Eesti Elu / Estonian Life No. 25 | June 26, 2020

Page 4

4

EESTI ELU reedel, 26. juunil 2020 — Friday, June 26, 2020

Nr. 25

Jaanipäevast ja jaanikommetest Marju Kõivupuu Jaanilaupäeva õhtul võib igal kõrgemal mäekünkal näha jaa­ nituld. Sinna koguneb harilikult suur hulk noori, kes siis jaani­ tule ümber mängivad ja laula­ vad. Samuti kui suvistepühade ajal, etendavad jaanipäeval kased suurt osa. Kaskedega ehitakse tube ja veel rohkem ­ sõidukeid, millega jaanipäeval surnuaiapühale sõidetakse. Mõ­­ ned neist kommetest on tänini tarvitusel ja püsivad veel vast edaspidigi. E 82202/3 (3) < Kambja khk., (1932). Jaanipäev on meie täht­ päevade aastaringis jõulude kõr­ val kindlasti teine tähtsaim ja meeleolukam, kuid ka tradit­ sioonideküllasem rahvakalend­ ripüha. Kui jõulud on aastajast tulenevalt tubased pühad, siis jaanipäev toob inimesed õue – tahetakse sõita loodusesse, ku­ hugi kaunisse paika jaanitule ümber, et saada osa meie ­valgete ööde ja elusa tule müsti­ kast, olla koos sõprade ja sugu­ lastega, lasta pika talve jooksul kogunenud „aur“ välja. Jaanituli juhatab sisse ka suvise pikema puhkuseprerioodi. Meie tähistame jaanipäeva uue kalendri järgi 24. juunil, kes aga jaanipäevaks soovib Setomaale sõita, siis tasub mee­ les pidada, et nemad peavad jaanipäeva ikka vana kalendri järgi - 6. juulil. Kuna selle suve vabaõhuüritusi mõjutab koroo­ nankriis, siis käis mul peast läbi õige mitu korda, et võiks sel aastal kogu Eestis tähistadagi jaanipäeva vana kalendri järgi. Alles see kalendrireform meil oli, pisut peale 100 aasta tagasi ehk veebruaris 1918. Jaanipäeva tähistamise traditsioon on aga märkimisvääselt pikem ning aegade jooksul on jaanipäeva ­ tähistamisele lisandunud õige mitu kihti – ürgne suvise pööripäeva tähistamine lõkke süütamise, rituaalide, maagiliste toimingute ja lauludega, kristlik kontekst ning Eesti ajalugu silmas pidades ka isamaaline ­ tähtsus ja tähendus. Suvine pööripäev ehk suvine päikeseseisak aga on jaanipäe­ vast siiski mõni päev varem – 20. või 21. juunil. Meil siin põhjapoolkeral on siis pikim päev ja lühim öö – Faehlmanni kauni muistendi kohaselt Koidu ja Hämariku romantilise koh­ tumise aeg. Jaanilaupäeva lahu­ tamatu kaaslane on jaanituli –

süüdatud igiammustel aegadel päikese ülistuseks ja inimese rõõmuks, maagiliseks puhastu­ seks. Kodust jaanituld iseenda ja oma pere maagiliseks kaitseks tegid mäletatavasti meie esi­ vanemad, kes alles pärast ko­ duse tule juures istumist läksid küla suurele jaanitulele. Koduse tule ümber aeti teinekord ka kariloomad, sest usuti jaanitule puhastavasse toimesse. Usuti, et kes jaanitule ääres oma selga soojendab, selle selg seisab kuni järgmise jaanini terve, kes võtab aga jaanilõkkest sütt kaa­ sa ja poetab seda oma peenra­ maale, sellel söödikud ei sigi ja kapsad loovad kopsakad pead. Jaanilõkkeks hakati koguma aegsasti puid ja muud põle­ tusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti Eesti eri piir­ kondades jaanituld erineval viisil. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Tuletegemiseks valiti ikka kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiigeja jaanitulepaik, kus süüdati jaanilõke – ikka selleks, et tule puhastav ja kaitsev vägi ulatuks võimalikult kaugele. LõunaEesti on palju Jaanimäe-nime­ lisi kohti, millest suur osa on nüüdseks küll võssa kasvanud, kuid annavad tunnistust sellest, et paar inimpõlve tagasi olid need armastatud külapidude ko­ had. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnendi­ teni on olnud kombeks suurema jaanitule tegemise juurde ehita­ da ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Kind­ lasti kuulus jaanipeo juurde laul, tants ja pillimees. Maagiline jaaniöö on täis imesid ja salapära, lootust ja ootust. Usuti, et jaaniööl on liikvel nii head kui ka kurjad jõud, seetõttu on olnud jaaniöö seotud arvukate maagiliste toi­ mingutega, millest enamik on rahvusvahelise sisuga. Mõni ot­ sib jaaniööl sõnajalaõit või siili­ popirohtu, mõni härmaruses helendavaid jaaniussikesi. Ja sestap kuivatab just jaaniööl ­ vanakuri oma raha, seda ­ inimeste tehtud jaanitulede ­valguses. Lihtsurelikul ei maksa selle varanduse järele kätt küünitada, tema käes muutub saatanlik kuld ja hõbe poh­ melusest ärgates ikka lepalehte­

deks või loomasõnnikuks. Kindlasti ei olnud jaaniöö magamiseks, eriti noortel. Kes eesti filmi ja kirjandusega sina­ sõbrad, neile meenub siinkohal kindlasti Tammsaare jäädvus­ tatud Kõrboja Anna ja Katku Villu jaanipäev või oluliselt varasemat perioodi peegeldav „Libahunt“ Tiina, Mari ja Mar­ guse armukolmnurga pingetega, mis lahvatavad jaaniööl, maa­ gilisel ajal, mil valla on nii hea kui kuri. Kirikukalendris tähistatakse 24. juunil Ristija Johannese (idakirikus tuntakse teda ka kui Püha Issanda Eelkäija Ristija Johannest) sünnipäeva. Eesti­ maa eri paigus on jaanipäev ka kalmistupüha – traditsioon, mis sai alguse 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eestis. Esimene suvine kalmistupüha peeti teadaolevalt 1830. aastal Kambjas. Aja jook­ sul muutus surnuaiapüha pida­ mine rahva hulgas väga popu­ laarseks ning selle kombe võtsid üle ka teised konfes­ ­ sioonid. Minu jaoks on lapse­ põlve-jaanipäev seotud esma­ joones kodukalmistu surnuaia­ pühaga, kuhu minek oli oodatud sündmus nii kummaline kui see tänapäeva kontekstis ka ei tundu. Toona müüdi surnuaiapühal kauplusautost kommi ja limo­ naadi, ikka selliseid sorte, mida argipäeval poest ei saanud. Kui laps surnuaiapühal ei jaksanud ennast „inimese moodi“ üleval pidada, tuli tal järgmisel aastal jaanitule juurest varem magama minna. Ja kuna juureharu ulatub mul Lätti, siis lätlaste jaandi ehk liigo-pühad sõira, tamme­ pärgade ja eriti nõukogude ajal silma paistnud rahvuslikkusega on kindlasti osa minu jaani­päe­ vade-mälestustest ja kogemus­ test, Jaanipäeva juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on Eestis riigipüha. Sel päeval tähistatakse võidupüha – eest­ laste võitu Võnnu ehk Cēsise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919. Kindralmajor Ernst Põdder (1879–1932) andis too­ na oma päevakäsuga korralduse, et sel päeval „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maa­ kohtades saaks lipud välja pan­ dud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pan­ dud“1. Sealtmaalt on võidupüha tähistamine tseremoniaalselt seotud ka jaanipäeva tähista­

1937. a. Võidupüha rongkäik Kadrina lähedal Ristamäel Rakvere-Tapa teel.

Arhiivifoto

Jaanituli Eestis.

Foto: Marju Kõivupuu

misega: heisatakse riigilipud, toimub võidupüha paraad, maakonda­desse saadetakse laiali võidutuled. 1993. aastast pee­ takse paraade president Lennart Meri (1929–2006) ettepanekul vahel­ dumisi kõigis Eesti lin­ nades. Talukultuuris on jaanipäeva eelõhtu ehk jaanilaupäeva prak­ tiliste toimingute hulka kuu­ lunud tarede suurpuhastus ning lillede ja noorte kaskede ehk jaanikaskede tuppa toomine. Lahutamatult on kuulunud jaa­ nilaupäeva juurde saun, kus enne jaanitulele minekut hariti ihu ja hingegi. Jaanilaupäevane saunaskäimine kuulub tänini

Lõuna-Eesti traditsiooni – seda enam, et suitsusauna-kombestik on vanal Võromaal äratatud uuele elule ja kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripä­ randi esindusnimekirja2. Värs­ kete kasevihtade, kuid ka tuba­ desse toodud noorte kaskede ja metsalillede lõhn on traditsioo­ niline küla-jaanipäeva lõhn.

Mõtted ajast ja elust

saavutab uue rekordi. Loodus oskab seda hinnata ja nii puh­ kesid meie kandis puud-põõsad erilise lopsakusega. Isegi suurte puude võrad laienesid märga­ tavalt. Isiklikult olen sooja ilma inimene ega oska soojust veel pahaks panna, kuigi on kahju suurlinnade elanikest, kes kuu­ muse all eriliselt kannatavad. Nii võiksin eluga rahule ­jääda, kui poleks meid ümbrit­ sevaid uusi probleeme nagu koroonaviirus ja sisepoliitilised ­ rahutused USA-s, mille mõju ulatub nii inimeste isiklikku ellu kui laiemasse ühiskonda, eriti majandusse. Selle kõige tõttu on paljud muudatused/ tagajärjed püsivad ning on palju inimesi, kes uutes oludes elu rataste vahele jäävad. On samuti karta, et sel suvel kannatavad ka eestlaste ettevõtted – noorte­ laagrid, üritused jm. – olenedes muidugi asukohast. Loodame siiski parimat. Laiemas perspektiivis tõuseb mul aga mõte, et see aasta – 2020 - mõjutab oma põhjapane­ vate sündmustega ka välis­ eestlaste ajalugu, kuigi peami­ selt ajalise ühtesattumise tõttu. Nimelt oleme jõudnud punkti, kus omaaegse eesti pagulaskul­ tuuri loojad on lavalt lahkunud. Koos sellega võib kõneleda ka 70 aastat kestnud pagulasühis­ konna lõpust. Ehkki nooremad generatsioonid kõike võimeli­ selt edasi kannavad, on suund ja vahendid muutumas, tänu kas­ või faktile, et Eesti on taas vaba. Siiski on võimalik, et tu­ levikus ühendatakse ajalooraa­ matutes lihtsuse mõttes siinse eesti ühiskonna muutumine vii­ ruseajastuga, sest mida suurem on kaugus, seda enam sulavad erinevad objektid ühte.

Istun hetkel ereda päikese all ja naudin suve algust, sest eile ja täna (20.-21. juuni) seisab päike aastase rännaku hari­ punktil. Minu laiuskraadil (Montville, NJ) saavutab ta keskpäeval +72.5º kõrguse. Õues seistes on vari üsna lühike. Tallinnas on võrdlu­ seks päikese maksimaalkõrgus +54º. Lõunapoolkeral on mui­ dugi vastupidi: päike on seal praegu madalaimas punktis ja pühitsetakse talve algust. Aga 21. detsembril mõnulevad nemad suvesoojuses, kui meie siin lund kühveldame. Kui keegi küsib, et millest tuleb see päikese üles-alla käi­ mine, siis on põhjuseks, et maa­ kera pöörlemistelg on maakera orbiidi suhtes viltu. Nii on pool aastat põhjapoolkera veidi enam suunatud päikese poole, järg­ misel poolaastal naudib seda seisundit lõunapoolkera. Tegelik kliima on päikese liikumisest umbes kuu aega taga, on ju suurem suvekuumus juuli teisel poolel, ehkki päike on siis juba 3º (kuus täiskuu laiust) mada­ lam. Nii on ka suurim talve­ külm kunagi jaanuari/veebruari piiril, mitte detsembris. Päikese liikumist arvestades oli Lydia Koidulal siiski õigus, kui ta oma kaunid sõnad pa­ berile pani: ,,Salaja sammumas sügise“. Eks ole see maksev juba 22. juunil. Ehk proosali­ semas keeles: ,,Aeg ei seisata“. Arvatavasti üldise kliima muutumise tõttu oli õhkkond sel kevadel ja varasuvel tavalisest energilisem - rohkem soojust ja vihma. On seega oodata, et suvel keskmine temperatuur ­

1. Enno Gerrit Link, Kuidas hakati võidupüha tähistama. Võidupüha paraadi ajalugu. Pärnu Postimees, 23.06. 2012. Vt ka: https://parnu.pos­ timees.ee/885658/kuidas-haka­ ti-voidupuha-tahistama 2. Loe lähemalt: http://www.rah­ vakultuur.ee/Voromaa_suitsusauna­ kombestik_2577

RAUL PETTAI


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.