Üks või kaks last?

Levib ütlus, et kolmanda lapsega elu enam oluliselt ei muutu, küll on aga suur erinevus, kas peres kasvab üks või kaks last. Oma kogemusi jagavad kaks erinevat peret.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: ALEKSANDRA HELK SHUTTERSTOCK

Kaks last oli kindel soov

Liisi (33) ja Steni (34) peres kasvavad kaks last – peagi nelja-aastaseks saav Loree ja pooleteiseaastane Sanne. Tüdrukud hoolivad teineteisest väga, väiksemale on tähtis teha kõike vanema õe järgi ja vanemal õel pole kodune elu olnud kunagi varem nii lõbus kui nüüd!

Sõber omast käest võtta

Liis ja Sten on isegi mõlemad kahelapselises peres kasvanud ja mõlemal on kaks aastat nooremad vennad, kellega ollakse lähedased siiani. Kraaklemist ja kaklemist oli vendadega küll omajagu, aga ka palju rõõmu omaealisest seltsilisest. „Mängukaaslane oli kogu aeg kohal ja valmis tegutsema! Ainuke asi oli ehk oma tuba, millest puudust tundsin, aga ema oli meil leidlik ja ühel hetkel saime kapi oma ühisele toale vahele pandud ning asi lahenes!” meenutab Liis.

Ka Stenil on lapsepõlvest meeles pigem ikka rõõm, kuidas maal elades sai oldud palju õues ja vend oli alati seltsis – nagu sõber, kes on omast

käest võtta. „Eks lastele omaselt tuli vahepeal ka jonn peale – eriti kui vanemate tähelepanu oli vennal. Küll aga lahenes alati seegi,” mäletab ta.

Alguses kaks korda raskem, pärast topelt lõbusam

Nii Liis kui ka Sten on oma ühiselt loodud pere üle väga õnnelikud – saada kaks väikese vanusevahega last oli mõlema kindel soov. Sten arvab, et 40-aastaselt unetuid öid enam nii hästi ei taluks ka, samas unistab Liis vahel isegi natuke veel suuremast perest.

Hoolimata suure soovi täitumisest oli teise lapse koju saabudes algus siiski keeruline. „Olukord muutus täielikult ja see vajas kohanemist, tuli leida uus ühine rutiin. Kui varem olime ühe lapsega elanud pigem enda rütmis, tuli nüüd hakata elama rohkem laste rütmis,” selgitab Liis. Mõlema vanavanemad elavad neist kaugel ja tagantjärele tarkusena näevad lapsevanemad kõige suuremat puudust selles, et nad ei leidnud iseendale ega ka teineteisele piisavalt aega. „Stress, ärevus ja teised negatiivsed tunded on niimoodi lihtsad tulema. Vastsetele kahe lapse vanematele soovitaks hoida tugigrupp võimalikult lähedal või selle puudumisel leida lapsehoidja, kes vahel aitab ja annab emale-isale aega teha ka midagi kahekesi koos,” teab nüüd Liis. Kui aga beebiiga läheb mööda, siis tundub elu nii Liisi kui ka Steni arvates kahe lapsega veel lihtsam ja lõbusam kui ühe lapsega. mu lapsed ning lapselapsed külla tulevad, on ju rõõm sedasi veel tosina jagu suurem!” unistab Liis.

Kooskasvamise plussid

Olulise plussina näeb Liis õdede-vendadega üles kasvamises lisaks mängukaaslase olemasolule ka seda, et esimesed suhtlemiseks vajalikud õppetunnid ja sealhulgas konfliktide lahendamised saab kõik juba koduseinte vahelt kätte. Nii saab edasi ellu minna juba pagasi jagu targemana. „Teine laps areneb ka kiiremini, kui suurem õde on eeskujuks. Loodan, et koos kasvades õpivad lapsed ka teineteisega rohkem arvestama ja olema lahked. Lisaks leiavad lapsed koos tegevust, mis annab vanematele rohkem ka oma aega,” loetleb Sten veel positiivseid külgi, mis mitme lapsega peredes on. „Lapsevanemana on oluline pluss mitmest lapsest veel ka see, et kui ma kunagi vana olen ja kõik

Murekohad ja lahendused

Lisaks omavahelise aja leidmisele on Liisi ja Steni jaoks üks tähelepanu vajav koht seegi, kuidas pakkuda mõlemale lapsele üks ühele aega. „Katsume päevas kasvõi 15 minutit teha segamatult lastega eraldi seda, mida nad soovivad – nii emme kui ka issiga. Käime ka koos kohvikus, poes, mänguväljakutel, rattaga sõitmas, teatris, huviringides ja mujalgi,” loetleb Liis erinevaid variante ka lastele kvaliteetaja pakkumiseks.

Laste omavaheliste heade suhete hoidmine vajab ka lapsevanematelt pidevat tähelepanu. „Eks kadedust ja ka armukadedust tuleb meil siin ikka aeg-ajalt ette, aga sellele vastukaaluks püüame lapsi igati tunnustada ning leida viise, kuidas muuta väikesed õed veelgi lähedasemaks ja üksteist toetavamaks. Kindlasti on abiks ka mõned lihtsamad reeglid: näiteks üksteisele ruumi andmine, et kui keegi joonistab või tegeleb omaette millegi muuga, siis ma ei lähe teda segama; ja kui soovin teise asju, siis ma kõigepealt küsin; kui ka paljud asjad on neil siiski kahepeale, siis kuidas me neid jagame jne,” arutavad noored lapsevanemad koos. Kõige olulisem on nende sõnul peres teiste tunnetega arvestamine ja heatahtlikkus.

Ühele lapsele jagub rohkem tähelepanu

Eva (39) peres kasvab üks laps – suvel 4-aastaseks saav tütar Eliisa (nimed muudetud). Tegemist on väga sotsiaalse tüdrukutirtsuga, kellele piisab vaid eemalt teise lapse nägemisest, kui ta juba kõhkluseta ligi tormab. „Veel mõni aeg tagasi jooksis ta hüüdes, et see laps tahab kindlasti minuga mängida! Nüüd olen suutnud teda nii palju taltsutada, et ta läheb rõõmsalt küsima: kas sa tahad minuga mängida? Siis ei ehmu potentsiaalsed mängukaaslased päris ära,” naerab Eliisa ema.

Unistus vanemast vennast

Eva mäletab omagi lapsepõlvest hästi, kuidas käis muudkui emal sabas seletamas, et mängukaaslast oleks vaja, ja peagi oskas ta omale juba ka spetsiaalselt õde või venda küsida. Eva oli samuti oma peres ainuke laps. „Kolisime, kui käisin esimeses klassis. Siis tekkisid kodukandis uued sõbrannad ja neil olid vanemad vennad. Seega kõige enam oleksin soovinud tol hetkel ise ka üht vanemat venda, et teistega korralik kambaline olla,” on Eval siiani hästi meeles. oluliselt lihtsam olla suur õde kui praegu levinud mudeli järgi, kus lastel on väga väike vanusevahe ning tihti peab paariaastane laps tulema toime tunnetega, millega on tolles vanuses väga keeruline toime tulla,” leiab ta.

Ajapikku sai muidugi selgeks, et päris oodatud mängukaaslast väikesest õest nii suure vanusevahe puhul ei tulnud. „Mäletan, kuidas istusime oma hoovi liivakastis. Õde pakkus mulle hõrke liivakooke ja ehitas uhkeid liivalosse, mina aga mõtlesin, et ei tea, mis sõbrad teevad, kas neil on mahti täna ka siia liivakastiservale natukeseks istuma tulla,” on Eval tagantjärele kahju ja piinlik, ent ta annab endalegi aru, et mis sa sest kümneaastasest ikka tahad. „Tänasel päeval olen aga maruuhke, et mul on nii ilus, andekas ja imeline õde,” on Eva õnnelik.

Ise suureks õeks

Kui Eva sai kümneaastaseks, sündis perre lõpuks ka kauaoodatud teine laps. Ja unistus vanemast vennast asendus hoopis rõõmuga väikesest õest. Ise suureks õeks saades oli tema jaoks suurimaks muutuseks vastutuse ja teistega arvestamise õppimine just kõige paremas mõttes. „Mul oli kindlasti

Plussid ja miinused

Väiksena unistas Eva noorelt emaks saada. Et kuskil kahekümnendates saaks kaks last, kellest saaksid head mängukaaslased, ning siis nii kümmekond aastat hiljem saaks veel kaks last, et ka nendel oleks omavahel lõbus. „Ehkki see tundus tol ajal väga hea plaan, on mul täna üks laps ja teoorias veel mõni aasta otsustamiseks, kas ta jääb ainsaks või mitte,” arutleb Eva ja lisab: „Lapse beebieas sai mulle selgeks, et kui mul kunagi peaks olema kaks last, siis väikese vanusevahega ei saa nad mitte olema. Eks kõigi kogemused on erinevad ja kõik lapsed on erinevad, kuid mina mõistsin, et kogu pere heaolu nimel on pikem vahe meile sobivam.”

Hetkel ei oska Eliisa veel endale õdesid-vendi igatseda, kuid Eva teab, et see aeg kindlasti tuleb. „Mul

on kahju, kui mu tütar hakkab kurvastama, et tal pole kellegagi kodus mängida, ning ka hilisemas elus arvan, et õed-vennad on teineteisele ikkagi toeks ja rõõmuks. Isegi kui vanusevahe on suur ja igapäevane elu väga tihti kokku ei vii, siis sa tead, et ta on olemas,” arvab Eva ja tunnistab: „Nii tundub mulle mõnikord isekas võtta oma lapselt see võimalus. Samas annan endale aru, et tuleb ka ise õnnelik olla ja ka enda soovidega arvestada. Siis on ka laps õnnelikum – olgu ta siis üksik laps või suure pere laps. Põhiline on ikkagi pakkuda talle armastust, turvatunnet ning ilusat ja helget lapsepõlve.”

Kui peres kasvab üks laps, näeb Eva ühe olulise plussina lapsevanemale seda, et on võimalik oma tähelepanu ühele lapsele pöörata: „On ehk rohkem aega süveneda ja märgata oma last. Enda puhul arvan, et ühega on kindlasti ka vähem stressi. Ennast tundes ma tean, et mind ajaks päris kiiresti hulluks, kui iga päev ripuks mul mitu tegelast jala otsas, nõuaks minu kohest tähelepanu ning seda väga häälekalt. Mõnikord saab sellega hakkama ka üks aktiivne piiga!”

Sõbrad ja huviringid

PERE HEAOLU ON TÄHTSAM KUI LASTE ARV

Suurt peret kompenseerib Eva arvates üsna hästi see, et mitmed tema lähimad sõbrannad said samal ajal emadeks. Sõpruskonna lastel on vähem kui nelja-aastane vanusevahe ja tänu sellele saab kõiki varases nooruses algatatud traditsioone jätkata nüüd kahe põlvkonna traditsioonidena. „Sel talvel juba küpsetasid lapsed koos väga entusiastlikult piparkooke, varsti hüppavad jaanipäeval üle minilõkke ning väntavad oma väikestel jalgratastel mööda meie kaunist kodumaad ringi,” kirjeldab ta vaid mõningaid neist. Veel annab Eva arvates aktiivse lapse puhul õdede-vendade puudumist veidi kompenseerida kõikvõimalike huviringidega. l

MARKO JÄÄGER, lastepsühholoog ja Saku Gümnaasiumi koolipsühholoog

Tuleb tõdeda, et küsimusele, kas on parem kasvada üles üksiku lapsena või koos vendade-õdedega, ei ole olemas õiget vastust. Nagu ka kahe pere kogemusloost selgus, on mõlemal oma rõõmud ja väljakutsed. Kahe või enama lapsega perede puhul on hea see, et lastel on n-ö tagataskust võtta mängukaaslased, kelle peal harjutada erinevaid sotsiaalseid oskusi: kuidas asju jagada, teiste soovidega arvestada, õppida emotsioone tundma jpm. Kuna lapsevanemate tähelepanu on jagatud mitme lapse vahel, õpivad lapsed ka varakult iseseisvuma, sealjuures areneb enesekindlus üksi tulevikus probleemidele vastu astuda.

Samas on mitmelapseliste perede puhul suuremateks raskuskohtadeks tihti suurem finantskoormus, mitme lapse vahel tähelepanu jagamisest tulenev stress ja pere dünaamika muutus: ema põhifookus on väikesel lapsel, nii vanemad õed-vennad kui ka abikaasa võivad jääda üpris pikaks ajaks tagaplaanile. Kahe või enama lapse kõrvalt on ka vanematel keerulisem üksteisele aega leida, mis võib omakorda tekitada probleeme paarisuhtes.

Mõistagi pole ka ühe lapsega peredes kõik eespool mainitud murekohad garanteeritult väiksemad – näiteks ka vaid ühe lapse saamine võib mõjutada vanemate omavahelist paarisuhet väga tugevalt. Veel võib tekkida lapsel ärevusega seotud muresid vanemaks saades, sealjuures lasteaeda või kooli minnes, kui väiksena on ta harjunud vanemate pideva tähelepanu all olemisega.

Ainsaks lapseks olemise üks üllatav eelis on aga võimalus omaette loovaid tegevusi harrastada. Lapsed kipuvad ennast mugavamalt tundma üksi olles, kui neil on soov harjutada joonistamist, laulmist, tantsimist vms. Mitmelapselise pere puhul ei pruugi lastel alati seda võimalust olla ja laps võib oma loovtegevuse vastu huvi kaotada.

Õnneks ei saa öelda ka seda, et ainsa lapsena kasvades jääks laps ilma teatud sotsiaalsete oskuste õppimisest. Sotsiaalseid oskuseid on võimalik õppida ka koduseinte vahelt väljaspool, samamoodi on ka võimalik kahe või enama lapse vahel jagada vanemate tähelepanu nii, et keegi ei tunneks ennast välja jäetuna. Laste kasvatamine – on neid siis üks või mitu – on keeruline ja sellepärast soovitaks igal lapsevanemal leida just enda perele sobiv lähenemine, et säiliks nii laste kui ka lastevanemate heaolu.