi, aga ka hirmu, ärevust, ebakindlust ning murelikkust selle üle, millised inimesed ees ootavad ja mis üldse juhtuma hakkab. Uus ja tundmatu muudab üliõpilase arglikuks ja ettevaatlikuks ning tal puudub julgus tegutseda. See võib tekitada olukorra, milles tuntakse end kasutu, oskamatu ja saamatuna.
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST
„…tunnetasin ka kerget närvilisust, võib-olla isegi tüdimust, kuna ma olin seal suht kasutu ja ei osanud kuidagi aidata ka. ... kuna kõik oli veel väga võõras, ei julgenud ise eriti suurt aktiivsust üles näidata.”
„… olin praktikat alustades enamasti põnevil ... uus tundmatu kogemus nagu praktika seda esialgu on, teeb kõik inimesed mingil määral murelikuks ja ettevaatlikuks.”
Üliõpilaste ootused Üliõpilane ootab praktika alguses sõbralikku suhtumist ja igakülgset suunamist praktikakeskkonda sisseelamiseks. Praktikale saabudes ei tunta osakonna töökorraldust, kultuuri ega personali ja seetõttu oodatakse nende tutvustamist. Üliõpilane ootab, et tema tulekuga on arvestatud ja teda ei võeta osakonnas tülika lisakohustusena, millega keegi ei taha tegelda. Üliõpilane loodab saada saada individuaalse juhendaja, kes huvituks tema praktika eesmärkidest.
„Tulles osakonda praktikale nagu ikka ootan igakülgset juhendamist ja suunamist.”
„Osakonnas ei osanud ma kellegi poole pöörduda ja tekkis selline tunne, et mind seal ei oodata.”
Juhendaja hoiakud ja nende mõju Juhendaja hoiakust sõltub üliõpilaste kohanemine praktikakeskkonnaga, esimeste hirmude ja pingete maandamine. Hoiak väljendub eelkõige juhendaja huvis üliõpilase kui isiksuse, tema ootuste, praktika eesmärkide ja väljundite vastu. Juhendaja avatus ja sõbralikkus mõjuvad väga julgustavalt, tekitades turvalisus- ja kindlustunde ning vastastikuse mõistmise kogu praktika ajaks. Juhendaja ükskõikne, üleolev, kohati üliõpilasi tõrjuv ja süüdistav hoiak vähendab õpimotivatsiooni ja soosib eemaldumist aktiivsest tegutsemisest. Üliõpilased tajuvad kohe alguses, kas juhendaja tahab juhendada ja on selleks valmis või mitte.
„On väga oluline, et inimene kes hakkab praktikanti juhendama, seda ise ka tahab, sest seda efektiivsem on praktikandi õpe ja arusaamine.”
„Harilikult on kohe aru saada, kui inimesele on väga vastumeelseks see, et ta peab kedagi juhendama….”
Juhendaja esmased tegevused Peamine tegevus praktika alguses on keskkonna tutvustamine ja selgitamine. Tutvustatakse ruume (sh garderoobi, tualettruume, puhkeruume), personali ja töökultuuri, kollektiivivahelisi kokkuleppeid ja reegleid, kappide ja sahtlite sisu, ravimeid ja nende toimeid, patsientide üldist profiili ning peamisi haigusseisundeid ja protseduure. Teiseks põhitegevuseks on kokkulepped praktika edasise üldise käigu osas, mis hõlmab peamiselt praktika graafikut ja üliõpilaste rollide väljaselgitamist – millal ja kus on üliõpilane vaatleja rollis ning millal ja kus iseseisva tegutseja rollis. Üliõpilane hindab võimalust olla esimestel päevadel ka vaatleja rollis.
„Juhendaja palus ka minul tutvustada, millistes osakondades olen varem olnud, millised kogemused/oskused mul juba olemas on ja millised on minu ootused antud praktikale ja ka temale kui juhendajal. Selline vestlus võimaldas meil edaspidises koostöös üksteist paremini mõista.”
„Mulle meeldis väga, et juhendaja ei unustanud näidata/tutvustada ka „töövälist elu”, nt kuidas saab osakonda sisse/välja, kus riideid vahetada, kus uusi riideid võtta, kus soovituslikult autot parkida, süüa soojendada, millised on töötajate vahelised reeglid/kokkulepped jne. Ka see andis praktikal olles suure kindlustunde ja turvalisuse.”
Juhendamine praktika ajal
Juhendaja isikuomadused ja hoiakud Rääkides oma kogemustest praktika juhendamise kohta, alustavad üli- õpilased eelkõige juhendaja iseloomustamisest. Praktika jooksul lisan-
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST
duvad üliõpilaste tähelepanekutesse juhendajat iseloomustavad omadused, nagu tarkus, tasakaalukus, hea suhtlemisoskus. Juhendaja empaatilisust hinnatakse eelkõige selle kaudu, kuidas juhendaja üliõpilasi toetab, kannatlikkust aga selle kaudu, kuidas ta julgustab esitama küsimusi ka siis, kui need korduvad ja tunduvad liiga lihtsad. Üliõpilased märkavad juhendaja pühendumust oma tööle ning lugupidamist üliõpilaste ja õppi- mise vastu. Üliõpilased hindavad ka seda, et neid vajaduse korral sunnitakse, ja toovad välja, et liiga leebe juhendaja ei soosi üliõpilase iseseisvumist ega hirmudest ülesaamist. Juhendaja enesekesksus, enese tähtsamaks ja targemaks pidamine, üleolek ning kohati ka kurjus muudavad üliõpilase arglikuks.
„… juhendaja oli rahulik ja tasakaalukas …. Juhendaja ütles ise ka, et ta on just värskelt kooli lõpetanud ja teab seda tunnet, kuidas on praktikant olla, seega oskas täpselt nii käituda, et praktikant ennast hästi tunneks.”
„… on olnud situatsioone, kus mingile küsimusele saan vastuseks „issand jumal, kuidas sa ei tea seda?””
Juhendaja tegevus Juhendaja peamine praktikaaegne ülesanne on õendustegevuste põhjalik selgitamine ja üliõpilaste pidev jälgimine. Ta peab samal ajal neid ka julgustama ja suunama iseseisvalt tegutsema, olles ise kogu aeg kõrval, et vajaduse korral sekkuda. Toimingute käigus suunatakse üliõpilast kaasa mõtlema ja pärast ülesannete täitmist arutletakse, miks ühte või teist asja tehti. Sellega kontrollitakse üliõpilase teadmisi õpitu kohta. Juhendajad jagavad soovitusi, oma isiklikke nippe ja teadmisi, kuidas vajalikke toiminguid oleks parem teha. Üliõpilastele meeldib, kui juhendaja annab konkreetseid ja selgeid korraldusi ning on valmis vastama töö käigus tekkivatele küsimustele või otsima koos vastuseid. Samuti toimub pidev tagasisidestamine, ainult et üliõpilane peab oskama seda märgata ja sellest aru saada. Üliõpilasel tuleb võimaldada ka eksida ja siis seda olukorda analüüsida.
„Sain alati oma küsimustele vastused... Kui midagi ei teadnud, siis uurisime koos järgi.... Vahepeal küsis juhendaja küsimusi, millest olime varasemalt rääkinud ja pani mind kaasa mõtlema ja loogikaga asju lahendama, see meeldis väga, et sain kontrollida oma teadmisi ning et kas asjad ka talletuvad... Ta alati otsis materjali ka lisaks, et saaksin ise ka mingi teema kohta juurde lugeda.”
„Tagasiside antakse üldjuhul kogu praktika vältel, tuleb osata seda ise tähele panna.”
„Meeldis ka see, et peale ühte ebaõnnestumist ei teinud juhendaja ise edasi vaid rääkisime koos läbi, mis läks valesti, ja sain tegevust uuesti teha. Nii kinnistusid uued oskused paremini.”
Üliõpilaste tunded ja emotsioonid Üliõpilase tundeid ja emotsioone mõjutab juhendaja isiksus, tema suhtumine ning käitumine. Hea juhendaja loob vaba õhkkonna, julgustab küsimusi esitama, motiveerib tegutsema ning õppima, annab enesekindlust ja õpetab iseseisvust. Üliõpilane hindab võimalust ka turvaliselt eksida. Karm juhendaja soodustab üliõpilastes arglikkust, mis omakorda tekitab kasutuse ja teistele koormaks olemise tunde. Ükskõikne juhendaja tekitab tunde, et üliõpilaselt ei oodatagi midagi ja tema õppimisest ei olda huvitatud. Uus olukord, mida üliõpilane ei ole varem kogenud, tekitab temas paratamatult hirmu ja ta tunneb end rumalana. Sellises olukorras on ebaprofessionaalse juhendamisega kerge üliõpilases alaväärsustunnet tekitada.
„… juhendaja sõbralikkus ja vaba olek annab palju julgust küsida, karmi ja napisõnalise juhendaja puhul ei julge praktikant küsida, mis talle arusaamatuks jäi.”
„Praktika käigus tundsin end motiveerituna tegema/õppima uusi asju, sest juhendaja ei tekitanud minus hirmu ja alaväärsust minu ebapädevuse üle.”
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST Juhendamine praktika lõpetamisel
Tagasisidestamise sisu Üliõpilased kirjeldavad praktika lõpuetapis juhendamist eelkõige suulise ja kirjaliku tagasisidestamise kaudu. Praktika lõpus arutletakse ja analüüsitakse koos õpiväljundeid. Tagasisidestamine on pigem asjalik, täpne, põhjalik, positiivne ja õpiväljunditele vastav, mõnikord siiski ka pealiskaudne, üldine ja mittemidagiütlev ega lähtu konkreetsest üliõpilasest. Üliõpilane soovib alati põhjalikumat tagasisidet.
„Praktika lõppedes vaatasime koos üle eesmärgid, analüüsisime nende õnnestumist. Arutlesime minu õnnestumiste ja veel lihvimist vajavate oskuste üle.”
„Tagasiside oli asjalik, sest ta tõi välja täpselt need asjad, mida ma ise ka tundsin.”
„Praktika tagasiside oli mul olemas juba esimesel päeval ….”
Tagasisidestamise kasutegur Tagasiside saamine arutelude ja vestluste käigus mõjub positiivselt ning suurendab õpimotivatsiooni. Juhendaja tagasiside üliõpilase tugevate ja nõrkade külgede kohta aitab üliõpilasel ennast ise paremini analüüsida ning teadvustada enda arendamist vajavaid külgi.
„Tagasiside minu tegevusele ning võimalus oma kogemusi juhendajaga läbi arutada aitas analüüsida oma tegevust ja areneda edasi.”
Juhendaja rollimuutus Praktika lõpupoole juhendaja roll taandub ja üliõpilane iseseisvub. Juhendaja ja üliõpilase rollid võrdsustuvad, muututakse rohkem kolleegideks. Juhendaja väljendab, et ta ka ise õpib üliõpilaselt, mis omakorda parandab üliõpilase enesehinnangut.
„Õde jagas emale minu antud infot, mis oli minu jaoks jällegi äärmiselt sümpaatne. Ei tehtud nägu, et ahh, mis sa siin tühja seletad, vaid võeti minu juttu täitsa tõsiselt.”
Arutelu
Enne igat uut olukorda tekivad inimesel teatavad ootused ja kaasneb teadmatusest tingitud ärevus. Praktikale minek on üliõpilase jaoks küll korduv tegevus, kuid see toimub alati uues olukorras. Seega tajub üliõpilane praktikale saabudes eelkõige küll põnevust, huvi uue kogemuse vastu ja sellega kaasnevat ärevust, kuid samas ka ebakindlust, murelikkust ja isegi hirmu, sest ta ei ole kindel, milliste hoiakute ja suhtumisega inimestega ta kohtub ning kuidas teda vastu võetakse. Samas on teada, et liigne ärevus ning ebameeldivad emotsioonid ja tunded praktika alguses mõjutavad edasist õpimotivatsiooni ja õppimise efektiivsust (Kaphagawani ja Useh 2013, Asberg 2008). Uuritavad on kirjeldanud, kuidas praktika alguses sõltus praktikakeskkonnaga kohanemine suuresti just juhendaja hoiakust ja suhtumisest. Juhendaja sõbralikkus ja avatus mõjuvad julgustavalt ning tekitavad turvatunde kogu edasiseks praktika ajaks. Uus ja tundmatu muudab üliõpilase arglikuks ja ettevaatlikuks ning tekitab olukorra, milles tuntakse end kasutu, oskamatu ja saamatuna. Üliõpilaste ootused praktikale minnes on ikkagi seotud tunnete ja emotsioonidega, sõltumata sellest, et praktikale minnakse juba mitmendat korda. Üliõpilane tahab praktika alguses tunda juhendamisel inimlikku kontakti ja asjalikku suunamist ning ootab uude keskkonda sisseelamisel selgitusi ja tuge.
Praktika jooksul hakkavad üliõpilased rohkem märkama professionaalse juhendamise indikaatoreid. Hinnatakse juhendaja kui professionaali isikuomadusi, nagu tarkus, hea suhtlemisoskus, kannatlikkus, sõbralikkus, rahulikkus, tasakaalukus. Üliõpilased rõhutavad juhendamise juures mitte niivõrd konkreetsete tegevuste õpetamist, vaid rohkem juhendaja avatud olekut ja julgustavat suhtumist. Hinnatakse juhendaja hoiakut, mis loob soodsa keskkonna küsimuste esitamiseks ja arutlemiseks. Üliõpilane kardab juhendaja ärritumist ja hukkamõistu. Üleolev, kohati ka
ARTIKLID RAKENDUSUURINGUTEST
ükskõikne suhtumine tekitab üliõpilases tunde, et ta on rumal. See omakorda soodustab üliõpilase eemaletõmbumist ja kõrvaltvaatajaks jäämist. Üliõpilane ootab, et juhendaja oleks empaatiline, kuid samas ka karm, ning sunniks vajaduse korral üliõpilast oma hirmudest mööda vaatama ja tegutsema. Professionaalne karmus aitab üliõpilasel oma hirme ja ebakindlust ületada ning arendab iseseisvust. Julgust ja enesekindlust soodustab juhendaja põhjalik selgitustöö erinevate tegevuste kohta. Samuti vajab üliõpilane n-ö ametlikku luba olla esialgu vaatlejarollis ja minna alles mõne aja pärast juhendaja julgustamisel üle iseseisva tegutseja rolli.
Juhendaja konstruktiivne tagasiside andmine on üks tähtsamaid mõjutegureid üliõpilase õpimotivatsiooni suurendamisel ja üliõpilased ootavad oma soorituste kohta regulaarset tagasisidet (Kaphagawani ja Useh 2013, Thomson jt 2017). Üliõpilased kogevad tagasisidestamist kõige enam praktika lõpufaasis, kui toimub hindamine. Samas märgitakse ka, et tagasisidestamine toimub tegelikult kogu praktika aja, kuid seda peab teadlikult oskama märgata. Üliõpilased kirjeldavad, kuidas juhendaja arutleb protseduuride järel, mis oli hästi või halvasti. Seda peetakse väga positiivseks, sest nii saadakse kõige paremini aru, mis vajab arendamist. Kui juhendaja arutab praktika alguses teadlikult läbi praktika üldväljundid, võimaldab see selgemini kokkuvõtvat sisulist tagasisidet anda. Juhendaja antud pealiskaudne tagasiside ei ole üliõpilase jaoks usaldusväärne. Samas loob juhendaja ja juhendatava vaheline vastastikune sisuline tagasidestamine suhtluses uue professionaalse taseme, mis annab õppijale enesekindlust seada järgnevateks praktikateks kõrgemad eesmärgid.
Uurimistöö tulemusi mõjutab metoodikast lähtuvalt mitteküllastunud andmebaas. Andmeid ei õnnestunud andmebaasi küllastumiseni koguda, sest osa narratiive olid pealiskaudsed ja andsid seetõttu vähe teavet ning lõputöö koostamise ajaline piirang ei võimaldanud andmeid juurde koguda.
Järeldused
Praktikale saabumisel ootavad üliõpilased juhendajalt avatud suhtlemist ja tunnet, et nad on oodatud. Üliõpilased vajavad praktika esimeses etapis juhendaja igakülgset toetust ja julgustust, et oma hirmude ning ärevusega toime tulla. Juhendaja hoiakutest sõltub üldine praktikakeskkond ja üliõpilase kohanemine sellega. Praktika alguse aegne juhendamine mõjutab edasist õpimotivatsiooni ja praktika tõhusust
Praktika käigus täheldavad üliõpilased enam juhendaja isiksusest ja professionaalsusest tulenevaid detaile. Juhendajas hinnatakse tarkust, kannatlikkust, head suhtlemisoskust, empaatilisust, ausust, tasakaalukust, pühendumust. Juhendaja ebasõbralikkus muudab üliõpilase arglikuks ja ettevaatlikuks, mis omakorda pidurdab iseseisvumist ja enesekindlamaks muutumist. Pidev konstruktiivne tagasisidestamine ning suurem rõhuasetus juhendaja ja üliõpilase vahelistele aruteludele sunnib üliõpilast rohkem kaasa mõtlema ja tagab seeläbi tõhusama õppimise.
Praktika lõpufaasis iseloomustab juhendamist kõige enam põhjalikum tagasisidestamine, mille käigus arutletakse ja analüüsitakse praktika kulgu ning õpiväljundeid. Üliõpilased hindavad sisulist tagasisidet praktika lõpus, mis võimaldab neil teada saada oma tugevaid ja nõrku külgi.
Allikaloend
Arpanantikul, M., Pratoomwan, A. (2017). Clinical Learning Experiences of Second-
Year Thai Nursing Students: A Phenomenological Study. Pacific Rim International
Journal of Nursing Research, 21(2): 121–134. Asberg, M. (2008). Eesti tervishoiu kõrgkoolide õendusüliõpilaste hinnang õpikeskkonnale ja mentorlusele kliinilisel õppepraktikal. Magistritöö. Tartu Ülikool. Bifarin, O., Stonehouse, D. (2017). Clinical supervision: an important part of every nurse’s practice. British Journal Of Nursing, 26(6): 331–335. Kaphagawani, N. C., Useh, U. (2013). Analysis of Nursing Students Learning Experiences in Clinical Practice: Literature Review. Ethno Med, 7(3): 181–185.
Kürsa-Sidharthan, J., Mägi, E. (2016). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe põhiõppe II kursuse üliõpilaste hinnang kliinilise õppepraktika juhendamisprotsessile. Lõputöö.
Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Mihailova, A. Puusepp, A. (2016). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava 2. Kursuse üliõpilaste hinnang kliinilise õppepraktika füüsilisele ja psühhosotsiaalsele õpikeskkonnale. Lõputöö. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Nabolsi, M., Zumot, A., Wardam, L., Abu-Moghli, F. (2012). The experience of Jordanian nursing students in their clinical practice. Procedia – Social and Behavioral
Sciences, 46: 5849–5857. Parm, L. (2013). Õendusüliõpilaste hinnang kliinilisele õpikeskkonnale ja juhendamisele – võrdlev kirjeldav uurimus. Magistritöö. Tartu Ülikool. Thomson, R., Docherty, A., Duffy, R. (2017). Nursing students’ experiences of mentorship in their final placement. British Journal of Nursing, 26(9): 514–521. Vahtramäe, A. (2006). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe põhiõppe õppekava järgi õppivate üliõpilaste kogemused haiglapoolsest juhendamisest sisehaige õenduse õppepraktikal sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum. Magistritöö. Tartu Ülikool.
