14
EESTI ELU reedel, 20. detsembril 2019 — Friday, December 20, 2019
Nr. 51/52
Oktoobrikuus ilmus Eestis Piret Kooli raamat ,,Raivo Järvi. Kõike mud kui kukupai“, mille andis välja kirjastus Pegasus. Raivo Järvi nimi ei vaja Eestis tutvustamist – tuntud kunstnik ja hea jutuvest ja ning hiljem poliitik, kelle arvamusel oli kaalu. Aga Torontos elas raamatu peategelasele väga lähe dane Eik Järvi koos oma abikaasa Leidaga, kes mõlemad olid siin hästi tuntud ja keda paljud siinsed veel kindlasti mäletavad. Allpool avaldame autor Piret Kooli lahkel nõusolekul katke ülalnimetatud raamatust.
Oli kord kolm venda (2) Piret Kooli (Algus EE # 50, 13. dets. 2019) Katkend peatükist Oli kord kolm venda Eesti Vabariik võõrustas üha laiemalt väliskülalisi ja oli maail male avatud, nii et pare matesse hotellidesse-restorani desse oli vaja juba korraliku väljaõppega töötajaid. Eik sat tuski kaubandus-tööstuskoja ning haridusministeeriumi stipendiu miga kuueks kuuks Šveitsi stažeerima. Aasta oli 1935 ja Eik õppis kõike, mida menüü koostamiseks ja esitlemiseks oli tarvis teada, alates juurvilja keetmisest kuni veinivalikuni. Isegi ruumide valgustuse kohta olid eraldi tunnid, sest daamide meik ei saanud ju pidulikul puhul liialt välja paista. Veini koolituse puhul tehti väljasõite ka Austriasse ja Saksamaale, õpiti eri maade kombeid, muu sikat ning seda, kuidas seltskon nas vestlust ülal hoida. See kõik aga tähendas lisaks loengutele ja raamatute lugemisele ka ooperi- ja balletiteatri külastusi. Kui Eik lõpuks koju tagasi jõudis, abiellus ta esmalt oma kalli Leidaga, kes oli oma kauni lauluhäälega isegi juba Euroo pas tuuritanud. Seejärel aga tuli mehel kaaluda mitmeid tööpak kumisi. Kas hakata mõnes po pulaarses kodumajanduskoolis ehk niinimetatud pruudikoolis kombeid ja etiketti õpetama või asuda hoopis Aegviidu turis tikodu peaökonomisti kohale.
Eik valis viimase ja jõudis isegi juba veinikaupmees Kaarmanni ja lihunik Laksiga käed lüüa ning sai Saksa kapitalil põhine nud Sakuga diili tingimusel, et mõned toolid-lauad tuuakse ka sinna õue järve äärde… kuid siis maailm muutus. Venelaste mobilisatsiooni eest pages Eik esmalt metsa ja Leida varjas ennast Glorias lava all. Pärast sakslaste tulekut vahetas Eik aga kelnerikuue sõdurihalli vastu. Ta alustas Toompeal kait seväeringkondade peastaabi Er satzkommando Estland koossei sus ja päev enne Tallinna langemist viis kodumaalt taan duv üksus temagi isamaalt ära. Eik meenutas hiljem, kuidas konkreetse vihje põgenemiseks – „kodu tuleb maha jätta“ – andnud talle major Ain Mere, hilisem kolonelleitnant ehk Obersturmbannführer isiklikult. 20. septembril heisati Pika Hermanni torni viimast korda sinimustvalge lipp. Samal päeval astusid Eik ja Linda parimas usus, pakitud kohvrid käes, Tallinna sadamast lahkuva Mindeni pardale. Enne jõudis Leida veel nende Toom pea kodus dokumente ja pabereid põletada, millel oli oht saatusli kuks saada, ja siis oli aeg minna – venelased olid juba Lasnamäel. Sadamas oli tu handeid põgenikke, laevugi oli tihedalt. Enamik neist olid õhuja miinitõrjerelvadega varusta tud kauba- ja kalalaevad. Keskpäeval lahkusid sadamast Wartheland ja Minden. Esimese
Raamatu peategelane Raivo Järvi kohtumas Inglise prints Charles’iga. Foto erakogust
Vas. Raivo Järvi ja tema onu Eik Järvi.
Foto erakogust
pardal oli umbes 1200 põgenik ku, nende hulgas kindralkomis sar Litzmann ja omavalitsusjuht Hjalmar Mäe saatjaskonnaga. Mindeni pardal oli lisaks tsiviil põgenikele ja üksuse Nordland meestele veel umbes poolsada Lasnamäel teeninud eesti lennu väepoissi, kes pandi kohe laeva õhutõrjekahurite peale valvesse. Sadamast väljudes seisid ini mesed paljastatud peaga laeva lael püsti ning laulsid Eesti hümni. Samal õhtul süttisid Tallinna kohal n-ö jõulupuud ja merel olijad nägid linna pommitamisel tekkinud tulekahjude kuma. Vaid mõni tund Tallinnast ee mal said laevad lennukitelt torpeedotabamuse. Üks neist nii õnnetult, et läks seitsme minu tiga põhja. Teisel, Mindenil sai vigastada vaid korsten. Neli päeva hiljem jõuti Poola linna, toonasesse Gotenhafenisse (Gdyniasse). Seal läks Leida laevast maha leppega, et Eik, kes oli SS-vägede autojuhiks määratud, otsib naise hiljem üles. Ent sõda kestis edasi. Kui Eik koos komandoga Saksa maale jõudis, oli idarinne kokku varisemas. Eesti sõdurid, kel oli õnnestunud rindelt pageda, ot sisid tihtipeale varju Ersatzkom mando staabist, sest siit sai juhiseid, kuidas edasi toimida. Raivo perekonnaarhiivis on üks Ülem-Sileesiast saadetud kiri, mille saatja on asukoha ja sündmuste järgi tuvastades Eik (kes kuulus 20. Eesti diviisi) ja saaja Riho. Fakt on ka, et kirjas viidatud Franz Augsberger oli Waffen-SSi Eesti väeosade komandör oktoobrist 1942 kuni 17. märtsini 1945 ja tema ase mele tuli Alfons Rebane. Kallis vennas! 24. märts 1945 Nagu näed olen ikka veel elus ja terve. Olen kusagil Silee sias, seal kus on palju päikest ja palju mägesid. Oled võibolla juba kuulnud, et meie diviis oli kottis ja väga suures ja raskes kottis. Nüüd oleme läbi tulnud ja ma töötan jällegi edasi. Nagu kuulda läheb meie diviis veel kord moodustamisele ja kui läheb uuesti lahti. Mul on säärane tunne, et kui nüüd läheb lahti, siis lähen mina ka ette. Olin juba paar päeva ees ja Kamfgruppes aga jäin ellu. Võibolla sa tead et meie diviisi komandör Augsberger on lan genud ja nüüd on komandör Rebane. Tahaksin koledasti siit ära tulla aga kuidagi pole võimalik. Arutasin juba põgene mise mõtteid aga ei tulnud välja midagi. Aga mul praegu pole kadunud see mõte ja kui tuleb üks ainuke võimalus siis lendan. Oi kuidas ma tahaks et sa tu leks siia ja annaks jällegi mulle nõu. Kas ei ole kuidagi võima lik teie juurde tulla? See on esialgu kõik, mis tahtsin sulle kirjutada peaasi on see et olen elus ja tulin tervelt välja sellest
Leida ja Eik Järvi.
rõngast. Kõike head ja jällegi näge mist kallis vennas Sind armastav vennas Aprillis, kui lahingud Ber liini jõudsid, taandus kogu ko mando Odense poole. Selle pea liku Ain Mere algatusel pandi Assensis alus eestlaste põgeni kelaagrile, kuhu varsti kogunes üle 100 „kroonust ärahüpanu“ ja mille laagriülemaks sai Eik Järvi. Sügise saabudes koliti laager üle Kopenhaagenisse ja peagi avanes meestel võimalus tsiviiltööle asuda. Nii jõudis Eik tagasi hotellialale. Abikaasad Eik ja Leida kohtusid uuesti 1948. aastal Stockholmis. Selleks ajaks oli Eik jõudnud Taanis nõusid pes tes uue keele selgeks õppida, teinud samas eksternina ära riigikeele eksami ning töötas kohalikus eksklusiivses öölo kaalis. Raha niisiis oli, kuid sõ jakeerises Inglismaale sattunud abikaasa leidmiseks kulus me hel sellest hoolimata veel mitu kuud. Lahenduse saigi lugu alles siis, kui Eik 1947. aastal salaja kalapaadiga Rootsi pages ja ütles oma sünnijärgsele nimele Johanson viidates, et va jab Rootsi võimude abi abikaa sa leidmisel. Kui nad Leidaga koos lõpuks 1949. aastal Kanadasse Londoni linna jõudsid, tundis Eik, et on turvalises kohas. Elukestev õpe tegi temast ühe parima veinias jatundja Torontos ning vähesed teadsid, et see Kanada eliitklu bides loenguid pidav eestlane on koostanud ka Taani, Rootsi ja Inglise kuningakoja veini kaarte ja võõrustanud majestee tide külalisi. Leida Järvi laulis koos Olaf Kopvillemiga läbi aegade kuul said kuplette ja mängis Eesti rahvusteatris meeldejäävaid ka rakterosi kuni surmani 1983. aastal. Leseks jäänud Eik veetis oma viimased aastad eakateko dus. Tema ja ta abikaasa tuhk toodi 1998. aastal Ees tisse ja maeti Metsakalmistule perekon na hauaplatsile. Kuna Eik ja Leida lapsi ei saanud, pani Eik Raivole hüüdnimeks Poiss ja hoidis teda kui oma poega, õpetades talle kõike, mida ise elu vältel õppida oli osanud. Kolmandast, noorimast ven nast Ahtost ei ole enam paraku kõnelejat. Teada on vaid, et tu berkuloosihaigla patsiendina
Foto erakogust
pälvinud noormees enesest kõ vasti vanema naisterahva sooja tähelepanu. Hooldusõe ja ravialuse suhe kasvanud ühel hetkel hoopis isiklikumaks ja Ahto abiellus Niinaga. Kui lõpuks mehe tervis parem oli, haigestus aga Niina, ja seegi armastus lõppenud vabaks andmisega. Ahto leidis mõni aeg hiljem oma ellu hingesugulase Juta, kellega neil oli pikk ja ilus kooselu. Juta ja Ahto surid ühel ja samal aastal (1994) kolme kuuse vahega. Järglasi neist ei jäänud. (Katkend peatükist Riigileiva maitse) /---/ Pärast pronksiöö sünd musi külastas Eestit Iisraeli mit mekordne peaminister, hilisem president Simon Peres. Iisraeli parlamendi Knesseti saadikud kohtusid selle visiidi käigus ka Eesti parlamendi juures tegutse va Eesti-Iisraeli sõprusrühma liikmetega. Raivogi oli üks neist. Pärast tavapäraseid ing liskeelseid viisakusväljendeid astus külalisdelegatsiooni juht Josef Chagall aga Raivo juurde ja ütles talle Tallinna-Moskva telesillale viidates: „Te käitusite nendega liiga intelligentselt! Need on sovetid, kellele tuleb vastata samaga ja veelgi roh kem!“ Raivo aga kahtles selles. Ta polnud veendunud, kas stuu dios olijad oleksid mõistnud eesti rahva valu ja ängi ning kogetud genotsiidi. Isegi kui Raivo oleks rääkinud enda vanemaidki tabanud saatusest. Õiglusevajadusest kantud maail mavalust andis Raivo järjest mitmes keeles intervjuusid ja pani – peamiselt eesti keeles – kirja poolsada arvamusartiklit, mis meie suuremates arvamus portaalides ka oma lugejad leidsid. Ja nii mõnigi kord elas ta eneses läbi seda telesillal tuulte kätte jäetu tunnet, öeldes endamisi: „Seda kõike oleks ma tahtnud telestuudios öelda…“. Raivol ei olnud kombeks oma saateid salvestada ega uuesti üle vaadata. Just nii, nagu ta polnud kunstnikuna oma varasemate töödega iial rahul, oleks ta mui du alati leidnud nendeski ikka parandamise võimalusi. Nii ra hustas ta oma rahutust, kuniks terviserike ta ootamatult arsti juurde viis. Oma viimase aastavahetuse eel, olles juba haigusest teadlik (Järgneb lk. 20)
