6
EESTI ELU reedel, 18. septembril 2020 — Friday, September 18, 2020
Nr. 37
Muinasjutud vanas tehasehoones Krulli tehases esietendus „Sõsara sõrmeluud“ Tallinnas juhtub sel aastal põnevaid asju. Pärast koroona-kriisi (esimese etapi?) lõppu tormab rahvas eufoorilis-hullunult kultuuri nautima. Igal õhtul on võimalik valida mitme ürituse vahel, kuid piletit ostes selgub, et enamik neist on juba välja müüdud... Augustilõpu Tallinna suurimaks kultuurielamuseks ja -avastuseks oli siinkirjutaja jaoks teatritrupi Misanzen etendus „Sõsara Sõrmeluud“ Krulli tehases. Põhjala tehas ja selle hoov on juba tuntud postindustriaalne
kultuuripaik. Balti jaamast Kopli poole on nüüd veel üks põnev koht – Krulli tehas. Wikipedia annab infot, et AS Franz Krull oli Vene tsaaririigi ja esimese Eesti Vabariigi ajal üks suurimaid masinatööstusi. Tehas on Tallinnas juba 1875. aastast. Toodeti erinevaid masinaid ja aurukatlaid, isegi vedureid. Tuntuks sai Franz Krull aga uudse viina destillee rimise aparaadiga, mis tollel ajal oli vanadest tõhusam. Nõuka-ajal tegutses tehase ruumides Tallinna Masinatehas, tänapäeval on mitu tehasehoonet võetud kultuurimälestistena kaitse alla. Etendus algab alles kell
Krulli tehase hooned näevad välja üsna räämas, kuid neist aimub möödunud aegade suursugusust.
Tehasehoone taga võsas on küünaldega ja värviliste riideribadega kaunistatud müstiline koridor, mis juhib uitaja kohvik-lounge’ini.
Sel nädalal alustas oma tööhooaega ka tavaliselt Tartu College’i allkorrusel koos käiv bibliograafiaklubi. Selle sügise esimene kohtumine peeti, tõsi küll virtuaalselt, arvutikohtumisena. kas ja millal päriselt kohapeal tööle saab hakata, pole veel selge ja on mõjutatud koroonaviiruse levikust.
kümme õhtul, kui väljas on juba pime. Enne etendust saab jalutada porises tööstuskvartalis ja veidi ringi vaadata, kuid enamik inimesi lihtsalt seisab tehasehoone ukse ees. Avatud on ka kohvik ja väli-lounge tehasehoone taga – sinna viib küü nalde ja värviliste riideribadega kaunistatud müstiline koridor – tore eelhäälestus etendusele. Ümber maja asuvas küünlavalgustatud tihnikus võib ringi kolada ka etenduse vaheajal. Pärast etendust on võimalus jääda, kõrvaklapid peas, Vaiksele Reivile, mille viib läbi DJ Kat Sun. „Sõsara sõrmeluud“ on val minud samanimelise muinasjutukogumiku ainetel, mille koostas folklorist Merili Metsvahi. Ka Merili on esietendust vaatama tulnud ning vaheajal temaga rääkides kiidab ta seda väga. Kuidas aga sündis mõte teha selline raamat? Merili sai kirjastuselt „Hunt“ tellimuse, toimetas ja kogus kaante vahele nais test rääkivad muinasjutud. Neist lugudest aimub see, kui oluline positsioon naisel vanasti kogukonnas oli. Eesti muinasjuttude naine pole mingi passiivne printsessike, vaid aktiivne tege lane, kes oma õnne eest seisab. Kõik muinasjutud pole õnneliku lõpuga, aga ka päriselus on nii. Lugudest tuleb hästi välja ka see, et meie esivanematel oli ikka hämmastav fantaasia. Helen Rekkori lavastus on sünge, aga samas väga lõbus ja naksakas. Vaatajatele jagatakse Silent Disco kõrvaklapid, kust enne etenduse algust tuleb vaikselt pärimusmuusikat. Krulli tehaseruum on lihtsalt kujun datud. On imekspandav, kui väheste vahenditega luuakse laval muinasjutuline meeleolu – piisab vaid paarist valgest kangatükist, millest siia-sinna liigutades saab kord lainetava mere, kord pruutkleidi, kord teki. Mitmed lood on interpretee ritud tänapäevases võtmes – laval kujutatakse arutut pidut semist, klubitamist ja narkoo tikumide tarvitamist, lugude tähendust ning olulisi metafoore on üritatud tuua kaasaega. Näiteks abiellub ontlikud kosilased ära põlanud tüdruk peniga – ehk mehega, kellel on koera kombed. Tüdrukul tuleb mees (oma kommete) vangistusest päästa. Peni pole aga ainuke võimalus, kellega abielluda – ühes teises loos on abikaasaks hoopis madu. Kõne alla tulevad veel kooljad ja muud sala pärased tegelased. Tükk on väga visuaalne – selles on varjuteater, pantomiim, nukuteater, palju on tantsu ja liikumist. Heli- ja valgusefektid on tasemel. Trupp on tugev, teeb kõik keerulisemadki pirue tid veatult ning ilmselgelt tunneb mängimisest ka ise suurt mõnu. Eelsalvestatud heli tuleb otse vaataja kõrvaklappidesse. Etendus lõppeb tükk aega pärast keskööd. Inimtühjast töös
Dirigent Olari Elts.
ERSO avakontserti dirigeeris Olari Elts Sirje Vihma-Normet ERSO hooaja avakontserti 11. septembril dirigeeris vastne peadirigent Olari Elts, kes sai vägeva aplausi juba lavale tulles. Kontserdi solistiks oli Elts kutsunud võrratu Sergei Hatšatrjani, kes võitis (15-aastasena!) 2000. aastal Sibeliuse nim viiuldajate konkursi. Samal aastal võitis Olari Elts Sibeliuse nim dirigeerimiskonkursi, mis avas talle ukse dirigentide kõrgliigasse. Ka he kümne aasta jooksul on Elts juhatud pea kõiki Euroopa olulisi orkestreid – ERSO peadirigendi kohale astus ta juba küpse meistrina. Olari Eltsi nimi sai eesti muusikapublikule laiemalt tuttavaks 1993. aastal, mil ta kutsus ellu uue muusika instrumentaal ansambli NYYD Ensemble. Seda juhatas ta kuni aastani 2012, mil ansambel oma tegevuse lõpetas. Suuresti tänu kõrgtasemel NYYD Ensemble’i olemasolule sündis ka festival NYYD, mis oli omas ajas festival, mille kontserdid olid kuulajatest pilgeni täis ja pileteid oli raske saada. NYYD-festivali kunstilised juhid olid Madis Kolk ja Erkki-Sven Tüür. Vii masest on saanud Arvo Pärdi kõrval meie mängitavamaid heliloojaid maailmas. Enne avakontserti tutvustasid peadirigent Olari Elts ja ERSO direktor Kristjan Hallik sümfooniaorkestri uut hooaega. Olari Elts ütles, et ERSO ootab 8. oktoobri kontserti dirigeerima Neeme Järvit, et ta saaks ära lõpetada ERSO 93. hooaja. Jäid ju Järvi kontserdid maikuus koroonaviiruse tõttu ära. See hooaeg on üldse kummaline – uue hooaja sees lõpetatakse ära eelmist hooaega ning iga kont-
tuskvartalist kesklinna poole jalutades on küll natuke kõhe tunne... Müstiline ja lummav etendus paneb meenutama ja mõtlema veel järmistel päe va del. Justkui muinasjutu-juuretis,
Foto: ©Ülle Baum
serdi toimumisest teatatakse eraldi vaid nädal ette (seda otsustatakse valitsuse iganäda lisel istungil). Nii muutuvad pidevalt ka ERSO kontserttur neede ajad. Kuna Inglismaa on koroonalukus, siis toimuvad ERSO kontserdid Inglismaal alles jaanuaris.Kui toimuvad! Eesti muusikaelu on mujal toimuvaga võrreldes heas seisus. Meil toimusid suvefesti valid – nii Rapla kirikumuusikafestival kui Pärnu muusikafestival suure menuga. Kontserte transleeriti mitmele mandrile. Koroonavii ruse plusspoolele võibki kanda ERSO TV sündi. Nüüdsest saab ERSO kontserte kuulata ka interneti kaudu. Mina ostsin lähiaja kontsertidele piletid juba ära, sest tahan kontserte saalis kuulata. Mitte vahendatult. Avakontserdi meeleolu on pea võimatu vahenda tult tajuda. Ka kõige vaiksemate pianode ajal oli saal hiirvaikne. Isegi mitte ühtki köhatust polnud kuulda. Ilmselt polnud ma ainus, kes nautis elavat esitust täie rinnaga. Ja muusikud andsid tõesti ka oma parima. Avakontsert oli pühendatud Beethoveni 250. a juubelile. Kontserdi juhatasid sisse Arvo Pärdi ,,Arbose“ suursugused helid. See oli ERSO kummar dus Pärdile tema 85. a juubelil. Beethoveni Viiulikontserdi kõrval, kus soleeris Sergei Hatšatrjan (unustamatult kaunis oli 2. osa Larghetto!) kõlas Beethoveni Kolmas sümfoonia. Just mastaapse klassikalise sümfoonia puhul sai Olari Elts näidata oma hiilgavat dirigeerimistehnikat ja head dramaturgivaistu.Muusikaloost on teada, et algul pühendas Beethoven oma sümfoonia Napoleonile. Enne esiettekannet aga muutis pühendust ja kustutas Napo leoni nime partituurist ära. Ometi peegeldub pühendusetagi muusikast vastu napoleonlik võitlusvaim ja ta võidulootus. Ja sümfoonia lõpeb lausa triumfeerivalt. Triumfeeris ka Olari Elts, kes sai aplausitormi osa liseks.
mis vaatajas vaikselt kerkima on hakanud. Uurin järele, kas raamat „Sõsara sõrmeluud“ on veel poodides müügil. Muinas jutu-maailm on väga kutsuv! Tekst ja fotod: LEA KREININ
