Nr. 34
EESTI ELU reedel, 28. augustil 2020 — Friday, August 28, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Kas heal tahtel on veel võimalusi? Rein Ruutsoo Särava noore naise, multikul tuurse taustaga koreograafi ja luuletaja Sveta Grigorjeva poolt EV taasiseseisvumise aasta päeval presidendi vastuvõtul Roosiaias peetud reljeefne kõne on pälvinud elavat vastukaja. Ehkki kõne autentsuses pole põhjust kahelda (sõna on vaba!), peegeldab peokõneleja valik ehk sedagi, millist temaa tikat ja sõnumit pidas president seoses meie iseseisvuse tähista misega oluliseks. Selles mõttes lülitus ka vähemuste probleeme kõnetanud Grigorjeva pöör dumine jõuliselt tänaste poliiti liste protsesside ning murede kangasse. Kõne retseptsioonis võiks näha ka teatavat „testi“ sellele, kuivõrd ollakse üldse dialoogiks valmis. Venekeelne Postimees huvi tus, kuidas kõnetas Sveta Grigorjeva meie vene emakeele ga poliitikuid. Nende arva mu savaldused keskendusid ooda tult lõimumisele, mis oli ju ka Grigorjeva sõnavõtus kesksel kohal. Eurosaadik Yana Toomi, linnapea Mihhail Kõlvarti ja abilinnapea Vitali Belobrovtsevi ja riigikogulase Maria JuferevaSkuratovski vastused-olid ko hati sama reljeefsed kui Sveta Grigorjeva retoorika. Eesti kee les on kättesaadav paraku üks nes (!) viimase tasakaalukamad
Kanada päevikust
Keskklassi kitsendamine Kõikjal, kus edumeelne kapita lile rajatud majandussüsteem ning demokraatia on kanda kin nitanud, on see vaid tänu tuge vale keskklassile. Arvuliselt suur ja asendamatu raha ring lemise alustalana. Kuigi rikkad võivad olla tööandjad on nad ajalooliselt – kui vaadata näi teks indust rialisatsioonist kuni ameti ühingute loomiseni – olnud ainult enese, mitte inim konna hüvedest ajendatud. Sündisid vastukajana küll sot sialistlikud ideaalid, mis aga, nagu kommunism tänaseni ilmekalt kinnitab, samuti ei luba keskklassi õitsengut. Äärmused – rikkad ja vaesed on vähemu ses, need, kes tõesti tööd teevad, ettevõtteid asutavad teistele töökohti luues, rügavad enam inimkonna eest kui ühed ki teised. Isikliku tulumaksu rakenda mine (näiteks Kanadas) on ehe daks näiteks. Pidi olema lühia jaline, Esimese ilmasõja lõpuni. Nagu teame, ei juhtunud nii. Üleriiklik maksumaksjate liit on rehkendanud, et keskmine ka nadalane töötab pool aastat ainult selleks, et makse – riigi, provintsi, maja, ostu, ja muid tasuda. Alles siis jääb raha tasku. Teame, et ostuvõime on kapitalistlikus süsteemis oluline – nii vajaliku (peavari, toit, rii
mõtted. (Kõne täistekst on leitav internetist: https://www.err. ee/1126051/sveta-grigorjevaunistan-riigist-kus-igauks-saabunistada-suurelt) Kuid Eesti tu leviku seisukohalt, eriti kui tee maks on lõimimine, on tunnus lik milleks kasutasid presidendi algatust venekeelsed avaliku ar vamuse liidrid. Või oleme lep pinud, et juba ka Eesti meedias luuakse venekeelseile oma „nišid“, milles nad Krem liga ühes stiilis enda rahvuskaaslasi töötlevad. Eesti eurosaadik Yana Toomi arvates oli Grigorjeva kõne jär jekordne „äratuskell“ eestlastele. Aga ta tõrjus käigult võimaluse gi, et eestlased nn venekeelseid kuulda tahaksid. „Kahtlen. Juba selle pärast, et Roosiaias kõlas jälle ja jälle uuesti ja vallandas aplausi (?) eesti keele ja kultuuri säilitamise mantra (!). Seni, kuni kodanike enamuse seas keele ja kultuuri kaitsmine de facto õigustab vahendite vali mist, selleks et lülitada märgatav osa elanikkonnast konkurentsist ja otsuste vastuvõtmisest välja, nii kaua ei juhtu midagi.“ „Elanike kriitilise massi [st eestikeelsete elanike] silmis jäävad kohalikud venelased lu sitaania tigudeks (лузитанскими слизнями), võõrliigiks, ilma kelleta oleks parem ja kellele mitte kunagi ei ole riigipea ametikoht kättesaadav“. Yana
Toom täpsustab oma nägemust: „Kuid pole nii, mitte-eestlased ei ole [lusitaania] teod. Me oleme samasugused inimesed kui kohalikud elanikud, samasu gused maksumaksjad kui need, kes sündisid „hea stardipagasi ga“. Eestlaste vastuvõtu Sveta Grigorjeva kõnele hindab ta ennatlikult vihameelseks. Olevat alust „arvata, et Oljat, Mašat ja Natašat mitte ainult ei valita parlamenti, vaid ei kutsuta ka esinema presidendi vastuvõt tudele.“ Vadim Belobrovtsev oli samuti tõrjuv. „Annaks Jumal, et see esinemine tooks kaasa mingigi ühiskondlike väärtuste ümberhindamise, kuid lootust selleks on paraku vähe“. Tal linna linnapea Mihhail Kõlvarti hoiak toetas Belobrovtsevi nägemust, kuid sai hoopis dra maatilisema sõnastuse. „See, millest kohalikud vene inimesed räägivad kodus, kõlas nüüd kõige kõrgemalt tribüünilt ja jõudis kohaliku eliidi kõrva desse ega jätnud neile võimalust selga pöörata ja ära minna.“ Kõlvart tõstis esile, et Grigor jeva juhtis tähelepanu „võima likele repressioonidele, mida ta oma esinemise tulemusena ei välistanud“. „Ja see on veel üheks signaaliks ühiskonnale just sel ajal, kui kõik on mures demokraatia väljavaadetega Val gevenes, midagi on korrast ära meie enda „kuningriigis“, kus riigi vaenlaseks võib osutuda
lihtsalt juba põhjusel, kui soo vida haridust omandada oma emakeeles“. Tõepoolest – teiste diskrimineerimisviiside kõrval nägi Grigorjeva võimalust, et liiga sõnakaid naisõiguslasi võiks tabada ka „poliitiline“ tagakiusamine. Riigikogu liige, keskerakond lane Maria Jufereva-Skuratovski siiski tõrjus sisenduse, et slaavi nimedega ja lihtsast perekon nast venekeelsete noorte karjäär nurjub, kuna „võimu juures on teatav koalitsioon“. Deklarat siooni, et „igal inimesel on meie ühiskonnas võimalus oma unistus teoks teha“, kitsendas ta klausliga, et mitte-eestikeelsest kodust pärit noorel tuleb põrga ta eestlaste negatiivseile hoia kuile ja sallimatusele. Sveta Grigorjevale Roosiaias tribüüni andmiseks üheks ees märgiks oli ilmselt pingete maandamine, soov anda „sig naal“, et Eesti riigi poliitika si suks ei saa olla sallimatus. Kuid tänase Eesti venekeelseile polii tikuile tunnuslikult, keskenduti eesti keele ja kultuuri arenda mise halvustamisele (mantra!) ja koguni „repressioonide“ en nustamisele lausa presidendi poolt, nende suhtes, kes julge vad vähemuste probleeme käsitleda. Eesti venekeelsete tipp-polii tikute poolt sisendatakse va hendeid valimata kuvandit, et Eesti riik on julm ja repres siivne. Paradoksaalsel kombel
tühistuvad väljamõeldised juba tõigaga et Eesti tänase pea ministri partei valijatest moo dustavad venekeelsed abso luutse enamuse. Eesti Vabariigi eurosaadikuks tõusnud Yana Toom omandas kodakondsuse eriteenete eest (!) ja Tallinna linnapeaks ja abilinnapeaks on venelased. Yana Toomi ja Kõlvarti poolt eestlaste demoni seerimine, rahvusliku lõhesta mise retooriline forsseerimine on provokatiivne. Venekeelse vähemuse probleemide tõlki mine lusitaania tigudega võit lemise konteksti (ajalehed ki rendava tigude hävitamise juhis test!) annab silmad ette nn omal ajal KGB juhendatud internat sidele. Ajaloolise kontekstina mäletame väga hästi kõiksugu „parasiitidega“ võitlemise üles kutseid nii idas kui läänes.
ded, küte jne) kui ka meele lahutuse hinna katmisel. Heaks näitajaks on autode müük – viimase masu ajal vajasid ameerika suured firmad riigilt abisüsti, kuna rahval ei olnud raha, et autosid osta. Pandeemia käigus on globaalselt autofir mad raha kaotanud. Ent nüüd, kui välditakse ühistransporti, olevat autode müük taas kas vamas. Pandeemia laviiniks mineku vältimiseks on vähemalt Kana das visatud tohutult palju raha kodanike poole abimenetlusena. Kuid keegi peab selle arve kinni maksma. See vastutus jääb maksumaksjale – mitte rikas tele, mitte suurfirmadele, kes alatasa nõuavad maksustamise vähendamist. Kuid olukorras, mil väikesed ettevõtted ei suuda enam võlgades tegutseda, töö kohti pakkuda, inimesed ei suu da isegi üüri maksta riikliku toetuseta, kaua saab nii elada? Nii mõnegi vaatleja küüni lisemal hinnangul on toimumas keskklassi poliitiline ning ma janduslik ahistamine. Luues eliidi huvides olukorra, mis peegeldab vägagi totalitaarim peeriumite ajastut. Pidagem meeles, et oktoobrirevolutsiooni majandasid maailma pankurid, lootes käpa alla saada suur- Venemaa, aimamata kurjuse ideoloogia levi. Sõjad on ju just rikastele kasuks – teenivad nende pealt. Pankurid said Vene aadelkonna varandusele ligi. Ning omale. Nende järeltulijad, näiteks Schiffide suguvõsast, on
praegu USA poliitikas agaralt tegutsemas. Ka pandeemias, mis on ter vislik sõda, on samuti. Maailma rikkaim mees Jeff Bezos, Amazoni asutaja paberil olev jõukus kasvas juulis ainuüksi ühel päeval $13 miljardi, jah, arv on üks üheksa järgneva nul liga, võrra. Aastal 2020 on ta väärtus, peamiselt aktsiate näol, kasvanud $74 miljardi võrra. Amazon on ropult – siin on sõna õige kasutus sobiv – tee ninud tänu vajadusele poodidest hoiduda, lasta kaupa, kõike vajalikku koju tuua. Amazoni palgalehel on teadagi enamuses kas miinimumpalgaga või vaid mõni dollar rohkem saavad inimesed. Ei see rikkus nendeni jõua. Kanadas ei ole analoogset võrdlust, aga rikkamate pere kondade (Thomson, Weston jne) elu on hea – samuti teatati juu likuus, et Vahtralehemaa jõuka mate esikümnik (pere/inimeste) koguväärtus on rekordiliselt kõrge – kokku $94,6 miljardit. Veel on oluline mainida, et Walmart on tänavu otsustanud, et nende varustajad peaksid „olukorraga arvestades“ maksma peale, õigemini leppima mada lama ostuhinnaga neilt, kui soovivad, et nende tooteid gigan di lettidelt oleks leida. Milline ülbus. Lisada pole ehk tarvis, et pea iga toidukauba, majapidamiseks vajaliku tarbe hind on pandeemia ajal tõusnud. Ning seda maksavad lihtini mesed, valikut pole, et kuidagi
ära elada. Küünik rõhutaks ka seda, mis on paljude arvamus, et peaminister Trudeau otsus oma vähemusvalitsuse parlamenti laiali saata septembri kesk paigani selleks, et ta ei kukuks, pole rahva huvides. Septembris toimub ka usaldushääletus, mis võib tähendada valitsuse kukku mist. Trudeau riskib lootuses, et suudab oponentide, kes pole konservatiivid, (NDP) toetust seniks leida. Valijaid meelitades lubas Trudeau samal ajal CERB, toetusrahade maksmist nelja nädala võrra pikendada. See olevat ainus viis, kuidas programmi jätkamist tagada. Unustatud on, kuidas liberaalid kisa ja kära tõstsid, kui konser vatiivne peaminister Stephen Harper, ka võimu hoidmise hu vides, tarvitas sama, juriidiliselt lubatud parlamentaarset nõksu kahel korral aastail 2008-9. Kaaluge lisaks Jeff Rubini seisukohta. Rubin on endine CIBC, üks Kanada viiest suu rest pangast, rahvusvahelise börsituru peaökonomist, majan dusteadlane. Eks ta kogus seal enesele piisavalt palka, sääste, et sai lahkuda, asuda kirja nikuks, kommetaartoriks. Ta värske teos The Expendables: How the Middle Class Got Screwed by Globalization ehk kuidas keskklass jäi globalisat siooni kruustangide vahele, on letis, paraku on allakirjutanul lugemata peale internetist leitud katkendite. Raamat paistab ole vat oluline ning sugugi mitte
i ntrigeeriv (sõna negatiivses definitsioonis) teos. Rubin kir jutab ka lühemaid arvamusi, möödunud nädalal küsides – miks annab Kanada kõige jõu kamatele inimestele maksu maksmisel eelisi, võimalusi neid vähendada? Siinse maa keeles tax break, mida perekon dadele antakse vaid napilt, laste nimel pisku, ajal kui elukallidus laseb traavi kõrgemate hindade suunas.
Mida taotleb Eesti pealinna linnapea Eesti Vabariigi ja täna seks juba Pinocheti saabastesse astunud Lukašenka režiimi va hele paralleelide tõmbamisega? Tundun, et presidendi head ka vatsused anda tugev signaal, et Eesti püüdleb sallivuse poole ja tunnustab probleeme kukkus läbi. Aga oma poliitilise tulevi ku vastandumisele ehitavaile, oma valijaid Eesti Vabariiki si suliselt laimavate diskursustega töötlevad väga kõrgeile posit sioonidele tõusnud poliitikud panustavad ilmselt Eesti polii tilisele destabiliseerimisele.
Kanadas pole näiteks päran dusmakse. Miljardär võib lastele jätta kogu varanduse – aga USAS oleks päranditombult 40% riigile minemas. Miks nii? Miks on ka Kanada rikkuritel võimalus raha asetada võõrsile, kus intressiprotsentidelt ei pea maksma Ottawale pennigi. Rubin vihjab vabaturulepin guile, mis ei arvesta keskklas siga, vaid valdavalt suurte ette võtetega. Rubini sõnul oleme piltlikult ohverdatav kahuriliha. Kuid on aga defitsiite – nagu tohutult järgmistel aastatel kin del on – maksku need keskklass kinni. Pandeemia käigus lange tatud maksumaksja igapäevast elu määravad otsusused kinni tavad konkreetselt, et pikas perspktiivis võib olla eesmär giks antreprenööride, sini– ja ka valgekraede muserdamine, kam mitsaisse asetamine. Selline väljasuretamine oleks ju totali taar-sotsialistlik lahendus. Pal jude selgesti mõtlevate hinnan gul pole Kanada sellest enam kaugel. TÕNU NAELAPEA
