Nr. 51/52
EESTI ELU reedel, 20. detsembril 2019 — Friday, December 20, 2019
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevik
Miks just nüüd Möödunud nädala lõpupoole sai Vahtralehemaa teada, et tõenäoliselt kestab valitsuses, pealinnas tohuvabohu edasi. Nimelt teatas konservatiivide parteijuht Andrew Scheer, et astub liidri kohalt tagasi. Scheer ja ta erakond kogusid enim hääli oktoobrikuistel valimistel, aga tänu Kanada omapärale ei toonud see saa vutus neile vähemusvalitsust. Peaminister Justin Trudeau, kes lubas eelmistel valimistel, et muudab proportsionaal susele praegust süsteemi, ei teinud nii; võimu kaotamise kartuses. Nüüd on kaks parteijuhti ko halt tagasi astunud. Roheliste Elizabeth May ja Scheer. Eks Trudeau on olukorraga rahul. Mis aga on kummaline, et miks Scheer nüüd sellise sammu astus. Tõsise katoliiklasena, suure perega (viis last) väitis ta, et aeg on perele tähelepanu pühen dada. Kui nii, siis miks ta üldse poliitikasse astus, kandideeris parteijuhi kohale? Noor mees, pole isegi veel poolt sajandit elu mõnusid ja nõrkusi kogenud, Scheeri otsu
Kaamel ja džiip Progress ja loodushoid Peeter Järvelaid Kõrberahvaste keeltes on eriti palju sõnu liiva kohta, kuid kaamelitki ei nimetata seal vaid kõrbelaevaks, nagu meie lapsena kooliraamatutest lu gesime. Kaamel on kõrbe ja kõrbeelu keskne tegelane. Kui väga utreerida, siis võiks öel da, et kui datlipalm andis beduiinile söögialuse, siis ras kes seisus oli kõik ülejäänud lootus saada kaamelilt. Kaa mel oli ka see, kelle selga sai panna oma vajalikud asjad ja liikuda kõrbes. Naftariigis Omaanis, kus au tokütus maksab tanklas vaid veidi üle viiekümne eurosendi – on osa kaameli kui kõige olu lisema transpordivahendi üles andeid vähemalt osaliselt üle võtnud autod. Autode seas on aga kõrbeelanike jaoks muidugi eriline koht džiipidel. Omaani kõrbetes on järsult tõusnud lii kumiskiirus, sest kõrbepojad, kes sajandeid liikunud kaameli kiirusel, püüavad nüüdsetest kõrbemasinatest ikka igal või malusel välja pigistada võimali kult suurt kiirust. Kõrbes liikumine on tege likult salakaval asi. Asjasse pühen damatule võib näida, et pole midagi lihtsamat, kui liiku da kõrbes, sest silmale paistab, et kogu kõrb on üks suur tee ja on vaja vaid võtta mingi siht ja suruda autol gaas põhja. Tege likkus on aga palju karmim, kõrbes tuleb osata ka džiibiga liikuda, et esiteks eristada lii vasid, mis sinu suhteliselt rasket
sel on omapärane hõng. Ta ei suutnud oma ennustatud ena musvalitsust saavutada. Ehk on sinna koer maetudki. Poliitika, nagu päevikutes korduvalt kir jutatud, on äärmiselt must ja ebaeetiline mäng. Et nüüd käed puhtaks pesta ambitsioonidest, on paljudele arusaamatu. Paljudele isiklikult Scheer inimesena ei istunud. Tüüpiline poliitik, kena, aga libeda naera tusega, valimiseelsetel debat tidel ta küll ei käitunud nii, nagu riiki juhtida sooviv ini mene peaks. Ka tema isiklikud seisukohad jätsid mitmeti soovi da. Eriti mõnes kogukondlikus valdkonnas. Ei pea siinses to lerantses, poliitiliselt korrektses riigis olema äärmustega nõus. Nagu neid leiame üliusklike hulgas, kes on kas abordi, omasooiharluse või liiderliku elustiili vastu. Neil on mitmeti õigus, kuid samas on juba ammu lubatud, vanema Trudeau järgi seda, et riigil pole kohta eramajades, magamistubades, oma valiku järgi tegutsedes hukka mõista mõneti arusaama tuid otsuseid. Kuid selline see maailm meil on. Uhkustatakse vikerkaarerahvasse kuulumise üle, kuigi see ei peegelda ena muse seisukohti. Scheeri pieteet, katoliiklus
on tema valik samuti, kuigi ta kasvas üles usklikus perekon nas. Nii et miks siis need to pelt standardid? Katoliku kiriku ajalugu on mitmeti päris võigas. Tsölibaatsed preestrid, kellele abielu on keelatud, rahuldavad himusid tänapäevani oma posit sioonile kirikus, just lapsi ahis tades, kuritarvitades, jättes elu aegseid vaimseid (ja füüsilisi) arme. Paavstidest pole kasu olnud, seisukohta ei võeta. Skandaale nii mitmes riigis, et lase aga olla. Kuid poliitikut ei saa kiriku juhtide tasemel hinnata. Sega seks jääb, miks pärast valimiste kaotust, isegi kõige enam hääli kogunud, on tal äkki vajadus tagasi astuda. Seda eriti, kuna preerias ei saavutanud liberaalid ühtegi parlamendimandaati. Ning seal on kõige suurem vastuseis ülbele liberaalist peaministrile. Kes teda siis asendaks? On ju konservatiivid ametlik oposit sioon, just need, kes peaksid kindlaks tegema, et vassivad ja laristavad liberaalid (taas on markantselt miinustes majan duslikke lubadusi valijatele esi tatud, kaua saab nii kesta?) vähemalt kodaniku huvides te gutseks. Ent nüüd on see või malus kadunud. Hetkeseisus ei ole kerge
e nnustada, kes kandideeriks konservatiivide juhiks. On küll arvestatavaid võimalusi – neid, kes olid pärast viimase parem poolse peaministri Stephen Harperi õukonnas, tegutsesid ajutise juhina (Rona Ambrose) või lahkusid tähtsalt kohalt (en dine kaitseminister, muude ko hustuste kõrvalt, Peter MacKay). Aga üllatusi võib veel tulla. Ontario on ehedaks näiteks. Valiti konservatiivne peaminis ter, kes ei paista sugugi olevat Kanada rahvarikkaima provintsi inimeste eest väljas. Lõunanaabrid soovisid ka vasakpoolsest valitsusest lahti saada. Tulemuseks egomaanist president, kelle jalgealune pole hetkel sugugi kindel. Õnneks on ta oponendid demokraatide hul gas niivõrd nõrgal seisukohal, soovides teda tagandada, et ehk kui vanus lubab, kandideerib ta taas. Kuid nagu Eestis pärast taasiseseisvumist korrati kõikjal meedias – kas sellist Maar jamaad me tahtsime? Missugust Vahtralehemaad tahaks rahvas näha? Küll mitte praegust. Põhja-Ameerika pole just krii siolukorras. Kuid poliitikud kin nitavad taas ja ikka, et rahva huvid pole neile nii tähtsad kui enese isiklikud.
Inimlikult ei saa heita Andrew Scheerile ette, et ta soovib olla perekonnaga, polii tiliselt juhtkohalt tagasi astuda. Ent miks ei olnud sellest varem kuulda? Valija peab jälle pettu ma, kuna selgelt pole enamuse huvides tegutsemine, vaid isikli kud vajadused. Millest saab ju ka aru, ent jällegi, miks siis üldse avalikku ellu astuda? Müstika.
autot tegelikult kannaks ja teiseks liivad on kõrbes pidevas liikumises ja tasasest teest siin unistada ei saa. Üks suur (kõr be)džiip düünides suurel kiiru sel ümber ajada pole kogene matule juhile mitte mingi kunst. Kõrb on täis liikuvaid düüne, mille kõrgus sageli paraja mäe kõrgune. Sellise uue olukorraga, kus ta konkureerib nüüd liiku misvahendina džiipidega, peab kohanema kaamel, selle kõrbe põlisasukas. Kõrbeelanikud on alati valinud välja ja aretanud nii raskeveo kaamelid kui ka kiirelt edasiliikumiseks tõelised kõrbekiirliikujad, kuid kaameli liikumiskiirus ei saa paratama tult vastu tänastele suurtele au todele. Kui lambad on kõrbealal alati lahti, et nad saaks otsida endale süüa, siis kaameleid elu koha lähedal hoitakse tänapäe val üha enam ikka tarandikes, et ära hoida neid eluohtlikke kok kupõrkeid kaameli ja kiirelt ki hutavate džiipide vahel.
kaameli asemel istunud auto rooli, kuid kelle peas veel ikka see kaameliajaja mentaliteet, mis kõrbes liikumise osa üles annet annaks hea meelega enda asemel kaameli otsustada. Mas silises kasutuses olevad džiibid on aga palju rumalamad kui kaamelid, sest nemad täidavad vaid väga primitiivseid ülesan deid, liigu aeglasemalt ja liigu kiiremini või siis lülita nelikve du sisse ja välja. Nii nagu Oru Pearu võis kõrtsis endale lubada nii mõndagi, sest tema hobune tõi peremehe väsimuse korral ta ikkagi lõpuks Vargamäe ta luõuele, nii on kaamel aidanud liikuda kõrbes oma peremeestel (ajajatel) neid ehk asjasse pü hendamatule nähtamatult aida tes.
toidu. Kui meie kultuuris ei soovi tata ettevaatamatult hobuse taga seista, sest mõnigi hobune võib lüüa tagajalgadega tema selja taha tulnut, siis kaameliga koh tudes ei soovitata ilma pereme helt küsimata minna kaamelile liialt lähedale, sest kaamel võib temale mitte meeldivale isikule näkku sülitada. Ja kaameli sülg on sedavõrd kleepuv, et selle maha pesemine polegi väga kerge. Kuid kui on võimalust vaadata lähemalt kaameli suuri silmi, siis peegeldub nendes suur arusaamine elust kõrbes ja ilmselt päris suur arusaam ka elust üldse. Kuid ei saa täna päriselt kaamel aru, kus oleks tehnilise progressi võimaluste kõrbesse toomisel mõistlikkuse piir. Omaani sultan paistab olevat suur korra ja puhtuse armastaja ja ta on osanud oma alamatele selgeks teha, et pakendikultuur tähendab ka oskust seda korista da. Väga ökoloogiline arusaam, mida tasuks meilgi mäletada, kui meil vaid parlament ja ühis kondlikud liikumised seda meel de tuletamas. Vaatasin minagi korraks seda kõrbeelu Omaanis ja mul tekkis pilt, et vaid kõrbemees koos oma kaameliga peaks endale selgeks tegema, kas nad soo vivad veel midagi teha kõrbes kihutavate džiipide ülemluse piiramiseks, et kõrbes oleks ka inimese lähedal vabam koht kaamelitelegi, sest džiibile pole paraku antud endale võimet mõelda. Dziip võib olla beduii nile nii veo- kui lustisõidu ma sinaks. Kui beduiin naaber hõimuga peaks tülli pöörama,
Repliik
Kaamel on teadaolevalt kee rulise iseloomuga loom, kellega suhtlemist kõrbeelanikud loo mulikult ise pikalt harjutanud. Minu arust kaamelid on väga targad loomad, kes sattunud täna selle tehnilise progressi surve alla nagu näiteks Austraa lia põliasukad kängurud, kes hukkuvad iga päev rohelisel mandril autodega kokku põr gates. Kaamel on olnud kõrbes asukas, kellele alati on teed an tud ja nüüd on olukord kaameli jaoks kiirelt muutunud. Liialt vähe aega on eksisteerinud kõr bes veel rauast kiirliikujate ajas tu, et kaamelid oskaks nendega kokkupõrget vältida. Seda enam, et täna on küll autode roolis kõrbepojad, kes ongi
Ega kaamelite elu tänases kõrbes ju nii hull ka pole, sest nad on omamoodi kõrbesümbo lid ja kõrbeelaniku jaoks olu lised kui koduloomad. Ka tahab iga vähegi edukam peremees omada mitte vaid võimalikult edevat džiipi (Omaanis araab laste seas ehk välist edevust veidi vähem, sest liigset edevust paneb sultan pahaks), aga mehe väärtust näitab mitte ainult tema uhke kuub ja ilus naine (kuni neli naist), vaid kõigile näitab mehe rikkust tema kõige ilusam kaamel. Kaamelid on Omaani kõrbes tõesti ilusad ja pika jalgsed. Nendele iludustele kor raldatakse tõelisi oksjoneid ja nad maksavad omanikele tõelise varanduse. Nende väljavalitute eest hoolitsetakse ku ninglikult ja nende üle ollakse uhked. Kuid on ka veidi tagasihoidliku ma välimusega kaameleid ja neid koheldakse kui koduloomi, kes annab oma perele vajaliku
(Järgneb lk. 9)
Kes iganes hakkab oposit sioo ni juhtima, peab tegema tõhusat tööd, et usaldust taas võita. Kui Jack Laytoni juhitud uusdemokraadid, kõige pahem poolsem rühmitus, mida siin rii gis on Parlamendimäel nähtud, pääsesid opositsiooni, siis paljud juubeldasid. Ent mida teevad need, kellele sotsialistlikud põhi mõtted on anateemiks, kes tahavad näha vastutustunnet Ottawas ja mõistlikku majan duspoliitikat? Eks tulevik näi tab, et ehk vastuolud on nii tugevad, et see vist kunagi ei juhtu. Briti Kolumbia on heaks näiteks, ka Atlandi ookeani ääres asuvad provintsid. Vali mised ei too positiivset muu tust, vaid ainult pettumust. Ning sellest on tõsiselt kahju. TÕNU NAELAPEA
Kõigi ja igaühe õigused Harri Kivilo Tänases Eesti Vabariigis ei ole vist ainsatki kehalist ega vaim set tegevust, millega seonduvad õigused, vabadused ja kohus tused ei oleks väga üksikasjali selt seadusega määratud. Väga pikk okupatsiooniaeg ning täna sed Euroopa direktiivid on hävi tanud eestlastele omase talupoja mõistuse, mis võimaldas kuni aastani 1940 paljudel riigi koda nikel ilma riigi abita oma suhteid teiste kodanikega kor raldada. Süvenenumalt uurides tuleb siiski tõdeda, et kõike riigi ja Euroopa Liidu käskude ja keeldude kohaselt tegema harju tatud tänased kodanikud ei saagi oma kohustusi täita, kui seadustamata on jäänud para meetrid, mis peavad avalduma kehakeeles ühtepidi, kui rääkija esitab isiklikku arvamust ning hoopis teistpidi, kui rääkija per sonifitseerub riiki esindavaks võimulolijaks. Sellise seaduse puudumine peaks olema igati arusaadav rii gi seadusandvale võimule. Ilma vajalike arvamuste esitamise parameetriteta võib ju igaüks, eriti need, kes enne ütlevad ja alles pärast mõtlevad, mida oli vaja ütelda, põhjustada eba meeldivaid olukordi, mida riik likud vabandustpalujadki ei suuda olematuks muuta.
