Nr. 7
EESTI ELU reedel, 21. veebruaril 2020 — Friday, February 21, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Õigused, mille täitmist ei ole Eesti nõudnud Kuigi Aastaraamatu koosta jad on Venemaa sõjalise rünna Välisluureameti aastaraamatu ku ohtu Eestile lähiajal vähe ülevaade „Eesti rahvusvahe- tõeseks pidanud, võib eespool lises julgeolekukeskkonnas kirjutatu alusel siiski arvata, et 2020“ käsitleb erinevaid olu- Venemaa soovib Eesti oma allu kordi, mida Eestil on oma vusse tagasi saada. Putin ja iseseisvuse tagamiseks vaja tema mõttekaaslased on saanud analüüsida. Venemaa kesken- järeldada, et: vägivaldselt hõiva dumist üha rohkem rahva tud eestlasi ja nende maad pol patriootlikule kasvatusele kin- nud õnnestunud ei tsaaridel ega nitavad nii täiskasvanute kui Stalinil oma valduses hoida; ka noorte organisatsioonid, Eesti igaveseks ajaks Venemaa mille juhtimist ja koostööd osaks muutmine võib õnnestuda relvajõududega korraldab vaid siis, kui Eesti Vabariik Venemaa Kaitseministeeriumi jätab: okupatsioonieelsel ajal sõjalis-poliitiline peavalitsus. kehtinud olukorra üksikasjaliselt Eesti meedias kirjeldatu ko ennistamata; nõudmata rahvus haselt on Venemaa asunud vahelise tava kohase noodiga, jõuliselt ülistama NSV Liidu Venemaa Föderatsioonil täita esmatähtsust Euroopa vabasta Eesti Vabariigi ja NSV Liidu misel Natsi-Saksamaa vastases vahelistes lepingutes määratud sõjas. Oluliselt tähtis on Eestile NSV Liidu kohustused; nõud ka lühike teade Postimehes (5. mata okupatsiooniajal Eestile 12.2019; postimees.ee/6858445), tekitatud kahjude hüvitamise. et Venemaa Föderatsiooni üks riiklik agentuur on asunud koo Eesti riigivõimu poolt augus litama vene keele õpetajaid vä tist 1991 kuni tänaseni tehtu ja lisriikide venekeelsetesse koo tegemata jäetu lausa kinnitab, et lidesse saatmiseks. Ilmselt Eesti Eesti jätabki tegemata kõik venekeelsete koolide õpetajad ei eespool loetletu ning jääb loot ole enam piisavalt head õpilas ma, et Venemaa Föderatsioon ei tes vene rahvusliku meelsuse tulegi Eestit sõjaga hõivama, õhutajad. sest meie iseseisvuse tagajate,
NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu (EL) heidutus on piisav Eestil iseseisvaks jääda. Ilmselt ilma analüüsimata on kuni märtsini 2019 Eesti võimul olijad ja peavoolu meedia arvanud, et Venemaa Föderatsioon ei saa Eestit tagasi oma rüppe viia mingil rahumeelsel teel. Ent see arvamus on küllaltki ekslik. Eesti võib igaveseks ajaks Vene maa osaks muutuda, kui Vene maa Föderatsioon asub Eestisse jäetud viienda kolonni juhtide abil avastama, et kaherahvuse lises Eesti Vabariigis on juba pikemat aega ühte rahvust ahistatud ning et selline toiming on ülimalt inimõiguste vastane tegu – mis tuleb muuta.
Peeter Järvelaid: Laiusel hõljub tänagi Poska vaim
tasid neid. Poska oli sündinud vaimuliku peres ja ise ka vaimuliku hari dusega, kuid ta ei liialdanud pal vetega. Aga pöördumine kõr gema väe poole oli tollase elu osa. Samas ei unustatud, et alati tuleb tänada ka seda, kes meile leiva päriselt lauale toob. Nüüd on võimalus vanematel tänada meie rahva saatust, mis toonud ka helgeid hetki ning tänada Tartu rahu toonuid, kelleks nii kõik selles konkreetselt osalenud kui sõdurid, kes suutsid sel ajal rinnet hoida oma elu hinnaga. Kas Tartu rahu oli ajaloo line ime? Eesti rahva jaoks on see kindlasti ime, aga muidu on see üks Esimese maailmasõja järgse Euroopa loonud rahulepingu test. Alles siis, kui on olemas võrdlevad ajaloolised lepingud, mis lõpetasid Esimese maail masõja, suudame paremini aru saada, kuidas sulandus see tollasesse rahvusvahelise õiguse ja eriti diplomaatia teadmisse. Korraks tasub meenutada, et isegi Läänemere piirkonna rii kide jaoks on samasugused rahulepingud Venemaaga, mis järgnesid Tartu rahulepingule: Leeduga Moskvas 12. juulil 1920, Lätiga Riias 11. augustil 1920, Soomega Tartus 14. ok toobril 1920 ja Poolaga Riias 18. märtsil 1921. Nii et ime saatis ka meie naabermaid? Just. Kui aga arutada Tartu rahu kui ime teemal, siis just tänu Jaan Poskale Eesti delegat siooni juhina, kellest väga palju sõltus, jõuti just selleks ajaks teise poolega kokkuleppele. Jaan Poska oli ise juba väga haige, aga ta võitles ja suutis
Harri Kivilo
2. veebruaril möödus täpselt sada aastat Tartu rahu sõl mimisest, mille peaarhitekt oli Laiuselt pärit Jaan Poska. Pea neli aastat andis Jõgeva vald õigusteadlasele ja ajaloolasele Peeter Järvelaiule valla aukodaniku tiitli. Põhjusel, et just Järvelaid oli Poska uurija ja talletajana tõstnud Laiuse välja külast pärit mehe Eesti ajalooredelile sinna, kus on tema õige koht. Poska suurteose Tartu rahu sajandal sünnipäeval on sobiv rääkida Peeter Järvelaiuga Tartu rahust, Jaan Poskast ning ühe väikerahva imelisest saatusest. Sellestki, et Poska vaim hõljub tänagi tema kodukandi teedel. Peeter Järvelaiuga vestles Vooremaa toimetaja Tiit Lääne. Mida peaks iga eestlane mõtlema 2. veebruaril? Jõgeva kandi rahvas võiks leida aega ja just laste ning las telastega külastada Jaan Poska sünnikohta Laiusevälja külas. Veelgi olulisem oleks korraks istuda koos lähedastega ja mõel da Poska enda sõnadele, mida ta ütles Tartu rahu sõlmi misega seoses: „Tartu rahu lepinguni jõudmine oli meie senise ajaloo suurim silmapilk“. Riigiks saamine ja riigi rah vusvaheline tunnustamine on see, mis kuulsa filosoofi Hegeli arvates jagab rahvad „ajalooga rahvasteks“ ehk kel on oma riik. Ja paraku julmalt öelduna riigita rahvasteks, kelle võima lused täielikuks eneseteostuseks on piiratumad. Võiks lisada Fanny de Siversi arvamuse, et
Peeter Järvelaid 2.02.20 toimunud Jumalateenistus-kontserdil Tallin na Kalju kirikus.
sel päeval tasuks olla väga tänu lik meile rahvana osaks saanud õnnele. Mitte mõelda vaid meile rahvana osaks saanud kannatustele, sest meile oli saa tus kinkinud mitte ainult oma riigini jõuda, vaid ka peale poole sajandi pikkust pausi jälle saada oma riik täiel määral enda kätte tagasi. Kui me poleks 1919-1920 suutnud oma riiki hoida ja suuta saada endale rahuaeg vähemalt üheks põlvkonnaks (20 aastat), siis ilmselt meie tänane seis poleks kindlasti see, mis meil täna käes on. Kuidas seda kõike hoida? On üks soovitus, mida me peredes, kus ka väikseid lapsi, võiksime teha, et samas meenu tada Poskat. Nimelt Jaan Poska peres oli omapärane söögipalve, mida loeti hoopis peale seda, kui lapsed olid kõhu täis söönud. Seejärel tõusid lapsed lauast ja ütlesid vaid kaks sõna: „Jumal, tänan!“ Kuid sellele järgnes väike lisarituaal – nad tulid isa ja ema juurde ja kallis
Venemaa Föderatsiooni hilju tine otsus keskenduda noorte ja täiskasvanute rahvusliku uhkuse arendamisele Kaitseministee riumi sõjalis-poliitilise peavalit suse juhtimisel, lubab järeldada, et ka Eesti kodakondsuse saanud vene rahvuse liikmed võivad tollest kasvatusest innustuda ning asuvad hulgaliselt nõudma vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Mida sellises olu korras tahavad ja/või saavad
(Järgneb lk. 18)
teha meie iseseisvuse tagajad on küsimus, millele vastamiseks pole võimalik viidata abile, mida on osutanud meie iseseis vuse tagajad teistele väikeriiki dele. Teame ainult seda, et: Teise maailmasõja lõppemisel ei tul nud meie sõpradel läänes meelde Atlandi Hartaks nimetatud USA ja UK lubadus, võimaldada kõigil Euroopa riikidel tagasi saada oma iseseisvus, kui sõjas oli see neilt võetud; aastal 1950 ÜRO ei asunud NSV Liidult nõudma de jure staatuses ole vast Eesti Vabariigist viia välja oma väed Baaside lepingus määratud kokkuleppe kohaselt; EL-il puudub huvi aidata rah vusriikidel iseseisvaks jääda. NATO võib tahta Eestile appi tulla, kuid mingi suurem sõja line tegevus mõnes teises piirkonnas või ootamatu elekt rooniline rünne või segaduse tekitamine võib nurjata õige aegse appituleku. Eestil on targem juba praegu nõuda Rahvusvahelises kohtus Venemaalt Tartu rahulepingus ja Baaside lepingus määratud NSV Liidu kohuste täitmist, sest Eesti Vabariik oli aastal 1918 eestlaste poolt loodud ning kuni aastani 1940 rahvusvaheliselt
tunnustatud, eesti näoga ja eesti keeles oma elu korraldav ja rah vuslikku iseteadvust tähtsaks pidav Eesti Vabariik – kus oli ka saksa, vene, rootsi ja juudi rahvuse liikmeil õigus oma rahvuslikku keelt ja kultuuri vil jeleda oma organisatsioonides. Eestil on rahvusvaheliste kon ventsioonide ning Eesti Vaba riigi põhiseaduse alusel täielik õigus nõuda: Eesti Vabariigi ennistamist selliselt nagu see oli olemas olnud septembris 1939; aastate 1940 ja 1991 vahel Eestile tekitatud NSV Liidu okupatsiooni kahjude hüvita mist; tagastada Eestile maaalad, mis Tartu rahulepingu ja Baaside lepingu vastaselt on ikka veel Venemaa Föderatsioo ni valduses. Oletus, et Venemaa Föderatsioon ei hakka lähitule vikus Eesti poolt saadetud noo dis nõutut täitma, ei ole pädev põhjus noodi saatmata jätmiseks – Venemaa võib ehk mõne kümne aasta pärast olla naaber, kellega on võimalik leida mõle maid osapooli rahuldav lahendus NSV Liidu kuriteo heasta miseks. Oma õigustest loobu mine on ilmselge pretsedendi loomine uute nõudmiste esita miseks.
Vabariigi aastapäev kolm päeva jutti Jaak Juske Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Kuigi tähistame vabariigi aastapäeva 24. veebruaril, võiks seda rahus kolm päeva järjest teha. Ja oma enda vabast riigist on üldse põhjust rohkem rõõmu tunda. Veebruarisündmused 102 aastat tagasi näitasid eestlaste tarkust. Suutsime saavutada rahvusliku kokkuleppe ning kasutada ära lühikest ajaakent iseseisvuse väljakuulutamiseks. Mis seejuures eriti oluline – me olime rahvana selleks hetkeks valmis. Vähemalt kord aastas tasub vaadata otsa meie iseseisvus manifestile. Lugeda, millistele väärtustele on Eesti riik rajatud ja millisena nägid seda riigi loojad. Ma olen püüdnud ikka ja jälle kujutada ette Juhan Kukke istumas kirjutusalaua taga, ees tühi paber, kuhu peab saama kirja Eesti iseseisvus manifest. Mis peaks olema kir jas ühe riigi sünnidokumendis? Mida rõhutada? Seejuures ris kisid Eesti riigi loojad oma eluga. Üks verine okupatsioo nivõim taandus itta, teine oli läänest kohe asemele tulemas. Ei olnud mingit kindlust, et see oma riik ka tegelikult sünnib. Aga neil meestel oli usk, et ime nimega Eesti Vabariik on või malik. Ja tõepoolest, veebruaris võiks tähistada vabariigi aasta päeva kolm päeva jutti. Loeti ju iseseisvusmanifest esimest kor da ette Pärnu Endla teatri vana hoone rõdult 1918. aasta 23. veebruari õhtul. Järgmisel päe
val astus Tallinnas ametisse Konstantin Pätsi juhitud Eesti esimene ajutine valitsus ning manifest kleebiti tänavaposti dele. 25. veebruari hommikul loeti reaalkooli trepilt manifest esimest korda ette tallinlastele ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Nii et kõik need päevad meie riigi sünniloos on väga olulised ja väärt tähistamist. Ajalugu oli toona Eesti poolt. Kuigi veebruaris algas Saksa okupatsioon, varises Sak samaa sama aasta novembris sõjas kokku ning võim läks taas Eestis ajutise valitsuse kätte. Ime sai reaalsuseks, seda tuli aga veel Vabadussõjas kaitsta. Kuigi me kaotasime 1940. aastal iseseisvuse, oleme nüüd seks saanud ligi 30 aastat elada taas iseseisvas Eestis. Järgmisel aastal saab öelda, selja taha jäänud 102 aastast on vaba dusaastaid olnud okupatsioo niaastatest rohkem. Meile on antud ühe inimea jooksul kaks korda võimalus oma riiki üles ehitada. Meil on tõeliselt veda nud. On ju palju suuremaid rah vaid, kes jätkuvalt iseseisvusest unistavad. Mulle meeldis president Kersti Kaljulaidi Eesti Rahva Muuseumis Eesti 100 lõpupeol peetud kõne, kus riigipea rõhutas, et me ei peaks nüüd enam igat iseseisvusaastat eraldi lugema. Nagu rahvad, kel on sajandeid olnud oma riik. Tundkem iseolemisest rohkem rõõmu, uskudes, et Eesti püsib igavesti. Ja samas hoides ja luues seda riiki iga päev. Ühes koos. Elagu Eesti!
