6
EESTI ELU reedel, 6. mail 2022 — Friday, May 6, 2022
Nr. 18
Ukraina laul lodjapuust sai eesti keelde Eelmisel nädalal sai ukraina laul ,,Ой, у лузі червона калина“ (Oh, the Red Viburnum in the Meadow) eestikeelse versiooni. ERRi saate Ringvaade palvel tõlkis laulu armastatud poeet Leelo Tungal, kes on ka Torontos esinenud ja kelle lah kel loal avaldasime hiljuti tema Ukraina-sõjast ajendatud luule tuse (EE# 10, 11.03.2022 lk 6). Vikipeedia andmetel valmis laul ise 1914. a Vassõl Patšovs kõi lavastuse jaoks luuletajal ja lavastajal Stepan Tšarnetskõil. Laul rääkis 17. saj. sõdadega kaasnenud Ukraina traagilistest sündmustest. Populaarseks sai laul I maailmasõja ajal. 1980. a täiendasid laulu Ukraina dissi dendid Leopold Jaštšenko ja Nadija Svitlõtšna. Lodjapuul on tähtis osa Ukraina folklooris. Selle kuju tist kohtab rahvariietel, see tähistab peresidemeid, vabadust ja universumit, punaste marjade
värvus sümboliseerib verd. Ka laulus kasutatakse sümboleid, rääkides Ukraina saatuse pärast kurvalt longus okstega lodja puust, aga rahvas lubab taastada riigi hiilguse, panna põllud kuldselt särama ja teha ka puu taas rõõmsaks.
Eestikeelse versiooni laulis sisse ansambel Trad.Attack!, solistiks Jalmar Vabarna. Alljärgnevalt laulu tekst eesti keeles, tõlge: Leelo Tungal.
Laul sai ülemaailmselt tun tuks praeguse Ukrainas toimuva sõja alguses, kui ukraina bänd BoomBox oli katkestanud oma turnee Ameerika Ühendriikides ja Kiievi territoriaalkaitsega liitunud bändi solist Andri Hlõvnjuk selle laulu Kiievis Sofia väljakul salvestas ning internetti üles laadis. Sellest peale on laulust tehtud erine vaid remikse mitmes keeles ja need levivad sotsiaalmeedia platvormidel.
Punast lodjapuukest mure painab, kaardu teel ta jäi. Nii ka meie sangarlik Ukraina seisab longuspäi. Püsti tõsta võime nüüd ja aina lodjapuu me. Jälle meie võrratu Ukraina, hei-hei, rõõmsaks muudame! Lodjapuu on valmistamas aina uut ja valget õit. Seisa kindlalt, kartmatu Ukraina, ees meid ootab võit. Püsti tõsta võime nüüd ja aina lodjapuu me. Jälle meie võrratu Ukraina, hei-hei, rõõmsaks muudame! Verd on kaotand sõjamehed vahvad, end ei säästa nad, võõra ikke alt ukraina rahva vapralt päästavad. Suudame koos võidukaina vabastada maa me!
8. aprillil avaldas sellest ukraina patriootlikust laulust oma versiooni ,,Hey, Hey, Rise Up!“ legendaarne briti bänd Pink Floyd. See oli bändi esi mene singel pärast 1994. aastat.
Punast lodjapuukest mure painab
Ühendkoor salvestab video ,,Eesti laulab Ukrainale“ Tallinna lauluväljakul Linnutee leebed 22. mail koguneb Tallinna soov üheskoos oma toetust näi lauluväljakul ühendkoor, et salvestada laulukaare all muusikavideo Ukraina toetuseks. Ühendkoori juhatab Hirvo Surva ja eesmärgiks on kokku saada kümme tuhat lauljat. Esitamisele tuleb ikooniline Ukraina viis ,,Oi u luzi chervona kalyna“ (,,Punane lodjapuu aasal“), millele helilooja Jonas Tarm on teinud neljahäälse kooriseade. Laulu erinevaid esitusi on Ukrainale pühendanud paljud maailma artistid ja kollektiivid Pink Floydist Leedu ooperilaul jateni. ,,Me ei tohi ise ära väsida! Sellest sõltub väga palju, mis üldse Euroopast ja kogu maail mast edasi saab,“ kommenteerib ühislaulmist Hirvo Surva. ,,Kõik, kes tunnevad, et suudavad oma lauluga sellist vaimset väge anda, tulge ja laulame kõik koos!“ Ürituse on ellu kutsunud fotograaf Kaupo Kikkas, ette võtja Enno Rätsep ja helilooja Jonas Tarm. ,,Meie koorilauljate
data on ilmselge – igal võima likul muul moel aitame me Ukrainat niikuinii. Oluline on, et maailm ei unustaks hetkeks ki, mis Ukrainas toimub, ning et see toetus ei vaibuks ega väsiks. Ainult ühise laulu vägi oli veel puudu.“ sõnab Kaupo Kikkas idee ellukutsumise kohta. Ühislaulmise tulemusena valmiva video saadame maail ma, et juhtida jätkuvalt tähele panu Ukrainas toimuvale ja koguda võimalikult palju ka reaalset toetust Ukrainale. Sel leks kaasame partnerina MTÜ Slava Ukraini Eestis ja All For Victory heategevusorganisat siooni Ukrainas. Ühislaulu ja selle etteval mistamist salvestatakse ja lisaks muusikavideo tegemisele valmib sellest erisaade. Ühislaul mist korraldab grupp vabatahtlikke. Läbi Kooriühingu on laiali saadetud kutse kõikidele Eesti kooridele, ühendkooriga on oo datud liituma ka üksiklauljad. Koorid ja lauljad saavad re gistreerida oma osalemise https:// www.eestilaulabukrainale.ee
Foto: Kaupo Kikkas
tuuled ja tujukad tormid Enn Säde: Eales ei leia algust. SA Kultuurileht 2022. 296 lk.
Tiitellehe teatel sisaldab see nägus ja mahukas raamat „Linnutee tuulte“ ülesvõtmise lugusid, mille autor on päeva märkmete ning meenutuste põh jal kokku kirjutanud. Midagi siiski ka laiali laotanud, nimelt hulga huvitavat esmaklassilist fotomaterjali, mis pole põrmugi vähem kõnekas kui kokkukirju tatu. „Linnutee tuuled“ on kultuu riantropoloogiline dokumentaal film, režissöör Lennart Meri, peaoperaator Rein Maran, pea monteerija Enn Säde, valmimis aasta 1977. Vaatluse all oleva raamatu pealkirja paremaks mõistmiseks tsiteerigem filmi autorit Lennart Meri: „Kust ma ka ei alustaks: eales ei leia algust. Sest seisan keskel, teid on nii palju enne mind, nii palju pärast mind.“ Raamatu koostamise ja avaldamise vaja duse mõistmiseks lisagem eel nenule Ilmar Talve mõttekäik: „Kõige tähtsam on siiski, et see, mis sünnib, saaks kirja pandud. Kas enese või maailma tarvis, on vähem tähtis.“ Nii palju filmist. Raamat on aga filmi tegemisest ja sellega seotud uperpallidest. Frustrat sioonidest mitme erineva maail ma ja maailmavaate vahel laveerides, kirumisest ja ham maste kiristamisest, meeskonna vahelisest nägelemistest ja ka ülevatest rõõmuhetkedest. Ek raanilt nähtu võib olla paeluv ja kütkestav, kuid kulisside taga
Ukraina patriootliku laulu eesti keeles sisse laulnud Trad.Attack! Torontos esinemas, vasakul Jalmar Vabarna. Foto: EE
Võidupäeva võrratu Ukraina, hei-hei, peab koos meiega! Suurt ja kullakarva nisuvälja voogamas sa näed! Kuid me veel Ukrainast lööma välja peame vaenuväed. Peagi salve võidukaina vilja viia võime. Võidupäeva võrratu Ukraina, hei-hei, peab koos meiega! Saabub tuuli-torme stepist laiast,
tuultes kaigub laul. Laskurväed on kartmatud Ukrainas, andkem neile au. Võitlejaile nüüd ja aina peame andma au me! Võidupäeva kartmatu Ukraina, hei-hei, peab koos meiega!
toimuv on kordades huvitavam. Sobiva materjali hankimiseks tuleb võttegruppidel sooritada mitu seiklusrikast reisi nii tollase Nõukogude Liidu piiri des kui satelliitriikidesse ja lähivälismaale. Kaks reisi Unga risse, kaks Soome (üks Lapimaale, teine vastu idapiiri), Vadja- ja Vepsamaale, vabataht likult (!) paikadesse nimega Vorkuta ja Norilsk. Ka Saare maale. Autoril on nende kirjel damiseks hea silm ja terav sulg. Enda nähtut-kuuldut-kogetut täiendavad tsitaadid teiste meeskonnaliikmete ülestähen dustest. Saamid on filmimise osas tõrksad ja umbusklikud, kuid keegi hakkab siiski joiguma. Maastik on lummav, tormid jätavad võttemeeskonna lume vangi. Boheemlaslikul režissöö ril on peale kroonilise eba täpsuse ja hoolimatuse teisigi hirmutavalt omapäraseid jooni: tulevane riigijuht arvab end ka autojuhtimisega toime tulevat, kipub aga ikka lõpetama otsapidi kraavis või külgepidi lume hanges. Ida-Soome metsatalud, korvipunumine, rehepeks ja Karjala laulik on muljetavalda vad. Ungaris ilmutab kohalik ad ministraator ülemäärast truua lamlikkust Nõukogude Liidule. Oma rahvusest politrukiga on hulga lihtsam hakkama saada kui hõimurahva esindajaga. Õnneks on ta teise külastuse ajaks vallandatud ja asendatud mõistlikuma mehega. Kala meeste jutud, guljašš ja ungari vein muudavad pildi rõõmsa maks. Nauditakse põlvest põlve pärandatavat pottsepatööd. Nais soost rahvalauliku esituses
ilmneb hämmastav sarnasus mansi lauludega. Rahvajutte ja –laule õnnestub koguda ka vadjalaste ja veps laste juures, abiks tulevad mit med kvalifitseeritud keelenõuni kud. Mansimaal kohtutakse eaka šamaaniga, õnnestub jääd vustada traditsiooniline mansi matus ja rahvapidu laulude ja pillidega. Saaremaal käivitab veskimeister vana tuuliku, mis vastu üldist arvamust töötab nagu mullu ja muistegi. Peale soomlaste ja ungarlaste on eestlastel keelesugulus ka Obis elavate hantide ja mansi dega, nganassaanidega kaugel põhjas ja kamassidega Aasia südames. Lennart Meri püüab oma filmis näidata inimest, lahu tamata teda loodusest ja etnograafilisest objektist. Pärast filmimise lõpetamist järgneb valusaim osa, mida raamat autor nimetab rätse patööks. Siin põrkuvad soome poolsete kaastööliste soovid ja nõuded ning nõukogude järele andmatu bürokraatia, mis kõigepealt nõuab filmi lühen damist. Võitlus tähtaegadega – Moskva keelab kategooriliselt soomekeelse versiooni esitamist
Laulu saab Eesti keeles kuulata ja vaadata: h t t p s : / / w w w. y o u t u b e . c o m / watch?v=DDcJLCSPIIE
(Järgneb lk. 9)
