Kersti Lemming, Ilona Berzinja, Anne Vahtramäe

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ÕDEDE HOIAKUD JA ROLL AKTIIVSE EUTANAASIA JA ABISTATUD ENESETAPU SUHTES NING NEID MÕJUTAVAD TEGURID

Nurses attitudes and role in active euthanasia and assisted suicide and factors affecting them

Kersti Lemming, Ilona Berzinja, Anne Vahtramäe

Abstact

This research is theoretical literature review which aim is to describe nurses attitudes, factors affecting them and nurses role in active euthanasia and assisted suicide based on previous studies to raise knowledge of Estonian nurses in this area. This could help nurses to form their own attitudes towards active euthanasia and assisted suicide. It gives overview of factors which affect nurses’ attitudes towards active euthanasia and assisted suicide. This topic is actual in the world and many countries have already been investigating this subject, but in Estonia, nurses have not been investigated in this topic. In this research literary sources are published in 2007-2017.

Due to the elaborated articles and the aim of the study, there can be made the conclusion that nurses attitudes towards active euthanasia and assisted suicide are very different. The main factors affecting nurses opinions about active euthanasia and assisted suicide is workplace, religion, gender and marital status. The role of the nurses in active euthanasia and assisting suicide includes both manual and moral activity.

Keywords: assisted suicide, active euthanasia, nursing, role, attitudes, euthanasia

Sissejuhatus

Termin „eutanaasia“ tuleneb kreekakeelsetest sõnadest eu ja thanatos, mis otsetõlkes tähendavad „head surma“. Eesti keele seletav sõnaraamat seletab eutanaasia mõistet kui „surma kiirendamine ja kergendamine raske ravimatu haiguse v. vanadusnõrkuse korral; halastussurm. Eutanaasia aluseks on haige tahe. Aktiivne eutanaasia on aktiivne surma esilekutsumine, patsiendi surmamine. Passiivne eutanaasia on vajalikust ravist loobumine“ ([EKSS] „Eesti keele seletav sõnaraamat“). Uurimistöös keskenduti aktiivse eutanaasia mõistele, mida defineeritakse inimese tahtliku surmamisena teise isiku poolt (Holt 2008), tehes seda eesmärgiga lõpetada inimese piinad ning tugevad valud (Hälvin 2012). Samuti käsitleti töös abistatud enesetapu mõistet, sh assisteeritud enesetapp, mille all peetakse silmas arsti poolt abistatud enesetappu, kus nii arstide kui ka õdede ülesandeks on hankida eutanaasiat soovivale patsiendile kõik vajalikud vahendid, kuhu kuuluvad surmavad ravimid ja manustamiseks vajalikud vahendid, ning seada need nii, et patsient ise seda ravimit endale manustaks (Evans 2015; Emanuel jt 2016).

Tervishoius töötava õe üks rolle võib olla terminaalses seisundis patsiendi eest hoolitsemine. Õe eetika koodeksi (The ICN Code… 2012) järgi peab õde arvestama patsiendi huve ning säilitama ja edendama tema tervist. Kui aga patsient põeb piinavat haigust, mis lõpeb tõenäoliselt surmaga, on õe kohustus leevendada patsiendi kannatusi ja vaevusi, mis mõnes riigis võib tähendada eutanaasiat. Quaghebeur jt (2009) kirjutavad oma artiklis, et eutanaasia legaliseerimine annaks inimestele õiguse ise oma elu üle otsustada.

Eutanaasia teema peaks panema õdesid mõtlema, kas nad suudaksid sellest protsessist osa võtta või mitte, kuivõrd nemad puutuvad patsiendi ja tema lähedastega kõige rohkem kokku nii otsuse langetamise protsessis, selle teostamisel kui ka pärast seda (Albers jt 2014). Väga tähtis on see, et ka õde aktsepteeriks eutanaasiat sooviva inimese valikut ja see ei läheks vastuollu õe enda arvamuste ega põhimõtetega. Vastasel juhul võib

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

õel tekkida konflikt iseendaga, mis võib viia frustratsiooni ja süütunde tekkimiseni (De Bal jt 2008; ref Quaghebeur jt 2009 järgi). Samuti võib pidev oma suhtumiste ja põhihoiakute vastu töötamine viia kiiresti läbipõlemise või isegi kutsealast loobumiseni.

Uurimistöö ajendiks sai asjaolu, et puudub ülevaatematerjal, mis käsitleks õdede hoiakuid, neid mõjutavaid tegureid ja õdede rolli aktiivse eutanaasia ning abistatud enesetapu suhtes. See peaks ärgitama antud teema üle arutlema ja oma seisukohti analüüsima, sest kui Eesti ühiskonnas taas eutanaasia teema esile kerkib, peavad õdedel olema läbimõeldud ja argumenteeritud seisukohad.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada varasematele uurimustele tuginedes õdede hoiakuid, neid mõjutavaid tegureid ning õdede rolli aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes, et suurendada õdede teadlikkust selles valdkonnas.

Eesmärgist tulenesid järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada õdede hoiakuid aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes. 2. Kirjeldada tegureid, mis mõjutavad õdede hoiakuid aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes. 3. Kirjeldada õdede rolli aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu protsessis.

Uurimistöö tegemiseks kasutatud teadusartiklid ja muud allikad on ilmunud ajavahemikus 2007–2017. Kokku kasutati 28 teadusartiklit, millest 23 olid empiirilistel töödel põhinevad artiklid ja viis ülevaateartiklid.

Võtmesõnad: abistatud enesetapp, aktiivne eutanaasia, õendus, roll, hoiakud, eutanaasia

Tulemused ja arutelu

Eutanaasia on legaliseeritud neljas riigis (Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Uruguays ja Kolumbias) ning abistatud enesetapp Šveitsis, Kanadas ja mitmes USA osariigis. Uurimused viitavad, et suur osa Belgia õdedest toetab eutanaasiat ja abistatud enesetappu terminaalses seisundis patsientidel ning see kehtib nii nende kohta, kes on suutelised ise oma soovi avaldama, kui ka nende kohta, kes seda teha ei saa (Inghelbrecht jt 2009). Õdede positiivne suhtumine eutanaasiasse võib olla tingitud sellest, et Belgias on aktiivne eutanaasia seadustatud. Seega on paljud õed ka reaalselt aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapuga kokku puutunud ning neil on selles vallas kogemusi. Kuid vaatamata sellele, et paljud Belgia õed toetavad aktiivset eutanaasiat ja abistatud enesetappu, on nad ka seisukohal, et adekvaatset palliatiivset ravi saavad inimesed ei sooviks eutanaasiat (Inghelbrecht jt 2009; Gielen jt 2009a; Tamayo-Velazquez 2012). Ka ei tohiks patsiendi soovi eutanaasiaks kaaluda enne, kui inimene on saanud piisavalt palliatiivset ravi (Gielen jt 2009a), sest mõnikord võib eutanaasia või abistatud enesetapu soov olla abipalve haigusega kaasnevate kannatuste leevendamiseks. Mõnes olukorras on adekvaatse ja kättesaadava palliatiivse raviga võimalik patsiendi eutanaasia või abistatud enesetapu soovi ära hoida, kuid mõnel juhul, mil haigus on jõudnud etappi, kui toetav ravi enam ei aita, tuleks aktsepteerida patsiendi soovi sellest loobuda ja surra just tema arvates väärikat surma, olgu selleks siis eutanaasia või abistatud enesetapp.

De Herti jt (2015) uurimusest selgus, et enamik uuritud õdedest pooldas eutanaasiat ja abistatud enesetappu psühhiaatriliste patsientide puhul, kes on selleks ise soovi avaldanud. Samas jäi peaaegu pool vastanud õdedest psüühilise haige otsustusvõime pädevuse suhtes neutraalseks. Psühhiaatriliste patsientide soovi eutanaasiaks või abistatud enesetapuks on väga raske selgeks teha, sest paljud soovivad võib-olla hoopis abi haiguse raviks. De Herti jt (2015) uurimuses osalenud õed leidsid, et neil puuduvad teadmised ja oskused psüühilist haigust põdevate patsientide eutanaasiasoovidega tegelemiseks, mistõttu peaks eutanaasiaga seonduvaid teemasid käsitlema juba koolis.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kuigi nii Belgias kui ka Hollandis on arsti kohus ja ülesanne viia läbi eutanaasiat või abistatud enesetappu, on paratamatu, et selle protsessi juurde kuuluvad ka õed. Van Bruchem ja van de Scheur jt (2008a) leidsid oma uurimuses, et õed tahaksid siiski kuuluda komisjoni, kus arutatakse eutanaasia ja abistatud enesetapu soove. Õdede kuulumine komisjoni on õigustatud ka seetõttu, et nemad puutuvad patsiendiga kõige rohkem kokku, mistõttu võivad nad patsiendi soove kõige paremini teada. Vaatamata sellele, et õed tahavad ise avaldada oma arvamust teemal, mis hõlmab patsiendi eutanaasiat, võib arvamuse avaldamine olla arsti-õe alluvussuhte pärast raskendatud (Albers jt 2014; Francke jt 2016). Samas selgus ka asjaolu, et arstid tavaliselt kuulavad õdede seisukohti terminaalses seisundis olevate patsientide kohta (Albers jt 2014; Francke jt 2016). Van Bruchemi ja van de Scheuri jt (2008a) uuringust selgus, et osa õdesid nõustus eutanaasias kasutatavaid preparaate ette valmistama ning rajama veeniteed, mille kaudu arst seda manustab. Samas oli üle poole vastanutest ravimi ettevalmistamisele ja veenitee rajamisele vastu, sest nende arvates ei peaks antud tegevused õe tööülesannete hulka kuuluma.

Vaatamata sellele, et enamikus maailma riikides ei ole eutanaasia ja abistatud enesetapp seadustatud, on nendes riikides siiski tehtud uuringuid selgitamaks välja õdede hoiakuid aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes, kuivõrd eutanaasia teema on järjest enam hakanud esile tõusma. Viimase kümne aasta jooksul on uuringuid korraldanud järgmised Euroopa riigid: Soome, Hispaania, Prantsusmaa ja Kreeka. Samuti on vastavasisulisi uurimistöid tehtud Kanadas ja Austraalias. Eutanaasia teemadel on kirjutatud artikleid ka sellistes riikides nagu Iraan, Türgi ja India, vaatamata sellele, et nendes riikides on tugev religioosne taust.

Eesti kontekstis on kindlasti väga tähtsad Soomes tehtud uurimusest saadud andmed, kuivõrd seal on kultuuriline taust Eesti omaga üsna sarnane. Soome õed suhtusid aktiivsesse eutanaasiasse ja abistatud enesetappu positiivselt ning olid arvamusel, et lähimas tulevikus see riigis ka seadustatakse. Samuti arvasid õed, et eutanaasia rakendamine haigetele

inimestele on humaanne ning enamik osalenutest oleks mingil hetkel valmis eutanaasia protsessis osalema (Terkamo-Moisio jt 2017). Eesti ja Soome sarnase kultuuritausta tõttu võiks eeldada, et ka Eesti õed suhtuvad aktiivsesse eutanaasiasse ning abistatud enesetappu üsnagi positiivselt, kuid tõenduspõhiste andmete saamiseks vajaks suhtumise väljaselgitamine Eesti õdede seas empiirilist uuringut.

Kreekas tehtud uurimusest ilmnes, et aktiivset eutanaasiat pooldas 26% õdedest, aga 38,3% arvas, et kui aktiivne eutanaasia seadustatakse, siis väheneb usaldus tervishoiusüsteemi vastu (Kranidiotsi jt 2015). Ka Indias läbiviidud Vijayalakshmi jt (2013) uuringust selgus, et peaaegu poolte vastanud õdede arvates kahaneb inimeste usaldus tervishoiu vastu, kui eutanaasia legaliseeritaks. Türgis tehtud uuringust selgus, et eutanaasiat võidakse kuritarvitada varanduse pärimise eesmärgil või kasutada ära kalli ravi eest maksmise vältimiseks (Kumas jt 2007). Need seisukohad võivad mõjutada Eesti inimeste suhtumist nii aktiivsesse eutanaasiasse kui ka abistatud enesetappu. Seetõttu tuleb inimestele eutanaasia protsessi väga põhjalikult selgitada, kui Eestis peaks kunagi hakatama arutlema aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu seadustamise üle.

Artiklite analüüsimisel selgus, et töökoht, sugu, suhtestaatus ning religioon mõjutavad õdede hoiakuid aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes. Üks õdede hoiakuid mõjutav tegur on nende töökoht. Intensiivravi osakonnas töötavad õed pooldavad rohkem eutanaasia legaliseerimist kui kirurgia või sisehaiguste osakonna õed. Samuti on suurem protsent intensiivravi osakondades töötavatest õdedest võrreldes teiste osakondade õdedega nõus eutanaasia läbiviimisel osalema (Tepehan jt 2009). Arvatavasti on sellised teistest erinevad seisukohad tulenenud asjaolust, et intensiivravi osakonda satuvad kõige raskemas seisundis patsiendid.

Oma osa mängib ka õdede sugu. Naissoost õed pooldavad meessoost õdedest rohkem väidet, et surmavalt haige lähedase eest hoolitsemine ei ole suur koorem (Vijayalakshmi jt 2017). Need seisukohad võivad

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tuleneda asjaolust, et naised on tundlikumad, hoolivamad, abivalmimad ning harjunud hoolitsema, meestel aga on sõltumatum, kriitilisem ja praktilisem iseloom.

Õdede hoiakuid mõjutab ka suhtestaatus. Vallalised õed pooldavad rohkem eutanaasiat kui teiste rühmade esindajad (suhtes, abielus/vabaabielus, lahutatud, lesed), samuti toetasid nad kõige rohkem eutanaasia seadustamist, lesed aga olid kõige rohkem selle vastu (Terkamo-Moisio jt 2017). Need seisukohad võivad sõltuda sellest, et lesed on kogenud kaaslase surma ja neil on kujunenud eutanaasiasse oma selge suhtumine.

Kirjandusele tuginedes võib väita, et õdede hoiakutes etendab tähtsat osa religioon, sest usk avaldab suurt mõju inimese elustiilile ja mõttemaailmale. Antud teemat käsitlevatest artiklitest selgus, et usklikud õed toetasid aktiivset eutanaasiat ja abistatud enesetappu vähem kui mitteusklikud õed (Gielen jt 2009b; Vijayalakshmi jt 2013; Naseh jt 2015; Kumas jt 2017). Religioossete inimeste puhul mõjutavad usust tulenevad arusaamad, reeglid ja käitumistavad nii nende isiklikku kui ka tööelu ning need reeglid hõlmavad sageli ka seisukohta, et elu ei tohi võtta ega selle võtmisele kaasa aidata.

Denier’ jt (2009) ning Dierckx De Casterlé jt (2010) uuringutes kirjeldatakse eutanaasia protsessi erinevate etappidena, kus igas etapis on õel täita oma roll. Need etapid on järgmised: eutanaasia soovile eelnev periood, soovi avaldamise periood, otsuse tegemise periood, eutanaasia teostamise periood ning surmajärgne periood.

Järeldused

Belgia, Hollandi ja Soome õdede hoiak on aktiivse eutanaasia ning abistatud enesetapu suhtes pooldav. Hispaania, Prantsusmaa, Austraalia ja Kanada õdede seas jagunesid õdede arvamused aktiivse eutanaasia ning abistatud enesetapu suhtes pooleks. Kreeka, Türgi, India ja Iraani õed olid pigem eutanaasia vastu.

Õdede hoiakuid aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu suhtes mõjutavad põhiliselt nende töökoht, st osakonna spetsiifika, sugu ja suhtestaatus ning maailmavaadet mõjutav religioon.

Õdedel on oma roll aktiivse eutanaasia ja abistatud enesetapu protsessis, mis hõlmab suuremas osas patsiendile ja tema lähedastele moraalse toe tagamist. Samas ei ole seda rolli täpselt kirjeldatud ka nende riikide seadusandluses, kus eutanaasia on seaduslik.

Allikaloend

Albers, G., Francke, A. L., Veer, A. J. D., Bilsen, J., Onwuteaka-Philipsen, B. D. (2014).

Attitudes of nursing staff towards involvement in medical end-of-life decisions: a national survey study. Patient Education and Counseling, 94(1): 4–9. De Hert, M., Van Bos, L., Sweers, K., Wampers, M., De Lepeleire, J., Cornell, C. U. (2015). Attitudes of Psychiatric Nurses about the Request for Euthanasia on the

Basis of Unbearable Mental Suffering (UMS). PloS One 10(12): e0144749. Denier, Y., Dierckx De Casterlé, B., De Bal, N., Gastmans, C. (2009). Involvement of nurses in the euthanasia care process in Flanders (Belgium): an exploration of two perspectives. Journal Of Palliative Care, 25(4): 267–274. Dierckx De Casterlé, B., Denier, Y., De Bal, N., Gastmans, C. (2010). Nursing care for patients requesting euthanasia in general hospitals in Flanders, Belgium. Journal

Of Advanced Nursing, 66(11): 2410–2420. Emanuel, E. J., Onwuteaka-Philipsen, B.D., Urwin, J. W., Cohen, J. (2016). Attitudes and Practices of Euthanasia and Physician-Assisted Suicide in the United States,

Canada, and Europe. JAMA, 316(1): 79–90. [EKSS] „Eesti keele seletav sõnaraamat“. https://www.eki.ee/dict/ekss/index. cgi?Q=eutanaasia&F=M Evans, L. (2015). Nurses’ attitudes to assisted suicide: sociodemographic factors.

British Journal of Nursing, 24(12): 629–632. Francke, A. L., Albers, G., Bilsen, J., Veer, A. J. D., Onwuteaka-Philipsen, B. D. (2016).

Nursing staff and euthanasia in the Netherlands. A nation-wide survey on attitudes and involvement in decision making and the performance of euthanasia. Patient

Education and Counseling, 99(5): 783–789.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Gielen, J., Branden, S., Iersel, T., Broeckaert, B. (2009a). Flemish palliative care nurses’ attitudes toward euthanasia: a quantitative study. International Journal Of Palliative

Nursing, 15(10): 488–497. Gielen, J., van den Branden, S., Broeckaert, B. (2009b). Religion and Nurses Attitudes to Euthanasia and Physician Assisted Suicide. Nursing Ethics, 16(3): 303–318. Holt, J. (2008). Nurses’ attitudes to euthanasia: the influence of empirical studies and methodological concerns on nursing practice. Nursing Philosophy, 9(4): 257–272. Hälvin, K. (2012). Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis. Tartu Ülikool, Õigusteaduskond, Avaliku õiguse instituut. Tartu. Magistritöö. Inghelbrecht, E., Bilsen, J., Mortier, F., Deliens, L. (2009). Attitudes of nurses towards euthanasia and towards their role in euthanasia: A nationwide study in Flanders,

Belgium. International Journal of Nursing Studies, 46(9): 1209–2018. Kranidiotis, G., Ropa, J., Mprianas, J., Kyprianou, T., Nanas, S. (2015). Attitudes towards euthanasia among Greek intensive care unit physicians and nurses. Heart & Lung. The Journal of Acute and Critical Care, 44(3): 260–263. Kumas, G., Öztunc, G., Alparslan, Z. N. (2007) Intensive Care Unit Nurses’ Opinions

About Euthanasia. Nursing Ethics. 14(5): 637–650. Naseh, L., Rafiei, H., Heidari, M. (2015). Nurses’ attitudes towards euthanasia: a crosssectional study in Iran. International Journal Of Palliative Nursing, 21(1): 43–48. Quaghebeur, T., Dierckx de Casterlé, B., Gastmans, C. (2009). Nursing and Euthanasia: a Review of Argument-Based Ethics Literature. Nursing Ethics, 16(4): 466–486. Tamayo-Velazquez, M.-I., Simon-Lorda, P., Cruz-Piqueras, M. (2012). Euthanasia and physician-assisted suicide: Knowledge, attitudes and experiences of nurses in

Andalusia (Spain). Nursing Ethics, 19(5): 677–691. Tepehan, S., Özkara, E., Yavuz, M. F. (2009). Attitudes to Euthanasia in ICUs and Other

Hospital Departments. Nursing Ethics, 16(3): 319–327. Terkamo-Moisio, A., Kvist, T., Kangasniemi, M., Laitila, T., Ryynänen, O.-P., Pietilä,

A.-M. (2017). Nurses’ attitudes towards euthanasia in conflict with professional ethical guidelines. Nursing Ethics, 24(1): 70–86. The ICN Code of Ethics for Nurses. (2012). International Council of Nurses. http:// www.icn.ch/images/stories/documents/about/icncode_english.pdf (27.09.2017)

Van Bruchem-van de Scheur, G. G., Arend, A. V. D., Wijmen, R. V., Abu-Saad, H. H.,

Meulen, R. T. (2008a). Dutch nurses’ attitudes towards euthanasia and physician assisted suicide. Nursing Ethics, 15(2): 186–198. Vijayalakshmi, P., Nagarajaiah, Dharma Reddy, P., Suresh, B. M. (2017). Indian Nurses’

Attitudes Toward Euthanasia: Gender Differences. OMEGA-Journal of Death and

Dying, 0(0): 1–18 Vijayalakshmi, P., Nagarajaiah, Konduru, R., Math, S. B. (2013). Euthanasia: the perceptions of nurses in India. International Journal of Palliative Nursing, 19(4): 187–193.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST