11 minute read
Helen Mets, Margit Lenk-Adusoo
Advertisement
Helen Mets, Margit Lenk-Adusoo
Abstract
The present article is based on theoretical, qualitative review of literature, in total 32 literary sources were used. The objective of the article is to describe the impact of screen media on the health of schoolchildren and the possibilities to prevent and mitigate the negative impact of screen media.
The use of screen media has become increasingly popular in recent years, making it an important part of the lives of today’s schoolchildren. The use of screen media has both positive and negative effects on the physical, mental and social health of schoolchildren. The effect on the physical health of schoolchildren is mainly negative as it reduces physical activity and encourages or causes a sedentary lifestyle, obesity, trouble sleeping and musculoskeletal disorders. The impact of screen media on social and mental health of schoolchildren can be both positive and negative. The positive effect mainly manifests itself as a possibility to communicate with distant friends and relatives as well as make new friends. On the other hand, excessive use of screen media is also associated with psychological problems such as anxiety and depression, behavioural problems and negative influence on interpersonal relationships.
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
In order to prevent the negative impact of screen media, it is very important to increase the awareness of healthcare professionals, parents and schoolchildren about the impact of excessive use of screen media on health and about the appropriate use of screen media. Good parental example is vital. Positive health behaviour, increasing physical activity and reducing the time spent on the screen media, play an important role in mitigating the negative effects of the use of screen media.
Keywords: screen media, schoolchildren, health impact, prevent, mitigate.
Sissejuhatus
Ekraanimeedial on märkimisväärne mõjuvõim tänapäeva koolilaste elu üle (Roberts jt 2010). Nii nagu on muutunud aeg, on muutunud ka õpilaste elustiil, see tähendab, et järjest rohkem kulub aega ekraanimeediale (Bickham jt 2013). Ameerika Ühendriikide 8–18 aasta vanuste koolilaste enamiku aja üle valitseb ekraanimeedia – keskmiselt seitse ja pool tundi päevas, seitse päeva nädalas (Roberts jt 2010). Andersoni jt (2008) uurimuses, milles osales 2964 koolilast, selgus, et 65% kuni 11-aastastest Ameerika Ühendriikide õpilastest veedab keskmiselt rohkem kui kaks tundi päevas teleri- või arvutiekraani ees ning 10% lastest vaatab televiisorit lausa neli või enam tundi päevas. Jussila jt (2015) Soomes Tampere põhikoolides (n = 14) läbi viidud uurimuses selgus, et 59% 13-aastastest tüdrukutest vaatas tööpäeviti kaks või enam tundi televiisorit, 12% mängis arvutimänge ja 55% kasutas arvutit muuks otstarbeks. Sama vanuserühma poistel olid tulemused vastavalt 60%, 49% ja 44%.
Sellised ekraanimeediapõhised populaarsed vaba aja veetmise võimalused mööduvad tavaliselt istudes. Töönädala sees aga veedavad lapsed suurema osa ajast koolis samuti istudes, ühe tunni jooksul keskmiselt 45 minutit. Seetõttu ei ole ka imekspandav, et õpilased veedavad koolipäevadel keskmiselt kümme tundi istudes. Liigne istuv eluviis on aga seotud
tüsenemise, halva füüsilise vormi, madala enesehinnangu, vähenenud sotsiaalse käitumise ning halvenenud õppeedukusega (Jussila jt 2015).
Elektroonilise tehnoloogia kiire areng ja ekraanimeedia ülearune kasutamine viitab vajadusele kaasata tervishoiutöötajad, lapsevanemad, õpetajad ning kogu ühiskond, et soodustada laste asjakohast ekraanimeedia kasutamist ja ennetada võimalikke terviseriske. Vaatamata ekraanimeedia liigsele tarbimisele näib, et paljud lapsevanemad ei ole ekraanimeedia kasutamise kohta reegleid kehtestanud. Tervishoiutöötaja jaoks on tähtis uurida, kui palju koolilaps iga päev ekraanimeediat kasutab, samuti seda, kas lapse magamistoas on televiisor või internetiga ühendatud elektrooniline seade (Strasburger ja Hogan 2013).
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada ekraanimeedia mõju koolilapse tervisele ning võimalusi ekraanimeedia negatiivsete mõjude ennetamiseks ja leevendamiseks.
Artikli aluseks olev lõputöö oli teoreetiline, tõenduspõhistele kirjandusallikatele toetuv kirjanduse ülevaade. Artikkel annab kõigile lastega tegelevatele kooli- ja tervishoiuasutuste õdedele teavet ekraanimeedia tähtsamatest mõjudest. Lõputöös kasutati kokku 32 kirjandusallikat, millest 23 olid teadusartiklid. Allikad on avaldatud aastatel 2008–2017.
Võtmesõnad: ekraanimeedia, koolilaps, tervis, mõju, ennetamine, leevendamine.
Tulemused ja arutelu
Kirjandusallikatele tuginedes selgub, et ekraanimeedia võib avaldada koolilapse tervisele nii positiivset kui ka negatiivset mõju. Ekraanimeedia mõju sõltub suuresti sellest, kui sageli ning mil viisil ja eesmärgil ekraanimeediat kasutatakse.
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Ekraanimeedia mõjub õpilaste füüsilisele tervisele üldiselt negatiivselt, asendades koolilaste kehalise aktiivsuse istuva eluviisiga, mida on põhjustanud või soodustanud ekraanimeedia (Anderson jt 2008, Garcia-Continente jt 2014, De Lepeleere jt 2017). Selline pidev ekraani ees istumine mõjutab negatiivselt luu- ja lihaskonda, põhjustades omakorda silmade väsimist, pea-, selja- ning käevalu (Uri ja Lai 2008, Torsheim jt 2010). Samuti on ekraanimeedia kasutamine seotud koolilaste ülekaalulisusega, mida on põhjustanud füüsilise aktiivsuse asendumine ekraanimeedia ees istumisega, rohkete kalorite tarvitamine televiisori vaatamise ajal ning ebatervisliku toidu reklaamimine (Epstein jt 2008, Udell ja Mehta 2008, Bickham jt 2013, Johnson jt 2015, Heilmann jt 2017). Ekraanimeedia seadmete olemasolu lapse magamistoas ja nende kasutamine põhjustab koolilastele ka uneprobleeme (Falbe jt 2015). Tulemustest võib järeldada, et lapse magamistoas asuvad ekraanimeedia seadmed võivad istuvat eluviisi ja ülekaalulisust veelgi süvendada.
Ekraanimeedia positiivne mõju füüsilisele tervisele avaldub vaid teatud mängukonsoolide või nutiseadmete rakenduste kasutamisel. Lõputöös selgus, et aktiivsete videomängude (Xbox, Kinect) mängimisel võib koolilaste füüsiline aktiivsus märkimisväärselt suureneda ja kehakaal väheneda (Trost jt 2014). Samuti selgus, et nutiseadme mäng Pokemon Go võib suurendada koolilaste füüsilist aktiivsust ja meelitada ka ülekaalulisi või väheliikuvaid koolilapsi oma kehalist aktiivsust suurendama (Althoff jt 2016). Autori arvates on ekraanimeedia positiivne mõju füüsilisele tervisele üldiselt pigem tagasihoidlik, sest kõikidel lastel ei ole selliseid liikumisanduritega mängukonsoole ning selle soetamine nõuab vanematelt rahalisi vahendeid, mida pere sissetulek ei pruugi võimaldada. Pokemon Go mängimine võib aga põhjustada ümbritsevas keskkonnas või liikluses tähelepanematusest tingitud raskete tagajärgedega õnnetusi.
Ekraanimeedia avaldab positiivset mõju eelkõige sotsiaalsele tervisele, võimaldades luua sotsiaalvõrgustikus oma profiili ja suhtlussidemeid teiste kasutajatega (Hugues ja Rosamund 2015) või võtta osa videovestlustest,
mis hõlbustavad suhtlemist kaugel asuvate lähedaste või sugulastega (Radesky ja Christakis 2016). Samuti võimaldavad sotsiaalvõrgustikud lastel ühiste huvide ja hobide raames või probleemide tõttu virtuaalseteks kogukondadeks liituda ning sotsiaalset ärevust või üksildust kogevatel lastel end suheldes mugavamalt tunda, kompenseerides puudulikke suhteid reaalses elus (Lee 2009, Hugues ja Rosamund 2015).
Vastupidi ekraanimeedia positiivsele mõjule koolilaste sotsiaalsele tervisele selgub, et ekraanimeedia sage ja pikaajaline kasutamine avaldab psühhosotsiaalsele tervisele ka negatiivset mõju (Lee 2009, Lam ja Peng 2010, Page jt 2010, Nikkelen jt 2014, Asare 2015). Ekraanimeedia kasutamine võib vähendada vahetut lävimist pere ja sõprade vahel, mõjutades seega negatiivselt suhtlemisoskust ning inimestevahelist emotsionaalset suhtlemist (Lee 2009). Samuti on leitud, et ekraanimeedia sage kasutamine on seotud psühholoogiliste probleemide tekkimisega, nagu ärevus, madal enesehinnang ja depressioon (Lam ja Peng 2010, Page jt 2010, Asare 2015, Hugues ja Rosamund 2015). Ekraanimeedias sisalduv vägivald võib aga põhjustada käitumisprobleeme, nagu hüperaktiivsus, tähelepanuprobleemid ja impulsiivsus (Nikkelen jt 2014). Vaimse tervise probleemid võivad omakorda mõjutada koolilaste õppeedukust ja motivatsiooni koolis käia (Asare 2015).
Ekraanimeedia negatiivse mõju ennetamiseks ja leevendamiseks tuleb tervishoiutöötajal selgitada koolilastele ning nende vanematele terviseriske, mis võivad kaasneda ekraanimeedia järelevalveta ja piiramatu kasutamisega. Üks tähtsamaid aspekte on ekraanimeediale kuluva aja piiramine, et kujuneks välja positiivne käitumine, mis paneb aluse heale kehalisele aktiivsusele ja tervislikule kehakaalule kogu eluks (Epstein jt 2008, Carlson jt 2010, Strasburger ja Hogan 2013, Johnson jt 2015). Teine tähtis tegur ekraanimeedia negatiivse mõju ennetamiseks või leevendamiseks on piisav kehaline aktiivsus, mistõttu tuleb last motiveerida osalema füüsilist pingutust nõudvates tegevustes (Carlson jt 2010, De Lepeleere jt 2017). Ekraanimeediale kuluva aja lühendamine ja füüsilise
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
aktiivsuse edendamine mõjub positiivselt nii koolilapse füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, aidates ära hoida või leevendada uneprobleeme ja ülekaalulisust ning ennetada kardiovaskulaarsete haiguste, diabeedi, madala enesehinnangu, stressi ja depressiooni tekkimist tulevikus (Falbe jt 2015, De Lepeleere jt 2017).
Kokkuvõttes arvab autor, et ekraanimeedia võib avaldada õpilaste tervisele positiivset mõju sellisel juhul, kui seda võetakse sotsiaalsete suhete täiendamise võimalusena ning seejuures ei asendata silmast silma suhteid ekraanimeediaga. Samuti on tähtis, et lapsevanem teaks, kus ja kellega laps ekraanimeedias suhtleb. Ekraanimeedia kasutamine võiks olla lapse terviseseisundit arvestades lapsevanemaga kokku lepitud. Nagu Radesky ja Christakise töödes (2016), tuleb ka autori arvates jälgida, et koolilapse und, kehalist aktiivsust, mängimist, õppimist ega sotsiaalseid suhteid pere ja sõpradega ei asendaks ekraanimeedia. Just seetõttu on oluline õpetada juba varakult nii lastele kui ka lapsevanematele meediahügieeni.
Järeldused
Ekraanimeedia mõju koolilapse füüsilisele tervisele on enamjaolt negatiivne, vähendades füüsilist aktiivsust ning põhjustades või soodustades istuvat eluviisi. See omakorda võib põhjustada koolilapse ülekaalulisust ning luu- ja lihaskonna vaevusi. Ekraanimeedia kontrollimatu kasutamine põhjustab ka uneprobleeme, mistõttu koolilapsed magavad vähem ja kaebavad päeval väsimustunnet. Positiivset mõju füüsilisele tervisele avaldavad vaid teatud mängukonsoolid või nutiseadme rakendused, mis võivad soodustada koolilapse kehalist aktiivsust. Ekraanimeedia mõju koolilapse sotsiaalsele ja vaimsele tervisele on nii positiivne kui ka negatiivne. Ekraanimeedia abil saavad koolilapsed iga päev suhelda kaugel asuvate sugulaste või sõpradega ning parandada meeleolu ja enesetunnet. Teisalt võib ekraanimeedia liigne kasutamine asendada vahetut lävimist, mõjutades seega negatiivselt suhtlemisoskust ja inimestevahelist emotsionaalset suhtlemist. Ekraanimeedia ülemäärane kasutamine soodustab koolilapse käitumis- ja psühholoogiliste probleemide tekkimist.
Ekraanimeedia negatiivse mõju ennetamiseks ja leevendamiseks tuleb tervishoiutöötajatel nõustada koolilapsi ja nende vanemaid meediahügieeni osas ning selgitada terviseriske, mis on seotud ekraanimeedia järelevalveta ja piiramatu kasutamisega. Lapsevanematel on tähtis jälgida ekraanimeedia sisu, millega laps kokku puutub, ja kehtestada mõistlikud, kuid kindlad reeglid ekraanimeedia kasutamise kohta. Koolilapse heaolu nimel tuleks ekraanimeedia seadmed lapse toast eemaldada ja vältida enne magamaminekut ekraanimeedia kasutamist. Kehalise aktiivsuse edendamine on suurepärane alternatiiv koolilapse istuva eluviisi asendamiseks, ekraanimeediale kuluva aja lühendamiseks ning nendest tulenevate terviseprobleemide ennetamiseks ja leevendamiseks. Kõige selle juures on tähtis ka lapsevanema enda ekraanimeediale kuluvat aega lühendada ja füüsilist aktiivsust suurendada, et olla koolilapsele nii eeskujuks kui ka toeks.
Allikaloend
Althoff, T., White, R. W., Horvitz, E. (2016). Influence of Pokemon Go on physical activity: Study and implications. Journal of Medical Internet Research, 18(12): 315. Anderson, S. E., Economos, C.D., Must, A. (2008). Active play and screen time in US children aged 4 to 11 years in relation to sociodemographic and weight status characteristics: a nationally representative cross-sectional analysis. BMC Public
Health, 8: 366–379. Asare, M. (2015). Sedentary behaviour and mental health in children and adolescents:
A meta-analysis. Journal of Child & Adolescent Behaviour, 3(6): 259–269. Bickham, D.S., Blood, E.A., Walls, C.E., Shrier, L.A., Rich, M. (2013). Characteristics of screen media use associated with higher BMI in young adolescents. Pediatrics, 131: 935–941. Carlson, S.A., Fulton, J.E., Lee, S.M., Foley, J.T., Heitzler, C., Huhman, M. (2010).
Influence of limit-setting and participation in physical activity on youth screen time. Pediatrics, 126: 89–96. De Lepeleere, S., De Bourdeaudhuij, I., Cardon, G., Verloigne, M. (2017). The effect of an online video intervention „Movie Models“ on specific parenting practices and
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
parental self-efficacy related to children´s physical activity, screen-time and healthy diet: A quasi experimental study. BMC Public Health, 17(1): 366–381. Epstein, L.H., Roemmich, J.N., Robinson, J.L., Paluch, R.A., Winiewicz, D.D., Fuerch,
J.H., Robinson, T.N.(2008). A randomized trial of the effects of reducing television viewing and computer use on body mass index in young children. Archives Pediatrics & Adolescent Medicine, 162: 239–245 Falbe, J., Davison, K.K., Franckle, R.L., Ganter, C., Gortmaker, S.L., Smith, L., Land,
T., Taveras, E.M. (2015). Sleep duration, restfulness and screens in the sleep environment. Pediatrics, 135: 367–375. Garcia-Continente, X., Perez-Gimenez, A., Espelt, A., Adell, M.N. (2014). Factors associated with media use among adolescents: A multilevel approach. European
Journal of Public Health, 24: 5–10. Heilmann, A., Rouxel, P., Fitzsimons, E., Kelly, Y., Watt, R.G. (2017). Longitudinal associations between television in the bedroom and body fatness in a UK cohort study. International Journal of Obesity, 41(10): 1503–1509. Hugues, S.K., Rosamund, F.L. (2015). Frequent use of social networking sites is associated with poor psychological functioning among children and adolescents.
CyberPsychology, Behavior & Social Networking, 18(7): 380–385. Johnson, L., Tzu-An, C., Hughes, S.O., O´Connor, T.M. (2015). The association of parent’s outcome expectations for child TV viewing with parenting practices and child TV viewing: an examination using path analysis. International Journal of
Behavioral Nutrition & Physical Activity, 12: 1–9. Jussila, A.M., Vasankari, T., Paronen, O., Sievänen, H., Tokola, K., Väha-Ypyä, H.,
Broberg, A., Aittasalo, M. (2015). KIDS OUT! Protocol of a brief school-based intervention to promote physical activity and to reduce screen time in a sub-cohort of Finnish eighth graders. BioMed Central Public Health, 15: 634–642. Lam, L.T., Peng, Z-W. (2010). Effect of pathological use of the internet on adolescent mental health. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 164(10): 901–906. Lee, S.J. (2009). Online communication and adolescent social ties: Who benefits more from Internet use? Journal of Computer-Mediated communication, 14(3): 509–531. Nikkelen, S.W., Valkenburg, P.M., Bushman, B.J., Huizinga, M. (2014). Media use and
ADHD-related behaviors in children and adolescents: A meta-analysis. Developmental Psychology, 50(9): 2228–2241.
Page, S.A., Cooper, A.R., Griew, P., Russell, J. (2010). Childrens´s screen viewing is related to psychological difficulties irrespective of physical activity. Pediatrics, 126: 1011–017. Radesky, J., Christakis, D. (2016). Media and young minds. American Academy of Pediatrics, 138 (5). Roberts, D.F., Foehr, U.G., Rideout, V.J. (2010). Generation M2. Media in the Lives of 8-to 18-Year-Olds. A Kaiser Family Foundation Study. Strasburger, V.C., Hogan, M.J. (2013). Children, adolescents, and the media. American
Academy of Pediatrics, 132(5): 958–961. Torsheim, T., Eriksson, L., Schnohr, C.W., Hansen, F., Bjarnason, T., Välimaa, R. (2010).
Screen-based activities and physical complaints among adolescents from the Nordic countries. BMC Public Health, 10: 324–332. Trost, S.G., Sundal, D., Foster, G.D., Lent, M.R., Vojta, D. (2014). Effect of a pediatric weight management program with and without active video games. Jama Pediatrics, 168(5): 407–413. Udell, T., Mehta, K. (2008). When two sides go to war: Newspaper reporting of television food advertising restrictions as a solution to childhood obesity. Health, Risk & Society, 10(6): 535–548. Uri, H., Lai, K. (2008). Arvuti/Interneti kasutamise negatiivne mõju õpilaste tervisele.
Eesti Arst, 87(2): 87–91.
