Kaks last väikse vahega – polegi nii hull!

Kohtume Isabella Heidoga (30) silmast silma alles pildistamisel, enne seda oleme aga maha pidanud mitu telefonikõnet. Ta on särav, ekstravertne ja jutukas naine, kes leiab kohe kõigiga ühise keele ning paneb kogu ruumi särama. Tema lapsed Robin Frederick (2,5) ja Naomi Olivia (1) on tõelised nunnupallid.

Plastikakirurgia residentuuris tudeeriva naise Instagrami kontol on üle 22 000 jälgija. Kas perekonna igapäevane reaalsus on sama ilus kui sotsiaalmeediakontolt nähtu? Isabella lükkab selle naerdes ümber: "Vahel on küll nii, et pildil on näha, kuidas seisan ilusa kleidiga tuules ja naeratan. Tegelikult oli mul seda pilti tehes juba väga külm ja olime sobivat kaadrit oodates peaaegu tülli läinud. Samuti on rõõmsate perepiltide taga tihti stressirohke sättimine ja vähemalt tunnike laste moosimist, et nad ikka oleksid nõus meiega pildil olema. Minult on palju küsitud, kas Naomi ongi kogu aeg nii rahulik ja naeratav. Loomulikult mitte, aga hetkedel, kui tal on mingi mure või ta on nutune, pole mul ju aega kaamerat haarata!"

Lõputud kussutamised

Mais aastaseks saav Naomi Olivia, meie ajakirja kaanestaar, on üks ütlemata armas beebi. Tõsi, mitte alati ainult naeratav ja üdini rahulik, aga ometi palju malbem kui tema vanem vend Robin. "Naomiga pole meil kunagi olnud nii raskeid öid ja uinumisi nagu Robiniga, aga eks keerulisemaid kordi on tegelikult ikka olnud. Robini esimesed neli elukuud möödusid ainult kussutades, tema magama panek võis võtta kolm tundi! Konsulteerisime unenõustajaga, kui Robin oli neljakuune. Tema abiga saime asja korda ... kuni selle ajani, mil Robin avastas, et saab oma võrevoodist välja ronida," jutustab Isabella naerdes. "Ma arvan, et väga paljud emad ja isad funktsioneerivadki ainult laste uneaega oodates. Samas kui lapsed magama lähevad, mõtlevad, et huvitav, mida toredat nad homme jälle teevad," sõnastab Isabella armsalt lapsevanemaks olemise paradoksi.

Kaks last väikse vahega ei ole tema sõnul keerulisem pähkel, kui ta ette kujutas. "Inimesed kipuvad väga palju hirmutama. Sõbrannad ja jälgijad hoiatasid mind enne esimese lapse sündi, et nüüd sa ei saa enam magada ja kõik on nii raske. Enne teise lapse sündi kirjutas üks tüdruk mulle Instagramis, et nüüd on elu läbi. Robiniga oli tõesti alguses keeruline, ikkagi esimene laps. Ta oli ka võrdlemisi nõudlik beebi, kelle kõrvalt ei jõudnud endale isegi võileiba teha. Aga Naomiga on tõesti olnud palju lihtsam. Lisaks on aeg läinud nii kiiresti! Alles ta sündis ja nüüd on juba kohe aastane!" Naine möönab, et oma aega on tõesti vähe, sest kahte last korraga ta enamasti emale hoida ei anna. Hoolimata kõigest julgustab ta siiski teisigi saama lapsi väikese vanusevahega. "See

ROBINIGA OLI ALGUSES KEERULINE, AGA NAOMIGA ON OLNUD PALJU LIHTSAM

on nii lahe, kuidas nad omavahel juba suhtlevad. Kui Robin tuleb koju, ütleb ta kõigepealt, kuidas Naomi juba ootas teda, ning teeb õele kalli ja musi." Muidugi juhtub sedagi, et Robin veab Naomit sukkpükstest mööda põrandat. Tahtlikult vanem vend õekesele enamasti liiga ei tee, aga vahel võib ta suurest armastusest kallistada nii, et pigistab beebi vaat et puruks.

Jalad all, aga aru peas veel mitte

Isabella leiab, et esimesed neli kuud lastega olid praegusega võrreldes lihtsamad. "Minu jaoks on kõige raskem aeg, kui lapse vanus on kaheksa kuud kuni poolteist aastat. Siis suudab ta juba parajalt ringi liikuda, aga aru veel peas pole. Enam ei saa teda matile panna ja kõrval oma asju teha. Last peab kogu aeg jälgima ja vajadusel kinni püüdma."

Praeguseks magab Robin hästi, aga keset ööd tuleb ta alati ema-isa voodisse. Kahjuks läheb siis lahti kõvahäälne jutt sellest, mida poiss unes nägi, ja see ajab ka pisikese Naomi üles. "Oleme mõelnud, et võib-olla peaksime harjutama Robinit terve öö oma voodis magama, aga me ei raatsi temast lahti lasta. Tegelikult meile meeldib, kui ta meie juures magab. Lisaks on see tema suhtes natuke ebaaus – Naomi voodi on ju meie toas, miks siis tema peab eraldi tuduma."

Mõlemad Isabella sünnitused kutsuti esile, sest beebid ei tahtnud ega tahtnud sündima hakata. Kui Robinit tuli haiglas oodata ligi 14 tundi, siis Naomiga läks kiiremini. Kui paar läks haiglasse hommikul kümne ajal, siis kell 18.36 oli tita juba käes. Naine on oma sünnituslood pannud pikalt, hoogsalt ja vaimukalt kirja ka oma blogisse. "Kuigi esimene sünnitus oli üsna raske, arvan siiski, et see on kõige lahedam kogemus, mis naise elus saab olla. Vaatan sünnitama minevaid sõbrannasid lausa kadedusega. Just sellepärast tahaksin veel lapsi saada, et seda uuesti kogeda," mõtiskleb Isabella. Ta lisab, et lähiajal kolmandat last kindlasti ei plaani, aga tulevikus täielikult ei

SÜNNITAMINE ON KÕIGE LAHEDAM KOGEMUS, MIS NAISE ELUS SAAB OLLA

välista. "Meestel on küll lihtsam, et nad sünnitusvalu taluma ei pea, aga teistpidi on neist ka kahju, et nad midagi nii võimsat kogeda ei saa."

Rasedused jätsid veenilaiendid

Isabella tegi endale Instagrami konto kümmekond aastat tagasi, mil see platvorm oli alles uus. "Isa on mind ja õdesid lapsest peale palju pildistanud ning mulle on alati meeldinud pilte sotsiaalmeediasse panna. Õde mainis mulle kord, et on selline platvorm, kuhu ei pea fotodele midagi lisama." Esialgu oli Isabella konto kinnine ja seda said vaadata ainult lähedased tuttavad. "Siis sain aru, et on mingi hashtag’ide süsteem ja tegin selle katsetamiseks konto avatuks. Sealt edasi on see üha kasvanud. Kui mulle seal esimest korda koostööd pakuti, olin väga segaduses, et mis ma nüüd tegema pean." Naine võttis siiski pakkumise vastu, sest mõtles sellele, kui palju häid tooteid ja elamusi on ise just tänu Instagramile avastanud. "Ma ei reklaami kunagi midagi, mis mulle päriselt ei meeldiks."

Suure jälgijaskonnaga sotsiaalmeediakonto toob kaasa palju tagasisidet. "See on kahe otsaga asi. Ühest küljest on tore, et mulle palju kirjutatakse. Vahel läkitab mõni jälgija minu story peale pildi oma samalaadsest olukorrast. See tekitab hea tunde, et ajame sama asja. Aga kui võtan ette mõne vastuolulisema või palju emotsioone tekitava teema, siis tuleb tagasisidet ja küsimusi nii palju, et ma lihtsalt ei jõua kõikidele vastata. Tunnen end sellepärast kehvasti, sest kui jälgijal on siiras küsimus, võiks ta saada vastuse." Just seetõttu on Isabella vahel mõne loo jätnud sootuks jagamata, teades, et tal poleks aega võimalikele küsimustele vastamiseks.

LISAKILOD POLE AINUS MURE, MIS PEALE RASEDUSI VÕIB JÄLJE JÄTTA

"Kahetsenud pole ma Instagramiga seoses kunagi midagi. Võib-olla pole ma lihtsalt veel oma vitsasid saanud." "Kui mulle kirjutatakse, et issand, sa oled pärast sünnitust ju ideaalvormis, tunnen end tegelikult kehvasti. Ma tõesti ei taha kelleski halba tunnet tekitada. Neid, kes maadlevad beebikilodega, võib see, kui kellelgi läheb nende kaotamine kergemalt, masendada. Mul on ilmselt vedanud, sest pole pidanud kaalunumbriga palju mässama. Küll ei võrdu raseduseelne kaal minu jaoks kindlasti ideaalvormiga ning lisakilod pole kaugeltki ainus mure, mis võib pärast rasedusi endast jälje jätta," räägib noor ema. Just sel põhjusel jagas ta hiljuti oma jälgijatega, kuidas käis veenilaiendite operatsioonil.

Veenilaiendid on sünnitanud naiste seas sage mure. Isabella sõnul on suurim probleem aga see, et naised ei oska sellega kuskile pöörduda. Kuna probleem on pigem esteetiline, ei kata haigekassa enamjaolt seda ravi. "Tegelikult on nii, et kui asi ei ole väga kole, ei tasu neid pigem näppida. Minul oli üks

jalg lõpuks nii inetu, et tundsin, et see tuleks korda teha. Kui aga peaksin veel ühe lapse saama, võivad laiendid tagasi tulla."

Pildistamise päevaks hakkavad operatsioonihaavad juba paranema, kuigi Isabella sõnul teevad need ikka veidi valu. "Aga ma murdsin vahepeal hoopis ühe roide ära, nii et jalavalu jääb selle varju!" naerab Isabella lõbusalt.

14 aastat koos

Isabella perekonnas on palju arste ja meditsiinitöötajaid. Kuigi ta kasvas selle valdkonna sees, ei oodanud keegi, et temagi just selle eriala valib. "Küllap nad suutsid selle ala minu jaoks piisavalt põnevaks teha," mõtiskleb ta. Keskkooli lõpetades ei teadnud Isabella veel sugugi, mida edasi teha soovib. Kindel oli vaid, et kontoritöö talle ei sobi. Ta tahtis midagi oma kätega teha. Arstiteaduskonnas mõistis neiu väga kiirelt, et tegi õige valiku. "Plastikakirurgia on väga mitmekülgne ja kõige põnevam ala. Üldjuhul on kirurgia eesmärk tervendada ja funktsiooni taastada, aga see on üks väheseid meditsiinivaldkondi, kus ka visuaalne pool on oluline. Mulle on alati meeldinud vaadata ilusaid asju ja teha oma kätega midagi ilusat."

Meditsiiniõeks õppinud Isabella ema Piia on üks Robini ja Naomi parimaid sõpru ja suurimaid fänne. Ka pildistamisel on näha, kui hea on perekonna läbisaamine – Piia on kaadritaguseks asendamatuks abijõuks, kes väsivaid lapsi lõbustab ja turgutab. "Elame minu vanematest seitsmeminutilise autosõidu kaugusel ja käime tihedalt läbi. Kui Robin oli väike, kärutasin iga päev korra ema juurde ja tagasi."

Oma elukaaslase, juristist ettevõtja Kristjaniga (34) kohtus Isabella juba siis, kui oli 16-aastane. "Sellest on möödas 14 aastat," imestab naine ka ise. "Hakkasime tihedalt suhtlema kohe pärast tutvumist. Alguses tegime pikki telefonikõnesid. Üsna kiiresti said meist pruut ja peigmees. Eks meilgi on olnud keerulisemaid aegu, aga alati oleme leidnud tee teineteise juurde tagasi. Kuidagi läks nii, et kohtasime enda jaoks seda õiget juba väga noorelt." Paar on olnud mitu aastat kihlatud ja sellel suvel on plaanis viimaks ka pidulikult sõrmused sõrme panna.

Isabella jutustab lõbustatult juhtumist, kui Robin oli veel beebi ja pere suundus reisile. Kristjan läks ees passikontrollist läbi ja kui Isabella jäi lapsega, kes kannab oma isa perekonnanime, ei tahetud teda esialgu läbi lasta, sest sünnitunnistust polnud kaasas. "Siis mõtlesin küll, et misasja, ma olen seda last üheksa kuud kandnud ja ta sünnitanud. Kas te tahate järsku veenilaiendeid või venitusarme näha?" naerab Isabella. Seesugused seigad on pannud paari sagedamini mõtlema kooselu ametlikuks tegemisele. "Vahepeal oli minu ülikoolilõpetamine, siis tulid lapsed. Ei ole olnud aega pulmade pidamisele mõelda. Nüüd lõpuks tundus, et on paras hetk see ära teha!" l

Beebiga teatrisse

„Ega minu tibu teatrisse tulekuks veel liiga väike ole?” Üheaastane on täitsa sobivas vanuses, et saada koos vanema või vanavanemaga osa just tema jaoks lavale toodud etendustest.

Eesti Noorsooteatri mängukavast

leiate lavastused 1–2-aastastele, kuid mõistagi oodatakse koos pisikestega teatrisse ka vanemaid. Esimeseks teatrielamuseks mõeldud lavastused on laste seisukohast läbi mõeldud – keskmiselt 25–30-minutilised, rahuliku liikumisega, värviküllased ja lustakad. „Päris pisikesele vaatajale loodud lavastuste puhul on väga oluline, et lapsi ei hirmutataks. Et nende esimesed teatrikogemused oleksid võimalikult positiivsed ja rõõmsad. Seega päris pime saal ja väga valjud helid on välistatud,” ütles mitu aastakümmet lastele mänginud ja lavastanud Taavi Tõnisson.

Kui vanemad pelgavad, et üheaastane laval toimuvast veel aru ei saa, siis tasub mõelda vastupidi – teatris lapse tähelepanu ja keskendumisvõime arenevad, aju saab impulsse, mis aitavad maailma teistmoodi näha; lapse loomulik kujutlusvõime saab toitu ning empaatiavõime kasvab. Ta ei ole nagu täiskasvanu, kes tuleb „lugu” vaatama, tema meeled on palju avatumad ja vastuvõtlikumad eakohastele impulssidele.

Väikelapsel puuduvad filtrid, mille inimene ajaga omandab. Laps reageerib laval toimuvale vahetumalt ja ausamalt – kui ta rõõmustab, siis on rõõmu väljendus piiritu, kui kurvastab, siis samamoodi. Kui lapsel hakkab igav, ei ole tal oskust selle igavusega toime tulla, ta ei oska olla viisakas, sest nii on õige. Ta tahab oma kogemust vahetult jagada, kas rühmakaaslaste või vanematega.

Noorsooteatri väikelasteetendustel on näitlejad selliste olukordadega harjunud ja enamasti ei sega väiksemate laste jutuvada mängimist kuigivõrd. Laps saab omas tempos harjuda teatrimaagia ja sobiva käitumisega vanemate juhendamise all. Ka vanemad võivad end rahulikult tunda, sest see keskkond on just laste jaoks loodud. Kui lapsel on jonnituju või tahab ta vahepeal niisama saalist välja, siis tuleb lihtsalt minna. Kui laps tahab nukkude ja teatri keskel veel kauem aega veeta, siis saab jätkata Nukuteatrimuuseumis.

Teater palub vanematelt vaid ühte –olge oma lapsega kõik see pool tundi vaimselt kaasas. Lapsele ei pea selliste etenduste puhul laval toimuvat selgitama, kuid laps õpib teie käest, kuhu vaadata, kuidas vaadata, mille üle naerda, mille üle mitte, kuidas olla. Ja et teatrisaalis ei ole kohta nutitelefoni jaoks, selle võib sootuks välja lülitada ja kotti ära panna.

Kõige sobivamad lavastused 1–2-aastastele on „Nutude salajutud” (lav. Maria Usk) ja „Vurr-vurr vurrkann” (lav. Helle Laas).

Neist esimene räägib kahest muinasjutulisel maal elavast nutust – Kurbusenutust ja Rõõmunutust. Koos kasvades õpivad nutud end inimlapse esimese keele ehk nutu kaudu väljendama ning rõõmu, kurbust, õnne ja muret jagama. Soovitame lavastust vaatama tulla väikelastel vanuses 10 kuud kuni kaks aastat koos vanema(te)ga. „Vurr-vurr vurrkann” on lapse esimeseks etenduseks samuti ülimalt sobiv, sest kõik tegelased on pärit lapsele tuttavast maailmast – lutid, kõristid, mähkmed ja mänguasjad. Lapsel jääb vaid imestada, kuidas kõik need esemed elama hakkavad.

nutitelefoni jaoks, selle võib

Etendustele „Vurr vurr vurrkann ja Nutude salajutud“ Sooduskood: beebi Täishinnast -20% (ei kehti saatjapiletile, mis juba ongi soodus) Kehtib kevadistele etendustele.