Nr. 7
EESTI ELU reedel, 21. veebruaril 2020 — Friday, February 21, 2020
13
Sõber, kes hoolib ja pühib ära su pisara. Kas ainult valentinipäeval? Ei olnud pisaraid, et pühkida! Olid sõbrad, kes kohtusid lõbusal pärastlõunal, seekord 13. veebruaril Toronto Eesti Maja suures saalis. Kunagised koolikaaslased, lapsepõlve sõbrad, kunagised kaasreisi jad laevast, perekonnasõbrad, kaasmaalased võtsid aega, et tulla ja olla ühiselt seltskonnas. Koosviibimisel mõtiskles vai mulik Kalle Kadakas 14. veebruari tähendusest. Valen tinipäev, hiljem 1980ndatel Soomest Eestisse jõudnud ni metus ,,sõbrapäev“ on suunanud oma tundeid avaldama roman tilisel moel. Et oma tagasihoid likkus valla päästa, et tunda sõbra lähedust, öelda sõbrale südamesse minevaid sõnu. Nagu kärjemesi, mis voolab, nii on ka sõprus armastuse voolus. Kuigi öeldakse, et sõpra tun
Vaimulik mõtisklus – sel korral Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Foto: E. Jõgi
takse hädas, ei vajanud keegi peol abi. Oldi heas tujus, sest jutuvada, kohvitassi kõlin ja ühislaulud hoidsid meeleolu hellalt üleval. Liina Purje-Lepik kitarril juhtis publikut vainule kõndima, ka karja, et teha paju koorest pilli, et Mallega saarde kala püüdma, sest peig on ju kalamees. Kiluvõileivad, lõhesaiad, pi rukad, rosolje, sülti ka, – ikka eestipärane külmlaud, mille valmistas Ülle Veltmann, – oli heaks turgutajaks külmal talve päeval. Kas või jalga keerutama kutsus kauboirõivais Enno Õunapuu, kes süntesaatorihelide saatel kantrirütmis nukralt oh kas, sest tühjaks jäänud vana suksutall, kuid Mehhiko teel kohtusid tütarlaps ja rändur. Laulud ,,Valged roosid“ ja ,,Majake jõe kaldal“ andsid loo tust suveöö muinasjutu igave
Kuulajaid rõõmustas oma lauluga Liina Purje-Lepik. Foto: E. Jõgi
Ühes laulma kutsusid Eda Oja, Liivi Laanemaa, Enno Õunapuu ja Alver Rõika. Foto: E. Jõgi
Rõõmus laudkond lõbusal pärastlõunal.
sele kestvusele. Kohapeal korraldatud tradit siooniline loterii Erika Jõgi ja Eda Oja juhtimisel toetas Eestis elavaid puudustkannatavaid lap si. Erika Jõgi luges ette Tallinna Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse direktori Mati Sinisaare tänukir ja Toronto Eesti Pensionäride Klubile toetuste eest 2019. a. Laulu ,,Aeg, miks nii kiirelt läeb“ valsitaktis suundusid peo lised kodu poole. Ehatare elani kud astusid mugavasse tellitud bussi, mis sõidutas neid oma koju Ehataresse, kus sai jutusta da teistele oma muljeid valen tinipeost. Ehatare rahval oli loteriiõnne, sest võideti nii kommikotte kui ka helkiv roosa õlasall. Südamekujud laual ja lilled vaasis ning sõber sõbra kõrval. Abistava käe ulatasid peo kor daminekuks vabatahtlikud Pia Hess, Erika Jõgi, Anneli Järvel, Sirje Järvel-Lautens, Maret Kapp, Liivi Laanemaa, Anne LeHuenen, Roul Martjak, Allan Meiusi, Maimu Mölder, Aime Nurmse, Eda Oja, Ingrid Tan ner, Aronza Voites (Eestist). Silm säras rõõmupisarais, arm tungis südame. Nii lah kusid Viljandi ja teiste paikade paadimehed tuulevaiksel ööl, sest tuule suund oli nord, et teha tormi daamide südameis. Oh neid luuletajaid ja laulu meistreid! Panevad head kaas teelised punastama ja ahhetama, et kui romantiline kõik see oli. Sõber, hea, on su kõrval igal ajal. Mitte ainult valentini päe val! EDA OJA
Foto: E. Oja
märkmik
Siin lehvin mina See hetk ei sündinud läinud nädalavahetuse lumelaagris. Siis lehvis selle lipumasti tipus Jämesääre krundil Kotkajärvel Tallinnast Lipuvabri kust sinna jõudnud sinimustvalge. Kolm päeva järjest. Aga võib-olla käib see sininäär (blue jay, Cyanocitta cristata) lipunööril tihtilugu kiikumas! Ta toksis ka lipumasti. Selles võib peituda mingi hea noka täis maiuspala, kuigi tundub kuiv, külm, kitine ja kooriv. Tabatud hetkel lendles linnu ümber ka päikese käes tuuleiiliga sädelevaid lumehel beid ja minu imestus oli mõista gi suur, et oli õnnestunud olla tunnistajaks sellisele hetkele ja veel kähku suurendava objek tiiviga fotoka abil lähemale kihutada. Võttepäevaks oli 19. nääri kuu, jaanuar, ja pean häbiga tunnistama, et millegipärast ma ei olnud tol päeval lippu heisa nud. Metsamajja jõudes tavali selt heiskan lipu kohe, kui ei ole just videvikule kalduv või mingi muu takistav olukord. Vihmasadu ei ole muuseas lipu jaoks takistav olukord, küll aga võib see seda olla mugava heiskaja jaoks. Kuna meie lipu mast on vaatevälja keskmes, kaljunukil järve kohal, siis ei ole põhimõtteliselt võimalik järve poole vaadata, nägemata kas tühja lipumasti või kaunilt lehvivat lippu ning kui lippu
Riina Kindlam, Tallinn
mastis pole, on minu jaoks mi dagi väga korrast ära. See on lapsest saati harjumus – lipp näitab kaugele, ka teisel pool järve askeldavatele sininääridele, et pere on kohal. Selles mastis on lehvinud ka palju teisi lippe: Kanada riik likel pühadel nagu kuninganna Victoria päeval, Kanada päeval ja lõikustänupühal Kanada lipp, USA iseseisvuspäeval Ameerika Ühendriikide lipp, kui tuli omal ajal külla näiteks keegi skaudi juht Rootsist, oli meil Rootsi lipp varuks võtta ning ka Kot kajärve, Metsaülikooli ja Metsa kooli lipud on meie suvilastalvilas hoiul olnud. Kas teadsite, et 15. veebruar on Kanada riiklik lipupäev? Tunnistan, et märkasin seda seinakalendril alles nüüd, Kot kajärve lumelaagrist tagasi tulles. Jätan meelde. Sellel päeval pidanuks lehvima tolles mastis vahtralehelipp. Aga kõi kidel teistel päevadel, oma eral datud Kotkajärve metsatukas, mis on eestlaste, eesti skautide, gaidide ja nende juhtide ning sõprade päralt, oleme alati hei sanud oma Eesti lipu. Sellel imekaunil näärikuu päeval oli sinimustvalge sininäär nagu elav etteheide, et lippu mastis polnud; võrratuim ja kaunim meeldetuletus, mida iial koge nud olen. Tunnete- ja mälestus teküllast vabariigi aastapäeva! RIINA KINDLAM
