10 minute read
Eda Kull, Jaanika Reimaa, Tiina Kukkes
Simulation training in radiography education
Advertisement
Eda Kull, Jaanika Reimaa, Tiina Kukkes
Abstract
The aim of this study was to describe the implementation of simulation training in radiography education and training, the advantages and limitations from the user perspective. Methods: This study is a literature review based on peer-reviewed literature sources, including 5 review articles and 11 original research articles and one Master’s thesis published in the years 2007 to 2016.
Simulation training involves the use of different simulation devices and ways like dummies, phantoms and role-plays that are supplemented by computerbased simulations, providing the student an opportunity to acquire technical skills in their own pace in a safe environment, followed by immediate feedback. Role-plays make it possible to rehearse interaction with the patient. Disadvantages of simulation training emphasised by students involve mostly technical barriers to the access of simulation training options. The advantages of simulation training highlighted by teachers include an opportunity to assess the knowledge acquired by students and the reduced time meant for supervision. They are of the opinion that simulation training is suitable for initial development of skills but it should not replace clinical training. They identify a number of limitations regarding the use of simulation training, e.g. lack of resources, increase of expenses, infrequent use of simulation devices. Simulation training is a beneficial way of instruction. It is used to supplement the traditional ways of teaching and learning.
Keywords: simulation learning, radiographer, radiographer students, radiography education, simulation-based skill training, virtual simulation.
Sissejuhatus
Meditsiinis kasutatav simulatsioonõpe on alguse saanud arstiteadusest ning see võib olla tervishoiutöötajate teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamise viis, mis kaitseb patsiente tarbetute riskide eest (Gaba 2004, ref Lateefi 2010 järgi). Infotehnoloogiline areng ja uuenduslik simulatsioonõpe on avanud uued võimalused radioloogiatehnikute koolituses. Nende võimaluste optimaalseks kasutamiseks tuleb teada saada, kuidas see õppimist mõjutab ning millised on eelised ja puudused nii õppija kui ka õpetaja seisukohast. Seetõttu vajab see teema põhjalikumat käsitlemist.
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada teemakohase kirjanduse põhjal radioloogiatehnikute koolituses kasutatavaid simulatsioonõppe meetodeid ning nende eeliseid ja puudusi kasutaja seisukohast. Tulenevalt uurimistöö eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded.
1. Kirjeldada simulatsioonõppe võimalusi radioloogiatehnikute koolituses. 2. Kirjeldada radioloogiatehnikute koolituses kasutatava simulatsioonõppe eeliseid ja puudusi õppija seisukohast. 3. Kirjeldada radioloogiatehnikute koolituses kasutatava simulatsioonõppe eeliseid ja puudusi õpetaja seisukohast.
Uurimistöö oli kirjanduse ülevaade täistekstidena tasuta kättesaadavatest erialastest allikatest. Kasutatud on 20 kirjandusallikat, sh viit ülevaateartiklit, 11 originaaluurimust ja ühte magistritööd. Täismahus artiklid ilmusid aastatel 2007–2016.
Võtmesõnad: simulatsioonõpe, radioloogiatehnik, üliõpilane, radiograafia.
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST Tulemused ja arutelu
Euroopas kestab radioloogiatehnikute riiklikult heakskiidetud haridus- ja koolitusprogrammide õppeperiood kaks kuni neli aastat. Kuues Euroopa riigis (Küpros, Kreeka, Iirimaa, Poola, Šveits ja Ühendkuningriik) on läbi viidud uurimus radioloogiatehniku bakalaureusekraadi omandamise kohta, mille käigus selgus, et radioloogiatehnikute praktiline kliiniline väljaõpe hõlmab 20–50% kogu õppeaja kestusest (Prentakis jt 2016: 2). Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on radioloogiatehnikute õppeaeg kolm ja pool aastat. Individuaalne õppepraktika erinevates haiglates moodustab õppekava mahust ligikaudu kolmandiku (Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2017).
Üldiselt kasutatakse radioloogiatehnikute õppes mudeleid ja mulaaže. Lisandunud on arvutipõhine simulatsioonõpe. Thoirsi jt (2011) uurimus simulatsioonõppe laialdasest kasutamisest Austraalia radiograafia õppekavades näitas, et simulatsioonõpe võimaldab luua tõepärase mitmeotstarbelise kliinilise keskkonna, mis on paindlik ja interaktiivselt virtuaalreaalne. Kliinilise väljaõppe eesmärk on mitte ainult üliõpilaste esmaoskuste omandamine, vaid ka juba töötavate tervishoiutöötajate pädevuse jätkuv arendamine.
Erinevad autorid osutavad, et simulatsioonõppe rakendamine tervishoius suurendab patsiendi ohutust. Meditsiinilise simulatsioonõppe eelis on sihipärane tegevus koos tagasisidega, uuringu reprodutseeritavus, võimalus õppureid hinnata ja käsitleda harva esinevaid juhtumeid (Gaba 2004, Gupta jt 2008, ref Lateefi 2010 järgi). Kozlovskaja (2014) on oma magistritöös välja toonud, et interaktiivne õppematerjal on terviklik kogum, mis võimaldab juhendada õppijat koos automaatse tagasisidega, kusjuures sooritatud ülesande edastamine õpetajale ülevaatamiseks ja kontrollimiseks ei ole vajalik.
Kong jt (2015) on kasutanud oma uurimuses ühe elemendina kogu keha antropomorfset elusuuruses mudelit Kyoto Kagaku PBU-60, mille
liikuvad liigesed, tehislikud luustruktuurid ja siseorganid võimaldasid luua realistlikke röntgenipilte. Üliõpilased harjutasid mudeli abil positsioneerimist ja valisid tööjaamas seadistusi. Ekspositsiooni järel hinnati radiograafilisi ülesvõtteid, käsitleti neile esitatavaid kvaliteedinõudeid ja nõuetekohast markeerimist.
Rollimängud võimaldavad radioloogiatehnikute õppes käsitleda kliinilisi stsenaariume reaalselt esile kerkivate suhtlusprobleemide kajastamiseks. Kongi jt (2015) läbi viidud uuring hindas rollimängude mõju üliõpilaste enesekindluse suurendamisele. Radioloogiaosakonda imiteerivas röntgeniruumiga õppelaboris olid üliõpilased vaheldumisi radioloogiatehnikud ja patsiendid. Rollimängus anti patsiendile selged sõnalised juhised, positsioneerimiseks palpeeriti tema väliseid anatoomilisi orientiire. Röntgenitehnika käsitsemisel joondati röntgenitoru ja detektor, kollimeeriti uuringupiirkond ning valiti sobiv uuringuprotokoll. Patsiendile anti immobilisatsiooni juhised, kuid reaalseid ülesvõtteid ei tehtud. Üliõpilased nõustusid, et simulatsioonõppe keskkond peegeldas realistlikku kliinilist keskkonda ja enamik neist tunnistas, et õppis enda vigadest, aga ka kursusekaaslasi jälgides.
Professor Kerry Reid-Searl töötas 2010. aastal välja simulatsioonõppe meetodi MASK-ED™ KRS Simulation (knowledgeable, realistic and spontaneous simulation), et aidata kaasa üliõpilaste praktilise suhtlemisoskuse arendamisele. Juhendaja teisenes identiteedilt patsiendiks, kelle haiguslugu oli õppimisega seotud. Patsient/õpetaja suunas õppeprotsessi, et õppija saaks spontaanse ja realistliku simulatsioonõppe kogemuse. Uuringu tulemustest selgus, et rollimäng suurendas teadlikkust empaatiast, arendas suhtlust, probleemide lahendamist ja sihipärast mõtlemist, kõigele lisaks oli õppimine ka lõbus (Reid-Searl jt 2014).
Rollimängude videosse salvestamine võimaldab õppeprotsessis rollimängu taasesitada, õpetajad saavad objektiivselt vaadelda üliõpilaste arenemise dünaamikat ja anda väärtuslikku tagasisidet (Oandasan jt 2005, Hammick jt 2007, ref Lateefi 2010 järgi).
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Virtuaalreaalsed simulatsioonid on meditsiinivaldkonna õppes uusimad. Ahlqvist jt (2013) kasutasid oma uurimuses virtuaalset simulaatorit, kus üliõpilased pidid lülisamba kaelaosa õigesse projektsiooni paigutama. Liidese riistvara koosnes kahest monitorist, 3D arvutihiirest ja tavalisest arvutihiirest. Üks monitor kuvas virtuaalset simulatsiooni 3D objektidega (patsient, röntgeniaparaat, detektor), teine kuvas 2D radiograafilist ülesvõtet. Kasutaja sai 3D hiirega liikuda virtuaalses kuvaris ja vaadelda 3D mudelit igast suunast. Mudelil ei olnud nähtavat patoloogiat, ülesvõtte järel visualiseerus selle mudeli sees olev skelett. Lülisamba kaelaosa tuli virtuaalse simulaatori abil anatoomiliselt õigesti positsioneerida. Üliõpilased nägid, millal ülesvõte ei olnud õiges projektsioonis, ja mudeli asendit muutes said nad kvaliteetse ülesvõtte tegemiseks vea parandada.
Virtuaalsimulatsioonides on võimalik kasutada kaasavat keskkonda (immersive environment), mis ümbritseb kasutajat ja tekitab tunde, et ta on füüsiliselt selle sees. Bridge jt (2014) tutvustasid oma uurimuses 3D visualiseerimisega radiograafilist ruumilist ettekujutust. Radioloogiatehnikute koolituses kasutatav MITIE (medical imaging training immersive environment) võimaldas harjutada (järgnes automaatne tagasiside), tarkvara lasi luua piiramatu hulga ülesvõtteid ja patsiendi positsioneerimise asendeid, samas neid ka võrrelda. Skeletimudel oli loodud optimaalse geomeetrilise täpsusega, mis arvestas inimkeha liikumise ulatust, oli tundlik ja mida kasutaja sai täielikult reguleerida. Süsteem tõi välja tehtud vead ja võimaldas teha parandusi.
Kiiritusravi õpetamine akadeemilises keskkonnas ei olnud varem võimalik. Virtuaalse koolituskeskkonna VERT (Virtual Environment for Radiotherapy Training) rakendamine 2011. aastal Austraalias andis võimaluse eelkliinilises õppes kasutada kiiritusravi oskuste omandamisel simulatsioonõpet. Selle raames õppisid üliõpilased käsitsema virtuaalset lineaarkiirendit ja nad said juhiste abil teha kiiritusravi saava virtuaalse patsiendi positsioneerimisel parandusi (Bridge jt 2015).
Radioloogiatehnikute tavapärane praktiliste oskuste omandamine toimub spetsiaalses õppelaboris, kus reaalse röntgeniaparatuuriga pildistatakse antropomorfseid mudeleid ja mulaaže, et omandada positsioneerimise ning kollimeerimise oskused (Cosson ja Willis 2012, Kong jt 2015). Kuigi läbi viidud uurimustes on kasutatud väikese valimiga uuringurühmi, jõuti järeldusele, et simulatsioonõpe võimaldab omandada tehnilisi oskusi turvalises keskkonnas ja õppeprotsessis tehtud vead ei ohusta patsiente (Shanahan 2016, Bridge jt 2015, Kong jt 2015).
Rollimängudega saavad üliõpilased arendada suhtlemisoskust, nende enesekindlus tõuseb (Kong jt 2015), empaatia suureneb, probleemide lahendamine ja sihipärane mõtlemine paranevad (Reid-Searl jt 2014), osatakse teha meeskonnatööd (Aura jt 2016). Rollimängude videosse salvestamine võimaldab taasesitamist ja objektiivselt on näha üliõpilase arenemise dünaamika (Oandasan jt 2005, Hammick jt 2007, ref Lateefi 2010 järgi).
Viimastel aastatel lisandunud virtuaalsimulatsioonid võimaldavad üliõpilastel omandada erinevaid radiograafia kutseoskusi (Chetlen jt 2015, Ahlqvist jt 2013), õppijad saavad oma tegevusele kohe tagasisidet (Chetlen jt 2015, Ahlqvist jt 2013, Bridge jt 2014). Nii mudelite kui ka virtuaalsimulatsioonide kasutamise eelistena toovad õppijad välja, et nad saavad kasutada endale sobivat õppimisviisi (Cosson ja Willis 2012), sama tegevust võib sooritada nii sageli, kui on vajalik oskuse omandamiseks (Gaba jt 2001, Shapiro jt 2004; ref Lateefi 2010 järgi), kohe järgnev tagasiside aitab tehtud vigadest õppida ja oskusi arendada (Kong jt 2015).
Simulatsioonõppe puudustena toovad üliõpilased esile põhiliselt kahte aspekti – üks on seotud suhtlemisega ja teine simulatsioonõppe kasutamise tehnilise küljega. Simulatsioonõpe ei võimalda õppijal kogeda verbaalset ja kombatavat vastastikmõju patsiendiga, seetõttu kogesid üliõpilased kliinilise praktika esimestel päevadel ebakindlust reaalse patsiendiga suhtlemisel ning tema juhendamisel (Thoirs jt 2011, Bridge jt 2014).
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Puudusena märgiti tehnilisi tõrkeid juurdepääsul simulatsioonõppele, nt pikk allalaadimise aeg ja tulemüüri olemasolu (Thoirs jt 2011).
Õpetajate seisukohad simulatsioonõppe eelistest sarnanevad osaliselt õppijate seisukohtadega. Näiteks toovad nemadki eelistena välja paranenud juurdepääsu õppijate harjutamisvõimalustele (Cosson ja Willis 2012), üliõpilaste võimaluse õppida omas tempos (Thoirs jt 2011), õpetajate aja kokkuhoiu (Ahlqvist 2013, Bridge jt 2015) ja ohutu harjutamise kohese tagasisidega (Desser 2007, Kong jt 2015, Oandasan jt 2005, Hammick jt 2007, ref Lateefi 2010 järgi). Veel toodi eelisena välja, et simulatsioonõpe on suurendanud kliinilise koolituse suutlikkust ja parandanud tõhusust (Victorian Simulated 2011).
Õpetaja võib simulatsioonõppe puudustena välja tuua ressursse puudutavad aspektid: koolitatud õpetajate ja tehnikute ebapiisav hulk; kvaliteedistandardite puudumine simulatsiooni õpetamisel ja õppimisel; tarkvarasüsteemide seadistuse ja hoolduse vajadus (Lateef 2010, Thoirs jt 2011, Victorian Simulated 2011, James jt 2012, St. John-Matthews jt 2013, ref Shanahani 2016 järgi). Puuduseks on piiratud teadmised simulatsioonõppest. Ei ole selgeid tõendeid simulatsioonõppe tõhususest ega rollist, sealhulgas kvaliteedikontrollist ja hindamisprotsessist ning kliinilise praktika ja simulatsioonõppe tasakaalust. Praegusi võimalusi on vaja arendada ja täiustada. Simulatsioonõpe sobib küll oskuste omandamise algetapil, kuid ei asenda kliinilist õpet (Thoirs jt 2011, Victorian Simulated 2011). Puudusena on välja toodud veel seadmete ebatõhusat kasutamist, sest enamik seadmeid on kasutusel vähem kui 50% ajast (Victorian Simulated 2011: 17).
Järeldused
Radioloogiatehnikute praktiliste oskuste kujundamisel kasutatakse üldiselt mudeleid ja mulaaže, mida positsioneeritakse ning pildistatakse spetsiaalses õppelaboris. Suhtlemise õppimiseks kasutatakse rollimänge. Viimastel aastatel on lisandunud arvutipõhine simulatsioonõpe, mille
käigus on tagatud õppija, õpetaja ja patsiendi ohutus ning oma tegevusele saab kohest tagasisidet. Meditsiinivaldkonna uustulnukad on virtuaalreaalsed simulatsioonid. Kiiritusravi jaoks on loodud spetsiaalne virtuaalne koolituskeskkond VERT. Simulatsioonõpe täiendab traditsioonilist õpet. Arvutipõhised simulatsioonid täiendavad traditsioonilist õpet, simulatsioonõpe tagab õppija, õpetaja ja patsiendi ohutuse.
Simulatsioonõppe eelistena tõid õppijad välja sobiva õppimisviisi kasutamise, võimaluse tegevust korrata ja saada tagasisidet. Simulatsioonõpe arendas üldoskusi, nagu probleemide lahendamine ja reflektiivne mõtlemine. Õppijad tajusid, et kliinilisel praktikal suurenes nende enesekindlus ja vähenes ärevus. Simulatsioonõppe puudustena tõid õppijad esile, et puudub suhtlusvõimalus patsiendiga ja esineb tehnilisi tõrkeid.
Õpetajad tõid simulatsioonõppe eelistena välja paranenud juurdepääsu võrreldes õppelaboriga ja aja kokkuhoidu, sest järelevalve vajadust ei olnud. Simulatsioonõppega suurenes kliinilise koolituse suutlikkus ja paranes tõhusus, sest üliõpilased olid kliiniliseks praktikaks juba enne ette valmistatud. Simulatsioonõppe puudustena tõid õpetajad välja aja ja rahaliste ressursside aspekti: koolitama peab õpetajaid ja tehnikuid, lisanduvad kulud tarkvarasüsteemide seadistusele ja hooldusele, lisaks simulatsioonivahendite vähene kättesaadavus ning kvaliteedistandardite ja hindamise ebaselgus.
Allikaloend
Aura, S., Jordan, S., Saano, S., Tossavainen, K., Turunen, H. (2016). Transfer of learning: Radiographers’ perceptions of simulation-based educational intervention.
Radiography, 22: 228–236. Bridge, P., Crowe, S.B., Gibson, G., Ellemor, N.J., Hargrave, C., Carmichael, M. (2015).
A virtual radiation therapy workflow training simulation. Radiography, 22: e59–e63. Bridge, P., Gunn, T., Kastanis, L., Pack, D., Rowntree, P., Starkey, D., Mahoney, G., Berry,
C., Braithwaite, V., Wilson-Stewart, K. (2014). The development and evaluation of
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
a medical imaging training immersive environment. Journal of Medical Radiation
Sciences, 61: 159–165. Cosson, P., Willis, R.N. (2012). Student radiographer perspectives on using a screen based computer simulator in diagnostic radiography. Occasional series of white papers concerning educational simulation. Shaderware Limited. Desser, T.S. (2007). Simulation-Based Training: The Next Revolution in Radiology
Education? Journal of the American College of Radiology, 4: 816–824. Kong, A., Hodgson, Y., Druva, R. (2015). The role of simulation in developing clinical knowledge and increasing clinical confdence in frst-year radiography students.
Focus on Health Professional Education (FoHPE), 16:3. Kozlovskaja, S. (2014). Veebipõhiste õppematerjalide interaktiivsuse heuristiline hindamine. Magistritöö. Tallinna Ülikool Informaatika Instituut. Lateef, F. (2010). Simulation-based learning: Just like the real thing. Journal of Emergencies, Trauma, and Shock. Prentakis, A.G., Stefanoyiannis, A.P., Georgiadis, K., Coleman, L., Foley, S.J., Herlig, D.,
Kollas, P., Kowalik, A., Tomczak, J., Chatziioannou, S.N. (2016). Education, training, and professional issues of radiographers in six European countries: a comparative review. Journal of European CME. Reid-Searl, K., Bowman, A., McAllister, M., Cowling, C., Spuur, K. (2014). The masked educator-innovative simulation in an Australian undergraduate Medical Sonography and Medical Imaging program. Journal of Medical Radiation Sciences: 61(4): 233–240. Shanahan, M. (2016). Student perspective on using a virtual radiography simulation.
Radiography, 22: 217–222. Tartu Tervishoiu Kõrgkool (2017). Radioloogiatehnikute õppekava. Thoirs, K., Giles, E., Barber, W. (2011). The use and perceptions of simulation in medical radiation science education. Radiographer, 58:3. Victorian Simulated Learning Environment strategic Plan 2012-2015. (2011). Health
Workforce Australia.
