Nr. 15
EESTI ELU neljapäeval, 14. aprillil 2022 — Thursday, April 14, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Ukraina sõda on maailmasõda Sirje Kiin, PhD Ukraina on teatavasti suurim Euroopa riik, riigi pindala on 1,15 korda suurem kui Texase osariik. Venemaad ei loe mina küll Euroopa riigiks, kuigi nad ise väidavad, et just nemad on suurim Euroopa riik. Suurem osa Venemaast asub ju Aasias. Vene tsaar Peeter Suur tuli Läänemere äärde, et raiuda akent Euroopasse. Kahjuks rajati see suureliselt Põhjamaa Veneetsiaks nimetatud Vene linn soome-ugri rahvaste luude peale. Ukraina lõunapoolseim osa on Krimmi poolsaar, mille Venemaa annekteeris sõjaväeli selt nn „roheliste mehikestega“ 2014. a ja deklareeris, et Krimm kuulub nüüdsest Vene maale. Mäletame hästi, et rah vusvaheline üldsus ei reagee rinud tookord kuigi jõuliselt selle räige rahvusvahelise õi guse rikkumise peale. Pean kohe algul õiendama ära kaks Lääne meedias levinud eksitavat väidet. Esiteks ei ala nud Venemaa sõda Ukrainaga sugugi mitte alles nüüd 24. veebruaril 2022, vaid see algas juba 2014, kaheksa aastat ta gasi, mil Venemaa annekteeris jõhkralt Krimmi ning tungis kahte Ukraina idapiirkonda ning korraldas kohalike venemeelsete terroristide abil nõnda, et neis Ukraina kõige olulisemates tööstuspiirkondades kuulutati välja Luhanski ja Donetski vabariigid. Ka sellele agressioo nile ei järgnenud kuigi karmi rahvusvahelist karistust: jah, sõnades mõisteti hukka ja tehti rida diplomaatilisi tantse, peeti hulk koosolekuid ja nõupidami si, mille peale agressor vaid vilistas. Vene-Ukraina sõja sügavamad juured ulatuvad Tšetšeeniasse Kui otsida tänase putininimelise õuduse sügavamaid juuri, jõuan paratamatult järel dusele, et tegelikult algas kogu see verine-mädane protsess ligi 30 a varem Venemaa genotsiidi ga Tšetšeenias. Venemaa pidas nimelt 1990. aastatel väikeses, 1,4 miljoni elanikuga (õige ni mega) Ichkeria Tšetšeenia Vabariigis, mis moodustab osa Põhja-Kaukaasia föderaalring konnast, koguni kaks järjesti kust sõda. Esimene eriti bru taalne, tervete linnade lauspom mitamisega sõda kestis 19941996 ja teine 1999-2000. Esimese sõjaga saavutas väike islamiusku rahvas siiski de fac to iseseisvuse kui Ichkeria Tšetšeenia Vabariik, kuigi jäi de jure endiselt Venemaa osaks. Venemaa föderaalne kontroll „taastati“ (loe: vägistati) Teises vägivaldses Tšetšeenia sõjas aastatel 1999–2000. Esimeses Tšetšeenia sõjas tapeti 100 000 tsiviilelanikku, vigastatuid oli 200 000, rohkem kui kolmandik tšetšeenia rah vast ehk pool miljonit inimest oli sunnitud põgenema ja
ujale elama asuma, just täp m selt nõnda, nagu praegu on seda sunnitud tegema miljonid ukrainlased. Toona toimunu oli kahtluseta genotsiid ehk rahva mõrv, kuid sellele ei järgnenud mingit erilist Venemaad karis tavat rahvusvahelist reaktsiooni, ainult formaalne, kerge hukka mõist või teesklev muretsemine mõnes ammu unustatud aval duses. Sestap jätkus Venemaal juba kolme aasta pärast jultumust minna tšetšeenlastele jälle kallale nõnda, et teises sõjas 1999–2000 tapeti 25 000 kuni 50 000 inimest, kes olid NB! jälle peamiselt tsiviilisikud, mitte sõdurid. Venemaa alistas iseseisvusele püüelnud rahva 2000. aastal või õigemini selle osa rahvast, mis neist oli veel suitsevatele varemetele alles jäänud ning pani pukki oma venemeelse hirmuvalitseja ni mega Kadõrov. Jälle ei järg nenud Venemaale rahvusvahelisi sanktsioone, mõned mure-aval dused. See oli kõik. Siinkohal võiks ju küsida, mis puutuvad need Tšetšeenia sõjad Putinisse? 1990. aastail oli ju Venemaa presidendiks Boris Jeltsin, mitte Putin. Jah, tõsi on, Putin on olnud Vene maa president ametlikult 18 aastat, 2000-2008 ja teist korda 2012 kuni tänaseni, aga tegeli kult on ta olnud ainuvõimul siiski juba 22 aastat, sest ega vahepealne juriidiline trikita mine Medvedeviga tähendanud, et Putin poleks sisuliselt valit senud, Medvedev oli lihtsalt Putini nukupresident. Mida tegi Putin Tšetšeenia sõdade ajal? Just tema oli nende genotsiidini viivate sõdade init siaator ja arhitekt. Putin oli 1990. aastatel president Jeltsini administraatoris võtmekohal: al gul Föderaalse Julgeolekutee nistuse (FSB) direktor ja seejä rel Julgeolekunõukogu sekretär (sekretäri nimetus tähendas kommunistliku partei võimure delil võimukat juhtrolli, mitte kontoriabilist). Putini agressioon Georgias Ukraina sõjani viivaid põhju si otsides peaksime ka meelde tuletama Putini kurikuulsat kõnet Münchenis 2005. a, kus ta teatas, et N. Liidu lagune mine on ajaloo suurim katastroof ning et Venemaa eesmärk on taastada nõukogude impeerium. Rahvusvahelisel areenil mõjus see toona nagu kohatu nali, keegi ei võtnud ei teda ega tema suurushullustavat avaldust tõsiselt. Sestap polnud ka mingit reaktsiooni, visati vaid tema üle nalja ja mindi päevakorras muretult edasi. Putin tegi mõistagi sellest oma järeldused. 2008. aastal tungis Venemaa kallale iseseis vunud vabariigile Kaukaasias, Georgiale ning korraldas seal relva jõul tuttava stsenaariumiga nõnda, et seal kuulutati kaks piirkonda Gruusias nö iseseis vaks, need olid Lõuna-Osseetia
ja Abhaasia. Venemaa rikkus jõhkralt Georgia vabariigi suve räänsust. Lahingud toimusid strateegiliselt olulises piirkon nas Lõuna-Kaukasuses ja seda sõda peetakse esimeseks 21. sajandil Euroopas toimunud sõjaks. Mitmed Euroopa riigi juhid, sh Eesti president Toomas Hendrik Ilves, lendasid toona kohale Tbilisi, Georgia pealinna ning avaldasid Georgia valitsusele toetust, mõistes Venemaa agressiooni hukka pi sut valjuhäälsemalt kui varem. Aga ikka ei järgnenud sellele üksteist aastat mingeid tõsise maid, Venemaad peatavaid sanktsioone. Alles 27. jaanuaril 2016 andis Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus lõpuks loa uu rida võimalikke! sõjakuritegu sid, mille Venemaa, Georgia ja Lõuna-Osseetia väed võisid! konflikti ajal toime panna. Nüüd on sellest möödas veel kuus aastat, aga Georgias toimunud õudused on ikka karistamata, rääkimata Tšetšee nias toime pandud rahvamõr vast. Ikka sama roosa udu või he lesinine müra: oleme mures, mõistame hukka, survestame… Ainsad riigid ja riigijuhid, kes pidevalt rahvusvahelist üldsust hoiatasid Venemaa kasvava ohu ja agressiivsuse eest, olid Balti riikide juhid, aga meid peeti post-traumaatilisteks neurooti kuteks, meie hoiatusi liialda miseks, meie avaldustele löödi käega nagu tüütule kärbsele. Lääneriikidel oli vaja Vene maaga äri ajada, gaasi ja naftat tarnida. Ärge segage! Äri käis Venemaaga edasi, see pigem kasvas kui kahanes. Mõjukaid Lääne tipp-poliitikuid ja isegi eks-valitsusjuhte osteti ära miljoniliste äripakkumiste ga, mitmed läksid õnge ja hak kasid tahes (või tahtmata?) töötama kuluaarides otseselt Venemaa huvides. Putin sai aga julgust juurde. Ukraina sõja tegelik algus 2014 2014. a tungis Venemaa Ukrainasse, annekteeris kaks tähtsaimat tööstuspiirkonda IdaUkrainas – Donetski ja Luganski ning lõunas Krimmi poolsaare. Krimmi ülevõtmine toimus pärast nn „Väärikuse Revolutsiooni“ ja oli üks osa laiemast Venemaa-Ukraina sõ jast. 18. märtsil „ liideti“ Krimm Venemaa koosseisu kahe fö deraalsubjektina – Krimmi Vaba riik ja Sevastoopoli fö deraallinn. Pärast annekteeri mist suurendas Venemaa jõuli selt sõjalist kohalolekut Krimmi poolsaarel ja hakkas ähvardama tuumarelvaga kõiki, kes järje kordset räiget rahvusvahelise õiguse rikkumist pahaks panid. Järgnesid kaheksa aastat pidevat Ukraina-Venemaa konf likti, mis sisuliselt oli ikkagi sõda Donbassis Ukraina ja Venemaa toetatud separatistide
vahel, toimus mereväe intsidente, käis intensiivne kübersõda. Poliitilised pinged kasvasid. Jah, olid mõned piiratud ula tusega sanktsioonid Läänerii kidelt, kuid ei midagi Venemaa jaoks eluliselt olulist, äri jätkus nagu ikka. Putinil suruti kätt ja istuti temaga laua taha. 2015.a tungis Venemaa Süüriasse ja korraldas seal kolm aastat tõelisi tapatalguid: Venemaa õhujõud viisid läbi 19 160 lahingumissiooni ja korral dasid 71 000 rünnakut „terroris tide infrastruktuurile“, tapsid 50 000 „terroristi“, peamiselt tsiviilisikuid, kasutades Süüriat otsekui harjutusväljakut selleks, mida nad nüüd teevad Ukrainas. Mida tegi rahvusvaheline üldsus: ikka ei mingit tugevat reaktsiooni, vähesed hukka mõistvad avaldused vaid mõnedelt riikidelt. Mis seal ikka, anname tuld, ega midagi tõsist pole karta, ar vas Putin, kes oli kõik need kaheksa suhteliselt madala in tensiivsusega Ukraina-sõja aas tat koondanud oma vägesid ja relvi Ukraina idapiiri taha. Muret tundvale NATOle valetati jõhkralt näkku, et need on ainult Venamaa sisesed ma nööv rid, mingit kallaletungi polevat plaanis. Samas asus Putin propagandarünnakule, kri tiseeris NATO laienemist, pidas seda Venemaale suureks ohuks ja nõudis, et Ukrainal ei lubataks kunagi sõjalise allian siga liituda. Venemaa president seadis kahtluse alla üleüldse Ukraina õiguse eksisteerida ja väitis, nagu oleks Ukraina loodud Nõukogude Venemaa poolt, mis on vale. 21. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult kahte ise hakanud separatistlikku riiki Donbassis ja saatis oma väed demonstratiivselt nende territoo riumile, põhjendades seda vaja dusega „päästa Donbassi vene keelne elanikkond Ukraina poolt toime pandavast natsistli kust genotsiidist“, mis on järje
Illustratsioon: Heinz Valk
kordne propagandavale. Edasine on nüüd juba värske ja verine ajalugu 24. veebruaril 2022 ründas Venemaa Ukrainat juba 100 000 sõduriga, tuhandete tankidega ja hakkas pommitama Ida-Ukraina linnu. Ainult paar esimest päeva tulistati sõjalisi sihtmärke. Peatselt hakati massiliselt pom mitama ja hävitama elamis piirkondi, tsiviilobjekte – sünni tushaiglad, teatrid, muuseumid. Tänaseks on maatasa hävitatud üks Ukraina ilusamaid linnu Mariupol ja mitmed väiksemad linnad. Suur osa rahvusvahelisest kogukonnast on lõpuks tõsiselt mõistnud Venemaa hukka rah vusvahelise õiguse ja Ukraina suveräänsuse rikkumise eest, aga ka genotsiidi nime väärivate massimõrvade eest, mis äsja Ukrainas paljastusid. Paljud riigid on lõpuks rakendanud reaalseid, mõjuvaid majandus sanktsioone Venemaa kui riigi, aga ka Venemaa oligarhide ja suur-ettevõtete vastu, kuigi mõned riigid üritavad ikka aja da oma gaasi- ja naftaäri edasi ega suuda reetlikust, ohtlikust Vene-sõltuvusest päriselt loobu da. Putini-Venemaa agressiooni tagajärjed Euroopas ja maailmas Niisugust sõda pole Euroopa südames olnud pärast Teise maailmasõja lõppu 1945. a. Tagajärjeks on suurim pagu laskriis üle 75 aasta: ligi 4,5 miljonit põgenikku Ida-Euroopa riikides, kümme miljonit ini mest on sunnitud jätma oma p urustatud kodud sadades Ukraina linnades, otsides turva lisemat majutust mujal lääne pool Ukraina sees. Ka nemad on potentsiaalsed põgenikud, kes võivad veel suunduda naaberriikidesse. Eestisse on praeguseks (Järgneb lk. 10)
